The Singing Revolution

Tahan näha seda filmi ... avastasin, et 28.sept raamatu messi raames (mille teema oli Eesti) näidati seda Göteborgis, aga sel ajal ma ei teadnud seda... nuuks :(

Filmist: http://singingrevolution.com/

hea päev :)

... hommikul ärgates ei olnud küll tunnet, et tuleb üks hea ja efektiivne päev, aga võta näpust.. Trollhättanisse kohale jõudes hakkas mõte tööle ja oli kohe õppimise tuju.. lugesin ja kirjutasin kuis jaksasin. Alla Maria läks pealelõunat minema, kuid ma otsustasin jätkata ja kui mingil hetkel kella vaatasin, siis avastasin, et olin tööl olnud juba 12 tundi. Tihemini võiks selliseid päevi olla, siis saaks lõputöö juba enne jõule valmis ...

Kes vastutab?

Esmaspäeval pidin lendama otselennuga (opereeritud City Airlines'i poolt) Göteborgi. 2,5h enne lennu väljumist saan aga telefoni kõne SAS'st sisuga, et mu lend jääb ära. Pakuti asemele lendu läbi Stockholmi, mis aga väljus ~1,5h varem. Kuna Göteborgi oli vaja saada, siis nõustusin ja kihutasin lennujaama. Sain oma asenduspiletid SAS'i kassast kätte ning läksin chek-in'i tegema. Pagasit ära andes uurisin, et kas ma pean Stockis oma koti välja võtma ja uuesti chek-in'i tegema või läheb kott otse Göteborgi. Tädid sealt vastu, et kuna tegemist 'connected' lennuga, siis koti pärast ei ole vaja muretseda, et pean lihtsalt ise terminali vahetama ja koti saan kätte Göteborgist. Kõik näib ilusti sujuvat, lennud on graafikus ning reisida saan äriklassis. Stockis kohtun veel Mari-Liisiga, seega möödub aeg lennujaamas ka kiiresti. Göteborgi jõudes seisame kahekesi pagasi lindi ääres ja ootame oma kotte, mida aga ei tule ega tule... ning ei tulegi! Noh, mis siis ikka, tuleb ikka vahest ette et pagas jääb maha, ei ole hullu. Lähme siis 'paggage claim'i ning anname teada, et meie pagasit pole. Tädi paneb kõik ilusti kirja ja ütleb, et noh, kui te asjad leitakse, siis helistavad ja siis me peame ise minema lennujaama asjadele järgi. Vaatame Mari-Liisiga üksteisele otsa, et mismõttes me ise järgi peame minema. Kui pagas kaduns, siis ikka nad peaks meile asjad koju saatma kui nad need üles leiavad. Tädi vastu, et ei, et ükski lennufirma ei võta seda lisakulu endale. Vaidleme ja vaidleme kuni tädi ütleb, et tagasi lennul Tallinnasse võime esitada kaebuse City Airlines'le, Estonian-air'le või siis Tallinna Lennujaamale. Mõismõttes tagasi lennul.. kas ma peaks detsembri lõpuni sellega ootama v? Noh, jätame SAS'i tädi korraks rahule ja lähme otsime üles City Airlines'i kassa, kuna nende lend ju jäeti ära. Lähme sinna, kedagi pole. Küll on aga samas kohas SAS inimesi. Küsime neilt, et kas nad esindavad City Airlines'i ka, vastus jaatav. Räägime siis, et meil mure.. ja niipea kui kuuldi sõna 'problem' teatas onu, et tema ei saa midagi teha, et peame helistama City Airlines'i. Annab meile nende kontaktnumbri. Uurime, et kas ta ise ei võiks helistada, vastus on eitav. Helistame siis, keegi ei võta vastu.. noh, kell hakkas 5 saama, seega tööpäev Rootsis on läbi. Helistame Tallinna Lennujaama, seal ei taha keegi vastutust võtta ja öeldakse, et helistage Estonian-air'i. Helistame sinna, antakse järgmine number. Helistame siis uuel numbril, räägime probleemi ära, öeldakse, et helistage Tallinna Lennujaama, et see ei ole nende teema. No krt, närvidele käib. Tädi nõustub, aga palub hommikul tagasi helistada. Well, sõidame siis koju ja jääme ootama hommikut.

Mari-Liis helistab, täiesti vihane... Estonina-air'st oldud teda läbi sõimatud. Olgu, helistan ise. Keegi ei võta vastu, helistan uuesti... endiselt keegi ei võta vastu. Otsin netist uue nubri... edu, sain liinile. Räägin probleemi ära, tädi teatab, et tema ei tegele sellega ja annab numbri kuhu enne olin just proovind helistada.. ütlesin, et seal ei vasta keegi.. tädi ütles, et pean poole tunni pärast tagasi helistama. Tehtud.. poole tunni pärast saan liinile. Onu võtab vastu.. räägin probleemi ära...

Onu: aga kas te siis ei tea et Rootsis, Norras ja USA's peab alati oma pagasi välja võtma esimese peatuspunktis.
Mina: Well, ei tea jah, selleks ma veel küsisingi järgi chek-in'is kas ma pean oma koti välja võtma Stokis või mitte, vastati et ei pea...
Onu: Noh, nüüd siis teate. Aga kas te oma pileti pealt ei lugend reegleid?
Mina: Mis pileti, mul polnudki mingit piletit
Onu: Olgu, aga miks te internetist enne tollireegleid ei lugend kui te vahemaandumisega lendate
Mina: Millal ma oleks pidand seda tegema, kui ma vaevalt lennukile jõudsin kuna mu otselend tühistati
Onu: aga te peaks ikkagi olema teadlik sihtriigi tollireeglitest
Mina: miks ma pean tutvuma vahemaandumisega lendudega, kui ma olen ostnud oma pileti otselennule? Ja pealegi, ma küsisin chek-in'st kas ma pean oma pagasi Stokis välja võtma, vastati et EI pea.
Onu: See mis teile chek-in's öeldakse ei ole oluline, te peate ise olema tollireeglitega tuttav
Mina: Seega nad võivad mulle chek-in's öelda mida tahavad ja anda vale informatsiooni ja keegi ei vastuta selle eest
Onu: Täpselt nii. Klient peab ise olema teadlik tollireeglitest
Mina: ei no aitähh (saatsin onu mõttes p***** ja lõpetasin kõne)

Ehk siis tore on. Vahet pole mida chek-in'i tädi sulle räägib, võib sulle igasugust jama kokku ajada, tal on see õigus, tema ei vastuta selle eest, ise oled loll kui usud. Ehk siis olen ametlikult loll ja blond... Järgmine kord lähen ise onudega kaasa ja viskan oma koti lennukile ning lähen võtan ise lennukilt maha.

Õhtu poole helistas Mari-Liis City Airlines'i ja rääkis veel oma mure neile ära. AINUKESED kes olid normaalse suhtumisega. Vabandasid, et pidime sellise jama läbi elama. Kuna keegi City Airlines'i töötajatest oli parasjagu just Göteborgi poole liikumas, siis anti meie pagas (mis oli vahepeal saabunud) tema kätte ja ta toimetas selle Mari-Liisile Chalmersisse.

Lõppkokkuvõttes võib õnnelik olla, et oma asjad kätte saime, samas aga väga ebameeldiv ning energiat- ning närvesööv elamus.

TA OK Rogain 2007

Eelmisel neljapäeval sai Eestisse lennatud, eesmärgiks osaleda Rogainil. Kuna reede õhtul oli tööl ärasaatmispidu, kust loomulikult ei tahtnud vara lahkuda, siis laupäeva hommikune ärkamine oli veidi valus ja peas liikus mõte, et krt oli ennast ikka sinna võistlusele vaja registreerida. Olenemata raskusest sai siiski võistlusriided selga aetud ning Meeliku saabudes saigi Jägala-Joa poole teele asutud, mis oli siis selle aastaseks võistluskeskuseks.

Eesmärgiks oli vallutada maagiline 100 punkti piir (well, vähemalt minul oli). Esimesed 2h läksid hästi, tunne oli hea ja tempo oli hea, kuid kahjuks oli Meelik tõbine ning seega mitte oma tavapärases vormis, teame küll mis haigus inimestega teeb ja äärimselt armas temast, et ta üldse võistlema tuli :) Ja pealegi, lõpptulemus 80p ei ole üldse nii paha (üldkokkuvõttes 145ndad 447st ja oma klassis 50ndad 217st). Pealegi sai veedetud toredalt ja sportlikult aeaga ilusas looduses ning meeldivas seltskonnas, seega virisemiseks ei ole küll mingit põhjust. Järgmisel aastal kindlasti jälle ning loodetavasti osaleme ka 2008 aasta rogaini MM'l. Tänud korraldajatele meeldiva ürituse organiseerimise eest ja tänud Meelikule meeldiva 8h eest! :)

Vabadus valatud verest

Kas kord võime hingata rahus
Teades, nüüd oled ja jääd
Ei eal enam kodumaast lahus
Ei vii ära mind võõrad väed

Neid teid käinud emad ja isad
Neid lugusid lapski ju teab
Võõras käsi kuid tõusma on visa
Võitlen lõpuni kodumaa peal

On vabadus valatud verest
On riik tehtud pisaraveest
Nii palju kui südames jõudu
On võideldud isamaa eest

Sa tead olen väike, kuid kindel
Su ees seisan sõdurina
Siin põllud, siin metsad siin rindel
Seisan võidukalt eestlasena

Esitaja: Lenna Kuurmaa feat. Elmar Liitmaa

No Reservations

Üle pika aja sai jälle kino külastatud. Seekordseks vaatamisobjektiks osutus järjekordne naistekas (ja seda sihilikult), mis kannab kodumaist pealkirja 'Armastuse retsept'.

Kui aus olla, siis ootasin veidi lõbusamat filmi, sest see oli kohati isegi liiga kurb, vaata et tuleb lausa pisar silma... njah, võibla olen ma lihtsalt selline õrna hingega. Samas see ei olnud aint minu arvamus, Alla Maria arvas sama ... Aga vähemalt oli õnneliku lõpuga :D Tore sügisõhtune meelelahutus :)

Lõputöö

Täpselt 2 nädalat on möödas lõputöö kick-off'st. Tunne on aga selline, et oleks juba 2 kuud selle kallal töötand :) Loetud on palju, uuritud on palju, kuid samas teame, et see on kõik alles algus... põhiline töö ootab alles ees. Hommikul 5:30 äratus, et jõuda varajase rongi peale... jah, ei ole inimlik tunne sel hetkel kui kell heliseb ja voodist välja on vaja ronida. Pooleldi magades saab ennast kuidagi riidesse pandud ja bussi peale lohistatud. Kui raudteejaamast oma kohvi kätte saan, siis hakkavad asjad juba paremuse poole liikuma ja selleks ajaks kui Trollhättanise jõuame on elu juba ilus ja hea meel, et päevaga saab vara alustada :) Aga miks Trollhättanisse, aga selleks, et seal asub VAC (Volvo Aero Corporation), kes palkas mind ja Alla Mariat endale innovatsiooni auditit läbi viima, mis on ühtlasi ka meie lõputööks. Õnneks ei pea me koguaeg seal olema, ainult algusfaasis, et intervjuusid läbi viia. Mitte et mulle seal ei meeldiks, vastupidi.. lahe on seal.. meil on Alla Mariaga kahepeale oma kabinet, mis on suurem kui meie ülemuse oma, inimesed on toredad, kõik me 3 sealset juhendajat on ülimalt vaimustuses meie tööst jne... lihtsalt jube tüütu on iga päev edasi-tagasi sõita ja sellele aega kulutuda. Lühidalt öeldes on väsitav ja aeganõudev töö see lõputöö tegemine, kuid põnev ja väljakutseid esitav :) Ootan lõpptulemust :)

Väike õppetund :)

Täna olin tubli ja olenemata väikesest vihmast läksin jooksma. Kuna tunne oli hea, siis otsustasin teha pika rahuliku jooksu. Kuna plaan oli enne tehtud, siis ega ei saa ju endale järgi anda kui väheke raske hakkab. Seega lõpptulemus oli ~30km ja peale seda täielik kutu piilu tunne. Õppetund, kui ei ole mõnda aega pikka maad jooksnud, siis ei tasu uuesti kohe 30km'ga alustada. Aga homme jälle, kuid siis vast veidi lühemalt :)

Taani trip

Tegelikult Roosti saabudes sai tehtud ka üks spontaanne reis Taani.. hommikul sinna ja õhtul tagasi :) Peab mainima, et ilmaga meid väga ei õnnistatud. Kui saabusime oli ilm normaalne, kuna aga kõht oli tühi, siis läksime kohe sööma. Kui söögikohast väljusime, siis 2min pärast hakkas vihma sadama ja põhimõtteliselt sadas nii kaua kuni me tagasi Rootsi hakkasime sõitma.

Korra olen ma Kopenhaagenis käinud ja siis tegid Mari ja Björn meile toreda ekskursjooni, seega sel korral ringi käies tulid enamus kohad tuttavad ette :) Aga siiski oli ka midagi uut. Kuna me eelmisel korral olime liiga laisad, et väikese merineitsini jalutada, siis otsustasime, et sel korral peaks ikka selle kuulsa kujukese üle vaatama. Need kes käinud ja näinud ei ole valeinformatsiooni andnud, väites et tegu pole millegi erilisega. Kuju suht pisike ja kui seal rahvast vaatamas ei oleks, siis võiks mööda rannaäärt jalutades sealt lihtsalt mööda kõndida :D Nüüd on igastahes käidud ja oma silmaga üle vaadataud :)

Tagasi rootsis

Täna sai täpselt nädal sellest kui ma jälle tagasi Rootsi saabusin. Peab mainima, et suht veider on jälle siin olla, harjumatu, ühest küljest ääretult tore, teisalt jälle veidi kurb. Aga eks see nii olegi, et igal asjal on oma head ja vead, kuid ülejuhul kaaluvad positiivsed emotsioonid negatiivsed alati üle :)

Naljaks oli minna kooli teadmisega, et enam ei ole seal meil ühtegi loengut ega pea pikki õhtuid ellipseni peal veetma. Nostalgia puges hinge kui sai istutud diivanile, millel sai öösel projekti kirjutatud, või siis võttes järjekordse coca automaadist, mis oli põhiliseks toiduga varustajaks kogu eelneva aasta jooksul. Lai naeratus ilmus näole kui sai kokku põrgatud inimestega kellega oli aasta aega igapäev ninapidi koos istutud, kas siis koolisasju tehes või lihtsalt seltskonda nauditud. Tore, ääretult tore on siin :) Eestis on ka tore, aga teistmoodi. Igakord ühest kohast lahkudes on kurb, kuid alati on olnud teadmine, et varsti saabun sinna tagasi. Ei teagi mis siis saab kui kord lõputöö valmis ja siinne elu läbi. Ei tahaks siit päriselt lahkuda. Seega kas peaks doktoratuuri kandideerima, et jätkata oma elu kahes riigis veel 4-5 aastat.....

NG suvepäevad

Neljapäeval tööpäeva lõpus ootas meid kontori ees buss, mis pidi meid Laulasmaale sõidutama, kus toimusid NG selle aastased suvepäevad. Rahvas õnnelikult bussis ja teekond võis alata. Mõned km enne sihtkohta aga jäi buss seisma ning kõik rebased aeti bussist välja. Välja võeti ka suured mustad prügikotid ning oranž juuksevärv(spary), millega siis rebaste silmaga nähtav karvkate oranžiks võõbati :) Kui see tehtud, siis uudistajad võisid bussi tagasi minna, et sihtkoha poole edasi liikuda. Rebaseid bussi enam ei lastud, neil tuli see teekond jala läbida. Et nad janu kannatama ei peaks sai iga km peale neile 2l rummi koolat paigutatud :)

Laulasmaale jõudnud, tuli oma kodinad ja muud asjad bussist maha tõsta ning chek-in teha. Ideoloogiliselt pidin ma tuba jagama Marini ja Helega, kuid kuna toad olid kahesed, siis majutati mind samasse tuppa Jaaniga (mitte et ma seal oleks ööbind). Kui ma oma registreerimiskaardi tädile ulatasin ja ta vaatas kellega ma ühes toas pean olema, siis küsis ta mu käest vähemalt kolm korda üle, et kas ma olen ikka kindel, et see tubade jaotus on õige :D Well, see selleks.. igastahes asjad sai ära paigutatud ning võiski jookide ja söökidega ranna poole liikuma hakata, kus siis põhiüritus toimuma hakkas. Kuna me asju väga tarida ei viitsinud, siis sai need esimese suurema vaba platsi peale maha paigutatud ning igaüks haaras kiirelt kohe ka endale siidri/õlle, et ennast raskest pingutusest turgutada :D Kuid see lõbu ei kestnud eriti kaua, sest kohe saabus boss, kes ytles et see koht ei ole piisavalt hea ja me pidime asju veel veidi maad edasi tirima... ja me saime sellega ilusti hakkama.

Selleks ajaks kui söögid lauale said, jõudsid ka rebased lõpuks kohale. Kuna neil oli veel chek-in tegemata, siis nad saadeti seda tegema, sellel ajal kui neile rebasele kohaseid jooke valmistati. Mis sinna joogi sisse kõik kokku kallati, seda ma ausaltöeldes ei teagi täpselt, aga hea see olla ei saanud :D Rebased on meil aga tublid ja jõid oma topsid ilusti tühjaks. See kadalipp läbitud, oli aeg käes järgmise jaoks. Rebased sai jagatud kahte tiimi ning ülesandeks oli kätte saada pingsi pall toru põhjast ja seda siis nii, et toru tuli täita veega. Trikk oli aga selles, et toru sisse oli puuritud paras hulk auke :D Eriti räige oli see, et võidu nimel oli mõni rebane seda vetikate segust vett pidurdama ka suuga.. öka. Igastahes see siiski edu ei toonud ja Birgit hoidis arendusosakonna lippu kõrgel ja tõi võidu koju. Teises võistluses neil siiski nii hästi ei läinud ning nad pidid vastastele alla vanduma. Lõbus oli, vähemalt pealtvaatajatel :) Osavõtjad olid nii märjad kui liivased, aga see siiski ei rikkunud nende meeleolu.

Kuna ilm oli ilus, siis kutsus vägisi ujuma (kuigi merepõhi ei olnud ilus liivane vaid hoopis vetikatega kaetud). Seega saigi Kariga otsus tehtud, et vaja ujuma minna ning peaegi me vees olime :) Vesi oli madal ja kui algul oli lootus, et kaugemal läheb ikka sügavamaks, siis mõne aja pärast see lootus kadus ja tuli madala veega leppida ning seal ujuda. Ega see mõnus ei olnud, kui vetikad vastu käsi, jalgu ja kõhtu puutusid, aga elas üle. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi lahe :)

Peale ujumist sai jälle teistega ühinetud ja siis oli pidu juba täies hoos. Väike Prümmel oli maadlemishoos ning minulgi tuli temaga vastamisi astuda ning mulle tuli tal alla vanduda :p Millalgi öösel sai veel üks väike maadlus maha peetud, sel korral siis Tikkeriga, ka tema sai pähe :D Alexi ning Toomasega ma maadelda ei riskind ... oma piire tuleb ju ikka teada :D

Igastahes aeg möödus küll mega kiirelt. Kui väljas hakkas korralik vihmasadu ning äike, siis sai tuppa mindud ja selleks ajaks oli kell u 5 saanud. Dushi alla minnes pudenes liiva igalt poolt ja põrandal valitses mõnus liiva kord. Olenevata valjust piksest oli uni magus ja ega hommikul ärgata küll väga ei viitsind, et ametlikule osale minna. Sellest hoolimata sai ennast siiski püsti aetud ja korralikult koosolekule mindud. Peale lõunasööki oli küll purjetamine plaanis, kuid selle jätsin ma sel aastal vahele, sest tahtsin oma tööasjad enne ära lõpetada. Seega minu jaoks olidki suvepäevad läbi, milledest on nüüdseks ülimalt meeldiv mälestus :)

Tänud korraldajatele ja talvepäevadeks olen ma tagasi :D

Iroonia

Teel lennujaama Meelik tegi enda arvates nalja, et kuna ma Estonian Air'ga lendan, siis raudselt jääb lend hiljaks või üleüldse ära. Mina muidugi vastu, et ei ole see asi midagi nii hull, et Estonian Airiga lennatud küll ja ei ole nagu probleeme eriti olnud. No ja lennujaama sisenedes Meelik teatad, et ehhee, Stockholmi lend jääb tund hiljaks.. ma loomulikult mõtlesin, et ta teeb lolli nalja ja vaatan siis tablood ja no palju õnne, lend jääbki tunnikese hiljaks. Njah, mis siis ikka, kui hilineb siis hilineb... lähen siis chek-in'i tegema ja kui lõpuks minu kord kätte jõuab, siis tädi ulatab mulle pileti ja ütleb et lend väljub 16:45... mõtsin et kuulsin valesti ja ütlesin, et kell 16:00 ikka mitte 16:45, tädi selle peale vastu, et ei ei 16:45... No jah, kuna kõht oli tühi, siis sai lennujaama kohvikule käivet tekitatud. Üks positiivne asi siiski on kogu asja juures, lennujaamas on tasuta internet :)

SummerCamp 2007

6.-13.aug toimus juba neljas SummerCamp. Minu jaoks oli see siiski kolmas ja seda vägagi lihtsal põhjusel, et olin eelmisel aastal SC ajal Rootsis. Kui enne SC'd tekib küsimus, et kas ikka viitsin nädala jagu oma aega kulutada välkaritega tegelemiseks, siis ikka ja jälle peale SC lõppedes pean tõdema, et see on alati ennast ära tasunud. Noh, kui siiski aus olla, siis SC korraldamine ei tähenda siiski nädalat aega välkaritega aja veetmist. Kõik hakkab pihta juba mitmeid kuid enne. Sellegipoolest, kõik see on seda väärt :)

Kuigi puhkust ei olnud SC nädalaks võetust, üritasin aidata ja osa võtta nii paljudest ettevõtmistest kui vähegi sain. Seega esimene ülesanne oli sõita lennujaama, mis minu idee järgi pidi jääma kiireks sõiduks ja lõuna pausi arvelt. Njah, idee oli ju hea, aga kuna šveitslase pagas oli kauduma läinud, siis see kiire sõit kujunes siiski paari tunniseks. Šveitslane sai igastahes hosteli ja sealt osad Serbia tüdrukud linna ekskursioonile viidud ja ise tagasi tööle. Õhtul oli plaanis avamisüritus ja kuna ma seal pidin tegema lühiettekande teemal "võistlused", siis sai ka sinna mindud.

Avamise ajaks olid kohale jõudnud kõik osalejad - selskond oli lai ja kirju, ja mis peamine - lõbus :) Nii siis saigi peale avamist nad kiirelt hosteli juhatatud ja viimased said ka chek-in'i tehtud ningpeale 15min pausi oli ette nähtud minna Kannu Kõrtsi tutvumisõhtule. Kõik läks ilusti, välja arvatud asjaolu, et üks itaallane oli vahepeal kaduma läinud. Jutud käisid, et ta oli kuskile metsa läinud korvpalli mängima... esimene reaktsioin.. WTF :S No jah, saatsin teised tutvumsiõhtule ja läksin ise metsa itallast otsima. Peagi saatis mind edu ja TTÜ metsa korvpalliplatsilt ma ta leidsingi. Süüdi ei tundnud ta ennast absoluutselt, hostelis mökutas piisavalt kaua ja kõige tipuks julges veel mainida, Et " ma ju võin tulla ja vaadata kus teil see tutvumisõhtu on ja lähen siis tagasi korvpalli mängima". Mul oli korraks suu lahti selle peale, et no tere hommikust, et sa tulid siia SC'le mitte mingite lambi tegelastega kossu mängima ja matsin tal selle mõtte kohe maha. Varsti jõudsime ka tutvumisõhtule, kus tutvumismängud olid juba hoos ja inimesed omavahel lõbusalt segunenud. Kui oli aeg lahkuda, siis juba osalejad palusid, et ma ei lahkuks (mida on loomulikult alati hea kuulda) :p

Teine päev: kavas olid loengud ja õhtul õhtsöök ja oleng vabaõhumuuseumis. Loengute osa jäi minu jaoks ära, kuna olin tööl. Õhtul vabaõhu muusemisse aga loomulikult läksin. Seal tuli välja, et hobuse mees oli ära unustanud, et ta meile sõitu pidi tegema ja seepärast oli tund aega niisama mölutamist. Õnneks ei olnud osalejad vingujad ja tunnike möödus kiirelt. Söögilaua juures võeti üles ka erinevad mängud ja tuju üleval hoidmisega ei olnud mingeid probleeme. Peab taaskord mainima, et megalt lahe rahvas, v.a too itaallane, kes juba esimesel õhtul metsal läks. Sel korral ta ei suvatsend vabaõhu muuseumisse tulla, kuna tal oli linnas mingi eesti tibiga deit... ei no palju õnne. Ega ma tast puudust ei tundnudki, lihtsalt kahju on, et meie peame maksma tema ööbimise ja söögi ja tal on savi sellest mis teised teevad. Aga noh, mis teha, kunagi ei või teada mis inimestega tegu on.

Kolmas päev: Hommikul oli plaanis Skype'i külastus. Kuna mõte ei töötand, siis mõtlesin minna ja osaelda. Päris tore oli, eriti Antoine'i ettekanne, kus ta rääkis oma kogemusest, kuidas ta esimest korda meie SC'le tuli ja lõpuks Eestisse jäigi :) Õhtul oli plaanis klubi külastus, kuna mul aga oli hommikul tähtis koosolek, siis võtsin selle õhtu SC'st vabaks. Õhtul sain kõne Kiq'lt, et ungaralsed ja itaallane ja poolakas uurivad, et kus ma olen :D



Neljas päev: Kui aus olla, siis ma ei mäletagi mis neil päeval kavas oli, aga õhtul oli city rally ning klubis käik. Kuna city rally vahepunktidesse olid inimesed juba leitud, siis veetsin ma Eve ja Aivega lõbusalt aega raekoja platsil siidrit juues ja oodates, mil mõni võistkond keedumunaga saabub (üllatus üllatus, kõik võistkonnad tõid meile muna.. ja kui õhtusööki söönd ei ole, siis tundusid need veel eriti maitsvad!!!!) Ja pealegi, kas te olete raekoja ees keedumuna söönd? :p City rally oli põnev ja osalejatele meeldis ja meil möödus ka see paar tundi seal raekoja ees suht kiirelt :) Peale seda sai liigutud Nimegasse (kus oli meeletult palav) ja kui aeg käes, siis klubi poole, milleks sai valitus millegi pärast Parlament. Njah, Parlamenti sisse ma ei saanudki, miks, sellest võib lugeda mu eelmisest postitusest. Anyway, nõme.. aga meele tegi natuke paremaks sms, mille Bence, Ahmed, Jazec ja Marco saatsid :)

Reede - Pühap: Väljasõit Tõrvaaugu'sse. Buss startis juba ennelõunal, kuid töistel põhjustel jõudsin mina kohale alles suht hilja. Kohale jõudes tuli Ahmed ja ütles, et tead tead, keegi murdis jalaluu... peagi sai ka umbisikuline tegelane endale nime.. katkise jalaluu omanikuks osutus Petri. Noh, õnnetusi juhtub ja ta ei lasknud sellest enda meelt rikkuda. Peale õhtusööki (mille valmistasid meie külalised ise) oli kavas InternationalNight, kus siis kõik osalejad tutvustasid oma riigile traditsionaalseid jooke/sööke. Ma olin ka kiiruga haarand kaasa pudeli Vana Tallinnat, kuna muidu oleks Eesti lihtsalt esindamata jäänd. Kuna siidrit ja õlle oli juba terve päeva jooksul päris palju tarbitud, siis ~15 erinevat liiki jooki veel juua ( ja päris kangeid veel), tõotas hommikuks karmi pohmakat (mis aga õnneks ei olnud case). Pidu oli raju ja hommikul selgus, et ei möödund see ilma kakluseta, kusjuures rusikameesteks olid eestlased. Tulemuseks oli Martti kinnine silm ja nädalks piraadi välimus.

Laup oli sportliku alatooniga. Lõunal pidi algama AdventureGame, mille algus küll veidi edasi lükkus. Minu kaval plaan oli sellest sel korral eemale hoida ja rannas päikest võtta, kuid kuna ma enne olin inimesi rannast minema kamandanud, siis kättemaksuks pandi mind ikkagi tiimi. Seega sel aastal olin ma ühes võistkonnas koos Ahmed'i, Bence'i ja Deniz'iga. Algus läks hästi, kuid otsuse tõttu, et hargneme läks asi veidi käest ära, sest ungarlased eksisid ära. A mis siis ikka, võistlus on võistlus, vähemalt oli lõbus :) Ja tulemus ei olnud üldse paha, auväärne teine koht :) Õhtuks plaanitud murumängud jätsime ära, kuna inimesed olid väsinud ja ajakavast meeletult maas. Ehk siis lihtsalt pidu. Kuna mul terve pühap oli planeeritud autokooli lõpptaseme koolituseks, siis pimeduse saabudes asusime laurtsiga tlnna poole teele.

Pühap kohtusin SummerCamplastega alles õhtul, peale autokooli. Kavas oli siis lahkumispidu. Kurb, aga tõsi, SC hakkas lõpule jõudma. Auhindade jagamine, osalejate ja korraldajate tänamine... pidu oli lõbus, aga samas nukra alatooniga. Peolt lahkudes ja inimestega hüvasti jättes oli kurb. Ülilahedad inimesed olid ja ülitore oli nendega aega veeta ja loodan, et järgmise aasta osalejad on sama armsad, lõbusad, toredad, head jne jne jne



Tänud teile osalejad ja kaaskorraldajad!!! :)

"The shoe issue"

Võtke nüüd kõik teadmiseks, et varbavahe plätudega klubbi ei pääse. Vähemalt nii väideti mulle ja veel paarile SC'sele, kui üritasime siseneda klubisse Parlament. Kui tossud oleks jalas olnud, siis ei oleks probleemi olnud, nii et ma ei tea mis ajast mudased jooksutossud paremad välja näevad kui suvised plätud. Igastahes viis see selleni, et pidime välkaritega minema jalanõusid vahetama. Kuna Tjanal olid eelmisest õhtust jalad katki hõõrutud kingadest, siis pani ta kingad endale kotti ning 10m enne klubi ust võttis ta plätad jalast ja pani kingad jalga, läbi valu kõndis uksest sisse ning järgmise asjana vahetas WC's kingad taas plätade vastu.

Tagant järele mõeldes oleks võinud kõik ~40inimest kaasa võtta ja mujale klubisse minna ja oleks siis tahtnud turvade nägu näha, kui enamus nende kliente uksest välja jalutab, sest enne jäi mainimata, et klubi oli praktiliselt tühi!

The Simpsons Movie

Kuna viimasel ajal kinos ei ole eriti midagi mida vaadata tahaks, aga kinno tahaks vahelduseks minna, siis laupäeva pärastlõunal saigi käidus Simpsoneid vaatamas.

Kinos olid päris pikad järjekorrad ja suur saal oli lõpuks täiesti välja müüdud. Kuna me aga jõudsime ~40min enne filmi algust, siis saime enam-vähem talutavad kohad, nii et kael pärast kange ei olnud :)

Aga film ise. Nalja sai, päris palju.. vahelduva eduga pahvatas saali täis inimesi uuesti ja uuesti kõva häälega naerma. Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et filmi ei oldud mõttetult pikaks venitatud, mis enamus filmidega viimasel ajal paraku tehtud on. Ei ütleks, et oli mingi super hea film, võib-olla sellepärast, et ei ole ise just suur Simpsonite austaja, kuid kui on vaja lasta ajul puhata ja argipäeva kohustused unustada, siis on see film igati sobilik. Viie palli süsteemis annaks ehk neli :)

Sünnipäev :)

Siin ma siis nüüd olen, jälle üks aasta vanem ehk siis täis sai juba terve veerand sajast .. Palju või vähe, see sõltub millisest vaatevinklist vaadata :) Hingelt endiselt noor :p Kuna number on selline kena, siis sai seda vastavalt ka tähistatud, nii tööl kui ka kodus. Kes kohal ei käinud, siis oma viga :p Kes käisid, siid loodan, et oli lõbus. Allpool ka mõningad jäädvustused 7.juuli üritusest...

Aerosmith

Lõpuks sai käidud ka ühel suuremat sorti kontserdil, milleks oli siis selle suve suurim rock kontsert - Aerosmith. Ega ma sellelt väga midagi ei oodanud, enne kontserdit meenus vaid mõni üksik lugu sellelt bändilt, kuid oh üllatust, kohapeal tulid enamus vanadest lugudest tuttavad ette :)

Kontsert ise meeldis väga, aga korraldusliku poole pealt annab ikka nuriseda küll. Kui algul lubati, et väravad avatakse kell 5 ja soojendusbänd astub lavale kell 6.30, siis mõni minut enne viite kuulsin juhuslikult raadiost, et kontsert lükatakse tunnikese võrra edasi - tehnilistel põhjustel. Noh, mis siis ikka.. ennegi juhtunud. Ei viitsi seda aega kuskil värava taga passida, seega sai aeg ära sisustatud õhtusööki nautides, koos Laurtsi, Pirgsi ja Christianiga. Poole kaheksaks otsustasime siiski kohale minna (siis oleks pidand uue aja järgi soojendusbänd alustama). Jõudsime siis sinna, aga staadionil vaikus, väravatest sisse ka veel ei saa... njah, tunni ajane hilinemine oli küll optimistlikult öeldud... aga õnneks väga kaua ootama ei pidand, sest väravad avati suht kohe peale seda kui meie kohale jõudsime, aga vaesekesed kes seal kella 5'st saati oodanud olid :S Igastahes, soojendusbänd astus lavale mõni minut peale üheksat (ehk siis ~2,5h peale esialgselt välja kuulutatud aega). Padar oli laval veidi üle poole tunni.. ja siis oli umbes 45min paus.. kus mängis vaid vaikne muusika.. ja lõpuks saabus siis kaua oodatud Aerosmith ja alates sellest hetkest oli kontsert lahe :)

Seega kokkuvõtteks võib öelda, et kontserti elamus oli lahe ... oleks ka siis läinud, kui oleks pidand ise piletid ostma. Aga rock kontserdit on naljakas istudes vaadata...

Nele ja Andruse pulm

Nädalavahetusel sai pulmas käidud. See oli minu esimene tõeline pulm. Kuigi enne on paaril registreerimisel käidud, siis pulmapeole ei olnud veel jõudnud... Lõbus oli, sai meelde tuletatud erinevad pulma traditsioonid ja näe imet, üks traditsioon on meile Iirimaalt juurde toodud: Pruudil on mõlemil sukal erinevat värvi sukapael (üks roosa, teine helesinine), peig peab teatame, kumma jala sukapaela ta ära võtab (ilma käte abi kasutamata) ning see, kumba värvi sukapael ära võetakse, see pidi näitama, mis soost on noorpaari esiklaps :) Ehk siis selle traditsiooni järgi peaks Nele ja Andrus saama kõigepealt pisikese poisi vanemateks. Eks siis kunagi tulevikus saab teada, palju see paika peab ;) Pruudipärjast õnnestus sel korral pääseda, kuigi sugulased teatasid rõõmasalt, et suguvõsa järgmine pulm saab minu oma olema... no jah, neile võib ju see lootus jääda :D Igastahs nüüd jään järgmist pulma ootama :)







Nädalavahetusel sai pulmas käidud. See oli minu esimene tõeline pulm. Käidud on küll paaril registreerimisel, kuid pulmapeol mitte kordagi ...

Seiklus jõulumäel :)

Juuni keskel sai külastatud Jõulumäe tervisekeskust, või siis õigemini sealseid jooksuradasid. Kuna osa Skype'i rahvast oli pähe võtnud, et neil on vaja Sauga ringrajale rallitama minna, ja loomulikult oli Laurtsil kavaja taibikesega rallida, siis 16 juuni hommikul võtsime suuna Pärnu poole. Plaan oli selline, et Laurts veedab oma päeva ringrajal ja mina lähen Pirgsiga Pärnus jooksma ja siis rannamõnusid nautima. Aega selleks oli ju piisavalt, kuna ringrada oli üüritud neil õhtul 5-6ni.

Niisiis, Pirgsiga kokku saadud, mõtlesime et lähme katsetame Jõulumäe jooksuradasid. Mõeldud, tehtud. Sinna saabudes nägime, et oh lahe.. 25km matkarada. Kuna aega oli piisavalt, siis mõtlesime ühe pikema sörgi teha ja valisime 25km raja :) Niisiis, läksime rajale, ja peale 50m olime eksinud :D Olid jooksuradade sildid (max pikkus 15km) kuid mitte midagi 25km rajast... mõtlesime, et noh, mis siis ikka.. jookseme siis selle 15km raja ja vaatame, kas pärast viitsime veel midagi teha... Aga 10min pärast olime me ikka samas kohas.. kuigi olime terve aja jooksnud, aga lihtsalt raja märgistamisega oli natu nigelasti... aga lõpuks saime siiski järjele ja saime ~30min joosta kui rada läbi sai... huvitav kas sealne 15km rada = 3x5km... ei tea. Igastahes otsustasime auto juurde tagasi minna ja natu kaarti uurida.. ja oh üllatust, sealt leidsime et 25km rada läheb hoopis teisele poole :) Arusaamatu oli aga see, et miks siis seal oli 25km viit, kus me sellele rajale enne minna üritasime... vahet pole.. igastahes leidsime õige raja lõpuks üles :)

Kuigi oma 5-6km oli juba seljataga otsustasime siiski 25km raja ette võtta ja pealegi kulges see alguses koos 15km matkarajaga, seega kui väga väsimus peale tuleb, saaks selle lühema valida. Algus läks kiiresti, esimesed 10km olid lihtsad... aga siis hakkas janu.. ja väsimus.. ja janu ja janu ja janu.... Ühtegi silti kuskil ei olnud, et palju läbitud oli, ei olnud ka näha, et rada tagasi hakkaks keerama... otsustasime et jookseme ja kõnnime vaheldumisi, kuna joogi puudumine piinas... Peale ~1,5h (või oli see juba 2h) rajal olemist jõudsime vaatetornini .. mõtlesime, et sel hetkel on 15km läbi ja 10 veel... Nägime seal ka inimese, veepudelitega... oioi, küll oleks tahtnud ühte nendest endale.. a samas, aint 10km oli veel järgi (vähemalt nii me arvasime) seega kannatab ära. Nüüd oli kõndimine jooksmise täielikult välja vahetanud. Möödus järgmine tund ja lõpuks hakkab puuküljes silma üks silt. Uurime lähemalt.. sildil seisab "Lõpuni 9km". Esimene reaktsioon mõlemil on et WTF, ei ole võimalik... Viimanegi optimismi raasuke oli kadunud. 9km veel, ei ole võimalik :S Well, mis siis ikka... ega muud moodi lõppu ei jõua kui rada pidi edasi rühkides. Väsimus ja janu võtavad võimust, seisame silmitsi mäega mis näeb välja nagu sein ja kõige masendavam on see, et rada läheb otse sellest mäest üles... no jah, mis teha.. pooleldi neljakäpukil saab mäest üles, üleval kõnnime veel oma 100m ja siis läheb rada mäest alla... samalt poolt mäge... no krt, oli vaja siis ikka üles ronida... mõlemad sajatavad...

Mõne aja pärast näeme puutüvel siniseid märke, see tähendab seda, et 25km rada on kokku saanud 15km rajaga... Jeee, palju ei ole enam jäänud... Mõlemil tekib natuke energiat ja otsustame teha paar jooksusammu, kuid peale kahte minutit rohkem ei jaksa... piin, piin, piin...

Peale 4h ja 14min saabub lõpp piinadele... auto paistab ja paljas teadmine, et seal on joogipudelid ergastab sammu... liiter spordijooki on mõlemil hetkega otsas... ja mõte, et rada on läbi, toob naeratuse meie mõlemi näole :)

Järgmine kord jälle, sama rada, aga siis juba koos joogipudelitega :) Vot selliste ettevõtmiste jaoks ongi vaja joogipudelite vööd.

Jenni

30 mail sündis siia ilma väike kodanik, kes sai nimeks Jenni. Lootsin küll, et kannatab nii kaua kuni ma Eestisse tagasi jõuan, aga ei... paar tundi enne seda kui lennujaama saabusin, pistis Jenni oma pea välja ja olemas ta oligi :) Ilus, armas, tibatilluke ja paksude juustega :)

ühe päevane Jenni

16-päevane Jenni koos emmega

kuu ajane Jenni

Tagasi Eestis

Kool on läbi ja nüüd olen tagasi Eestis. Tõsi, küll mitte lõplikult, kuid siiski päris pikaks ajaks - 3 kuud. Tore on olla kodus, aga samas oli kurb lahkuda Göteborgist kuna see linn on päris armsaks ja koduseks saanud viimase aastaga. Eriti kurb oli lahkuda inimestest kellega on igapäev ninapidi koos istutud ja ühiste eesmärkide nimel vaeva nähtud. Seetõttu, viimased kaks päeva sai meeldivalt aeaga veedetud erinevate inimestega kokku saades, et öelda head aega, kuid mitte hüvasti. Õnneks enamustega "põhitegelastest" kohtun ma uuesti sügisel (mõnega suvel, kuna tulevad siia külla :)) ja see on vägagi positiivne. Ma ei kujuta ette kui raske oleks olnud lahkuda kui oleks teadnud, et edaspidi kohtub üliharva või siis üldse mitte ...

Mõningaid pilte erinevatelt üritustelt "põhitegelastest ja tegelastega":

Alla Maria, Manuel and me @ Bad taste party

Ragnar and Baptiste @ sauna party

"Juse", Isabel, Isabel and Daniel @ Baptiste party

Sabine and me @ Baptiste Party


Alla Maria, Martin and me @ Toga party

Sebastian and Laleh @ Sauna party

Baptiste, Fabien and Fabrice @ Alumei presentation

Manuel and me @ Baptiste party

Mari ja Björn külas

Viimased kolm nädalat siin on kiirelt möödund, esiteks selleks, et tegemist on rohkem kui küllaga olnud aga teisalt ka sellepoolest, et enamus ajast on mul siin keegi külas olnud :) Hetkel siis Mari ja Björn külas, kes parasjagu Lisebergis möllavad :)

Viimane eksam

Hetk, mida nii kaua on oodatud ja mille nimel nädalavahetused on olnud olematud ning mille nimel on veedetud mitmeid unetuid öid on lõpuks käes.... kõik ained on tehtud ja eksamid on läbi :) Samas veider, kas see oli tõesti mu elu viimane eksam? Ei tea, võibla kui magistritöö tehtud äkki tuleb tahtmine doktorisse ka astuda... aga noh, hetke seisuga siiki viimane.

Naljakas on olla.. see on vist esimene hetk Göteborgis kus ma ei pea midagi tegema. Ühtki kohustust ei ole, ToDo list on tühi. Ebanormaalne. Aga noh, seda ei ole õnneks kauaks :) Reedel saab alustada töökohustustega, hea vaheldus koolile :) Ja sügisel jälle tagasi, et alustada magistritööga ja võtta kraad mille järgi ma siia ju tulin!

Zodiac

* Põhineb tõsielu faktidel;
* Jõhker algus;
* Pikk uurimisetapp;
* Põnev;
* Kui oleks veidi lühem, siis oleks veel parem.

Perfect stranger

Tegelikult sai vahepeal kinos käidud, siis kui Pirgs külas oli. Plaanisime küll minna vaatama filmi nimega "Pursuit of Happiness", aga noh, blondid nagu me oleme, ei vaadand me enne järgi, millises kinos see jookseb, ning loomulikult see kuhu me läksime, seal seda ei olnud. Seega meie uueks valikuks osutus "Perfect Stranger".

Lühitutvustus tundus huvitav, aga film ise oli veelgi huvitavam. Lisaks, üle pika aja suutis filmi lõpp mind üllatada, ehk siis kokkuvõtes igati positiivne kinoelamus :)

Farewell ...

Täna Manueliga lõunatedes jõudis kohale, et varsti ongi see läbi. Nädal veel ja siis lendangi Eestisse tagasi. Siiamaani on iga päev kodu ja kooli vahet joostud ning mõeldud, et mitu päeva järgmise tähtajani on jäänud ning mitu raportit on veel vaja kirjutada. Ei ole mahti olnud mõelda sellele, et oma viimaset eksamit sooritades saavad ka kursused läbi. Ühest küljest ju tore, aga teisalt nukker. Njah, mina tulen veel siia, Göteborgi, tagasi, kuid kahjuks veerandile meist on õpingud siin läbi ning vägagi suure tõenäousega enamusega neist enam ei kohtu.

Reede õhtu saigi peetud maha viimane suur pidu üheskoos. Tõeäoliselt kõige rahvarohkem üldse kogu selle aasta jooksul. Tore oli, lõbus oli, nalja sai... aga ka veidi nostalgiline...

Göteborgs Varvet

Täna jõudis kätte see kaua oodatud päev, mil oli vaja minna Göteborgs Varveti starti - üks maailma kuulsaimaid poolmaratone üldse. Sel aastal saavutati jällegi osalejate rekord, mis tähendab siis seda, et starti ilmus üle 43 000 jooksja.

Mina ja Pirgit olime paigutatud 6ndasse stardigruppi (kokku 13) ja kandsime stardinumbrit 23 9xx. Mõtlesime, et meid pandi kokku koos sama tugevatega, kuid selles vist veidi eksisime, sest kuni finishini tuli endale teed rajada ning aeglasematest ja nõrgematest kuidagi mööda pääseda. Enamik võistlejad olid siiski viisakad ja nügimisel paluti vabandust, kuid ainukeseks negatiivseks kogemuseks sellelt võistluselt jääb mulle kukkumine. Joogipunkti läheduses lihtsalt tõugati ja tõmmati jalad alt ära... noh, juhtub, aga mis asja negatiivseks teeb on see, et tõukaja ei suvatsend isegi "Sorry" öelda :( Pirgit ei pannud seda tähele ja nii siis ta mul eest ära lippaski ja lõpuks vist mõne minutiga ka võitis...

Aga tunne on hea, kuigi põlved valutavad (aga see ei ole midagi uut) :) Läbisime raja ja oma esialgu planeeritud tulemuse (läbida rada alla 2h) saime ka täidetud :) Pirgit oli küll lõpus omadega natuke sassis... vähemalt inglise keel ei olnud enam kõige tugevam kui arvestada mis lauseid ta kombineeris --> "I'm so hungry for smth to drink" .. hihii... Järgmine aasta jälle ja siis tuleb juba aega parandada :)

Eurovisioon

Eile õhtul sai siis vaadatud väikese eestlaste seltskonnaga Eurovisiooni ja loomulikult ka oma telefoni arvet kasvatatud, et oma hääli ikka Eestile anda, aga kahjuks selleks siiski ei piisanud, et Eesti finaali aidata.

Samas oli väga lahe kuulata kuidas Rootsi televisiooni kommentaator Eestile kaasa elas :) Kui hääletamine oli lõppenud ja käes oli ümbrikute avamise aeg, siis Rootsi kommentaator lootis, et ümbrikust tuleks välja Estonia... Mitu korda kõlasid laused "Commoon, Estonia"; "Estland"... ja kui saatejuhid avasid ümbriku ja teatasid, et riigi nimi hakkab "T" tähega, siis tema hõiskas rõõmsalt "Yeeeee, Tallinn" :)

Kuigi Eesti finaali ei jõudnud oli siiski vaadata, et ka väljaspool Eestit elatakse meile kaasa :) Aga nagu keegi mainis, et peale seda uut süsteemi Eurovisioonil on Eestil suhteliselt raske finaali pääseda lihtsalt oma geograafilise asendi tõttu ... naabreid vähe ja isegi nendest kõik ei salli meid.

Getting to YES

"You should go into the meeting with an open mind. An open mind is not an empty one!"

R.Fisher & W.Ury

jaapani aed