Dar es Salaam vol.2 ehk ööelu Dar-s

Dar-i sadamasse jõudes ning maale astudes ümbritses meid mustmiljon murjamit, kes kõik meile taksoteenust üritasid pakkuda. Peagi kuulsin aga oma nime hõigatavat ning nägin, et üleval teeääes lehvitab meile Yahaya ning näitab, kuda me välja saame. Kiirendasime koheselt sammu, et võimalikult kiirelt Salimi ja Yahayani jõuda.. Siis jäeti meid lõpuks ka rahule :)

Meie armsad murjamid vabastasid meid meie suurtest seljakottidest ning vinnasid need endale selga ja asusime hotelli poole teele. Läksime jala, kuna see oli sadamale lähedal ning erinevalt meist olid me murjamid arvamusel, et me seljakotid on praktiliselt olematu kaaluga. Kuna tegemist on suhteliselt uue hotelliga, siis täpne asukoht oli teadmata ja tuli teed küsida.. aga jõudsime suht kiiresti kohale.

Registreerisime ennast hotelli sisse ja vahetasime ruttu riided ning siis läksime oma saatjaskonnaga linna peale. Kuna me peale hommikusöögi midagi söönud polnud, siis otsiti koht, kus me süüa saaks.

Põikasime sisse ühte söögikohta, mille teisel korrusel oli ühe Yahaya tuttavast italiaano büroo. Tellisime algselt endale vaid tee/kohvi ning kui Yahaya küsis, ms me süüa tahame, siis vastasime Maritiga üheskoos, midagi aafrikapärast.. a'la ugalit või pilaud. Yahaya ja Salim muutusid veidi murelikuks, sest sellist sööki seal ei pakutud, aga Yahaya võttis asja käsile (me ei tea mis ta täpselt tegi), aga mõne aja möödudes ilmusid me lauale nii ugali kui ka pilau. Noad ja kahvlid saatsime tagasi, sest Aafrika toitu tuleb ikka süüa nii nagu kohalikud, ehk siis sõrmedega. Pesime käed puhtaks ja pugimine võis alata! :) Kõht sai jälle liiga täis söödud, sest toit oli lihtsalt nii hea ja seda oli nii palju, et isegi Yahaya ei suutnud kõigele lõppu peale teha (nagu tavaliselt).

Kui kõht täis, siis oli aeg edasi liikuda. Järgmine peatus - kohalik baar. See oli ikka paras urgas, aga äge! Tõesti, turiste seal üldjuhul ei pidavat käimat. Yahaya kadus kohe piljardilaua äärde (Salimi sõnul on ta sõltlane :D) ja Salim siis hoolitses, et meile joogid toodaks. Seal nägi ikka igasugu inimesi ja mõni oli ikka ka meelemürgiga natuke liialdanud.... Istusime seal kuni baar kinni pandi (mis kell see oli, sellest pole ausalt öeldes aimugi). Kui arvasime, et sellega meie õhtu ka lõppeb, siis eksisime... Meie saatjaskond oli arvestanud, et meil on viimane õhtu ning ei plaaninudki meil magama minna lasta. Ehk siis plaan oli liikuda klubbi (esmaspäeva õhtul!!!).

Selleks aga, et klubbi minna ja et meil ka pärast klubi veel asjad alles oleks kästi meil kogu oma vara hotelli ära viia ning kaasa võtta vaid veidi kohalikku raha. Lisaks meie endi asjadele jäid hotelli hoiule veel ka Salimi ning Yahaya telefonid - nii pidi ohutum olema.

Hotelli uksest välja astudes kutsus üks vanem (USA???) härrasmees mind kõrvale ning hoiatas, et ma(me?) ei peaks niimoodi võõrastega pimedas välja minema. No jah... Tore kui keegi muret tunneb, aga olen piisavalt suur tüdruk juba ja saan ise endaga hakkama...

Kuna öösel tänavatel liikuda pole ohutu (isegi mitte kohalikel), siis võtsime takso ja sõitsime klubi juurde... See oli kinni. Väike nõupidamine kohalike vahel ning sõitsime järgmisesse kohta.. See oli kasiino. Mängida ei olnud meil plaanis kellelgi ja seda me ka ei teinud. Istusime hoopis baari ning vahetasime uudiseid.. Rääkisime oma elamustest põhjas ning Zanzibaril... Oma hullust autojuhist jne... Salim ja Yahaya ei suutnud ära imestada ja ei suutnud uskuda, et nii suurel firmal (Karibu African Safari) nii ebapädev juht/giid on... Sest uurimise käigus tuli välja, et ta oli palju asju meile näitamata/rääkimata jäänud :(

Kell muudkui tiksus märkamatult ja oli saanud 5 hommikul. Kuna Salim pidi tööle minema, siis otsustasime otsad kokku tõmmata ja tuttu minna. Nad toimetasid meid ilusti hotelli. Tundub, et öövahetuses retseptsiooni töötaja oli meie peale kuri, et me ta und segasime, sest kurjalt teatas ta, et meil on tuba vaid kahele. Ei lasknud ennast sellest kommentaarist väga häirida ja läksin üles, et tuua sealt poiste telefonid (Marit jäi poistega lobbisse ootama). Andsin telefonid ära ja läksin uurima, et kas saaksin endale rätiku, sest toas oli millegipärast vaid üks. Seda mulle aga ei antud - ju arvati, et ma ikka tahan mõne murjami oma tuppa lohistada (ma ju ikkagi selline kahtlane tegelane). Mis siis ikka.. Murjamid läksid koju ja meie tuppa ja mina sirgjooneliselt kohe dushi alla (sest kasiinost oli suitsuhais küljes) oma 10x20cm-se rätikuga, mis oli mõeldud käte kuivatamiseks. Ja siis tuttu :)




- Posted using BlogPress from my iPad

Zanzibar päev 7 - paduvihm ja spa

Silmi avades kostus kõrvu meeletu vihmapladin. Taevast lihtsalt kallas. Mis siis ikka, läksime rahulikult sööma ja lootsime, et see pilv mööda läheb. Ja nii oligi :) Seadsime oma sammud koheselt sadama poole, et osta piletid lõunasele praamile Dar-i. Meie üllatuseks oli aga lõunane praam välja müüdud ja seega kasutasime oma varasemalt tehtud broneeringut viimasele praamile. Piletid käes, võtsime suuna spa poole, et vaadata kas saame endale mõne aja broneerida, et merepäevadel ookeanis mulistades veidi välimuses kannatada saanud varbaid tuunida. Vahetult enne kui spasse jõudsime, otsustas aga uuesti kallama hakata. Õnneks oli mul mõistust peas, et enne hotellitoast lahkumist vihmakeebid kotti pista. Seega jõudsime keebid endale enne selga tõmmata kui päris läbi oleks vettind, sest no tõesti.. vett oleks nagu pangega kaela valatud.
Leidsime otsitud spa üles, kuid sealsed hinnad meile ei meeldinud (ca 2x kallimad kui spa-s, mida meie hotell vahendas). Suundusime hotelli tagasi... Tänavatel oli vesi juba korralikult kerkinud ulatudes pahkluuni ning oli tunne, nagu jalutaks kuskil mägijões (vesi vulises tohutu kiirusega). Hotelli jõudes suundusin esimese asjana jalgu pesema, sest ma ei taha teada mille kõige sees me oma jalgu seal tänavatel leotasime....
Vedelesimegi hotellis kuni tuli check-out-i kellaaeg kätte. Vihma ikka kallas ... Jätsime oma kotid hotelli ja küsisime retseptsioonist juhised selle spa juurde mida nemad vahendavad.. Üritasime oma õnne proovida, et kas neil on vabu aegu, sest ega vihmaga kuskil ringi jalutada nagunii ei taha...
Kuigi alguses panime veidi vales suunas ajama, leidsime siiski õige koha üles. Spa, kuhu me sisse astusime, kandis nime Mrembo. Kahte pediküüri aega neil korraga pakkuda ei olnud, kuid järjestikku sai. Kuna meil kiiret kuskile ei olnud, siis see meile sobis ja et mitte niisama istuda, siis sel ajal kui Mariti varbaid tuuniti otsustasin mina minna ja Coconut Body Treatment-i nautida.
Minu massööriks oli pime naisterahvas, kes juhatas mind massaazi tuppa ja andis mulle kaks riietuseset - rätiku, mille pidin endale algul ümber panema ja siis pisikese riidetüki, mis oli minu jaoks arusaamatu asi. Kui tagasi tuli, siis palusin selgitust ja selgus saabus - sellest riidetükist tuli endale teha aluspüksid :D Sain sellga muideks ilusti hakkama :) Peale seda traditsiooni kohane jalgade pesu ja massaaz võis alata. Kusjuures õli sain ma enne ise valida .. ja minu valituks sel korral ülimalt hea kaneeli aroomiga õli... Mmmmmmmm
Kui tavaliselt kehahoolitsus koorimist sisaldab, siis üldjuhul tehakse see alguses. Siin aga on teisiti. Kõigepealt massaaz, ülimalt mõnus... Läbi sai muditud kõik.. Lisaks ka näo-ning peamassaaz. Kui sellega oli ühelpool, siis toodi välja värske kookos, millest oli tehtud õrn koorija ja millega mind siis kokku mökerdati.. Siis jäeti mind mõneks ajaks rätiku alla puhkama, et kookos imenduda saaks.. Samal ajal puhus aknast mõnus tuuleke... Nii hea! Ja oligi aeg kookos maha loputada ning vaadata, kas Mariti varvastega on lõpetatud, et saaksin oma varbad letti lüüa.
Kui eesruumi jõudsin, kus siis pediküüri tehti, leidsin eest Mariti suu kõrvuni peas ja endaga nii rahul kui olla annab. Tema varbad olid nüüd taas viisaka välimuse saanud ja kord oli minu käes. Samal ajal kui minuga juba tegeleti rääkis Marit kuda ta põhimõtteliselt niutsus mõnust kui talle jalamassaazi tehti. Tõesti, peab tõdema, et Uroas tehtud ja tänase pediküüri vahel on suur suur vahe. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult pole nii head ja korralikku pediküüri veel kuskil kogenud! Ehk siis kes Zanzibarile ja Stone Town-i satub, minge ja viige oma varbad letti!
Lisaks pakuti meile lihtsalt imelist teed. Ütlesin ka Maritile, et kui mul selline tee iga päev valikus oleks, siis võiksin kohvist loobuda, sest see oli lihtsalt jumalik! Uurisin ka koheselt, et kas seda saab kuskilt kaasa osta, aga nad segavad seda kohapeal ise kokku (kardemon, kaneel, pipar, sidrunhein ja midagi oli veel, aga ei meenu) ja seega ei saa :(
Selleks ajaks kui me valmis saime oli ka vihm järgi jäänud ning tänavad kuivemaks muutunud :) Meie praamini oli veel ca 1,5h aega seega otsustasime natuke shopata. Oma tee meie kotti leidis nii mõnigi suveniir ning planeerimata ostuna ka üks armas kleidike, mis juhuslikult silma hakkas. Ootamatult oli aga aeg nii kaugele jõudnud, et pidime oma seljakottidele järgi minema ja sadamasse suunduma. Sadamas ootas meid ees ootamatu bürokraatia, aga kõik läks sujuvalt ja laevale jõudsime. Praam oli iseenesest päris viisakas, aga kuratlikult külma õhku puhuti selga. Ei tea, kas siin mujal ongi nii jahe (lausa külm) olnud?








- Posted using BlogPress from my iPad

Zanzibar päev 6 - merekarud

Äratus 7:00, et pakkida veel viimased asjad, hommikust süüa ning hiljemalt kell 8 Fumba küla poole startida, et meie uute murjamitest sõpradega (Badi ja Barak) uuesti merele minna.

Kuigi väljas jälle müristas, nägi taevas siiski paljulubav välja. Jätsime oma tuttavate nägudega hotellis hüvasti ning asusime teele. Sõita tuli meil aga mälu järgi, sest detailset kaarti meil polnud ja see safari start oli ka mingi mahajäetud hoone hoovist ehk ei mingit aadressi. Siinkohal tuleb tõdeda, et me oleme ikka üllatavalt osavad, sest jõudsime kohale (ilma et oleks vähimatki sekeldust või eksimust olnud). Lisaks ujus ka vihmapilv vahepeal minema ning päike säras taevas :) Lihtsalt suurepärane!

Täna mindi merele kahe paadiga - ühes 15 liikmeline norrakatest grupp ning teises meie ja üks paar Lõuna-Aafrika Vabariigist. Badi pidi minema norrakatele giidiks ning Barak tuli meiega.

Esimene peatus - liivane madalik, mis mõõna ajal on ilus liivasaar :) Kuna meie paadis olid ka kokad ning kogu lõunasöögi materjal, siis sel ajal kui me liivasaarel hullasime läks meie paat korraks minema, et kokad ja varustus lõunasöögi paika toimetada. Meie saime samal ajal ujuda ning päikest võtta.

Kuna olin enne safari starti mudasel pinnal maas istunud, siis oli mu püksitagumik korralikult sopane, seega otsustasin oma shortsidega ujuma minna. Kutsusin ujuma ka Badi, kes teise paadi pardal norrakaid jälgis. Vastas, et ta ei saa tulla kuna tal aint teksad, aga tuleb kui ma talle oma shortsid annan :D Kuna mul ujukad olid all, siis polnud probleemi... Pugesin demonstratiivselt oma helesinistest shortsidest välja ja ulatasin need uljalt Badile, kes need endale siis jalga sikutas :D Kuna ta pisike poiss, siis läksid ka :D Kogu seltskonnal oli sellest etenudsest loomulikult nalja nabani, ja noh, olgem ausad, tegelt endal oli ka ikka kõht naermisest suhteliselt kõveras :)

Kuna paat polnud ikka veel tagasi, siis läksime liivasaarele hulkuma.. Barak kaevas meile ühest august välja ka ühe krabi.. Ja seejärel kühveldasid Marit ja Badi mu pooleldi liiva alla (päikese kaitse - et ära ei põleks). Sinna saarekesele ilmus vahepeal liiga palju paate.. Marit olevat kuulnud isegi eesti keelt... Mina ei kuulnud, seega ei tunnista ma fakti, et seal veel eestlasi oli :p

Vahepeal saabus ka meie paat tagasi ja oli aeg sõita snorgeldamise paika. Teel kohtasime veel delfiine, kes meid ohutus kauguses mõnda aega saatsid. Aga siis oli aeg lestad jalga tõmmata ja mask ette panna - snorgeldama. Iga korraga naudin ma seda tegevust aina enam. Esimeste kordade hirm sügava vee ees on kadunud ja alles on jäänud totaalne nauding :) Tahaks veel ja veel... Ookean on imeline! Kuna me olime sel korral lihtsalt kaasas, siis kobisime sel korral veest välja kui meie paadi kaaslastel snorgeldamisest küll sai (õnneks olid nad ka mõnusad vee-elukad, seega saime nautida ikka täiega :)).

Enne veel kui lõunatama läksime, tegime väikese peatuse looduslikus basseinis, ehk pisikeses laguunis. Sulpsasime taas korraks vette (siin ei saa sellest ikka veel niipea isu täis) ja siis juba oli aeg lõunatama sõita. Vahepeal olin ma jäänud ilma oma triibulisest maikast, mille oli endale selga venitanud teine murjam, Barak.. Ehk siis Stone Town-i pean vist ilmuma bikiinides, kus moslemid mu selle peale kurjade pilkudega ära tapavad.

Lõunasöök..njom-njom! Menüü oli sama, mis üleeilegi, ehk siis rikkalik valik igasugu mereande. Mind jätavad need külmaks, aga Mariti sõnul maitses täna kõik veel paremini! Kuna kõht sai ruttu täis, siis kibelesime juba, et saaks taas vette, sest väljas oli ikka väga palavaks läinud. Aga tuli veel ära oodata puuviljad ning lõpetuseks kohvi, küpsised ja Amarulo. See viimane on maruhea :p Nii puhtalt kui ka kohviga :)

Ja oligi aeg vette lipsata. Sel korral suundusime kuskile pisikesse randa, aga tuleb tunnistada et see polnud nii hea kui üleeilne. Siiski sulistasime seal piisavalt kaua nii et meid tuldi otsima, sest oli aeg minema hakata. Norrakate paat oli juba minema seilanud, seega Badi jäi sel korral meie paati, samuti veel üks teinegi murjam. Keda algul ei olnud ja kelle nime ma ei tea. Kui enne olime sõitnud mootori abil, siis nüüd tõmmati puri üles ja nii me sillerdaval ookeanil seilasime. Kuna päike küpsetas, siis käis koguaeg vahetpidamata kreemitamine. Kohalikele pakkus see aga nalja ning nad otsustasid ka ennast meie päikesekaitsega sisse kreemitada.

Nagu ikka, siis meeldivas seltskonnas ning mõnuledes läheb aeg kiirelt ehk siis merereis oli taaskord läbi saanud. Korjasin oma riided murjamite käest kokku ning asusime Stone Town-i poole teele. Kuna autos oli üks koht vaba (ülejäänud ruumi hõivas meie pagas), siis tuli Badi meiega, et meid hotelli juhatada.

Kohale jõudes tõdesime, et meil läks hästi, et Badi meid ilusti lihtsalt kohale juhatas, sest omadel jõududel me seda hotelli üles poleks leidnud. Parkisime auto ning checkisime ennast sisse. Badi ootas kannatlikult, et meil kõik korda saaks ja läks siis koju, et õhtul tagasi tulla ja meile natuke linna näidata.

Hotelliks on meil sel korral hotell nimega Maru Maru, mis on tegelikult väga lux ja maru :) Kui aus olla, siis ega väga ei olnud viitsimist välja minna, aga sellegipoolest otsustasime ennast püsti ajada ja ümbrust vaatama minna. Algul omapäi, kuni Badi saabub.

Hotelli uksest välja astudes oli kottpime. Jalutasime sinna suunas kus oli natuke valgust, aga kuna üksi oli ikkagi väga kõhe (vähemalt minul), siis otsustasime minna hotelli tagasi ja oodata Badi saabumist. Võttis aega mis ta võttis, aga kohale ta jõudis :) Jalutasime ringi kõige uskumatutes kohtades, erinevates pimedates urgastes ja hoovides, kõrvaltänavates ja india linnaosas... Oma jalutuskäigul põrkasime kokku Ali-ga, ühe murjamiga meie paadimeeskonnast, kes koos oma sõpradega linnapeal hulkus. Kutsusime teda meiega ühinema ja seda ta ka tegi. Võtsime ranna äärsest baarist joogid ning istusime maha ja lobisesime niisama ja nautisime oma viimast õhtut Zanzibaril. Mõnus ja soe.. ei kipu kohe üldse minema siit. Kui peas keerles juba mõte, et võiks voodisse ära pugeda, sest väsimus hakkas ligi hiilima, ilmus välja Barak. Seega istusime veel mõnda aega ja lobisesime. Badi vaeseke juba pooleldi magas seal pingi peal ning kui Ali teatas, et ta hakkab koju ära minema, siis tõusime ka meie, et õhtu lõppenuks lugeda ja tuttu ära minna. Badi ja Barak saatsid meid läbi siinsete kitsaste tänavate ohutult hotelli ukseni, kus nendega hüvasti jätsime... Kuni järgmise korrani kui Zanzibarile satume :)

Kuna meile check-in-i tehes anti joogikupongid, siis otsustasime üle vaadata oma hotelli katuseterrassi ja seal ühed kokteilid võtta. Meie üllatuseks oli kell aga nii palju, et seda juba sulgeti. Siiski oldi valmis meile jooke valmistama. Seega tellisime omale mojitod, mis siis tuppa kaasa võtsime... Natuke lobisemist ja siis tuttu... Oli erakordselt mõnus päev!









- Posted using BlogPress from my iPad

Zanzibar päev 5 - lebo vol.2

Kuna eilne päev merel oli päris väsitav, siis ei kavatsendki täna normaalsel ajal üles ärgata, vaid põõnasin pea poole 9-ni ja uimerdasin siin hommikust sööma. Täna küsiti hommikusöögi lauas nimeliselt, kas soovin teed või kohvi... Ma ei saa aru, kust too konkreetne isik mu nime teadis, sest enne ei ole ta mind teenindanud ning hotellituba on Mariti mitte minu nimel. Aga vahva ikkagi :)

Pilve tagant ilmus päike välja, seega lunastasime oma rannarätid ja läksime bassu äärde pikutama. Kuigi vahepeal oli mõte, et läheks vuraks oma pisikese punase suksuga saare peal ringi, siis reaalsuses tuli nii suur laiskus peale, et otsustasime niisama edasi vedeleda. Vahepeal asendas päikese must vihmapilv, seega muutsime oma asukohta basseini äärest ühisala voodisse (et nautida interneti rõõme) ja kui ilm taas selgenes, siis kolisime ookeani äärsetele rannatoolidele. Tuul oli rannas aga meeletult tugev, lausa jahe hakkas .. Ja kuna mul oli ka kõht veits tühjaks läinud, siis pugesin rannabaari tuulevarju ning nautisin kohalikku puuviljasalatit ja cappicinot, mis oli maruhea! Kohe näha, et antud hotell kuulub itaallastele :p Ja kuna cappuccino oli nii maruhea, siis ei saanud ju ühega piirduda. Tellisin veel teisegi, mis mulle aga niisama anti (sest ma olen lihtsalt nii nummi :p).

Kui lõpuks tuppa minema hakkasin, siis sain kõne Badi-lt, et neil on homseks safari broneeritud ja et oleks maruvahva kui me nendega kaasa läheme. Ütlesin, et tuleme rõõmuga kui just jälle vihma ei saja ... Ehk siis homme jälle merele, jeeei :)

Ma ei tea kuhu see aeg kadus, aga õhtusöögile jõudsime taaskord enda kohta hilja, s.o peale 8-t. Ma ei tea kuda nad siin seda toitu valmistavad, aga isegi kõige tavapärasem pasta tomatikastmega maitses lihtsalt super hästi :) Peale õhtusööki käis Marit veel baaris, et võtta endale juba tradistiooniks saanud õhtune mojito ja nii see päev õhtusse veereski....


- Posted using BlogPress from my iPad

Zanzibar päev 4 - kalad vees

Täna sai ärgatud üle pika aja jälle äratuskella peale, sest 8:15 pidime olema valmis ja kõhud täis söönud, et startida meie tänasele seiklusele merel, mil nimeks safari blue.
Kui kardinad eest tõmbasime, nägime et päikest pole ollagi ning ilm kisub vihmale. Sõites meie sadamaküla Fumba poole ei läinud asi mitte paremaks, hoopis hakkas ikka korralikult kallama. Kui Fumbasse kohale jõudsime, siis pilved aina tumenesid ning lisaks tuli veel äike. Ühesõnaga igati perfektne ilm selleks, et merele minna :p
Merele pidi lisaks meeskonnale meiega kaasa tulema veel kaks seltskonda (4+8 inimest), kuid neljasele seltskonnale ilm ei sobinud ja sõitsid hotelli tagasi. Seega merele läksime meie, 8 saksa pensionäri ning 7 liikmeline meeskond. Lisaks tulid väikese paadiga järele meie lõunasöögi materjalid ja abimeeskond (ca 10 inimest).
Oma laevukesse istumise hetkeks olime praktiliselt läbimärjad, aga see ei morjendand meelt. Paadil oli küll katus ka peale tõmmatud, aga see tilkus natu selle vee laviini all läbi ja samuti sadas ka külje pealt vihma selga, seega hakkas natu jahe, aga ikka polnud hullu. Varsti hakkas sagimine pihta - oli aeg snorgeldama minna.
Meie saksaturistidel olid ilusti omad sukeldumisussid ning oma snorgeldamisvarustus, seega tundus, et tegemist vanade kaladega. Aga mis välja tuli - neil see täiesti esimene kord, ehk siis kõik nad olid omadega kerges paanikas ja vaatasid, et päästevest korralikult selga saaks. Mina ja Marit oleme juba "vanad kalad" ja teadsime, et vestiga on maru vastik snorgeldada, seega tõmbasime lestad jalga ja maski pähe ja sulpsasime niisama vette :) Kaks murjamit (giidi) olid juba vees ning üks põhjast ka ühe meritähe meile näppimiseks veepinnale toonud. Täiesti uskumatu elukas on see ikka... Kui ei teaks, et see elus on, siis ei oskaks aimatagi, et selline asi elada võib.
Tundub, et me meeldisime murjamitele rohkem, sest koheselt võeti käest kinni ning viidi sinna suunas kuhu vaja (teised pidid järgnema :p). Mõne aja pärast väsisid sakslased ära ja üks giid jäi nendega tahapoole, me Maritiga driftisime aga koos ühe murjamiga rahulikult edasi. Ta käis vahelduva eduga meile põhjast erinevaid elukaid toomas (koralle, meritähti, merikarpe jne..) ning tutvustas erinevaid kalu. Väga väga fun oli ja aeg läks märkamatult. Kui aus olla, siis ma ei teagi kui kaua me vees olime, aga ikka väga kaua :) Ja saksaturistid olid juba kannatust kaotamas, sest nad olid vahepeal juba paati roninud ja meid seal päris tükka aega oodanud... Aga noh... couldn't care less :p
Edasi suundusime ühele pisikesele saarle kus sel ajal kui me snorgeldasime meile lõunat valmistati. Menüüs olid igasugu mereannid: kaheksajalg, kalmaar, suured krevetid, homaar ning kala. Lisandiks riis ja maruhea kaste. Magustoiduks erinevad puuviljad - mango, ananass, papaia, banaan, arbuus ning kookos - mis lihtsalt sulasid suus.
Kui kõhud täis, siis läksime vaatama hiiglaslikku Babo (kirjapildi eest ei vastuta taas) puud, mille otsa mul loomulikult ronida oli vaja :p Minule kohaselt kamandasin ma viisakalt puu otsa ka ühe murjami, Baraki-i ja kõige lõpuks vinnas Marit ka ennast ikka üles, kuigi talle algul see mõte väga ei meeldinud. Kui oma turnimised tehtud saime, siis oli aeg tagasi vette mulistama minna ja et seda mitte üksi teha, siis saime endaga vette kaasa tõmmatud nii Barak-i kui ka Mwabadi, kelledest viimasele see algul mitte meeldiv idee polnud, sest tal vaesekesel oli külm. Vees sai järgi proovitud nii kätel seis kui ka lihtsalt põhja sukeldumine, aga see õnnestus vaid siis kui murjamil jalgadest kinni hoida, sest vastasel korral tõusin pinnale nagu kork (vesi oli lihtsalt julmalt soolane). Kogu selle veeakrobaatika tulemusena oli soolvesi nii silmas, ninas kui kurgus... aga sellegipoolest oli fun. Isegi nii fun oli, et ajaarvamisest polnud meil mingit teadmist ja välja kobisime veest alles siis kui nägime et meie laevuke koos sakslastega juba meie suunal liigub (ma arvan, et nüüd meeldime me sakslastele veel vähem, aga taaskord - couldn't care less :p).
Mis siis ikka, ronisime paati ja tagasitee võis alata. Tegime veel ühe ujumispeatuse liivasel madalikul, kus kõrgeim osa oli hetkel veel veest väljas. Me olime loomulikult koheselt vees aga saklastel kulus pool ajast riiete vahetamisele (ma ei tea mitu korda nad riideid vahetasid selle päeva jooksul... aga ikka hea tahtmine pidi olema). No ja kui see peatus läbi sai, siis järgmiseks oligi meie lõppsadam :( Tee sadamasse kulges aga loomulikult laulu saatel, mida kuuleb siin igalpool, ehk siis Jambo Bwana.
(meie giid oli praktiliselt sama energiline seda lauldes :D)
Kahju, et läbi sai. Igastahes vahetasime taas kontaktid oma kahe murjamist giidiga ning pühapäeval saame nendega vist taas kokku. Kui neil keegi safari broneerib, siis lubati meid tasuta kaasa võtta (eks näis kas see nii saab ka olema) ja kui safarit pole, siis saame niisama Stone Town-s kokku :) Igastahes väga vahvad tegelased olid nad ja olenemata vihmast oli see päev merel super äge. Kui nüüd aus olla, siis ega ei oskakski ühte vihmast päeva paremini veeta... Ideaalne! :)
Ja kuna enamuse päeva vees mulistasime, siis pilte tänasest praktiliselt pole :p
Kuigi lõunasöögil arvasime, et õhtusöögi võib ära jätta, siis ujumine õnneks aitas ja saame naistepäeva ikka kerge õhtusöögi ning pokaali veiniga lõpetada.



















- Posted using BlogPress from my iPad

Zanzibar päev 3 - stopped by police.. 3 times :p

Taaskord oli vabakavaga hommik, ehk kui mina lõpuks ennast püsti ajada otsustasin (natu peale 8-t), oli Marit juba ammu rõdul raamatut lugemas ja hommikut nautimas. Seadsin ennast korda ja läksime hommikusööki nautima. Sama laks mis eile, ainult et muna otsustasin täna ära jätta ja Marit sai kolmanda pannkoogi asemel täna puuviljad :)

Kuna me auto olime rentinud, siis otsustasime täna saarega tutvuma minna ja esimeseks sihtkohaks valisime Jozani Forest-i, et minna vataama red colobus monkey-sid. Taaskord istusin mina rooli ning Marit sai kaardilugeja rolli. Selle viimase rolliga on ainult see jama, et seda on maru raske teha kui kuskil ei ole külade nimesid ega teeviitu.

Ei olnud veel väga kaua sõitnud, kui ees olev politsei mu kinni peatas. Omast arust ei olnud ma midagi valesti teinud, aga kuna siinsetest kiiruspiirangutest pole mul õrna aimugi ning üthegi märki kuskil ei eksisteeri, siis noh... You never know. Peatasin ilusti kinni ja samal ajal kui Marit politseiga juttu rääkis urgitsesin ma oma load kotist ning ulatasin selle koos oma eriloaga politseile. Too uuris mu dokumente igast küljest ja ulatas need lõpuks mulle tagasi ja soovis ohutut sõitu :) Jeei, ma polegi kriminaal :)

Mõne aja pärast leidsime ka mõne küla nime ja saime kinnitust, et oleme õigel teel. Avastasime oma kaardilt, et meie trajektoorile jäävad ka ühed varemed, seega otsustasime sinna sisse põigata. Tegemist oli Khole varemetega Bungi külas, millest õhkus islamipärasust. Katsusin ust ja minu üllatuseks oli see lahti, seega uudistasime varemeid ka seest poolt. Pikemalt rimgi vaadates selgus, et sisse oleks saanud ka aknast, mida ma siis kasutasin väljumiseks.

Kui varemete juurest tagasi suurele teele pöörasime, peatas mind taas politsei kinni. Taaskord sama protseduur ja lubati ohutut sõite soovides edasi liikuda. Otsustasin, et lube pole mõtet vist üldse kotti ära panna, sest kuidagi tihti on vaja neid ette näidata.

Lõpuks jõudisme oma sihtkohta - Jozani-Chwaka Bay National Park-i. Tegu on Zanzibari saarel suurima pargiga, tervelt 50 ruutkilomeetrit suur. Pargis on kolm võimalikku huviobjekti: red colobus monkey; forest and mangro trees in swamp. Kuna meil kiiret polnud, siis otsustasime tutvuda kõigi kolmega. Alustasime ahvidest. Oi, neid oli ikka päris palju - pargis neid kokku rohkem kui 2000 (arv kasvab vaikselt) ning ühes peres on neid 30-50.

Kui ahvidest isu täis vaadatud ja taaskord mustmiljon pilti klõpsutatud, siis suundusime metsaradadele. Tegemist oli punase mahagoni puude metsaga, mille aluskatteks olid sõnajalad. Kusjuures vihmaperioodi ajal ei ole seal võimalik jalutada, sest mets on ca kuu aega üleujutatud.

Viimasena jäi meil siis vaatamiseks soo, sealsete mangro puudega (eesti keelset nime ei tea veel). Kokku on saarel 9 eri liiki mangroid, kuid antud soos olid esindatud vaid 3.

Kui antud pargi vaatamisväärsused said vaadatud, otsustasime saare lõunapoolsele otsale tiiru peale teha. Saare tipus tegime veel väikese peatuse ja pistsime varbad korraks jälle ookeani (no ei suuda eemale lihtsalt hoida) ja sõitsime edasi. Kui olime tiiru peale teinud ja tasskord Jozani pargi väravatest mööda sõitnud, siis tegime veel ühe peatuse, et vaadata üle kohalik liblikakasvatus (Zanzibar Butterfly Centre). Meile näidati liblika arengutsüklit - liblika munad, erinevad röövikud, erinevad kookonid ning siis juba see hetk kui liblikas oma kookonist välja tuleb ja tiibu kuivatab, et siis vabadusse lennata. Peab mainima, et nähtu oli põnevam kui algul osata lootsin.
Kui liblikad ka üle vaadatud, siis asusime kodu poole teele. Teel proovisime teha veel ühe kõrvale põike, et vaadata veel ühtesid varemeid, kuid kuna meil normaalset kaarti pole, siis neid varemeid me üles ei leidnud. Koduteel pidas meid taaskord politsei kinni, aga mina polnud ikka midagi valesti teinud. Samuti taipas politseionu, et ta oli meid täna korra juba peatanud, seega domumente ta enam näha ei tahtnud ja saime kiirelt edasi sõita.

Hotelli jõudes võsime suuna koheselt basseini äärde ja lasime päikesel ennast paitada. Lisaks tellisime endale ka meie siinse tavapärase lõuna - puuviljakokteili, mis endiselt maitseb ülihästi. Kuna olemine oli lihtsalt nii hea, siis bassu äärest saime tulema alles veidi peale 6-t. Enne kui tuppa pessu läksime, broneerisime endale homseks tegevuse - blue safari :)

Õhtusöögile jõudsime täna meie kohta üllatavalt hilja, ehk alles veerand 9. Restorani sisse astudes tervitas Ema mind rõõmsalt ja millegipärast teadsid kõik, et me oleme toast 32... Huvitav, millega me hakkama olime saanud... Igastahes õhtusöök oli taaskord väga maitsev, vähemalt minul. Marit vaidleb vist siinkohal täna vastu, sest tema caesari salatile unustati kaste lisada. Aga see meid ei morjenda, elu on ikka lill :p































- Posted using BlogPress from my iPad

Zanzibar päev 2 - tõeline puhkus (lebo päev)

Hommikul polnud meil vaja kella peale ärgata, mis oli selle reisi jooksul esimene kord. Loodetavasti mitte viimane:) Vaatamata sellele läksid silmaluugid lahti ikkagi juba pisut pärast 7. Loivasime koheselt hommikusöögile, kus pistsin nahka 2 pannkooki + terve muna ja siis korraliku kuhja puuvilju, milledest üks on mulle siiamaani tundmatu. Mariti taldrikule rändas eksikombel pannakaid tervelt 3 ja seega puuviljadele kõhus ruumi ei jäändki :(

Kõht punni vitsutatud, otsustasime oma valgeid kõhtusi päikesele näidata, seega suundusime esmalt oma rannarätte lunastama. See süsteem on neil päris hästi sisse seatud - nimelt saab check-ini tehes rätiku talongi ja siis rannarätti soovides annad oma talongi ära ja vastu saad räti. Plaazhilt lahkudes toimub vastupidine toiming.

Otsiseme endile meelepärased toolid, hankisime madratsid ning viskasime pikali. Mõne aja pärast ajasin ennest püsti,et bassus ennast jahutada, sest pikali olles hakkas jube ruttu väljakannatamatult palav. Vesi oli mõnus, aga mitte just jahutav (kodus on vannivesi umbes sama soe:)) Tundus, et ka Marit ei suutnud pikali olla, sest ta siiberdas pidevalt rannas ringi, vahepeal jalgu pidi vees sulberdades ja samal ajal fotokat piinates.

Kuna meil siin muuhulgas ka väike spa, siis oli vaja elu uurida, seda enam, et plaan oma varbad ilusaks teha tekkis juba mõnda aga tagasi. Oh seda toredust, kohe täna oldi meid rõõmuga valmis vastu võtma :) Just selleks ajaks, kui ma pidin spasse minema, otsustas vihmapilv ennast näidata ja ka esimesed piisad juba meile kaela lajatada. Well, minu jaoks oli see ideaalne ajastus... Polnud kahju rannast lahkuda :p

Tunni pärast väljusin spaast ilusate roosade varvastega, mis olid saanud veel lisaks rohked kaunistused. Samal ajal kui Marit minu eeskuju jälgis ja oma varbaid tuunima läks seadsin mina ennast mugavalt sisse hallis olevale voodile, et kolada natuke interneti avarustes :)

Selleks ajaks kui ka Marit kauniste varvastega spast väljus, otsustas ka päike ennast uuesti ilmutama hakata, seega seadsime ennast uuesti sisse rannatoolidele. Enne veel tellisime värsked puuviljakokteilid, mis meile kenasti randa järgi toodi. Kusjuures siinsed kokteilid on ikka imehead, ei jää muud üle kui kohalikele meistritele nende valmistamise eest au anda :)
Meie rõõmuks oli randa tekkinud ka mõnus tuuleke, seega rannatoolil lebamine ei olnudki enam raske töö. Täna käisin ka lõpuks india ookeanis ujumas ära, kus kohe ka mingi eluka käest kõrvetada sain... Õnneks ühtegi märki sellest ei ole :)

Kuna meie lõunasöögiks oli vaid üks kosutav puuviljakoteil, siis oli kõht juba vaikselt tühjaks hakanud minema, seega ca 5 ajal otsustasime tuppa ära minna ja ennast õhtusöögiks valmis seada. Õhtusööki nautisime täna elava muusika saatel, kus kohalik pande mängis igasugu muusikat. Küll võis ära tunda vanu klassikuid, itaaliapäraseid lugusid kui ka kohalikku stiili. Kuna nad olid nii toredad, siis aeg möödus märkamatult ehk kell oli juba 10 saanud ehk oli aeg põhku pugeda...












- Posted using BlogPress from my iPad

Zanzibar päev 1 - saabumine paradiisisaarele

Kuigi olime äratuse seadnud kella 7ks, olid meil mõlemil silmad lahti juba enne kella. Pakkisime asjad kokku, sõime kõhud täis, näitasime rõdul oma kõhule veel natuke päikest ning oligi aeg lennujaama poole teele asuda, et mõnuleda terve järgnev nädal paradiisisaarel Zanzibar.

Teel lennujaama tegime veel pisikese peatuse internetikohvikus, et taaskord uuendada blogi. Lennujaama jõudes polnud veel check-in avatud, seega lõime niisama aega surnuks. Lõpuks piletid käes ning ka turvakontroll läbitud ja tuligi kutse Zanzibari lennule. Järgnesime noormehele kenas hanerivis lennukini, kus mul oli au esimesena pardale astuda ja otseloomulikult valisin endale koha piloodi selja taha :)

Sel korral oli õhkutõus kuidagi eriliselt pumpy, nii et mul tekkis hingamisega isegi veidi raskusi, kuid peale 1,5h lendu maandusime õnnelikult Zanzibaril. Kuigi maandumisel sõitsime läbi vihmapilve, võttis meid lennujaamas vastu päike ning korralik troopiline kuum ja niiske õhk. Registreerisime ennast jälle kuskile raamatusse, võtsime oma pagasi ning vaatasime kust me oma auto üles leiaks. Õnneks ei tulnud väga otsida, sest nii kui välja astusime nägime ühte musta murjamit, kes hoidis Mariti nimega silti üleval. Seega järgnesime talle ja seal ta oligi, meie suksu järgnevaks nädalaks - pisike punane Suzuki.

Murjam palus näha meie juhilube. Otsisime siis need välja, mille peale teatati, et need pole rahvusvahelised ja me vajame veel eriluba. Sõitsime siis mingisse nn valitsuse officisse, kus pidavat asja korda saama ajada. Kohale jõudes küsis murjam enda kätte me load ning mõlemilt 10 000 kohalikku raha, mis siis on selle eriloa hind. Väikese kõhklusega andsin siiski oma juhiloa ning raha. Kujutasin juba elavalt ette, kuidas koju minnes saan hakata uuesti liikluseksamit tegema, sest oma juhiluba ma enam ühes tükis ei näe :( Õnneks olid sel korral mu kahtlused ilmaasjata, sest ca 10 min pärast oli murjam tagasi koos meie lubade ja erilubadega. Ta aitas meil veel tankida ning siis oli aeg maksta renditasu ja saingi rooli istuda. Taaskord vasakpoolne liiklus, ehk siis suunatule asemel panin taas kojamehed tööle :D

Marit oli mul kaardilugeja (kaart oli selline kus ainult suuremad teed ja kohad peal), ja kinnitas vahelduva eduga, et oleme õigel teel :) Mingi hetk sai aga tee otsa ja sõitsime mingit peaaegu olematut teed pidi. Tõdesime mõlemad, et see küll õige tee ei saa olla, aga sõitsime siiski edasi. Lõpuks ikka keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi ja nii leidsime ka õige tee otsa üles, mis oli ennast enne ühe tankla taga peitnud. Ja varsti jõudsime ka oma hotelli (Uroa Bay Beach Resort). Wow! See on ikka korralik luksus! :) Ajasime paberimajanduse korda, lõpetasime tervitusjoogid ning läksime oma valdustega tutvuma.

Meie tuba asub väikese maja teisel korrusel ning sel on mõnusalt suur rõdu, kus siis kas hommikukohvi või õhtust veini nautida. Kogu valdusel on 3 basseini ning lisaks valge imepeenikese liivaga rand india ookeani kaldal, kus on piisaval arvul varjualuseid ning lamamistoole. Lisaks on siin olemas ka spa, kus hinnad grammi võrra odavamad kui Eestis ja 2 baari, kust tellisime koheselt endale ka värsked kokteilid.

Kui joogid lõpetatud, siis otsustasime natuke saare peal ringi vaadata ja viisime oma punase suksu jalutama. Sõitsime nii ühele kui teisele poole, kui tundus et kohalikud tõbasid juba päeva otsi kokku, ehk siis kuskil midagi väga ei toimunud ja ka ühtegi puuviljaletti tee ääres polnud, seega pöördusime hotelli tagasi, et ennast puhtaks kasida ja siis õhtusöögile minna.

Õhtusöögi lauas kogesime taas hiiglaslikke portsjoneid, kuid tundub, et ma olen siin nendega juba ära harjunud ja seega said taldrikud ilusti tühjaks söödud. Pokaal veini kõrvale ja mida veel tahta.... See siin ongi paradiis! :)











- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 12 ehk kuningate einet vaatlemas

Ärkasin selle peale, et midagi karjus kuskil kõrva ääres - telefoni alarm! Kell oli saanud 4:40 ehk aeg oli ennast püsti ajada, sest kell 5 oli start Ngorongoro kraatrisse.

Start oli nii vara, sest eesmärk oli pargi väravasse jõuda avamise ajaks (kell 6:00) ja seda põhjusel, et näha loomi sel ajal kui nad liiguvad ja jahti peavad. Igastahes olime kell 5 ilusti hakkamas ja sõit võis alata. Ca 20 min pärast peatas juht auto ja seiskas mootori - olime kohale jõudnud. Oiii, kus oleks tahtnud autojuhile piki kukalt anda, sest eile sai veel ekstra üle küsitud, et kaua sõit parki aega võtab ja vastus oli, et 1h ning seetõttu oli ka start kell 5. Me oleks võinud rahulikult vähemalt 30-45 min kauem magada, kuid pidime hoopis autos siplema ja ootama, et värav avaneks. Kusjuures juht ise magas norinal praktiliselt samast hetkest alates kui autol mootori seiskas. Lõbusaks tegi veel olukorra asjaolu, et seisime täielikus pimeduses, ükski autotuli ei põlenud ja seda keset sõiduteed. Krdi seapea selline!

Igastahes ootasime siis kannatlikult väravate avamise ära ning asusime alla kraatrisse teele. Nähtavus oli praktiliselt olematu... sõitsime pilve sees. Enne veel, kui alla kraatrisse jõudsime, ronisime ikka korralikult mäkke. Uni oli jälle kui peoga pühitud, sest hoolimata halvast nähtavusest meeldis meie juhile ikka korralikult kihutada ehk siis kerge hirm oli taaskord oma elukese pärast. Hommik oli lausa jäiselt külm, tibutagi oli lahutamatuks "riideesemeks". Aga siiski, ca 1.5h hiljem olime alla kraatrisse jõudnud ning ka udu oli kadunud. Meile avanes imeline vaade - sajad (kui mitte tuhanded) sebrad ning wildbeast-d (pühvel??) ärkamas ning oma hommikusi toimetusi tegemas. Selle vaate avanedes kadus kogu negatiivne emotsioon, mis me kallis autojuht meile varahommikul tekitada oli suutnud... Olime täiesti loomade ja looduse lummuses.

Maritiga mõlemad tõdesime, et enne ei ole väga sebradest ega teistest kabjalistest nii vaimustuses olnudki, aga no see vaade... Põhimõtteliselt oleks me võinud neile pai teha, sest nad olid meile nii lähedal. Ja no siis need pisikesed sebra beebid.. nummimeeter oli ikka täiesti põhjas :) Meeter meetri haaval lubasime autojuhil edasi sõita kuni jõudsime kraatris asuva pisikese järveni. Tundus nagu oleks see järv kaetud roosa mannavahuga, sest sellise mulje tekitas loendamatul arvul flamingosid, kes seal pesitsesid. Ja otse loomulikult kubises järve äär erinevatest kabjalistest - sebrad, wildbeast-d, piisonid, gasellid..

Suures vaimustuses meist ümbritsevast ei pannud tähelegi, et kõht tühi oleks, kuid autojuht transportis meid siiski söömiseks ette nähtud kohta ning ulatas meile karbid hommikusöögiga. Potsatasime siis rõõmsalt väikese tiigi kaldale ja samal ajal kui einestasime, jälgisime kuidas jõehobud vees mulistavad ning üritasime värvilisi linde fotodele jäädvustada. Kui punu oli täis, siis veel kiire kohvi ja võis taas kaameraga loomade jahile minna :)

Nägime eemalt juba pikka autode kolonni, kust kõigil peanupud väljas ja muudkui pildistavad. Autojuht oli juba raadio teel teada saanud, et seal on ninasarvikud, seega suundusime ka siis neid vaatama. Tõdesime, et vist on jah ninasarvikud, aga nood olid nii kaugel, et meie fotokate zoom jäi liiga väikeseks ning samuti ei olnud meil kaasas olev binokkel piisavalt võimas. Ehk siis eeldame, et need kauguses paistvad hallid täpid olid ninasarvikud :p Kuna meil piisav varustus puudus, siis me neid halle täppe väga kaua ei viitsind vaadata ja asusime taas liikvele. Taas paistis eemal autode rivi ja meiegi võtsime sama suuna. Vaatepilt, mis avanes, oli võimas. Umbes 15-20 meetri kaugusel meist olid 7 lõvi oma einet nautimas, kelleks oli hiiglaslik piison. Andsime fotokatele valu ja jälgisime seda "mängu" ikka päris kaua, sest see oli lihtsalt liiga ebareaalne. Uskumatu!

Lõpuks otsustasime siiski edasi liikuda. Kaugel keset põldu liigub üks täpike meie suunas. Võtan binokli ja tuvastan, et tegu on vaikselt lonkiva hüääniga. Kuna tema liikumistrajektoor on otse meie suunas, siis jääme ootele ning peagi longibki ta meie auto kõrvalt edasi - otse lõvide söömaaja suunas (eks ta plaanib sealt midagi endale saada kui lõvid lõpetanud on). Hüääne nägime me kokku 4, kõik kuidagi nukralt üksi lonkimas.

Sõitsime veel kraatris ringi, kuid täpilised kaslased jäid meil siiski sel korral nägemata. Aga sellist hetke, kus ühtegi looma silmapiiril pole, seal kraatris ei tekkinud. Super äge! Kuigi seal oleks võinud kasvõi terve päeva edasi-tagasi risti-põiki sõita võtsime lõuna paiku suuna Arusha poole, et enne pimedat ikka koju jõuda. Teel tegime veel paar peatust, et lõunat süüa ning suveniire vaadata ja saame rõõmuga tõdeda, et paar kingitust on nüüd juba reisikotis olemas :)

Koju jõudes saime teada, et vahepeal on turiste juurde saabunud. Kohtusime nendega õhtusöögilauas. Tegemist oli 5 saklasega, kes olid saabunud just Keeniast, kuna sealsete valimiste tõttu on olukord riigis hetkel pingeline. Igastahes oli tegemist toreda seltskonnaga ning juttu jätkus kauemaks.

































- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 11 ehk võidusõit Tarangire rahvuspargis

Jälle lubati kaua magada, ehk hommikusöögile tuli ilmuda alles kell 8. Tundub aga, et ma olen Aarfika elurütmi endale sisse saanud, sest uni oli läind ning silmad lahti juba enne kella 7-t. Mis siis ikka, pakkisin asjad ja kirjutasin natuke blogi ja nii see aeg läks.

Kui kõhud täis pugitud, oli aeg asuda teele Tarangire rahvuspargi poole. Linnas tegime taas väikese peatuse, et peale korjata meie lõunasöögikarbid, mis sel korral olid juba ootamas, seega sõit võis alata. Ei saanud just väga palju sõita kui keerasime sisse mingisse hoovi, sest juht tahtis rehvid ära vahetada, sest eilne teelt välja sõit olevat tema sõnul kuidagi moodi seotud rehvidega (kahjuks me seda juttu ei usu).

Planeeritud 15min paus venis aga tunniseks ning tundus, et meie autojuht põdes seda ja üritas kaotatud aega kihutades tagasi võita. Kui nüüd aus olla, siis tema autos me ennast väga turvaliselt ei tunne, sest tema juhtimisoskused annavad meie arvates ikka väga tugevalt soovida. Oleks siis, et ta ainult kihutab, aga ta ei püsi ju korralikult teelgi - pidevalt on üks külg pooleldi kraavis. Lisaks on tal kohutav komme meeletult signaali kasutada ja mitte siis selline kiire märguanne, vaid ikka pikalt pikalt... Mõtlesime Maritiga, et peaks signaali öösel kuidagi tuksi keerama, sest see tuututamine on juba suht väljakannatamatuks muutunud. Ja kui nüüd veel päris aus olla, siis tegelikult käib ta ise ka meile veits närvidele... Pidevalt nimetab ta liikluses teisi lollideks ja närvitseb roolis, kuigi keegi pole midagi valesti teinud. Mootorratturid on ta arvates kriminaalid, kes tuleks tänavatelt eemaldada. Siinkohal tuleb aga märkida, et ratturid sõidavad siin enamjaolt ikka piinlikult viisakalt. Ta üritab meiega juttu teha, aga kahjuks ei suuda ta meile sellist infot edastada, mid meil vaja oleks või mis meid huvitaks (ausõna ei taha ja ei jaksa puhuksel olles kuulata kus, kuidas ja kui palju inimesi jälle surma sai ja igat uudist ikka rohkem kui korra või paar päevas, et ikka mällu sööbiks) :( Ehk siis olgem ausad, iga päevaga tunneme Salimist ja Yahayast rohkem puudust, sest nad olid meil ikka tõsised kullatükid :)

Kõigist sekeldustest hoolimata jõudsime lõpuks õnnelikult Tarangire rahvusparki. Parkla pargi värava ees kubises turistidest ning safari sõidukeid oli ikka väga palju. Aga noh, sellest hoiatasid Salim ja Yahaya meid juba ette, et põhja pool olevates parkides on turiste ja safari autosid väga palju.

Parklas kohtusime koheselt velvet monky -dega, kes seal rõõmsalt ringi jooksid ja otsisid valveta jäetud toitu, mida ära varastada. Kui dokumendid korda aetud, siis võis game drive alata. Loomade otsimiseks erilist vaeva nägema ei pidanud, sest kui kuskil paistis seisev auto, siis sõideti kihutades kohe sinna. Kusjuures kiirused mida seal pargis arendati olid lihtsalt hullumeelsed, arvestades et me kõõlusime jalgupidi tagumisel pingil ja pool keha katuseluugist väljas. Taas tekkis hirm oma elukese pärast. Siinkohal peab muidugi tõdema, et kihutasid kõik - pidevalt olid suu ja silmad tolmu täis ning tekkis tunne, et oleme rahvarallile sattunud.

Erinevus lõuna pool olevate parkidega on veel see, et siin on lõunatamise jaoks ette nähtud konkreetsed kohad, mis meile loomulikult meelt mööda ei olnud, sest palju ägedam oli ju suvalises kohas auto kinni peatada ja autokapotilt oma einet süüa. Lõunatamise paiga parkla oli ka puupüsti täis ning vaba lauda me endale ei leidnudki, seega võtsime oma karbikesed kaasa ja potsatasime kividele. Vaate üle kurta ei saanud - jões mulistavad elevandid ning seal samas söömisplatsil ringi hüppavad velvet monkey-d, kes siis toitu üritasid näpata, mis neil ka päris edukalt õnnestus (mitte küll minu ega Mariti käest).

Aga loomi siiski nägime ja ellu jäime ka! Uue liigina lisandus velvet monkey ja lähedalt õnnestus näha jaanalinde. Lisaks õnnestus näha nelja lõvi, kes ühe puu all ennast päikese eest varjasid. Samuti näitasid meile ennast ka juba me vanad sõbrad - sebrad, kaelkirjakud, elevandid, impalad, piisonid ja metssead. Pargist lahkudes kohtusime veelkord velvet monkey-dega, kes parajasti tegelesid üksteiselt igasugu satikate otsimisega.

Edasi ootas ca 1.5h-ne sõit Karatusse, et seal ööbida ja siis homme varahommikul Ngorongoro kraatisse loomi vaatlema asuda. Ööbisime sellises hotellis nagu Karatu Crater Rim View Inn, mis on väga armas ja hubane ja üleüldse näeb maja väga lahe välja. Kuna jõudsime siia hilja, siis seda, kas kuskilt avaneb ka mõni kena vaade, kommenteerida ei oska. Personal on aga väga sõbralik ning õhtusöök oli ka aafrikapäraselt väga maitsev. Kes siia kanti satub, siis selles hotellis võib julgelt ööbida :)





















- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 10 ehk Kilimanjarot vallutamas

Ärkasin selle peale, et mingi asi põrises mul voodis - äratuskell telefon. Kell oli 7 saanud ja see siin vist esimene kord kui sel ajal veel sügavas unes olin. Mis siis ikka, ajasime ennast püsti, pakkisime asjad kokku ning läksime hommikust sööma, et ilusti kella 8ks valmis olla ning Kilimanjaro poole teele asuda.

Kella 8ks oli kohale jõudnud ka meie valjuhäälne autojuht ja samuti ka giid, kes koos meiega selle Kolgata tee poolde Kilimanjarole ette pidi võtma. Giidiks oli mei Saturine - miniatuurne noormees, kes Kilimanjarol tööd rassinud juba 13 aastat (algul kandjana, siis abikokana ja nüüd lõpuks giidina) ning tippu roninud üle 100 korra ja läbinud kõik võimalikud erinevad rajad mis sinna üles viivad.

Enne kui saime mäest üles rühkima hakata ootas meid pargi väravas ees korralik bürokraatia kadalipp. Erinevate raamatute täitmine võttis pea 15 min, siis peatus, et kaaluda pagas nung prügi ja siis võiski ronimisega peale hakata :) Vinnasin seljakoti endale selga (võtsime Maritiga kahe peale ühe koti, mille mina siis pidin üles tassima ja Marit alla) ning asusin ulja sammuga ees teele, Marit ja giid selja taga järgi sammumas.

Teekond tundust kahtlust äratavalt lihtne - ei olnudki pidevat püstloodist ronimist, mis oleks nelivedu nõudnud. Rada kulges sujuvalt kõrgustesse ning lähenesime edukalt iga sammuga oma sihtkohale. Raja pikkuseks pidi olema ca 8km (üks suund) ning keskmiselt pidi selle läbimine üles minnes aega võtma 3h ja alla tulles 2h. Kohe matka alguses uuris giidipoiss meilt, et kas me Maritiga õed ning kui väitsime, et siiski pole, siis ütles, et teda see ei huvita ja tema jaoks oleme ikkagi õed :D Ehk siis mul on nüüd vanem õde, keda mul enne pole olnud :)

1h ja 15min pärast jõudsime esimesse puhkepaika, mis asus siltide ja ka giidi sõnul täpselt poolel maal. Paar lonksu vett, jalanõude tühjendamine sodist ning retk võis jätkuda. Kuna rada mulle erilist raskust ei pakkunud, siis oli teel aega imetleda ka vaateid, mis kohati olid päris metsikud - džungel mis džungel :) Lisaks otsustasid meid vahepeal lõbustada ka blue monkies, keda me siis tükk aega kaelad taeva poole kõveras vahtisime.

Kui teetähis näitas baaslaagrini veel 1 tunni jagu teed, siis hakkas ka rada ennast juba oluliselt äkilisema näitama. Ronida tuli rohkem ja peatusi tegime ka rohkem. Vahepeal tundus, et Marit sai me peale kurjaks kui me koos temaga peatusime ning käskis mul ja giidil edasi liikuda, mida me loomulikult ei teinud :p Kiiret polnud ju kuskile. Baaslaager muudkui lähenes, millest oli aru saada, sest liiklus rajal oli päris tihedaks muutunud - kandjaid vooris oma suurte koormatega nii üles kui alla, kusjuures tempo oli neil ikka hämmastavalt kiire.

Võttis aega mis ta võttis (tsipa alla 3h), aga baaslaagrisse, mis asub 2720m kõrgusel, me jõudsime :) Peale kerget kehakinnitust oli jäänud veel natuke ronida, et jõuda Maundi kraatri äärele, mis asub 2800m kõrgusel. Marit oli valmis juba alla andma ning tagasi pöörama, et meid baaslaagris oodata, kuid kui nägi silti, mis teatas, et vaid ca 400m veel jäänud, siis võttis oma jõuvarud kokku ja ronis võidukalt lõpuni. Kraatri servalt avanesid meile kaunid vaated ning näidati kätte ka Keenia piir. Kilimanjaro tipp ise aga oli pilve sisse peitu pugenud ning keeldus ennast meile näitamast.

Tagasitee alla kulges meil tempokalt, jõudsime alla ca 15 min kiiremini kui oli planeeritud. Teel alla pidime aga oma üllatuseks tõdema, et ei olnud see laskumis-/tõusunurk üldsegi mitte nii väike kui üles minnes tundus, too olimikka päris korralikult tuntav! Bürokraatia ootas meid ees ka alla jõudes, kuid sel korral õnneks märksa vähemas koguses. Kuna alla jõudes olime me ikka korralikud põrsa pojad, siis peale bürokraatia korda ajamist otsustasime wc-s suurema tolmu kihi maha pesta, et natukenegi inimese moodi välja näha :)

Pakkisime ennast autosse, et asuda tagasiteele Arusha poole. Teel võtsime veel oma giidilt kontaktid, sest mida päev edasi, seda reaalsemaks muutub algne uitmõte järgmine aasta siia tagasi tulla ja siis tahaks juba ka Kilimanjaro tippu vallutama asuda. Lisaks tegime veel pisikese peatuse, et kuulsat Kilimanjaro kohvi osta. Aga selle asemel, et me saaks ise ostlema minna hüppas meie giidipoiss autost välja ning naasis 1 kilose kotikese kohviubadega. Oh well, mis siis ikka...

Teel Arusha poole nihelesime mõlemad nagu ma ei tea kes...No kuidagi moodi ei olnud seal autos hea olla! Sellegi poolest tuli Une-Mati külla ja pooleldi tukkudes me seal autos kodu poole loksusime. Aga siis põrutasime täiskiirusel kraavi! Õnneks oli tegu suhteliselt lauge kraaviga ja meiega midagi ei juhtunud, kuid ehmatus oli see eest suur. Õnnetuse põhjus jäi meile arusaamatuks, kuid ehmatus oli piisav, et Une-Mati täiesti minema peletada. Lõpuks jõudsime ka elusalt ja tervelt koju - kergendus!

Kuigi peale dushi alla käimist oli kange tahtmine teki alla pugeda olin siiski tubli ja tegin väikese pesupäeva. Minu tublidus koputas ka Mariti südametunnistusele ning ta järgis minu eeskuju. Kui asjatoimetused tehtud, siis tundsin vist esimest korda siin oles, et mul on kõht tühi ning ootasin kannatamatult, et juba õhtusöögile kutsutaks :)
Kui see õnnis hetk saaus, siis pugisin kahe suu poolega nagu oleks mitu nädalat näljas olnud, aga meie koka arvates ei söö me ikka piisavalt...

Päeva lõpetuseks kerge vahelduvvool ja lõpuks ka elektrikatkestus, aga sellega oleme ka juba harjunud :) Õnneks on olemas nii iPad kui ka mobiil, mis meid sellistes olukordades valgustavad. Elu on meil siin endiselt lill :)
























- Posted using BlogPress from my iPad