neljapäev, 20. juuni 2013

Nordea Riga Marathon (21,1 + 10 + 5)

Kui tavaliselt käin ma mai kuus poolmaratoni Göteborgis jooksmas, siis juba teist aastat järjest olen ma Göteborgi asemel hoopis Riias joosta otsustanud. 

Poolmaraton on minu jaoks juba tavadistantsiks saanud ja päris maratoni ei jaksa/viitsi veel nii vara kevadel joosta, seega tekkis "geniaalne" idee, et võiks joosta 3 erinevat distantsi poolmaratoni (21,1) + 10km + 5km ehk kokku 36km. Kuna mulle leidus veel kaks mõttekaaslast Simoni ja Sanderi näol, siis plaan kuulus  teostamisele. 

Maratoni nädal oli Riias väga väga palav (27-31C), seega niigi raske katsumus tõotas tulla veelgi raskem, sest kuumuses jooksmine ei ole mulle just väga mokka mööda. Kui maratonipäevale eelneval õhtul oli veel väike lootus, et ehk tuleb äikest ja vihma, siis maratonipäeva hommikul oli see lootus kadunud kui tina tuhka. Termomeeter hotellis näitas 28 soojakraadi ning taevas polnud pilve kribalatki.

8:30 Start poolmaratonile. Olenemata aeglasest tempost oli palav. Kuigi esimesse joogipunkti jõudes veel janu ei olnud, siis haarasin veetopsi ja kallasin selle endale pähe - mmm, mõnus ja jahutav. Kulgesin rahulikus tempos edasi. Sillale jõudes oli tunda ka tuuleiili, mis natukenegi jahutas ja tegi olemise inimlikumaks. Vett kallasin pähe igas joogipunktis, mistõttu riided olid läbimärjad, aga see oli vist ka ainuke viis, kuidas seda kuumust taluda. Kulgesin rahulikus tempos teades, et kaks distantsi tuleb veel üle elada ja peab mainima, et ei olnudki nii hull. Aeg tuli 2:12 ning kilomeetri ajad olid terve jooksu vältel väga ühtlased. 

Saatanast oli asjaolu, et 10km start oli alles 11:30, mis tähendas et poolmaratoni lõpetamise ja uue stardi vahe oli pea 2h, mis lasi kehal korralikult "maha jahtuda" ja lihastel kangeks tõmmata. Ühesõnaga lebotasime Nordea telgis ja vaatasime kuidas rahvast muudkui juurde tuli ja lõpuks oligi aeg starti minna. Selleks hetkeks ei olnudki olemine enam nii väga hull, kuigi esimesed sammud olid ikka päris rasked. Samas peab aga tunnistama, et ega erilist värskust ka kehas polnud, seega tuli ikka ennast veidi sundida, sest täiesti lonkida ka ei tohtinud, kuna 5km start oli täpselt 1h peale 10km starti, seega tuli 10km läbida tunniga, et õigeaegselt 5km-le startida. See 10km oli vahelduvad eduga kord raske kord kerge ning 1h sisse ma sel korral ei jõudnud, kuid 5km-le startinute saba paistis, seega võtsime neile ilusti sappa. Otsus oli, et 5km ei pea jooksma, seega tegime kiirkõndi ja möödusime pea kõikidest titekärudest ja jõudsime veel mõned Nordea inimesedki kinni püüda ja neist mööda minna :) Muidugi nii 10km kui ka 5km distantsil on kirsiks tordil need vanalinna munakivi teed seal lõpus. Tõenäoliselt kui ainult 5 või 10 joosta, siis polegi nii hull, aga peale 35km oleks tahtnud rajameistri seal oksa tõmmata. Hoolimata asjaoludest ületasime finishijoone ka kolmandat korda - plaan täidetud ja täiesti elus! :) 

Pean tunnistama, et maratoni joosta on lihtsam kui niimoodi tükeldatult 36km. Rohkem niimoodi enam ei tee! Vähemalt üritan seda lubadust pidada. 

xDream 2013 I etapp

28. aprill oli see kuupäev, mil toimus selle aasta Xdream sarja avaetapp ja nagu juba viimaste aastatega traditsiooniks saanud, stardib esimene etapp Tallinast -  Vabaduse väljakult. 

Taaskord läksin ma starti uue tiimiga, kaaslasteks sel korral Andres, kes oli varem osalenud vaid Xdreami B-rajal ning Sander, kes polnud Xdreamil enne osalenud. Kuna startisime otseloomulikult A-rajale ehk kõige pikemale ja raskemale, siis oli eesmärgiks ühes tükis ning kontrollaja sees finisheeruda.

Hommik oli brrrrr külm! Taevas oli hall ning ma ei suutnud otsustada milline oleks parim riietus, mida selga panna. Toppisin endale selga miljon kihti, et küll saab neid vähemaks võtta ja etteruttavalt võib juba öelda, et see oli vägagi tark otsus :)

Start oli sel korral kõikidele radadele korraga ning suures kolonnis liiguti politsei saatel "päris starti". Grupp liikus minu jaoks oodatavast aeglasemalt ning seetõttu oli võimalik isegi kaarti vaadata ja uurida, mis edasi toimuma hakkab. Esimese asjana tuli kohe väike hajutus, tuli lahendada täringu ülesanne ning vastavalt sellele õige punkt võtta. Ülesande saime lahendatud ilusti kolonnis sõites, seega kui kolonnis sõidu lõppu jõudsime ei olnud muud vaja teha kui õigesse punkti tormata. Sellele järgnes rataralli, st tuli sõida legendi ja odomeetri järgi. Rattaralli on minu arvates xdreamidel alati korralik bingo-loto olnud. Nii ka sel korral - kohe alguses vahemaad ei klappinud, aga mõistusega ning vahepeal massi järgides sai siiski õigesti mindud. Mingi hetk aga siiski asi meie jaoks ei klappinud, kuid mingi ime läbi tuvastasime asukoha ning saime õnnelikult jätkata. 

Rattaralli lõppedes tuli jõuda lisaülesande punkti. Vaadates kaarti ei olnud mul õrna aimu ka, kus me asusime ja kuda me oleks pidanud LÜ-sse jõudma. Õnneks oli Andres kirkam kriit ning suutis meid kaardile panna, seega sõitsin rõõmsalt Andrest kuulates LÜ-sse. Esimene LÜ kujutas ennast ühe lasteaia aia värvimist. Kuna aga värv oli otsa saanud, siis molutasime seal niisama 5min (tegelikult uurisime kaarti ja vaatasime mis edasi saama hakkas). Kui aeg oli täis istutud, siis tagasi ratta selga ning nüüd juba turvaliselt kaardi järgi orienteerudes tuli korjata mõned punktid ning alustada jooksu etapiga. Kuna ma olin reedel suhteliselt raske trenni veel TSH-s teinud, siis mu jalad olid ikka korralikult süsid, seega haarasin igal võimalikul juhul Sandri ratta sadulast, et siis tema kondimootori jõul edasi liikuda. Igati aus tööjaotus -  Andres ja mina lugesime kaarti ja Sander oli jõuhobune. 

Jooks oli sel korral väga lühike, vaid 3 punkti ja siis oligi juba aeg rulluisud jalga tõmmata. Rulluiskude juurde joostes tuli meile vastu Mardi (töökaaslane) võistkond, mille peale Sander justkui mingi energialaengu sai (sest ta oli koguaeg olnud arvamusel, et Mart on oma tiimiga meist juba tükk-tükk maad ees). Rulluisk oli esimene ala, kus vahepeal ka mina gruppi vedasin (tõenäoliselt vaid sellepärast, et mul olid kõige suuremate rullikutega uisud). Rulluisus kasutati hajutust, ehk siis raja ääres oli maas rohkem punkte ning tuli võtta vaid õige (valede võtmise ja õige võtmata jätmise eest sai ajalise trahvi). Sel korral oli rull suhteliselt lühike ja vaata et minu jaoks isegi lihtsaim ala (olenemata sellest, et rulle sel aastal veel alla polnud saanud). 

Peale rulli oli veel väike jooksu osa- tuli joosta LÜ-sse, milleks sel korral oli kummilindi abil tennisepalliga märklaua sihtimine. Kuna sooritus ebaõnnestus, siis pidime karituseks jooksma trahviringi (mäest üles - mäest alla -  mäest üles -  mäest alla jne... ). Kui karistus kantud siis tagasi rataste juurde  - tuli võtta mõned punktid ning suunduda kanuusse. Rattas jõudis Mart oma tiimiga meile järgi, lausa tuiskasid meist mööda. Kuna sel alal oli valge kaart, ehk siis ei teadnud kas shortcut on võimalik või mitte, siis otsustasime riskida ning jõudsime kanuudeni ikkagi enne Mardi tiimi. Kui Andres ja Sander võtsid rahulikult ning kosutasid ennast spordijoogiga, siis Mart koos oma tiimiga tuiskas kohe kanuusse ning mõlatama. Valisime ka omale ilusa kollase kanuu ning andsime kätele valu kuni märkasime, et olime omadega veidi pusse pannud, kuid õnneks suutsime kaardi loogikast peagi aru saada ja edasi läks juba kõik ilusti. Viimasest kanuupunktist tagasi mõlatades  kohtusime taas Mardi tiimiga, kes alles sinna punkti läksid, sest nad olid taas omadega võssa pannud. Päris vahva võistluslik moment tuli omavahel sisse, kuigi me olime algselt arvanud, et me ei küündi nende tasemele. Enne kui kanuust välja saime suutis Mart oma tiimiga ikka meist mööda mõlatada ning said enne meid ratastega startida. Mis siis ikka. Ei läinud just väga palju aega, kui nad taas oma seljatagant avastasime, sest kuidagi oli neil jälle õnnestunud vales suunas minna. 

Rattaga oli vaja läbida joonorienteerumine ja siis jäigi vaid veel jooks ning mõned LÜ-d vabaduse väljakul. Jooksu ajal kohtusime veel ühe sega tiimiga, kes siis meie järgi punkte leidsid (tundus, et nad olid ennast juba peast soojaks jooksnud ja kaardi lugemine ei kuulunud enam nende tugevaima külje alla). Vabaduse väljakul ootas esimese LÜ-na sõudeergomeeter. Krt, korraldajal on ikka hea huumorisoon.. mis siis ikka, nägu punane peas ja viimast jõudu kasutades sain need 1000m tõmmatud ja mitte väga palju aeglasemalt kui mu meessoost tiimikaaslased. Edasi järgmine LÜ - köieharjutus Harjumäel. Sel ajal kui me köieharjutusele liikusime nägime kuidas Mart oma tiimiga viimast LÜ-d sooritas ning õnnelikult finisheerusid. Krt, ikka saime pähe neilt... Mis siis ikka. LÜ - köieharjutus: üks meeskonna liige pidi laskuma ja võtma KP ning teised meeskonna liikmed pidid ta siis üles tirima. See tähendas seda, et laskuma pidi kõige kergem liige, ehk antud juhul mina. Kui ma kiiver peas ning julgestusrihmades olin redelist üles roninud, alles siis nägin ma kus see KP asus -  Estonia Pst ääres.. wtf. Sa vana kurjam, ma ju kardan ja mitte vähe. Aga nüüd oli juba liiga hilja, sest vaikselt liikusin ma nägu asfalti poole suunatud KP juurde. Kätte sain selle raipe! Ja siis hakkas üles sikutamine -  oh kurjam-murjam, ei olnud tore seal õõtsuda aga üles sain ja täitsa elusalt. Nüüd veel viimane takistus, kus samuti vaja kõrgusekartusega rinda pista ehk ületada tuli poomid mis oli juurdepääs finishisse. No ei oleks tahtnud seda teha, no kohe üldse mitte.. aga krt tiimi ei saa ju alt ka vedada.. seega suunasin oma klaasistunud pilgu ette ja käte jõul ning tagumiku peal ma seal üleval kõõlusin ning liikusin järjekindlalt finishisse. TEHTUD!!!! 

Rajal olime kokku 6h 17 min ning sega tiimidest saavutasime 10nda koha! Lisainfoks veel seda, et Mardi tiimi lõppkokkuvõttes ikkagi võitsime, sest nad said 45min trahvi kuna olid täringuülesande valesti lahendanud ja seega vale punkti võtnud ;)