The day after Marathon...

Seltsimehed unetud A ja M ärkasid jälle juba varahommikul üles ja kihelesid, et saaks Lissaboni kolama minna. Tänu eelmise päeva "väikesele" pingutusele olin mina aga öösel magamise asemel enamuse ajast voodis rapsinud ja otsinud asendit kuidas hea oleks olla, ning seetõttu endiselt suht unine ja väsinud. Samas, ega ma hotellis ei viitsinud ka passida, seega ajasin ennast püsti. Enam ei oludki selline karkjalg nagu eile õhtul ja kõndimine nägi ka täitsa kõndimise moodi välja - polnud nii hull, nagu antud videos. Samas liigutused olid aeglased, püsti tõusmine ja istumine vaevalised ning trepid polnud sõbrad. 

Kui ma olin koguaeg arvamusel, et täna liigume ainult taksoga, kuna ma selline pooleldi handicap, siis kuidagi jõudsime otsusele, et võiks ikka metrooga seigelda. Mõeldud, tehtud! Vahepeal suutsime ka välja mõelda, kuhu me minna tahame - esimeseks sihtkohaks sai valitud Belem. Sinna saamiseks sõitsime kõigepealt rohelise metroo liiniga lõpp-peatusesse ja siis sealt pidime trammi nr 15 võtma, et ilusti Belemisse kohale jõuda. Ootasime oma nr 15 trammi ca 15-20min kuni ta lõpuks tuli... pisikene ja puupüsti täis. Vaatasime üksteisele nõutult otsa ja otsustasime sellele trammile mitte peale pressida (tõenäoliselt poleks mahtunud ka, isegi kui oleks tahtnud). Vaatasime plaani ja otsustasime minna bussiga, mis läheb peaaegu sinna kuhu me tahtsime :D Hüppasime peale ja bussisõit alaku...  Nooh, see buss ei läinud just päris sinna kuhu me tahtsime - kui meie arvates oleks buss pidanud keerama vasakule, siis ta keeras paremale, kui me tahtsime et buss keeraks mäest alla, siis keeras ta üles... Ühesõnaga otsustasime bussist maha hüpata ja vastassuunas tagasi sõita. Oma rõõmuks avastasime aga hoopis teise bussiliini, mis sellest peatusest otse Belemisse viis. Peale väikest seiklust jõudsimegi lõpuks kohale :)

Belemis olin ma kunagi käinud, Laurtsiga. Tookord käisime Jeronimose kloostris ka sees, sel korral nautisime selle arhitektuuri lihtsalt väljast ning jalutasime läbi pargi, et vaadata üle Padrão dos Descobrimentos ehk Monument to the Discoveries. Kuna väljas oli taaskord maru palav ilm, siis läksime jäätsie jahile. Seal samuses monumendi lähedal paistiski sobiv koht.. oioi milline jäätise valik. Kui me seal omavahel eesti keeles arutasime, et millist proovida, siis kostus leti tagant teade: "võite eesti keeles ka küsida" :) Nimelt oli müüjaks üks eesti tüdruk, kelle jaoks meie olime seal alles esimesed eesti kliendid. Tundus suht uskumatu, aga samas polnud ta seal ka väga kaua olnud. Aga oli tore kaasmaalast kohata :) 

Kui oma jäätised kätte olime saanud (mis olid muideks hiiglaslikud), siis potsatasime oma tagumikud monumendi kõrval vee ääres maha ja asusime kiiruga jäätiseid hävitama, sest need sulasid ulmekiirusel. Mmmmõnus! :) Kui jäätisega ühele poole saanud olin, siis viskasin ennast täitsa pikali -  oi kui hea oli horisontaalis olla, mis sest et kivi peal. Kui mingi hetk hiljem Aive ja Meelik ennast püsti ajasid, siis ma ei olnud mitte seda meelt, et ennast liigutada tahaks või et kuskile jalutada võiks - mulle see kivil pikutamine täitsa sobis :D Vastutulelikkusest ajasin ennast siiski lõpuks läbi suure häda püsti (trepid ja püsti tõusmised ei olnud veel mu sõbrad). 

Võtsime suuna Belem Tower-i poole. Teel sinna avastasime jahisadamast hiiglaslikud meduusid, mis automaatselt Aive huviobjektiks muutusid, et need fotodele jäädvustada. Õnnestus! Belemi torni juures olin ma ka varem käinud, kuid sisse me eelmine kord ei läinud .. see kord ka mitte (ma tegelt ei teagi, kas sinna sisse üldse saab :p). Vaatasime torni iga nurga alt üle (mis maismaalt võimalik) ja otsustasime ennast kosutada külma joogiga - teistele vahuveini sangria, mulle pepsi (fair deal). 

Kuna kell oli juba märkamatult õhtusse jõudnud, siis liikusime kesklinna, et saaksime kiire shoppingu teha ja siis õhtust süüa. Trammis andsid endast märku külmetuse märgid -  great success!! Väljas on +28 ja ma suudan haigeks jääda. Kes siis veel kui mitte mina! 

Õhtusöögiks oli Aivel teada kindel restoran kuhu minema pidime, seega võtsime suuna kohe sinna. Aga oh üllatust, antud koha avamiseni oli veel üle tunni aega, kuid nii kaua ei olnud ma nõus küll kuskil ringi kolama. Tegime antud kohta broneeringu (jah, see on nii populaarne, et tuleb bronn teha) ja otsisime, et kas saaks kuskil mujal midagi süüa, sest kõht oli tühi (olenemata sellest, et ma enne Subway-st ühe võiku olin ostnud ja ära söönud). Leidsime ühe vahva tapase koha, kuhu otsustasime siis jääda. Menüü koosnes enamjaolt loomulikult mereandidest, kuid õnneks leidus siiski ka mõni sobiv mulle. Huvitavaimad, mis meie lauale jõudsid olid makrelli tartar ning viigimarjad kitsejuustuga. 

Lõpuks jõudis kätte aeg, kus meie algne valitud restoran, Sea Me, avati. Kuigi meil broneering oli veidi hilisemaks, siis otsustasime juba sinna minna. Tõesti tõesti, kolmveerand restorani laudadest oli juba täis. Minu jaoks oli toidu valik lihtne, sest teadsin, et tahan vaid magustoitu (portugali pärane creme brulee). Aivel ja Meelikul oli otsustamisega palju suuremaid raskusi, sest nende jaoks oli terve menüü üks suur ahvatlus, kahjuks oli kõht suhtelist täis, kuid eelroa ning magustoidu jaoks leidus siiski ruumi. Aive sõnul olid eelroad võrreldes eelmise korraga ikka märksa pisemaks jäänd, kuid kui magustoidud lauda toodi, siis tõdesime, et need olid see eest suuremaks kasvanud -  no ausalt, sellist kausitäit creme brüleed pole ma enne näinud. Kui sealt lõpuks lahkusime, siis oli päris hea mõni samm teha, sest olemine oli nii nii raske..  See muidugi ei tähendanud, et hotellis järele jäänud ginijat ei jaksand ära juua :p

Ja nii see reis läbi saigi... 

Jeronimos Monastery

Discoveries Monument

Belem Tower

Makrelli tartar

Viigimarjad kitsejuustuga

Rock 'n' Roll Lisbon Marathon

Kell on 6:00 kui äratuskell mu padja kõrval lärmama pistab. Mul on puhkus ja ma pean ärkama kell 6 - täiesti "normaalne". Mis siis ikka, peale korduvat alarmi ajasin lõpuks ennast püsti ja koperdasin poolunes alla restorani hommikust sööma. Arvasin, et olen ainuke napakas, kes pühapäeval nii vara sööma läheb, kuid oma üllatuseks avastasin, et restoran oli rahvast täis. Veidrikud!

Veidi enne kaheksat kõlas taaskord alarm, mis tähendas et Aive ja Meelik pidid üles ärkama, et mind Cascaisi transportida (sest nii Meelik kui Travis olid otsustanud, et nemad ei jookse!). Mul hakkas kohe palju toredam, sest enam ei pidanud vaikselt omaette voodis lesima, vaid sai rõõmsalt teisi manitseda üles ärkama. Oh seda rõõmu! :)

Cascaisi jõudes oli esimene ülesanne leida parkimiskoht ning seejärel kohvik, et tassike kohvi saada. Jube uni oli jõudnud tekkida autosõidu ajal ning jooksma mimemise asemel oleks tahtnud tagasi teki alla pugeda. Stardini oli jäänud veel tunnike. Päike juba lõõmas taevas ning olemine muutus aina palavamaks. Rahvas muudkui kogunes ning stardiala oli juba paksult jooksjaid täis, kuhu ka lõpuks mina suundusin.

Endale kohaselt alustasin nagu alati suhtelisest tagant otsast, mis tähendas seda, et stardijoone ülestasin alles 3 min peale ametlikku sarti. Uni oli läinud ja meel oli rõõmus, samm oli kerge ja olemine mõnus - mõtlesin omaette, et sellest tuleb hea jooks. Eesmärk oli joosta 4:30 sisse, mis tähendas seda, et kätte tuli saada 4:30 grupp, sest grupis on palju lihtsam ja lõbusam joosta kui omaette klapid peas. Paari kilomeetri möödudes olingi soovitud grupile järgi jõudnud ja kulgesin koos nendega rahulikus tempos Lissaboni poole. Hea ja kerge oli olla, kuid olemine muutus aina kuumemaks, sest päike muudkui küttis ning ühtki varju rajal polnud, kuhu päikese eest oleks saanud peitu pugeda. 

Üles-alla, üles-alla .. nii need kilomeetrid möödusid. Esimesed 10 olid imelihtsad, tegelikult lausa esimesed 15 olid imelihtsad, aga siis hakkas palavus tapma. Igas joogipunktis kallasin ennast veega üle ning võtsin ühe pudeli veel lisaks kaasa, mida ei visanud enne ära kui järgmine joogipunkt paistis. Selle 2,5km jooksul, mis kahe joogipunti vahel oli, jõudis vesi pudelis täiesti kuumaks minna, nagu kannaks kuuma vett kaasas. Kurat kui palav oli! 20km peal tundsin, et enam ei jõua grupiga sammu pidada ja võtsin tempo maha, et jahtuda ja taastuda. Jahtumisest võisin ainult unistada, sest temperatuur vilus oli kerkinud +28ni (päikese käes 35-40). Jalutasin ja sörkisin vaheldumisi, kuni sain aru, et see saab ainult puhas piin lõpuni olema, seega mõtlesin et targem on katkestada ja helistasin Meelikule, et uurida kus nad Aivega paiknevad ja kas nad mulle järgi ei tahaks tulla. Ta ei võtnud vastu :(

Sörkisin, jalutasin, jõin, kallasin vett pähe... kilomeetrid venisid.. Lõpuks helistas Meelik tagasi ja teatas, et väljas on nii palav (oi, kas tõesti???), et nad veel rannas ja kuna mul pole enam palju (kõigest?!? 16km) jäänud, siis võiksin ikka lõpuni joosta. Mis siis ikka, jalutasin edasi. Must möödus 4:45 grupp.. jalutasin edasi.... möödus 5:00 grupp.... Selleks hetkeks oli mul täiesti ükskõik mis ajaga ma sinna finišisse jõuan, sest see oli veel niiii kaugel ja mul polnud jaksu enam ollagi. Motivatsiooni ka mitte. 

Sel ajal kui ma seal jalutades oma raske saatuse üle järele mõtlesin, sörkisid 3 portugaallast must mööda ja kutsusid mu endaga kaasa. Otsustasin nendega liituda, sest koos on alati lihtsam kui üksi. Nad ütlesid, et neil on hetkel taktika, et 1km jooksu ja siis 1km kõndi... mulle see sobis, sest nende sörgi tempoga ma lõpuni vastu poleks kindlasti pidanud. Ajasime natuke juttu, mille käigus sain teada, et Eduardo (tüüp, kes mind kaasa kutsus) jaoks on see juba 20-s maraton ning kui tal alguses oli aega joosta, siis peaegi sai eesmärgiks lihtsalt finishisse jõuda, sest antud kuumus oli isegi portugaallaste jaoks liiga kuum. Nii me siis kulgesime 1km joostes ja 1km kõndides. Mida km edasi, seda enam "ära kukkujaid" oli, ehk siis möödusime paljudest ja utsitasime neid oma grupiga liituma - mõni ühineski :) 

Nii koos liikudes ei olnudki need kilomeetrid endam nii vaevalised. Kui jäänud oli veel natu enam kui 2km, siis leidsin ennast veel viimase jõuvaru ja otsustasin, et jooksen lõpuni. Kutsusin oma kampa minuga liituma, kuid nad keeldusid kategooriliselt, väites, et nad ei jõua. Nii ma siis läksingi oma teed. Ca km sain üksi joostud, kuni 2 portugaallast mulle sappa haakisid ja oma lõunamaalase juttu ajama hakkasid. Nood olid ennast peast juba nii soojaks jooksnud, et otsustasid mulle abielu ettepaneku teha. Minu reaktsooni nähes ning mult eitavata vastuse saades otsustasid nad mulle 2 aastat mõtlemisaega anda :D Tore teada :D 

Pooleldi irvitades see viimane kilomeeter möödus ning peale 5h ja 17 minutit kannatusi saabus ka kaua oodatud finishi joon. TEHTUD! See oli mu elu kõige raskem ja aeglasem maraton .. õudne! Aga ikkagi tehtud, mis sest, et aeg ei kannata kriitikat :D

Finishi koridorist lahkudes kiskusin esimese asjana tossud jalast ja otsisin kus Meelik ja Aiva ennast peidavad, aga keda polnud olid M ja A. Peale kõne sai selgeks et nad olid "mõnusalt" aega veetnud ummikus istudes, kuid olid iga hetk finishisse jõudmas. Kuna tänavad olid jooksu pärast endiselt veel kinni, siis otsustasime oodata, kuni jooks läbi saab ja tänavad avatakse. Viskasin ennast esimese ettejuhtuvad pingi juures selili ja panin jalad toolile... oiii, nii oli päris mõnus.

Kui aeg liikuma oli hakata, siis käisin nagu korralik karkjalg valgetes sokkides mööda Lissaboni tänavaid. Jooksjad muigasid selle peale kergelt, teised vaatasid mind aga kui veidrikku - nad ei mõista ;)

.....

Peale dushi oli teki alla horisontaalis päris hea olla, kuid väga pikalt mulle seda lõbu ei pakutud, sest oli vaja linna minna õhtusöögile. Voodist püsti ajades selgus, et lihased on kangeks tõmmanud ning mingi x lihas on nii valus, et liikusin ringi korralikult longates. Sport on terviseks!!!

Linna läksime taksoga, sest iga samm oli minu jaoks üleliigne.  Ei tea kas naerda või nutta, sest ennast kõrvalt vaadates oli maru naljakas, aga natuke liigutades oli nii kuramuse valus. Kui olime esimese õhtusöögi söönud ja liitri sangriat ära tarbinud, siis otsisime järgmise koha, kus magustoitu süüa ja veel erinevaid jooke proovida. Ühtlasi ootasime ka, et Travis ning Shannon meiega liituks.

Lõpuks saabus Travis ning liikusime kohta, mille olime välja valinud (Carmo). Kuna õhtsuöögi lauda pidime seal veel veidi ootama, siis otsustaime niiakau panustada jookidele ning teostada portveinide testi. Tulemus oli see, et ega me lõpuks neil väga vahet enam ei teinud... ajasime omavahel korralikul sassi. Selgeks sai ka see, et minu lemmikuks osutus Ruby :) Söök antud kohas oli selline keskpärane, ei midagi erilist ja menüü oli suht väike, seega antud koha fenomenist ning pikast järjekorrast me aru ei saanud. Kõht täis -  aeg tuttu minna. 

The day before marathon

Tundub, et puhkus hakkab ilmet võtma ja unevõlg vaikselt kaduma, sest täna sain ma voodist püsti teisena, ehk enne Meelikut. Kuigi kui nüüd hästi järgi mõelda, siis ärkasin ma vist pigem selle pärast, et Aive käskis - täna oli ju see päev, kus tuli meie Nazare kodu maha jätta ning liikuda Lissaboni.

Teel Lissaboni tegime esmaslt peatuse Obidos-es, et ma saaksin mööda linna ümbritsevat müüri turnida (kus teised juba käisid esimesel päeval, siis kui mina alles ärkamisega tegelesin) ja ühlasi ka selleks, et varuda piisavalt ginjat Eestisse transportimiseks :)

Obidos on armas linnake, mis on ümbritsetud müüriga, mida mööda turnides saab linnale tiiru peale teha :) Muideks, Obidos on linn, mille mees (kuningas Dinis) kinkis pulmapäeval oma naisele (kuninganna Isabelile). Seetõttu kutustakse seda linna ka kui "The Wedding Present Town". Kui auto pargitud saime, siis oli mul kohe turnima vaja minna, aga kuna ma kõrgust kardan siis nuiasin, et Meelik muga kaasa tuleks. Ta jäi nõusse, aga seda vist vaid selle pärast, et näha kuidas ma värisevate jalgadega mööda müüri äärt liigun (või siis ei liigu). Vaade müürilt linnale oli äge ja nüüd tagantjärgi võin öelda, et ega seal nüüd nii hirmus ronida polnud või noh, kuijutasin ette et on tsipa hullem see olukord seal... 

Sel ajal kui ma Meelikuga müürilt linnavaateid imetlesin tegi Aive aga all ginja shoppingut. Vedas tal, sest erinevalt meist sai ta oma soovitud kraami kätte. Selleks ajaks kui me müürilt alla jõudsime, pandi just poed kinni - siesta time! Great success, ütlkes selle peale. Õnneks kõige halvem olukord siiski polnud, sest parkla juures ühes putkas oli meie soovitud ginija suht OK hinnaga, kuigi veidi kallim kui Aive paarist poest välja võluda suutis.

Edasi suund Lissaboni, et homseks jooksuks materjalid välja võtta. Palju õnne meile, et olime TomTom-i suutnud sisestada "veidi" vale sihtkoha ning jõudsime tänu sellele Lissaboni kesklinna tipptunnil. Lisaks suutsime kiirteelt valesti maha keerata, mis tähendas "väikest" ümbersõitu (20km). Lõpuks kohale jõudes saime ka aru, et park ei tähenda ilusat rohelist haljasala vaid hoopis suurte majade kompleksi, aga peamine on siiski see, et leidsime lõpuks õige koha üles ja saime vajalikud materjalid kätte ning suundusime hotelli. 

Sel korral ööbsime Radisson Blu Lisbon hotellis ja seda vaid põhjusel, et sain kasutada oma Club Carlson punkte ja seeläbi ööbida seal tasuta. Tänu mu concierge staatusele anti meie käsutusse sviit, mis oli peaaegu sama suur kui mu korter. Mina ja Aive saime endale suured voodid ja Meelik magas eesruumis oleval lahtikäival diivanil, sest ta pidi algul üldse kuskil mujal hotellis ööbima. Logistika ning kokkuhoiu mõttes kolisime aga kõik rõõmsalt ühte tuppa :)

Kui hotelli saime ennast sisse seatud, siis korjasime Travise ning Shannoni peale, et üheskoos Cascaisi õhtusöögile minna. Cascais just selle pärast, et vaadata kust täpsemalt homme mu jooksu start asub ning teisalt selleks, et Aive sõnul on seal palju häid ja armsaid restorane rannal, kus oleks armas õhtustada. Kõigi mereandide armastajate "rõõmuks" õhtustasime me aga hoopis itaalia restoranis, sest ma tahtsin pastat (nii nagu maratoni eelsel õhtul kombeks). Aga ega teistel ka seal midagi viga polnud, sest sangria valik oli lai ja see korvas ebapiisava mereandide valiku ;)

Kui õhtusöögiga lõpule jõudsime, siis oli aeg tagasi Lissaboni sõita. Kuna kõik peale minu olid korralikus koguses sangriat ja portveini tarbinud, siis rooli tuli istuda minul. Võõra autoga võõras linnas ja seda pimedas... mnjaa.. . Meelik oli suutnud TomTom-i sisetada vale sihtkoha, mis tähendas, et saime taaskord auringe teha - sel korral sõit üle 25.aprilli silla ja siis seiklused sealpool, et õigele poolele tagasi saada. Lõpuks see ka õnnestus, aga eelnevalt oleks tahtud Meeliku üles puua... tema õnneks oli mul roolis piisavalt muud tegemist :D Lõpp hea, kõik hea! :)

From Nazare to Aveiro and back...

Uus päikeseline hommik - natuke varasem kui eile ning saiakeste järgi mindi alles siis, kui ma dushi alla läksin. Kui kõht oli värskeid puuvilju ning saiakesi täis, siis oli aeg taas seiklema minna. Täna otsustasime suunduda põhja poole ning sõita mööda riiklikke maanteid Aveironi. Esimeseks sihtkohaks seadsime Praia de Mira, sest Aive teadis, et seal on ilus rand :) 

No need riiklikud maanteed olid pigem nagu meie jubedad külavaheteed, kus vahepeal oli meil kiiruseks 10km/h, sest kiiremini lihtsalt ei saanud.. auk oli augus kinni ja tee oli meeletult kitsas. Kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks nalja saanud.

Praia de Mirasse kohale jõudes oli aga päike natuke pilve taha pugenud ning ujuma väga ei kutsunud. Rannas askeldasid aga traktorid, ning nagu peagi selgus, siis tõmmati parasjagu võrke ookeanist välja. Otsustasime seda jälgida ning vaadata, kuidas kalasaak ka on. Kogu see protseduur oli tegelikult päris äge... igal ühel oli oma roll, traktorid sebisid siia ja sinna... ja lõpuks jõudis ka võrk kaladega rannale. Võrk lõigati lahti ning kalade sorteerimine hakkas pihta. Lisaks meiesugustele turistidele olid uudistamas ka kohalikud, või noh, nemad tegelikult ootasid, et korjata üles kalad, mis kalamehed ise välja praakisid. 

Kui see vaatemäng läbi sai, siis suundusime edasi - uueks sihtkohaks sai Costa Nova. See oli üks äärmiselt vahva linnake oma kommimajadega (triibulised värvilised majakesed). Tegime väikese jalutuskäigu enne kui randa suundusime ning ostsime postkaardid, et need homme hommikul teele läkitada. Costa Nova rand oli ilus..  Päike oli ka pilve tagant välja tulnud, seega tõmbasime Aivega bikiinid selga ning jooksuga vette.. või noh, ookeani piirile. Ujumine piirdus meil sellega, et seisime veepiiril ja ootasime, et laine meist üle käiks. Vette ei riskind minna, sest laine oli nii suur, et tekkis hirm, et kui vette minna, siis me sealt välja enam ei saa...  

Kui ujumisest väsinud, siis tuli natuke kaldal kuivada ja kui seda ka enam teha ei viitsinud, siis võtsime suuna edasi Aveiro-sse, et vaadata üle sealsed kanalid ja värvilised paadid. Kuna meil kiiret ei olnud, siis võtsime korraks istet ka ühes tänavakohvikus. Kuna mul oli maraton alles ukse ees, siis mina pidin piirduma kohviga ja vaatama pealt kuidas teised sangriat naudivad - kusjuures see oli alles esimene sangria selle reisi jooksul. Üllatav!

Kui me oma parkimisaega olime juba ca pool tundi ületanud, siis läksime tagasi autoni ja loostime, et trahvi veel pole. Läks õnneks sel korral. Tagasi Nazaresse otsustaime sõita rohkem mandri poolt, et vahepeal viinamarja ning pirni raksus käia. Viinamarju saime, kuid pirne mitte. Tegelikult ma oleks sidruneid tahtnud, aga neid ka ei saanud. Ootamatult hakkas aga pimedaks minema, seega ei hakanud riiklike maanteedega enam riskima ja suundusime kiirteele, et veel kohalikku supermarketisse jõuda ja sealt midagi õhtusöögiks kaasa haarata, sest plaan oli ise kokata ja kaarte mängida. Ja nii saigi kell märkamatult 2 öösel.... 

Those sweet lazy mornings by the ocean ..

Reisi esimene päev on alati mõnus, sest kõik on alles ees. Kuna polnud ka mingit konkreetset plaani, mida teha või kuhu minna, siis peamine eesmärk oli mõnusalt välja puhata, mis väljendus selles, et ajasin ennast voodist püsti alles siis, kui Meelik ja Aive olid linnapeal juba ühe tiiru teinud ning värsked saiakesed ja kuum kohvi olid mind laual ootamas. 

Kui mina alles oma "hommikut" nautisin, kibelesid teised juba uuesti välja, et ümbruskonnaga tutvuda. Kuna ma ei viitsid kiirustada, siis leppisimegi kokku, et nad lähevad ringi sõitma ja ma võtan rahulikult kuni valims saan omadega :) Ei läinud paari tundigi, kui olin valmis Portugali avastama minema. Kõigepealt otsustasime oma kodulinnaga tutvuda, milleks oli Nazare. 

Nazare on armas linnake, mis asub otse ookeani kaldal mäe nõlval. Seal on palju kitsaid ühesuunalisi tänavaid ning ilusad vaated ookeanile ning mägedele. Oma jalutuskäigul sattusime sisse ka ühte pisikesse poekesse, kus üks onu Portugalile tüüpilisi paate ise valmistas ja neid ka müüs. Kaks neist leidis oma teekonna Eestisse - üks minu ja teine A kohvris :)

Kuna ilm oli mõnusalt soe ja päikeseline, siis oli ju vaja kohe ka ujuma minna. Otsustasime, et ei lähe randa mis kohe linnas asub, vaid veidi eemale. Seega maandusime lõpuks kohas nimega Praia de Legua. Kohale jõudes ja laineid nähes sai selgeks, et ujuma vist väga ei saa minna, kuid varbad oli siiski vaja vette pista. Nii me seal seisime ja mõnulesime -  vesi paitas varbaid ning päike põski. Ja siis... tuli laine.. ja enam ei olnud ainult varbad vees.. Kohe hakkas kiire kalda poole :D Natuke aega kuivatasime oma pükse, kuid siis suundusime koju, et kuivad riided selga panna ja õhtusööki otsima minna.

Õhtusöögi kohaks valisime TripAdvisor-i soovitusel koha nimega Maria do Mar, mis oli mõnusalt hubane ja kodune ning mille omanik/perenaine oli super lahe isiksus :) Kuna mereannid ei ole minu sõbrad, siis menüü minu jaoks oli väga kesine, kuid A ja M oleks vist praktiliselt kõike endale tellinud. Lõpuks piirdusid nad kahepeale siiski kolme põhiroaga ja mina sain omale veiseliha. Kui toite lauale hakati kandma, siis puhkesime kõik kõva häälega naerma, sest kogused olid meeletult suured. Asja tegi veel paremaks see, et mulle mu liha ei maitsenud, seega M ja A pidid selle ka veel ära sööma. Vaesekesed nägid ikka kõvasti vaeva, kuid siiski kõike otsa ei saanud... Perenaine käis ka vahepeal me laua juures ja ütles Meelikule, et kui ta taldrikut puhtaks ei söö, siis saab magustoidu asemel supi :D  Õnneks seda viimast siiski ei juhtunud ja lubati siiski magustoitu süüa. 

Restoranist lahkudes oli olemine nii raske, sest kõht oli liiga täis (ma ei tea küll millest mul kõht tühi oli), aga see jalutuskäik restoranist koju oli mõnusalt värskendav.

SEB Tallinna Maraton

Kell on 5:30 hommikul kui heliseb äratuskell. Unesegasena vajutan alarmi kinni ja magan edasi. 10 min pärast on uus alarm, mille peale juba silmad lahti teen ning ennast voodist püsti ajan. Oma "geniaalseid" ideid maapõhja kirudes hakkan aga putru valmistama ning kohvi keetma, sest juba mõne tunni pärast on vaja üle pika aja taaskord startida maratonile.

Kuna teoreetiliselt on mul selja opi pärast trenni tegemise keeld veel järgmised 2 nädalat, siis otsustasin, et võtan seda maratoni väga väga rahulikult. Ja et igav ei oleks, siis leppisime Silveriga kokku, et jookseme koos, kuigi mul oli marukahtlane tunne, et Silver jookseb mul eest ära. 

Stardikoridoris saime kokku ka LHV poistega, kellede jaoks oli tegemist nende esimese maratoni stardiga. Samas ma teadsin, et neilt saan ma pähe, aga see isegi ei heidutand mind, sest mul oli eesmärk elusalt ja tervelt lõpetada ning ideaalne oleks, kui aeg jääks alla 4:30.

START! Startisime viimasest stardigrupist ja otsustasime, et trügima ei hakka ja võtame alguses rahulikult, et mitte liigset energiat kulutada. Kuigi endale tundus tempo maruaeglane, siis endomondo rääkis hoopis vastupidist - liiga kiire (võrreldes sellega mis olime planeerinud). Võtsime sammu natukene aeglasemaks ja kulgesime omas tempos. Ajasime juttu ja kilomeetrid läksid lennates. Esimene ring (21.1km) tuli meeletult lihtsalt ia seda ajaga 2:10. Naljakas mõelda, et eelmine aasta ei suutnud ma sellise ajaga lihtsalt poolmaratoni joosta ja nüüd tuleb selline aeg mängeldes ja juttu ajades. Äge! :)

Teisele ringile minnes hakkas kõht valutama, see neetud snickers mis Silver tantsutüdrukute käest haaras.... Võiks juba kord selgeks saada, et mida pole enne trennis proovinud, siis võistlusel ära katseta! No palju õnne, oli vaja seda shokolaadi süüa! Ühesõnaga 24ndal km-l pidin otsad andma, no halb oli olla ja jube raskeks läks. Minu õnneks polnud ka Silveril enam kerge. Tegime esimesed kõndimise sammud... No ega seegi hea polnud. Hirmuga mõtlesin sellele, et pea terve poolmaraton on vaja veel joosta... Sellises seisundis ja nende jalgadega?!? ÕUDNE! Raske, raske oli see tee, aga kui tagasipööre oli tehtud, siis läks parermaks - lohutas mõte, et nüüd jooksed juba finishi suunas. Seadsime endale eesmärke a'la jookseme järgmise kilomeetripostini või joogipunktini.. Sääred tahtsid vägisi krampi tõmmata, nii et tuli mõnigi venituse peatus teha.. 

Ma ei tea kustkohast, aga lõpus tuli isegi energiat kiirendada. Ajalisest eesmärgist olime juba ammu loobunud, st 4:30 grupp oli meist mööda läinud juba enne tagasipööret. Kella vaadates tekkis aga lootus, et jõuame alla 4:50 ja jõudsimegi! :) 

Lõplik net aeg 4:48. Pole paha, ütleks ma selle peale :) Pole küll see, mis algselt loodetud, aga virisemiseks ka põhjust pole. Pealegi jõudsime finishisse ilma igasugu vigastuteta ning tuju oli super!  TEHTUD!!!