Kell näitab südaööd. Kätte on jõudnud 19.juuni ning kohe-kohe alustame oma 6-8 tunnist teekonda tippu - Uhuru Peak, mis on siis Kilimanjaro kõrgeim tipp ja ühtlasi ka Aafrika kõrgeim punkt.
Pakkisime ennast soojalt sisse, panime pealambid pähe ning hakkasimegi nagu väikesed jaaniussikesed üles rühkima. Enam polnud laugetest tõusudest juttugi, juba esimese 20min jooksul tuli nelivedu appi võtta, et tagurpidi mäest alla ei kukuks. Õnneks läksid teeolud veidi paremaks, ja edasi võis teekonda siiski kahel jalal jätkata. Väljas oli külm ja tuuline. Marit oli ennast liiga paksult sisse pakkinud, seega tegime peatuse, et ta ühe kihi saaks vähemaks võtta ja siis veel teisegi, et ta ka pükstest ühe kihi vähemaks võtta saaks.
Liikusime väga väga aeglases tempos - "the most polepole than ever" nagu meie giid ütles. Sellest hoolimata õnnestus tänu seljakotile isegi nii selg märjaks saada. Tõus oli ränk ja lõppu polnud nähagi. Kaugek kõrgel eemal oli veel tulukesi näha - grupid, kes olid ronimisega varem alustanud. Tuul muudkui tugevnes ning temperatuur oli langenud miinustesse - vesi camel bag'i torus oli jäässe läinud. Great! Õnneks oli nii palju jõudu, et suutsin toru lahti puhuda ning edaspidi veendusin, et peale joomist toru tühjaks jääks, seega joogiga oli kõik korras. Maritil see siiski nii hästi ei õnnestunud ja ta pidi igakord sellega kaklema.
Hoolimata meeletult aeglasest tempost oli edasi liikuda raske, sest see tõus oli totaalne sein. Marit tahtis aina pikemaid puhkuseid ja sagedamini, kuid minul hakkas seistes külm ja tahtsin edasi liikuda. Peale paari sellist piinavat puhkust otsustasid giidid, et me läheme lahku, et Marit saaks puhata ja mina edasi liikuda. Ei tea kas kõrgusest või külmast, aga mida samm edasi seda rohkem mul pea ringi käima hakkas. Tegin igaks juhuks väikese energia pausi ja võtsin paar ampsu shokolaadi - see tegi asja veel hullemaks. Pea käis ikka ringi, tänu peatusele hakkas veel külmem ning lisaks läks süda pahaks. Giid andis mulle peale oma vahejope ning mingi tableti, ja otsustasime et jätkan teekonda. Peale paari sammu oli aga enesetunne täpselt selline, et kukun kohe pikali ja enam ei liigu kuskil suunas. Tuli vastu võtta otsus, et mina sel korral tippu ei jõua ning 5200m jääb minu laeks - sel korral. Marit jätkas teekonda.
Giid talutas mu käevarrest kinni hoides alla. Olukord ei muutunud üldse paremaks. Tegin peatusi, et pool oma sisikonda välja oksendada. Jalad käisid risti-rästi all ja silme ees oli kõik must. Mäletan vaid, et kui omast arust nägin juba laagri tulesid, siis giid ütles, et alla jõudmiseni kulub veel ca tunnike. Mul oli tahtmine sinna samusesse kivide vahele pikali visata ja öelda, et nüüd on kõik. Mu pea valutas, süda oli paha, maailm käis ringi ja valitses totaalne nõrkus. Tere tulemast mäehaigus!
Veidi enne kella 6 hommikul jõudsime tagasi laagrisse. Mind pandi magama ja öeldi, et kui kella 7ks pole paremaks läinud, siis tuleb laskuda 3100m peale Mweka Hut'i. Hommikul kell 7 oli olukord samasugune. Seega pidin pakkima seljakotti asjad mida mul kaasa vaja on, jooma tee ning siis hakkama alla poole minema. Hommikusöögist keeldusin, kuid teed jõin, kuid peale seda kui olin sellega lõpetanud jooksin telgist välja, sest ka tee ei tahtnud sees püsida. Giid oli murelik ja saatis mu otseteed alla poole ning ütles, et kui ka seal parem pole, siis pean mäelt täiesti alla minema.
Pean tunnistama, et see mäest alla minek on hullem kui üles ronimine. Võib-olla selle pärast, et mul oli halb, aga võib-olla ka mitte... 3100m peale ma jõudsin, kuid enesetunne polnud endiselt veel mitte kiita. Süüa ega juua ei tahtnud, sest tunne oli ikka selline, et kõik tuleb sama teed pidi tagasi. Seega tuli mäelt päris lahkuda ja täitsa alla minna. Vahepeal sain sõnumi Maritilt, et tema on õnnelikult tipus käinud ja nüüdseks laagris tagasi ja hakkab ka peagi alla poole tulema. Tubli! :) Samal ajal tegeles Caspar uurimisega, et kas meie hotellis on vaba tuba, sest jõuan ju mäelt alla päev varem ja selleks ööks pole mul ööbimist olemas. Saime hea uudise - on vaba tuba olemas ja see broneeriti mulle ära. Kiire telefonikõne Maritile ning andsin info edasi ja ta otsustas, et tuleb siis ka juba päris lõpuni alla.
Vahepeal käis päästetiim ja vaatas mu üle ja nad nõustusid giidi otsusega mind täitsa alla toimetada. Pidin sisestama info päästeraamatusse ja seejärel uuriti, et kas jõuan omal jalal minna või tuleb oodata päästeautot. Otsustasin, et saan ise hakkama. Uurisin vaid, et kaua see retk aega võtab. Vastus, et 3,5h tegi päris murelikuks, aga lubati, et see on natuke laugem laskumine kui see, millega just hakkama olin saanud. Mis siis ikka, samm sammu haaval tuli seda teekonda läbima hakata. Peale 1,5h oli olemine juba päris hea - tekkis küsimus, et miks ma tippu ei jõudnud. Nagu väike simulant. Giid vaid naeratas selle peale ja ütles, et mäehaigusega nii ongi. Lisaks rääkis ta, et öisel teekonnal alla oli nii mõnigi giid vastu tulles kurvalt ja üllatunult lausunud, et "Ei, mitte tema!". Sain ka teada, et Casparit kadestati laagris, et tal on kaks kena neiut kelle eest hoolt kanda ja käidi uurimas, et mis kell ma õhtust söön või ringi liigun. Sest iga kord kui meie laagri juures käidi, siis ma pikutasin telgis ja ega ilma põhjuseta siis segada ei tohtinud :p
Nii jutustaes see teekond läbi saigi ja peale 2h ja 15min olimegi jõudnud 1800m kõrgusele Mweka Gate'i. Seal tegime niisama aega parajaks ja ootasime, et Marit ja ülejäänud tiim ka alla jõuaks. Ca tunnike hiljem saabuski Marit võiduka näoga ja seda vägagi välja teenitult! Asjad pakiti autosse ja siis toodi meid meie hotelli, milleks sel korral on ParkView Inn. Sorteerisime oma asjad, sest olime otsustanud osad oma riietest siia kohalikule tiimile jätta. Minu lumelauapüksid, fliis, vihmajope ja paks jooksupluus said loodetavasti uue omaniku. Tossud jätan ka siia - keegi saab õnnelikuks ja mina saan kotti ruumi juurde. win-win!
Meie tuba asub neljandal korrusel ja Marit polnud mitte väga rõõmus, et ta trepist üles peab ronima, aga peale mäe vallutamist sai ta loomulikult ka nende treppidega hakkama ;) Milline luksus - meil on voodid ja dush. Puudu oli vaid kott, mille olime ronima hakates alla jätnud. Kuna see sisaldas meie pesemisasju ja kõike muud vajalikku, siis istusime nagu murid tolmustena voodis ja ootasime kõnet, mis teataks, et me kott on saabunud. Peale paari tundi see kaua oodatud kõne saabuski ning jooksin sellise kiirusega trepist alla, et lõin oma varbad vastu seina. Hetkel on tunne, et üks varba luu läks pooleks, aga eks see selgub hiljem - hetkel on see ilus lillakas ja veidi jämedam ja ropult valus, aga röntgenit ma enne Eestit teha ei kavatse.
Esimene öö, kus mul polnud külm. Võib-olla tänu sellele, et pakkisin ennast lisaks soojale pesule ka lumelauapükstesse ning paksu fliisi sisse ja tõmbasin jalga 2 paari pakse sokke. Igastahes ärkasin alles 7:30, kui Bo meid äratama tuli. Hommikul nagu ikka tavapärased protseduurid ja siis minek.
Ees ootas jällegi 3-4 tunnine matk 4600m kõrgusel asuvasse Barafu Hut'i, mis on ühtlasi ka laager, kust me alustame oma teekonda täitsa tippu. Ja seda juba täna öösel!
Kuna kõrgust tuli koguda üle 600m, siis saime juba täitsa alguses korralikult järsu nurga all üles rühkida. 45minutiga olime suutnud tõusta 300m. Väike puhkus siin ja seal ning paar peatust pildistamiseks ja juba me laager paistiski. Selleks oli vaja vaid mäest alla minna ja siis veel mõnisada meetrit kõrgust koguda ehk uuesti mäkke ronida. Kogu teekond oli vaid 3,3km pikk ja selle läbimiseks kulus vaid 2h ja 30min. Tõeline Simba Team!
Laagrisse kohale jõudes viskasime koheselt telki pikali, sest jõudu pidi ju koguma, et öisel teekonnal vastu pidada. Vaikselt hakkas tuul tõusma ning selleks ajaks kui õhtust pidime minema sööma oli tunne, et tõuseme koos telgiga õhku. Et see tuul nii jube poleks, panin Armin 639 kõrvu paitama ja mõtlesin ilusaid ja häid mõtteid. Tegelikult oleks tahtnud juba teele asuda, sest see ootamine oli lihtsalt nii õudne. Isegi süda läks pahaks suurest ärevusest. Aga pole enam palju oodata - südaööl algab meie teekond tippu!
Täna saime kaua magada, st kaua telgis magamiskoti sees väriseda. Äratus oli alles 7:45, aga öö oli taaskord nii külm, et ega seda öist nihelemist magamiseks väga nimetada ei saa. Lisaks häiris mind peavalu, mis endiselt polnud järgi andnud :(
Esimese asjana võtsin sisse uue peavalutableti ning siis kibekiirelt riiete vahetus ja seejärel kohe hommikusöögile. No kurat, hoolimata sellest, et päike oli juba tõusnud oli ikka välja maru külm ja telk oli taaskord jääs. Hommikusööki sõime kindad käes, sest muidu oleks näpud ära jäätunud. Peale hommikusööki nagu ikka järjekordne tervisekontroll. Olenemata mu peavalust on Simba team endiselt tugev ja terve ja näitajad võrreldes õhtuga olid jällegi paranenud. Saime loa oma teekonda jätkata.
Tänane teekond on ajaliselt lühike (3 - 3,5h), aga selle eest sõna otseses mõttes seinast üles ronimine. Kuna rada oli kitsas, siis tekkisid teel lausa ummikud, sest rahvast oli ronimas palju. Aga see rada oli niiiiiii äge! Ma sain isegi oma peavalust lahti ning elu oli taas ilus. Kui kogu edasine teekond on selline, siis me jõuame tippu küll!
Kui me lõpuks seinast (Barranco Wall) olime üles saanud, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et olime jõudnud tänase teekonna kõrgemaisse punkti - 4200m kõrgusele. Kuna eneselegi üllatavalt olime sattunud levisse, siis tuli otse loomulikult olukorda ära kasutada ja teha kõne koju, et kallid ei muretseks ja saaks informeeritud, et meiega on kõik korras.
Peale seda ootas ees laskumine 3930m-ni Karanga Valley'sse, mis on meie järgmiseks laagripaigaks. Tegelikult laskusime esialgu märksa rohkem, sest enne kui laagrisse jõudsime tuli seljatada veel üks sein. Taaskord pean mainima, et üles ronida/turnida on palju ägedam kui alla tulla.
Peale 3h18min ja 4,71km läbimist ning 8300 sammu olimegi kohal. Ajastus oli hea, sest kui läksime ennast "sisse kirjutama", siis hakkas parajasti vihma vaikselt sadama.
Võtsime niisked riided seljast ja asendasime need soojadega ning saime telki magamiskoti sisse sooja pugeda ja oodata kuni lõunasöök valmis saab. Kui kõhud täis, siis pugesime uuesti teki, et natuke magada, enne kui üles aetakse, et õhtusele matkale minna.
Vaatan kella ja muudkui ootan, et kas kästakse juba riide panna ja õue minna, sest oli ju öeldud, et ca 4 paiku tuleb teha veel üks umbes tunnine matk. Kell saab 4, pool 5, 5, pool 6... Ikka ei miskit. Tegime omad järeldused, et kuna oleme totaalselt vihmapilve sees ja see ei taha mitte kuhugi kaduda, siis õhtune matk jääb ära, et mitte riideid ja jalanõudis märjaks teha. Ei saa öelda, et me selle üle väga kurvad oleks olnud :D jätkasime ühe oma põhitegevusega ehk magamise imiteerimisega kuni õhtusöögini. Olgem ausad, meil on siin kolm põhitegevust: 1) ronimine; 2) söömine; 3) magamine. Ja ikkagi oleme suhteliselt väsinud, aga ei kurda ;)
Õhtune tervisekontroll muudab meid aina rõõmsamaks, sest näitajad ei ole halvenenud. Seega mida päev edasi, seda suurem on tõenäosus, et me saame lõpuni hakkama.
Äratus 6:00. Tegelikult oleme jällegi üleval juba mõned minutid varem, kuid magamiskotist pole mingit soovi välja ronida. Nii kuradi külm on. Lõpuks telgist välja ronides saame aru ka miks - telk on väljast jääs. Seega hüppan kibekiirelt telki tagasi ning panen endale veel ühe kihi riideid juurde.
Hommikusöögilauas üritan nii palju süüa kui vähegi sisse mahub, sest täna saab olema väga raske päev. Ees ootab 6-8h matka ning tõuseme 4600m kõrgusele. Enne veel kui minema saame hakata tuleb Caspar meile taas tervisekontrolli tegema. Oleme ööga ilusti taastunud ehk siis näitajad on veelgi paranenud ja saame loa teele asuda.
Tänane teekond on eilsest märksa laugem. Kui päike ka lõpuks välja tuli, muutus olemine päris soojaks, seega tuli taas riietuma hakata - üks kiht vähemaks. Natukese aja pärast võib isegi pealmiss kihi pükse kotti pakkida. Päris torebon taas rahulikult kulgeda. Möödub tund ja teinegi. Päike küll paistab, aga pole enam pooltki nii soe. Lisaks on tekkinud arvestatav tuul. Teeme peatuse ning paneme enne maha võetud kihi tagasi. Mõne aja pärast tuleb ka pealmised püksid tagasi panna. Ühesõnaga riietuda saab siin päeva jooksul palju.
Peale 4h oleme jõudnud tänase päeva kõrgemaisse tippu 4600m kõrgusele Lava Tower'le. Seal on aeg lõunat süüa ja veidi puhata ja siis hakkame laskuma. Muideks, see laskumine on palju keerulisem ja raskem kui vaikselt üles mäge rühkida. Kiviklibu ning liiv/tolm teevad olemise suhteliselt libisemisohtlikuks, seega peab koguaeg ettevaatlik olema. Laskuda tuli meil 630m, sest meie järgmine laager Barranco Camp asub 3970m kõrgusel merepinnast.
Tänu kiirele laskumisele sain ma endale korraliku peavalu, mis giidi sõnul kestab järgmised 2 päeva. Ei no aitäh! Õnneks on valuvaigistid olemas, seega mingi peavalu pärast ei kavatse ma alla anda. Täna läbisime siis kokku ca 10km, mille sees tõusime 3840m --> 4600m-le ja siis laskusime uuesti alla 3970m-ni. Aega võttis see teekond koos lõunapausiga 5h 49min ja olime ühed esimestest, kes laagrisse jõudsid.
Kuni õhtusöögini põhimõtteliselt puhkasime ja magasime telgis. Ega õhtust poleks ka viitsind sööma minna, aga sööma peab. Ja kuigi me omast arust sööme hiiglaslikke koguseid, siis meie tiim vangutab ikka pead ja on mures, et me midagi ei söö. Peale õhtusööki tavapärane tervisekontroll. Tulemused on üllatavalt head, seega võime endaga rahul olla. Simba team on endiselt tugev!
Täna oli äratus kell 7. Voodist ajasime ennast püsti kiirelt, sest viimased asjad tuli veel kokku panna. Seejärel korralik hommikusöök, sest mäel kulub palju energiat ja siis check-out. Valmis pidime olema kella 8ks, sest selleks ajaks pidi meile auto järgi tulema, et meid meie stardipaika transportida.
Kui ka 8:30 polnud keegi veel meile järgi tulnud, siis hakkas kerge mure tekkima, kuid õnneks 8:40 ilmus meie giid, Caspar, välja ning sõit võis alata. Sõit Machame Gate'i, mis oli meie ronimise alguspunkt, kestis ca tunni. Selleks ajaks oli temperatuur langenud 19'lt 13'le ja väljas sadas vihma. Esimese asjana läksime riideid vahetama, sest lühikeste pükste ning maika väel oleks me ilmselgelt ära külmunud. Vihm tegi ka murelikuks, sest märgade riietega kaugele ei jõua, aga meie ju tahame ikka tippu välja jõuda.
Väravas oli veel tükk aega ootamist, sest porterid pidid teele asuma enne meid ja meie pidime veel camel bag'd veega täitma ja seljakotti mahutama ning lõunasöögi ka kaasa pakkima. Lisaks tuli veel ennast väravas registreerida. Ühesõnaga sahmerdamist ja ootamist jagus, aga lõpuks saime teele. Ees ootas 5-6h matkamist ja tõusumeetreid 1300.
Mäkke ronimiseks anti meile kaasa õpetussõnad, et liikuda tuleb nii aeglaselt, et jääks tunne, nagu sa tegelikult ei taha sinna üldse minna. "The soldiers of the mountain" ehk porterid liikusid oma suurte koormatega märksa kiirema sammuga kui nö tavalised ronijad. Möödudes meist teretati alati viisakalt ning tuletati meelde "twende polepole", mis kohalikus keeles tähendab, et lähme hästi aeglaselt.
Märkamatult hakkas ka vihm järgi jääma ning hakkas lausa palav, seega üks kiht sai seljast vähemaks võetud ja kotti pakitud. Kuna vett kästi juua 4-5liitrit, siis oli veepudel käes ja koguaeg vaikselt luristasin sealt. Veepuudust meil ilmselgelt ei tekkinud, sest igas kohas kus oli wc, oli meil vaja ka seda kasutada :D
Poolele maale jõudsime veidi enam kui 2h'ga ja seal oli aeg keha kinnitada. Sõin suures hirmus absoluutselt kõik ära, mis kokk oli meile kaasa pannud. Njom :D ja teekond jätkus. Nüüd läks tõusunurk juba veidi järsemaks, seega võtsime tempo veel aeglasemaks. Polepole! Kuna kogu tänase matka ajaliseks kestuseks oli ennustatud 5-6h, siis eeldasime, et teine pool on raskem ja võtab kauem aega ja eks kõrgus hakkab ka juba rohkem rolli mängima. Oligi raskem, aga distantsilt lühem. Kõrgus andis ka juba märku - sõrmed ja käed olid paiste läinud. Peagi sai vihmamets läbi, mis tähendas, et olime jõudnud 3000m peale, seega polnud me enam oma esimesest laagrist kaugel.
Peale 4h ning 40minutit ja 10,31km läbimist ning 17500 sammu olimegi jõudnud 1800m kõrguselt 3100m peale - oma esimesse laagrisse, mil nimeks Machame Hut. Pidime ennast registreerima, et märku anda, et oleme kohale jõudnud. Muideks, olime täna esimesed turistid kes üles jõudsid (mitte, et see meil eesmärk oleks olnud).
Sel ajal kui murid laagrit püsti panid pikutasime meie telgis ja puhkasime. Kauaks seda lõbu ei olnud, sest paluti teed jooma. Ja kui me oma tee ja küpsistega lõpetasime, siis oli juba aeg õhtusööki süüa. Portsjonid on siin jälle hiiglaslikud ning Caspar on natuke murelik, et me pool toidust järgi jätame. Aga veensime teda, et me tegelikult sööme ikkagi 2x rohkem kui tavaliselt. Peale õhtusööki oli aeg tervisekontrolliks. Kõik näidud olid väga head ning Caspar oli meiega rahul ja ütles, et on veendunud, et me jõuame tippu. Aga noh, seda on veel vara öelda. Eks järgmised päevad näitavad, kuda me kõrgusega kohaneme. Peale tervisekontrolli briifing homseks ning küsimuste-vastuste ring ja siis tuttu.
Seltsimehed unetud A ja M ärkasid jälle juba varahommikul üles ja kihelesid, et saaks Lissaboni kolama minna. Tänu eelmise päeva "väikesele" pingutusele olin mina aga öösel magamise asemel enamuse ajast voodis rapsinud ja otsinud asendit kuidas hea oleks olla, ning seetõttu endiselt suht unine ja väsinud. Samas, ega ma hotellis ei viitsinud ka passida, seega ajasin ennast püsti. Enam ei oludki selline karkjalg nagu eile õhtul ja kõndimine nägi ka täitsa kõndimise moodi välja - polnud nii hull, nagu antud videos. Samas liigutused olid aeglased, püsti tõusmine ja istumine vaevalised ning trepid polnud sõbrad.
Kui ma olin koguaeg arvamusel, et täna liigume ainult taksoga, kuna ma selline pooleldi handicap, siis kuidagi jõudsime otsusele, et võiks ikka metrooga seigelda. Mõeldud, tehtud! Vahepeal suutsime ka välja mõelda, kuhu me minna tahame - esimeseks sihtkohaks sai valitud Belem. Sinna saamiseks sõitsime kõigepealt rohelise metroo liiniga lõpp-peatusesse ja siis sealt pidime trammi nr 15 võtma, et ilusti Belemisse kohale jõuda. Ootasime oma nr 15 trammi ca 15-20min kuni ta lõpuks tuli... pisikene ja puupüsti täis. Vaatasime üksteisele nõutult otsa ja otsustasime sellele trammile mitte peale pressida (tõenäoliselt poleks mahtunud ka, isegi kui oleks tahtnud). Vaatasime plaani ja otsustasime minna bussiga, mis läheb peaaegu sinna kuhu me tahtsime :D Hüppasime peale ja bussisõit alaku... Nooh, see buss ei läinud just päris sinna kuhu me tahtsime - kui meie arvates oleks buss pidanud keerama vasakule, siis ta keeras paremale, kui me tahtsime et buss keeraks mäest alla, siis keeras ta üles... Ühesõnaga otsustasime bussist maha hüpata ja vastassuunas tagasi sõita. Oma rõõmuks avastasime aga hoopis teise bussiliini, mis sellest peatusest otse Belemisse viis. Peale väikest seiklust jõudsimegi lõpuks kohale :)
Belemis olin ma kunagi käinud, Laurtsiga. Tookord käisime Jeronimose kloostris ka sees, sel korral nautisime selle arhitektuuri lihtsalt väljast ning jalutasime läbi pargi, et vaadata üle Padrão dos Descobrimentos ehk Monument to the Discoveries. Kuna väljas oli taaskord maru palav ilm, siis läksime jäätsie jahile. Seal samuses monumendi lähedal paistiski sobiv koht.. oioi milline jäätise valik. Kui me seal omavahel eesti keeles arutasime, et millist proovida, siis kostus leti tagant teade: "võite eesti keeles ka küsida" :) Nimelt oli müüjaks üks eesti tüdruk, kelle jaoks meie olime seal alles esimesed eesti kliendid. Tundus suht uskumatu, aga samas polnud ta seal ka väga kaua olnud. Aga oli tore kaasmaalast kohata :)
Kui oma jäätised kätte olime saanud (mis olid muideks hiiglaslikud), siis potsatasime oma tagumikud monumendi kõrval vee ääres maha ja asusime kiiruga jäätiseid hävitama, sest need sulasid ulmekiirusel. Mmmmõnus! :) Kui jäätisega ühele poole saanud olin, siis viskasin ennast täitsa pikali - oi kui hea oli horisontaalis olla, mis sest et kivi peal. Kui mingi hetk hiljem Aive ja Meelik ennast püsti ajasid, siis ma ei olnud mitte seda meelt, et ennast liigutada tahaks või et kuskile jalutada võiks - mulle see kivil pikutamine täitsa sobis :D Vastutulelikkusest ajasin ennast siiski lõpuks läbi suure häda püsti (trepid ja püsti tõusmised ei olnud veel mu sõbrad).
Võtsime suunaBelem Tower-i poole. Teel sinna avastasime jahisadamast hiiglaslikudmeduusid, mis automaatselt Aive huviobjektiks muutusid, et need fotodele jäädvustada. Õnnestus! Belemi torni juures olin ma ka varem käinud, kuid sisse me eelmine kord ei läinud .. see kord ka mitte (ma tegelt ei teagi, kas sinna sisse üldse saab :p). Vaatasime torni iga nurga alt üle (mis maismaalt võimalik) ja otsustasime ennast kosutada külma joogiga - teistele vahuveini sangria, mulle pepsi (fair deal).
Kuna kell oli juba märkamatult õhtusse jõudnud, siis liikusime kesklinna, et saaksime kiire shoppingu teha ja siis õhtust süüa. Trammis andsid endast märku külmetuse märgid - great success!! Väljas on +28 ja ma suudan haigeks jääda. Kes siis veel kui mitte mina!
Õhtusöögiks oli Aivel teada kindel restoran kuhu minema pidime, seega võtsime suuna kohe sinna. Aga oh üllatust, antud koha avamiseni oli veel üle tunni aega, kuid nii kaua ei olnud ma nõus küll kuskil ringi kolama. Tegime antud kohta broneeringu (jah, see on nii populaarne, et tuleb bronn teha) ja otsisime, et kas saaks kuskil mujal midagi süüa, sest kõht oli tühi (olenemata sellest, et ma enne Subway-st ühe võiku olin ostnud ja ära söönud). Leidsime ühe vahva tapase koha, kuhu otsustasime siis jääda. Menüü koosnes enamjaolt loomulikult mereandidest, kuid õnneks leidus siiski ka mõni sobiv mulle. Huvitavaimad, mis meie lauale jõudsid olid makrelli tartar ning viigimarjad kitsejuustuga.
Lõpuks jõudis kätte aeg, kus meie algne valitud restoran, Sea Me, avati. Kuigi meil broneering oli veidi hilisemaks, siis otsustasime juba sinna minna. Tõesti tõesti, kolmveerand restorani laudadest oli juba täis. Minu jaoks oli toidu valik lihtne, sest teadsin, et tahan vaid magustoitu (portugali pärane creme brulee). Aivel ja Meelikul oli otsustamisega palju suuremaid raskusi, sest nende jaoks oli terve menüü üks suur ahvatlus, kahjuks oli kõht suhtelist täis, kuid eelroa ning magustoidu jaoks leidus siiski ruumi. Aive sõnul olid eelroad võrreldes eelmise korraga ikka märksa pisemaks jäänd, kuid kui magustoidud lauda toodi, siis tõdesime, et need olid see eest suuremaks kasvanud - no ausalt, sellist kausitäit creme brüleed pole ma enne näinud. Kui sealt lõpuks lahkusime, siis oli päris hea mõni samm teha, sest olemine oli nii nii raske.. See muidugi ei tähendanud, et hotellis järele jäänud ginijat ei jaksand ära juua :p
Kell on 6:00 kui äratuskell mu padja kõrval lärmama pistab. Mul on
puhkus ja ma pean ärkama kell 6 - täiesti "normaalne". Mis siis ikka,
peale korduvat alarmi ajasin lõpuks ennast püsti ja koperdasin poolunes
alla restorani hommikust sööma. Arvasin, et olen ainuke napakas, kes
pühapäeval nii vara sööma läheb, kuid oma üllatuseks avastasin, et
restoran oli rahvast täis. Veidrikud!
Veidi enne kaheksat kõlas taaskord alarm, mis tähendas et Aive ja Meelik pidid üles ärkama, et mind Cascaisi transportida (sest nii Meelik kui Travis olid otsustanud, et nemad ei jookse!). Mul hakkas kohe palju toredam, sest enam ei pidanud vaikselt omaette voodis lesima, vaid sai rõõmsalt teisi manitseda üles ärkama. Oh seda rõõmu! :)
Cascaisi jõudes oli esimene ülesanne leida parkimiskoht ning seejärel kohvik, et tassike kohvi saada. Jube uni oli jõudnud tekkida autosõidu ajal ning jooksma mimemise asemel oleks tahtnud tagasi teki alla pugeda. Stardini oli jäänud veel tunnike. Päike juba lõõmas taevas ning olemine muutus aina palavamaks. Rahvas muudkui kogunes ning stardiala oli juba paksult jooksjaid täis, kuhu ka lõpuks mina suundusin.
Endale kohaselt alustasin nagu alati suhtelisest tagant otsast, mis tähendas seda, et stardijoone ülestasin alles 3 min peale ametlikku sarti. Uni oli läinud ja meel oli rõõmus, samm oli kerge ja olemine mõnus - mõtlesin omaette, et sellest tuleb hea jooks. Eesmärk oli joosta 4:30 sisse, mis tähendas seda, et kätte tuli saada 4:30 grupp, sest grupis on palju lihtsam ja lõbusam joosta kui omaette klapid peas. Paari kilomeetri möödudes olingi soovitud grupile järgi jõudnud ja kulgesin koos nendega rahulikus tempos Lissaboni poole. Hea ja kerge oli olla, kuid olemine muutus aina kuumemaks, sest päike muudkui küttis ning ühtki varju rajal polnud, kuhu päikese eest oleks saanud peitu pugeda.
Üles-alla, üles-alla .. nii need kilomeetrid möödusid. Esimesed 10 olid imelihtsad, tegelikult lausa esimesed 15 olid imelihtsad, aga siis hakkas palavus tapma. Igas joogipunktis kallasin ennast veega üle ning võtsin ühe pudeli veel lisaks kaasa, mida ei visanud enne ära kui järgmine joogipunkt paistis. Selle 2,5km jooksul, mis kahe joogipunti vahel oli, jõudis vesi pudelis täiesti kuumaks minna, nagu kannaks kuuma vett kaasas. Kurat kui palav oli! 20km peal tundsin, et enam ei jõua grupiga sammu pidada ja võtsin tempo maha, et jahtuda ja taastuda. Jahtumisest võisin ainult unistada, sest temperatuur vilus oli kerkinud +28ni (päikese käes 35-40). Jalutasin ja sörkisin vaheldumisi, kuni sain aru, et see saab ainult puhas piin lõpuni olema, seega mõtlesin et targem on katkestada ja helistasin Meelikule, et uurida kus nad Aivega paiknevad ja kas nad mulle järgi ei tahaks tulla. Ta ei võtnud vastu :(
Sörkisin, jalutasin, jõin, kallasin vett pähe... kilomeetrid venisid.. Lõpuks helistas Meelik tagasi ja teatas, et väljas on nii palav (oi, kas tõesti???), et nad veel rannas ja kuna mul pole enam palju (kõigest?!? 16km) jäänud, siis võiksin ikka lõpuni joosta. Mis siis ikka, jalutasin edasi. Must möödus 4:45 grupp.. jalutasin edasi.... möödus 5:00 grupp.... Selleks hetkeks oli mul täiesti ükskõik mis ajaga ma sinna finišisse jõuan, sest see oli veel niiii kaugel ja mul polnud jaksu enam ollagi. Motivatsiooni ka mitte.
Sel ajal kui ma seal jalutades oma raske saatuse üle järele mõtlesin, sörkisid 3 portugaallast must mööda ja kutsusid mu endaga kaasa. Otsustasin nendega liituda, sest koos on alati lihtsam kui üksi. Nad ütlesid, et neil on hetkel taktika, et 1km jooksu ja siis 1km kõndi... mulle see sobis, sest nende sörgi tempoga ma lõpuni vastu poleks kindlasti pidanud. Ajasime natuke juttu, mille käigus sain teada, et Eduardo (tüüp, kes mind kaasa kutsus) jaoks on see juba 20-s maraton ning kui tal alguses oli aega joosta, siis peaegi sai eesmärgiks lihtsalt finishisse jõuda, sest antud kuumus oli isegi portugaallaste jaoks liiga kuum. Nii me siis kulgesime 1km joostes ja 1km kõndides. Mida km edasi, seda enam "ära kukkujaid" oli, ehk siis möödusime paljudest ja utsitasime neid oma grupiga liituma - mõni ühineski :)
Nii koos liikudes ei olnudki need kilomeetrid endam nii vaevalised. Kui jäänud oli veel natu enam kui 2km, siis leidsin ennast veel viimase jõuvaru ja otsustasin, et jooksen lõpuni. Kutsusin oma kampa minuga liituma, kuid nad keeldusid kategooriliselt, väites, et nad ei jõua. Nii ma siis läksingi oma teed. Ca km sain üksi joostud, kuni 2 portugaallast mulle sappa haakisid ja oma lõunamaalase juttu ajama hakkasid. Nood olid ennast peast juba nii soojaks jooksnud, et otsustasid mulle abielu ettepaneku teha. Minu reaktsooni nähes ning mult eitavata vastuse saades otsustasid nad mulle 2 aastat mõtlemisaega anda :D Tore teada :D
Pooleldi irvitades see viimane kilomeeter möödus ning peale 5h ja 17 minutit kannatusi saabus ka kaua oodatud finishi joon. TEHTUD! See oli mu elu kõige raskem ja aeglasem maraton .. õudne! Aga ikkagi tehtud, mis sest, et aeg ei kannata kriitikat :D
Finishi koridorist lahkudes kiskusin esimese asjana tossud jalast ja otsisin kus Meelik ja Aiva ennast peidavad, aga keda polnud olid M ja A. Peale kõne sai selgeks et nad olid "mõnusalt" aega veetnud ummikus istudes, kuid olid iga hetk finishisse jõudmas. Kuna tänavad olid jooksu pärast endiselt veel kinni, siis otsustasime oodata, kuni jooks läbi saab ja tänavad avatakse. Viskasin ennast esimese ettejuhtuvad pingi juures selili ja panin jalad toolile... oiii, nii oli päris mõnus.
Kui aeg liikuma oli hakata, siis käisin nagu korralik karkjalg valgetes sokkides mööda Lissaboni tänavaid. Jooksjad muigasid selle peale kergelt, teised vaatasid mind aga kui veidrikku - nad ei mõista ;)
.....
Peale dushi oli teki alla horisontaalis päris hea olla, kuid väga pikalt mulle seda lõbu ei pakutud, sest oli vaja linna minna õhtusöögile. Voodist püsti ajades selgus, et lihased on kangeks tõmmanud ning mingi x lihas on nii valus, et liikusin ringi korralikult longates. Sport on terviseks!!!
Linna läksime taksoga, sest iga samm oli minu jaoks üleliigne. Ei tea kas naerda või nutta, sest ennast kõrvalt vaadates oli maru naljakas, aga natuke liigutades oli nii kuramuse valus. Kui olime esimese õhtusöögi söönud ja liitri sangriat ära tarbinud, siis otsisime järgmise koha, kus magustoitu süüa ja veel erinevaid jooke proovida. Ühtlasi ootasime ka, et Travis ning Shannon meiega liituks.
Lõpuks saabus Travis ning liikusime kohta, mille olime välja valinud (Carmo). Kuna õhtsuöögi lauda pidime seal veel veidi ootama, siis otsustaime niiakau panustada jookidele ning teostada portveinide testi. Tulemus oli see, et ega me lõpuks neil väga vahet enam ei teinud... ajasime omavahel korralikul sassi. Selgeks sai ka see, et minu lemmikuks osutus Ruby :) Söök antud kohas oli selline keskpärane, ei midagi erilist ja menüü oli suht väike, seega antud koha fenomenist ning pikast järjekorrast me aru ei saanud. Kõht täis - aeg tuttu minna.
Kell on 5:30 hommikul kui heliseb äratuskell. Unesegasena vajutan alarmi kinni ja magan edasi. 10 min pärast on uus alarm, mille peale juba silmad lahti teen ning ennast voodist püsti ajan. Oma "geniaalseid" ideid maapõhja kirudes hakkan aga putru valmistama ning kohvi keetma, sest juba mõne tunni pärast on vaja üle pika aja taaskord startida maratonile.
Kuna teoreetiliselt on mul selja opi pärast trenni tegemise keeld veel järgmised 2 nädalat, siis otsustasin, et võtan seda maratoni väga väga rahulikult. Ja et igav ei oleks, siis leppisime Silveriga kokku, et jookseme koos, kuigi mul oli marukahtlane tunne, et Silver jookseb mul eest ära.
Stardikoridoris saime kokku ka LHV poistega, kellede jaoks oli tegemist nende esimese maratoni stardiga. Samas ma teadsin, et neilt saan ma pähe, aga see isegi ei heidutand mind, sest mul oli eesmärk elusalt ja tervelt lõpetada ning ideaalne oleks, kui aeg jääks alla 4:30.
START! Startisime viimasest stardigrupist ja otsustasime, et trügima ei hakka ja võtame alguses rahulikult, et mitte liigset energiat kulutada. Kuigi endale tundus tempo maruaeglane, siis endomondo rääkis hoopis vastupidist - liiga kiire (võrreldes sellega mis olime planeerinud). Võtsime sammu natukene aeglasemaks ja kulgesime omas tempos. Ajasime juttu ja kilomeetrid läksid lennates. Esimene ring (21.1km) tuli meeletult lihtsalt ia seda ajaga 2:10. Naljakas mõelda, et eelmine aasta ei suutnud ma sellise ajaga lihtsalt poolmaratoni joosta ja nüüd tuleb selline aeg mängeldes ja juttu ajades. Äge! :)
Teisele ringile minnes hakkas kõht valutama, see neetud snickers mis Silver tantsutüdrukute käest haaras.... Võiks juba kord selgeks saada, et mida pole enne trennis proovinud, siis võistlusel ära katseta! No palju õnne, oli vaja seda shokolaadi süüa! Ühesõnaga 24ndal km-l pidin otsad andma, no halb oli olla ja jube raskeks läks. Minu õnneks polnud ka Silveril enam kerge. Tegime esimesed kõndimise sammud... No ega seegi hea polnud. Hirmuga mõtlesin sellele, et pea terve poolmaraton on vaja veel joosta... Sellises seisundis ja nende jalgadega?!? ÕUDNE! Raske, raske oli see tee, aga kui tagasipööre oli tehtud, siis läks parermaks - lohutas mõte, et nüüd jooksed juba finishi suunas. Seadsime endale eesmärke a'la jookseme järgmise kilomeetripostini või joogipunktini.. Sääred tahtsid vägisi krampi tõmmata, nii et tuli mõnigi venituse peatus teha..
Ma ei tea kustkohast, aga lõpus tuli isegi energiat kiirendada. Ajalisest eesmärgist olime juba ammu loobunud, st 4:30 grupp oli meist mööda läinud juba enne tagasipööret. Kella vaadates tekkis aga lootus, et jõuame alla 4:50 ja jõudsimegi! :)
Lõplik net aeg 4:48. Pole paha, ütleks ma selle peale :) Pole küll see, mis algselt loodetud, aga virisemiseks ka põhjust pole. Pealegi jõudsime finishisse ilma igasugu vigastuteta ning tuju oli super! TEHTUD!!!
1.sept ootas ees järjekordne linnajooksude sarja etapp - Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks, mis siis toimub Pärnus.
Pärnu jooksul pidin ma välja selgitama, kas nädal hiljem julgen SEB maratoni starti minna või mitte. Vormi pärast ma ei muretsenud, sest Narva etapp näitas, et vorm on väga hea, kuid Pärnu jooksu ajaks polnud seljaopist möödunud veel nädalatki, seega oli suure küsimärgi all, kas ma üldse joosta saan.
Stardis seadsime ennast täiesti lõppu, sest ma ei teadnud mitu jooksusammu ma üldse teha saan ja siis ei tahtnud ju kohe teistele ette jääda. Ja kuna Meelik polnud üldse ennast jooksule kirja pannud, siis tema plaan oli minuga niisama kaasa lonkida.
Esimesed jooksusammud olid veidi kahtlased ja natuke arglikud. Üritasin sammu lühikese hoida, et selg väga palju ei liiguks ning niite ja haavu lahti ei tõmbaks. Iga kilomeetriga tuli julgust aina rohkem juurde ning kilomeetrid möödusid kergelt. Meelik küll noomis vahepeal, et ei maksa nüüd hoogu sattuda, aga no hea oli olla :D Nii mõnigi ähkiv-puhkiv tegelane vaatas meid suht kahtlase pilguga kui me juttu ajades ning kerge sammuga neist nagu postist mööda jooksime, samal ajal kui nood suremas olid.
Ca 7nda km peal otsustasid plaastrid seljapeal lahti tulla ning ära kaduda. See tekitas "veidi" muret, sest ma poleks tohtind neid veel väga puutuda (isegi dushi all pidin plaastritega käima). Oh well. Õnneks lõpuni polnud enam palju jäänud ning finishist suundusime otse autoapteegi kallale ja desinfitseerisime haavad ära ning panime plaastrid peale. Tagantjärele võin juba öelda, et midagi ei juhtund :D
Finishisse jõudsime ajaga 53:14, mis oli asjaolusid arvestades ikka märksa kiirem kui ma arvestanud/lootnud olin. Seega võtsin vastu otsuse nädala pärast SEB starti minna, kuid võtta jooksu rahulikult :)
10.aug toimus Narvas järjekordne linnajooksude sarja etapp. Kuna hetkel on veel plaanis selle sarja kuldrada läbida, siis ei olnud muud valikut kui vaid starti minna, kuigi peale xdreami öist etappi väga trenni teinud ei olnud.
Kõva häälega küll välja ei julgenud öelda, aga tegelikult olin endale mõttes seadnud eesmärgi Narvas joosta alla kahe tunni. Ei ole just väga suur eesmärk, aga arvestades, et viimased aastad ei ole ma kahe tunni piiri erinevatel põhjustel alistanud, siis hõljus selle eesmärgi juures ikkagi väga suur küsimärk.
Ilm oli Tallinnas hommikul pilvine, seega minu jaoks selline ideaalne jooksuilm. Mida lähemale Narvale jõudsime, seda hõredamaks need pilved jäid ning stardihetkel lõõskas juba korralik päike. Õnneks leidus vahelduva eduga ka pilvi, seega täielikku ülekuumenemist ei tekkinud, aga palav oli ikka küll, seega igas joogipunktis sai endale paar topsi vett pähe valatud.
Rada oli natuke igav, eriti üks pikk-pikk sirge asfaltil, kus päike eriti julmalt piinas. Lisaks joosti poolmaratonil kaks 10,5km ringi, mis oli ka natu üllatav, sest üldjuhul on 21,1km ikka üks pikk ring. Samas ega põhjust virisemiseks polnud ehk tõenäoliselt järgmine aasta lähen sinna jälle jooksma ;)
Kuna Rakvere ööjooksu rikkus mul korraldajate poolt pakutav geel (isostar) ära, siis sel korral otsustasin kindla peale välja minna ning võtsin ise oma geeli kaasa, mida ka eelnevatel võistlustel kasutanud olin. Geeli võtsin sisse 14km peal, kuid taaskord ajas see mul südame pahaks ja pani kõhu valutama, seega kuni 17km-ni oli jooksmine ikka korralik piin, aga õnneks läks see üle ja sain ikka õnnelikult finishisse.
Lõplik aeg 1:57:37 ehk siis sain oma eesmärgi täidetud ning mitmeid aastaid ületamatuna näiv 2h piir sai lõpuks alistatud. Nüüd on juba veidi julgem tunne 8sep Tallinnas maratoni joosta :)
Et hotellitoas totaalne laiskus peale ei tuleks, siis panin endale interneti avarustes leiduvate erinevate väljakutsete põhjal kokku oma augusti challenge-i. Pange ennast ka proovile! Enne kui harjutuste kallale asuda, tuleb 15-20min kas hüppenööriga hüpata või siis kerge sörkjooks teha :)
Kuna seekordne öine Xdream toimus Hiiumaal, siis oli juba varakult
otsustatud, et sinna ma tahan minna. Algne plaan oli osaleda sama võistkonnaga
mis Tallinnaski, kuid viimasel hetkel ütles Sander oma lõpliku EI. Kiirelt tuli
leida asendus ja meil läks õnneks, sest Kadi jäi suht ruttu nõusse, olenemata
asjaolust, et ta oli endale lubanud, et ta sel aastal Xdreamil kaasa ei
tee.
Laupäeva hommikul (20.juuli) oligi start Hiiumaa poole. Läksime juba
hommikuse praamiga, kuigi start oli alles õhtul kell 10. Asju autosse pakkides
jäi küll tunne, et pool elu sai kokku pakitud. Aga noh, kuna ilm oli ju selline
nagu ta oli (meeletult tuuline) ja lubati ka vihma, siis tuli kaasa võtta igale
olustikule vastav, pluss veel rulluisud ja ratas ja muu kohustuslik varustus.
Hiiumaale jõudes tegime väikese peatuse ehituspoes, et soetada veel
viimased puuduolevad asjad ning siis otsisime koha, kus mõneks tunniks puu alla
pikali visata ja paar tundi magada. Õnneks puu all päris magama ei pidanud,
sest Marit tegi kiire kõne Tiuxile ja seega maandusime Tiuxi residentsi, kus ma
saunalakas mõneks tunniks silma kinni lasin.
Und jagus sel korral vähemaks kui plaanitud, seega jäi veel aega kohvi
nautimiseks ja niisama jutustamiseks. Kuna Andres veel magas, siis otsustasin
järele uurida, et kas saan rattale tagatule ning sadulakoti klambri külge
monteerimisega ise hakkama. Õigeid kruvikeerajaid ja mutrivõtmeid meil ei
olnud, aga sellest hoolimata sai kõik vajalik tehtud – oma pisikeste kätega!
Selleks ajaks kui ma valmis sain, oli ka Andres üles ärganud ja otsustasime
jokutamise asemel liikuma hakata ja tee
peal ka veel kohalike vaatamisväärsustega tutvust teha. Külastasime kohalikku
Eiffeli torni – väga vahva koht! Kui pole sinna veel sattunud, siis Hiiumaad
külastades visake kindlasti pilk peale! J
Kui kultuuriga tutvutud, siis oli veel vaid vaja kõht täis süüa ning
vaikselt stardiks valmistuma hakata. Liikusime Kärdla keskväljakule, et võtta
sealt välja stardimaterjalid ja seejärel rattad rattaalasse viia. Oma
üllatuseks saime teada, et A-raja võistkonnad saavad stardimaterjalid kätte
rattaalas, mis tundus igati loogiline, aga juhendist ei leidnud me selle kohta
sõnagi. Mis siis ikka.. sõitsime rattaalasse ning hakkasime oma rattaid ette
valmistama. Taaskord pean tunnistama, et ma olen juba päris osav ratta kokku
monteerimises.. rehvid pumpasin ise täis ja sadula ning kaardialuse sain ka
külge. Paigutasime rattad vastavasse
alasse ning võtsime suuna taas Kärdla keskväljakule.
Kui auto pargitud, siis järgmine samm oli riiete vahetus. Vot see oli
keeruline, sest nüüd tuli otsustada, mida siis ikkagi selga panna. Otsus sai
ilusti langetatud ning peale väikest akrobaatikat autos said ka riided
vahetatud. Järgmiseks tuli pakkida seljakott, mis rajale kaasa võtta. Kontroll,
et kõik korraldajate poolt kaasa võtta kästud mudru oleks ilusti olemas, pluss
siis veel muu vajalik, eesotsas geelide ja batoonidega.
Lõpuks saime ennast kokku pakitud. Haarasime rulluisud kaenlasse ning läksime
starti. Üks küsimus oli veel selgusetu, et kas me stardime rulluiskudega või
joostes, sest juhendis oli vastuolu. Oli väidetud, et rulluisud ja kiiver tuleb
starti kaasa võtta, aga samal ajal oli ka öeldud, et A-rada stardib rulluisu
etapile. Kumb siis on? Veidi enne starti selgus ikkagi saabus ehk sikutasime
rulluisud jalga ja toppisime tossud seljakotti.
START! Stardist liiguti mööda ettemääratud tänavaid. Peaks mainima, et
rulluiskudega ei olnud seal just kõige mugavam, sest teed ei olnud just kõige
paremas korras – krobeline asfalt ning auklik. Seega võtsime seda osa
rahulikult ja ettevaatlikult. Õnneks ei pidanud mööda tänavaid väga kaua sõitma
ja pääsesime peagi kergliiklus teele. Kuna Kadil olid tillukeste ratastega
(84mm) rullid, siis lasin tal ennast minu taha haakida, et meie liikumist
kiirendada. Kuna tuul oli vastu, siis poolel distantsil palusin Andresel
vedamise üle võtta, et ennast mitte kohe esimese tunni jooksul energiast
tühjaks imeda. Peale rulluisku tuli
jooks. Vahetusalasse jõudsime ühtedena viimastest, kuid see ei morjendanud.
Maastik oli kergelt soine ning võsas sai ka korralikult ragistatud, aga
punktid leidsime ilma probleemideta üles. Tundub, et sel etapil olime kõige
aeglasemad, sest vahetusalas olime viimased. Tõmbasime rullid jalga, võtsin
Kadi endale taas sappa ning suundusime järgmisesse vahetusalasse. Seal võtsime
vastu otsuse 2 punkti joostes võtmata jätta, sest distantsid olid pikad ning
maastik meie jaoks halvasti läbitav. Lisaks tuli 1 punkt veel kõigil liikmetel
eraldi võtta ja pimedas metsas üksi ekslemine ei tundunud väga ahvatlev.
Mõeldud – tehtud! Sel jooksuetapil saime roomata mööda maanteetruupe, ehk isegi
kõige suurema tahtmise juures ei olnud võimalik sealt kuivade jalgadega
pääseda. Seal saime kokku juba ka teiste võistkondadega – esiotsa tiimid, kes
olid jõudnud juba ka need punktid ära võtta, millest meie loobusime.
Kui jooks tehtud, siis ootas ees joonorienteerumine rattaga. Oi kurjam, vot
siin oleks tahtnud küll head pealampi omada, sest päris „mõnus“ on sõita
metsateedel nägemata rada. Liiv, augud, puujuured, muda… Sellepeale hakkasid
vandesõnad aina tihemini üle huulte libisema. Kui tuli aga keerata sihile, mis
tuli läbida ratas seljas, siis tuli tahtmine rajameistrile peksa anda, sest
jalad käisid risti-rästi all ning lisaks jäi ratas igale poole kinni. Selle
sihi leidsime ka üles vist vaid tänu sellele, et esiotsa tiimid olid sellest
enne mööda kihutanud ja tulid just tagasi ja keerasid sinna. Tegelt enamuse
joonorienteerumise ajast polnud mul mingit arusaama, kus ma kaardil paiknen,
sest pealambi valgustus oli suht olematu. Õnneks oli Andresel korralik
prozektor otsaees ja jälgis kaarti, seega jõudsime õnnelikult Tahkuna
Tuletorni.
Tuletornis ootas ees esimene lisaülesanne, milleks oli torni tipust
laskumine, kusjuures laskuma pidid kõik võistkonna liikmed - üks pidi laskuma mööda kiiret rada ning
teised koos (päästja ja kannataja) mööda aeglast rada. Kuna ma olen paaniline
kõrgusekartja, siis mina olin „kannatanu“, kes tuli tornist alla tuua. Enne aga
kui meie rakmetes torni tippu joosta saime pidime ootama oma järjekorda ca
50min. Lõpuks olid rakmed seljas ning tuli treppides ülest lipata. Peaks
mainima, et päris korralikult võttis jalad läbi! Üles jõudes kästi mul
esimesena kohe üle piirde astuda – oh kurjam. Kui ma siis olin suutnud ennast
teisele poole piiret upitada, siis selgus, et mu köied on sõlmes ehk siis neid
hakati ükshaaval lahti harutama, samal ajal kui ma seal teisel pool piiret
kõõlusin. Ei olnud lõbus (vähemalt sel hetkel mitte)! Lõpuks oli aeg piirdest
lahti lasta ning alla laskuda – ei olnudki nii hirmus J ÄRA TEGIN!!!
Adrenaliin laes haarasime rattad ja tuiskasime teele. Ees ootas taas jooks
ja jälle eraldi. Kadi keeldus üksi metsa minemast, seega Andres läks temaga
esimestesse punktidesse kaasa. Mina sukeldusin aga üksi pimedasse soosse. NICE!
Oli hirmus, väga hirmus, aga seda enam oli vaja võimalikult kiiresti sealt
välja saada. Tehtud! Hakkama sain! Nüüd oli veel vaja otsida viimane punkt
dott-st, kuid see oli juba lihtne ja tagasi ma olingi. Teisi aga polnud. Möödus
minuteid 5, 10.. lõpuks tuli Kadi. Ütles, et tal veel üks punkt võtta, tahtis
et ma kaasa tuleks. Ei läinud :D Andsin talle suuna kätte ja ütlesin, et mingi
150m selles suunas ja siis jõuabki kohale. Ja nii oligi J Sai hakkama, täitsa üksi! J Andrest ikka veel polnud, seega
tegelesime puzzle kokkupanekuga edasi, mida järgmises jooksuetapis vaja läks.
Lõpuks ilmus metsast välja ka Andres ning sel ajal kui ta puhkas ja
energiavarusid taastas, kleepisime kokku ka tema kaardi puzzle.
Taas ratastele. Vaidlesime Andresega, et kas minna mööda asfalti ning teha
seega paari km-ne ring või minna siis otsemat
teed läbi metsa. Arvestades meie liikumiskiiruse vahet metsas ja asfaldil
nõudsin ma, et minna tuleb mööda suurt teed. Hiljem selgus, et mu otsus oli
õige, sest otsetee ei olnud nii lihtsalt läbitav ning lisaks oli ka sealt poolt
lähenedes punkti leida raskem. Tegin endale mõttes pai! J
Kärdla keskväljakule jõudes ootas ees järjekordne jooksuetapp ja taaskord
tuli tiimiliikmetel lahku minna ja erinevad punktid võtta. Võtta tuli vaid 2
punkti ning distantsid olid vastavalt 2,4; 2,6 ja 2,8km. Kadile andsime kõige
lühema ja Andresele pikima. Mina sain keskmise ehk 2,6km jooksu. Punktid olid
lihtsad ja mingit raskust nende leidmine ei tekitanud. Tagasi jõudsin taas
esimesena ja sain jälle ca 10-15 min oodata enne kui teised ka kohale jõudsid.
Edasi ootas ees jälle ratas.
Vahepeal üksi istudes arvutasin linnulennult rattakilomeetrid kokku –
50km ratast oli kavas, mis oli ära jupitatud vahepealsete jooksuetappidega.
Andsime jalgadele taas valu. Andres hakkas väsima, sest kui muidu luges ta
kaarti väga hästi, siis nüüd hakkas juba iga teeotsa saabudes kahtlema, et ega
me sinna ära pöörama ei peaks. Õnneks oli mul kuidagi värske olemine, seega saime
punktid kõik edukalt võetud ning jõudsime järgmisesse vahetusalasse, kus ootas
ees lisaülesanne.
Seekordne lisaülesanne nägi ette mahajäetud hoonetest ja dottidest leida
kaardi osad ning nende abil leida järgmised punktid. See kaardifragmentide
leidmine ei läinud just kõige kiiremini, kuid saime punktid kaardile märgitud
ja asusimegi nende poole jooksuga teele. Esimene punkt oli saar, ehk siis mõnus
hommikune värskendus täisriietuses mööda merd saarele liikuda. Vesi oli põlvini
ja üldsegi mitte väga külm. Ja kui päris aus olla, siis oli see isegi mingil
määral nauditav.
Peale saare punkti võtmist tuli taas haarata rattad ja sõita juba kanuu
vahetusalasse. Kuna ilm oli meeletult tuuline, siis olime saanud juba rajalt
info, et kanuuetappi ei toimu. Mõtlesime, et ju siis lastakse meil sooritada
vaid vahetusalas ettenähtud lisaülesanne ja siis võibki hakata finiši poole rühkima.
Kui vahetusala lähenema hakkas, siis tulid meile vastu A-raja tiimid joostes…
see sai tähendada vaid ühte – kanuu on asendatud jooksuga. Ja nii oligi. Joostes tuli võtta 5 punkti. Kadi keeldus
jooksmast, seega esimesed 2 punkti võtsime jalutades. Kuna kolmas asus väga
kaugel, siis tegin ettepaneku, et Kadi jalutab juba neljandasse punkti ning me
Andresega võtame kolmanda jooksuga ära. Andres põikles küll vastu, kuid lõpuks
vist taipas, et minuga pole mõtet vaielda ja panime jooksu. Kuigi Andres väitis, et ta tervet teed joosta
ei jaksa, siis ma väitsin vastupidi ning piilusin pidevalt seljataha, et Andres
ikka kannul püsiks ja jookseks. Ta tahtis küll alla anda, aga ega ta liiga
palju ka maha jääda ei tohtinud, seega pingutas. Kui lõpuks Kadi juurde tagasi
jõudsime, siis Kadi oli juba ennast kogunud ja viimased punktid võtsime juba
joostes (vaene Andres, sest tal oli lootus, et Kadi ei taha joosta ja peagi
saab kõndid).
Kui jooks oli tehtud, siis sai natu füüsis puhata ja tööle tuli panna aju,
sest kokku oli vaja panna puzzle ruut. Aega võttis, aga saime valmis. Ja nüüd
ei miskit muud kui ratta selga ja väikeste kõrvalpõigetega punktide võtmiseks finiši
poole. Tuul oli selleks ajaks veelgi tõusnud ning sai ikka korralikult vastu
tuult rühkida. Algul vedas Andres kuid kui ta väsima hakkas, siis läksin ise
ette, kuid Andres va põikpea keeldus mul tuules sõitmast ja jättis ikkagi pika
vahe sisse, väites et ma olevat liiga kiire. Üritasin teda küll veenda, et ma
ju saan tempot vastavalt talle korrigeerida, aga ta põikpäisus ei allunud sel
korral. Mis siis ikka, sõitsin ees ja lugesin kaarti ning punktid said ilusti
leitud. Viimasest rattapunktist vahetusalasse tuli küll eksimus sisse (olid mingid
teed, mida kaardil ei täheldanud), aga kohale siiski jõudsime. Enne kui finiši kaare
alt läbi sai joosta tuli sooritada veel viimane lisaülesanne.
Viimaseks pingutuseks tuli ühel tiimiliikmel kaasa võtta kolm jalgpalli
ning ronida Kärdla torni otsa ja sealt pall väravasse visata. Kuna Kadi ja
Andres nägid välja nagu zombid, siis haarasin pallid ning hakkasin ronima. Oh
kurat, seal ei ole ju normaalset treppi vaid hoopis redeli sarnane moodustis.
Samuti pole vahekorruseid. Ja ürita siis seal ronida nii, et kinni ei saa
hoida, sest sul on kolm palli käes. Aga mõistus töötas – kuna mul oli
kapuutsiga jakk, siis surusin ühe palli kapuutsi sisse ja ronimine läks kohe
palju lihtsamaks. Hirmus oli ikka, aga enam tagsiteed ei olnud. Jõudsin torni
katusele, upitasin ennast läbi pisikese augu välja – krt, päris kõrge ning
piire ei näinud just kõige kindlam olema. Sisendasin endale, et saan hakkama ja
hakkasin palle lennutama. Esimese viskasin liiga tugevalt, teise liiga nõrgalt
aga kolmas läks täppi! Nüüd vaid tornist alla ronida ning finisheeruda. Andres ja Kadi olid juba finiši koridori
liikunud, seega panin oma sprinteri lihased tööle ja spurtisin neile järgi.
FINIŠ!
Kokku olime rajal 13h37min ning endomondo andmetel läbisime kokku
111,28km. Ma pole kunagi peale Xdreami
ennast nii hästi tundnud. Nüüd ma siis tean, mis tunne on mitte olla tiimi
nõrgim vaid tugevaim - SUPER! Ja tiim oli ka SUPER! Võib teinekordki koos metsa luurele minna :)
Lõeptuseks kasutaks Kadi kokkuvõtet: Seltsimehed unetud" Kui teil on probleeme uinumisega, siis soovitan soojalt ööXdreami - 111km ratast, jooksu ja rulluisku vaheldumisi köislaskumisega Tahkuna tuletornist, truupides roomamise ning dottises kolamisega ehk kerge füüsiline koormus 13h ja 37 min järjest - ja hea uni on mitmeks päevaks tagatud :D" Hea ülevaate annab ka võistlusest tehtud lühikokkuvõte:
