1.sept ootas ees järjekordne linnajooksude sarja etapp - Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks, mis siis toimub Pärnus.
Pärnu jooksul pidin ma välja selgitama, kas nädal hiljem julgen SEB maratoni starti minna või mitte. Vormi pärast ma ei muretsenud, sest Narva etapp näitas, et vorm on väga hea, kuid Pärnu jooksu ajaks polnud seljaopist möödunud veel nädalatki, seega oli suure küsimärgi all, kas ma üldse joosta saan.
Stardis seadsime ennast täiesti lõppu, sest ma ei teadnud mitu jooksusammu ma üldse teha saan ja siis ei tahtnud ju kohe teistele ette jääda. Ja kuna Meelik polnud üldse ennast jooksule kirja pannud, siis tema plaan oli minuga niisama kaasa lonkida.
Esimesed jooksusammud olid veidi kahtlased ja natuke arglikud. Üritasin sammu lühikese hoida, et selg väga palju ei liiguks ning niite ja haavu lahti ei tõmbaks. Iga kilomeetriga tuli julgust aina rohkem juurde ning kilomeetrid möödusid kergelt. Meelik küll noomis vahepeal, et ei maksa nüüd hoogu sattuda, aga no hea oli olla :D Nii mõnigi ähkiv-puhkiv tegelane vaatas meid suht kahtlase pilguga kui me juttu ajades ning kerge sammuga neist nagu postist mööda jooksime, samal ajal kui nood suremas olid.
Ca 7nda km peal otsustasid plaastrid seljapeal lahti tulla ning ära kaduda. See tekitas "veidi" muret, sest ma poleks tohtind neid veel väga puutuda (isegi dushi all pidin plaastritega käima). Oh well. Õnneks lõpuni polnud enam palju jäänud ning finishist suundusime otse autoapteegi kallale ja desinfitseerisime haavad ära ning panime plaastrid peale. Tagantjärele võin juba öelda, et midagi ei juhtund :D
Finishisse jõudsime ajaga 53:14, mis oli asjaolusid arvestades ikka märksa kiirem kui ma arvestanud/lootnud olin. Seega võtsin vastu otsuse nädala pärast SEB starti minna, kuid võtta jooksu rahulikult :)
