Lohusalu elamusretk

Kui äratuskell hommikul helises siis oli taaskord tuttav küsimus peas, et miks mul oli vaja ennast jälle kuskile kirja panna - võiksin ju hoopis pühapäeva hommikul mõnusalt kaua magada ja pärast rõdul päikesepaistes hommikukohvi nautida.

Lisaks oli ka Mariti ja Sandriga kokku lepitud, et lähme. Seega ajasin ennast viimasel minutil suure vaevaga püsti ja kui olin just sokid jalga tõmmanud helises telefon - auto oli juba ukse ees ja aeg oli välja lipata. Kuigi olemine ei olnud just kiita tänu vähesele unele ning eile õhtul ja öösel sünnipäeva lapse terviseks võetud napsude tõttu, siis vähemalt väljas paistis päike ning õhus oli tunda kevadet. Kevad puges kohe niivõrd südamesse, et teevalik Laulasmaa poole sai tehtud selline, et ühtegi Statoili tee peale ei jäänud ja nii ma oma hommikukohvist ja traditsioonilisest kohukesest ilma jäingi :(

Tee peal selgus, et Marit vana põrsas on oma planeerimisega ajast maas ja on oht, et ta üldse ei jõugi matkma - mis lohusallu jõudes juba faktiks osutus. Aga kuna juba Laulasmaale olin jõudnud, siis ju niisama ei olnud mõtet tagasi hakata sõitma. Seega tuli rajale minna, mis sest et söönud ei olnud ja juua ka kaasas polnud.

Matkates tuli juba elu sisse ja olemine paranes. Päike, mõnusad pisikesed männimetsa rajad ning meri - mida sa hing veel ihkad. Aeg ja kilomeetrid läksid lennates, kuid tühi kõht hakkas endast märku andma. Õnneks jõudis esimene kommi peatus Lohusalu sadamas suhteliselt ruttu kätte, seega nosisin kahe suu poolega komme ja pistsin mõned veel taskusse, et tee peal edasi nosida.

Kui nädal tagasi oli veel võimalik jõge ületada mööda jääd, siis nädala ajaga oli päike teinud oma töö ning vesi vulises, seega üle sealt enam ei saanud. See tähendas meile aga mõningaid lisakilomeetreid, mille vastu meil loomulikult midagi polnud, sest metsas oli vahva :) Teekond jätkus ja kommid taskust said otsa ja kõht oli jälle tühi. Ja juua oleks ka tahtnud. Ja taaskord oli kommipaus meid päästmas -  sel korral Keila-Joal. Kuna lumi ja jää olid just äsja sulanud, siis oli jõgi veerohke ning vaatepilt Keila-Joal väga ilus. Loodus on ikka üks imeline "asi".

Keila-Joa oligi meie nö viimane vaatamisväärsus kuhu me välja tahtsime jõuda. Edasi oli vaid teekond tagasi Laulasmaale, mis kulges ka ikka suuremalt jaolt metsateedel. Ja siis ja siis, mida mina nägin - sinililled! Minu selle kevade esimesed! Kahju, et matkamise tempo nii kiire oli, sest hea meelega oleks tahtnud neid sinna noppima jääda ja natuke kevadet ka endale koju tuppa viia. Peale 25km matkamist jõudsimegi tagasi Laulasmaale ning oli aega minna koju. Enesetunne oli super ning meel oli rõõmus ja olin endaga rohkem kui rahul, et ikka ennast hommikul kokku võtsin ja loodusesse läksin.

Babor Spa ja Tallinna esinduskorter

Sünnipäevad on toredad, eriti kui vanemaks saab keegi teine mitte sa ise :) Üheks ilusaks aprilli laupäevaks sain kutse Babor Spa-sse, mis on Tallinna spadest minu lemmik. Ning oh seda rõõmu, antud kuupäev oli isegi veel täiesti vaba ja saatuse tahtel juhtusin ma isegi Eestis olema.

Seega kui oodatud päev kätte jõudis, seadsin sammud Aive poole, et aidata tal peoks vajalik kraam taksosse tassida ning sõit võis alata. Sel ajal kui me riideid vahetasime, paigutati maasikad, shampused/veinid ja muu kraam juba meie olengu ruumi -  mullivanni ja sauna alale. Hilinejaid me oodata ei jaksanud, seega lennutasime shampal korgi pealt ning lõime sünnipäevalapse terviseks pokaale kokku :)

Liskas mullivannile ja saunale oli meie kasutada ka soolakamber. Kuna ma enne kunagi soolakambrit külastanud ei ole, siis otsustasin sel korral sinna minna. Korraga mahub sinna lamama 3 inimest... no minek. Lesida oli küll vahva, aga no mingit erilist mõju ma küll ei tunnetanud... mängisime lõpuks niisama soolaga ja uuristasime seda natuke seina küljest. Seega u 15 min pärast andsime alla ja läksime tagasi mullivanni shampust ja maasikaid nautima :)

Aeg spas möödus toredas seltskonnas kiirelt, seega pakkisime ennast seal kokku ja võtsime suuna ühe Tallinna esinduskorteri poole. Peab mainima, et korter oli tõesti lux! Vahva vaatega vanalinnale, avar ning ägeda laega. Usinamad hakkasid toitu ette valmistama, teised (mina) lebotasid niisama ja manustasid meelemürke. Kui ka kõht oli täis söödud, siis oli aeg lauamängud välja otsida ning libahundi mäng (a'la maffia) võis alata. Strateegia strateegia...  vahva :)

Ma ei tea kuidas, aga kell näitas juba mõni tund peale südaööd. Kuigi und ja väsimust ei olnud, siis mõistus käskis takso kutsuda ja koju minna, sest järgmine päev ootas ees elamusretk Lohusalus ning sinna päris purjakil ja magamata minna ei tahtnud. Seega nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis olin esimene lahkuja peolt... isegi lapsed pidasid kauem vastu kui mina...

Copenhagen

Kopenhaagenisse olen viimasel ajal sattunud vaid töö asjus, seega oli vahelduseks tore taas niisama linnapeal jalutada ja ka pisike Oliver üle vaadata :)

Kui Edinburghis oli viimasel päeval totaalne vihm, tuul ja üksikud soojakraadid, siis Kopenhaagenis tervitas mind juba kevad :) Seega otseloomulikult tuli ette võtta väike jalutuskäik, et vaadata üle juba vanad tuttavad kohad -  värvilised nukumajad Nyhavn-s, vahtkond Rosenborg Castle hoovil, väike merineitsi (kes on lõpuks näituselt tagasi oma koju jõudnud), Kastellet ning otseloomulikult põhilised ostlemise tänavad :)

Kui sellega ühelpool, siis oli aeg võtta metroo, et sõita külla Marile ja vaadata üle pisike Oliver. Mari uut kodu ma ei olnudki veel näinud, aga väga väga ägeda koha peal.. saab jälgida nii lennukeid kui laevu ning rand on kahe sammu kaugusel... Super! Mari ja Oliver saabusid just ujumast, seega Oliver tudus, kuid mitte kauaks. Võtsin ta veidiks enda kantseldada ja õpetasin talle, et jonnimine ja kisamine on ikka rohkem tüdrukute teema, et poistele see ei ole lubatud. Ma nüüd loodan, et ta võttis mu õpetussõnu ikka ilusti kuulda :) Aga tegelikult oli see väike jõmm ikka päris jõmps ja hüpata meeldis talle ka... tulevane sportlane :)

Kui Mariga jutud räägitud, siis oli aeg tagasi linna naasda, et väike kohvi Christianhavn-s võtta ja siis kohver hotellist kaasa haarata ja lennujaama koperdada.
Lennujaamas tabas mind "tore" üllatus, kui mulle väideti, et mul ei ole piletit lennule Cop - Tln. Mismõttes ei ole, ma ju eile õhtul tegin check-in-i. Vaatas üks ja vaatas teine, aga no ei ole. Mind tabamas juba kerge paanika..  aga siis lõpuks leiti mu pilet ikka üles, mille peale öeldi, et ma lendan liiga palju ja see lend oli märkamatult kõikide teiste lendude vahele ära kadunud. Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Ja Kopenhaagen on ikkagi ilus ja tore :)

Rock 'n' Roll Edinburgh Half Marathon

Pühapäeva hommik. Kell on 7. Äratus. Uni on. Vässu on. Jalgades on selline tunne nagu oleks kahel eelneval päeval maratoni jooksnud. Ühesõnaga lihtsalt ideaalne olemine. Et paari tunni pärast poolmaratonile startida.

Peas keerleb küsimus, et miks, miks ma sinna lähen. Aga äkki ei läheks? Ei, peab minema, selleks ma ju siia tulin! Korralik võitlus käib endaga. Söön oma hommikupudru ära, lisaks veel paar müslibatooni, tass kohvi ja aeg on uksest välja astuda.

Oh sa jummel jeebus küll! Kui oleks enne nina õue pistnud, siis vist olekski teki alla jäänud ja selle jooksu kuradile saatnud. Ühesõnaga oli tuul selline, mis lükkas sind sinna suunas kuhu tema tahtis, mitte sinna kuhu sul vaja minna oli ja lisaks sadas vihma ja soojakraade oli vast ainult mõni üksik.

Stardialasse jõudes oli olemine ikka päris külm, vihma kallas ning sellist tunnet küll ei olnud, et oleks tahtnud pealmise kihi riideid ära võtta ja hoiule anda. Aga siiski loovutasin oma pusa.. Brrrr. Et mitte päris läbi külmuda, siis kergete hüpetega otsisin üles oma stardivärava ja seadsin ennast valmis.Tuleb mis tuleb, nüüd olen ma siin ja läbi on vaja see joosta... Kuidagi...

Start! Kuskilt paistab päike ja taevasse ilmus vikerkaar... Hmm, ilus .. Ehk on lootust, et ilm ikka soosib meid :) Kolmandal miilil on juba nii palav, et tuleb väike lahti riietumine teha ja üks kiht vahelt ära võtta. Hiljem selgub, et poleks tarvis olnud, sest seda päikest oli vaid korraks. Tuul tugevnes, vihma sadas, tuul tugevnes veel.. Tee viib ülesmäge ühe miili, teise miili.. kolmanda... Tahan joosta otse, jalg jala ette... Ei saa.. Tuul lükkab kraavi.. Jalad käivad risti-rästi.. Jeeei, energia punkt :) F***, tõusunurk läks järsemaks... Kaua veel?!? Millalgi peaks ju laskumine hakkama... Ja seal ta paistab, laskumine - terve miil alla mäge! Finish paistab :) Feil! Läbitud on vaid 8 miili ja nii näed vaid õrritavat finishikoridori, kuhu jõudmiseks tuleb läbida veel 5 miili. Aga elu tuli sisse, samm läks kergemaks, kuigi taas hakkas pihta tõus. Sel ajal kui ma ootasin pingsalt 12 miili silti sain aga aru, et kohe kohe on finish... 12miili silti ei olnudki. Tuli vaid joosta veel mäest alla ja seal see oligi - finsihijoon. Ära tegin! Ilma igasugu trennita, ilma ettevalmistuseta - aga krt, nii rohkem ei tohi! Kuigi, arvestades asjaolusid oli tegelikult väga mõnus jooks. Raske raja profiili mõttes, aga mõnus!

Medal riputati kaela, taastavad energiageelid suruti pihku ning lõpuks ulatati hõbedane kile vihma/tuule/külma kaitseks. Meelik ootas juba mind kokku lepitud kohas.. Haarasime kaasa oma särgid ja seadsime sammud hotelli poole. Krt, see maa enne küll nii pikk ei olnud :D Jalad olid ikka kanged.. Dushi alla ja teki alla tuttu.. Aga seda lõbu polnud kauaks, sest asjad tuli pakkida, et Londoni poole teele asuda.. Aga enne premeerisime ennast korraliku söögiga Jamie Oliveri itaalia restoranis... Njom! :)

Edinburgh

Polnud mina veel Tansaaniast kojugi saanud kui juba uus reisi idee välja käidi - aprillis minna Edinburghi poolmaratoni jooksma. Kuigi idee oli väga väga ahvatlev, siis korraks tuli mõistus koju mis andis teada, et minu viimane jooksutrenn jäi eelmise aastanumbri sisse ja mille peale ka Meelikule eitava vastuse edastasin.

Olles tagasi aga hallis argipäevas, kus kevadest polnud veel mingitki märku, siis jõudsid kiired näpud mõistusest ette, mis tähendas et registreerisin ennast Edinburghi poolmaratonile ära ning 12 aprill tuligi lennukile istuda ja Edinburghi lennata, et juba 14ndal poolmaraton läbida - ilma igasuguse eelneva treeninguta. Mõistlik!

Hommik oli Edinburghis sombune, kuid õnneks ei sadanud. Alustuseks otsisime hotelli lähedal ühe armsa kohviku, et alustada reedet toredas seltskonnas maitsvat kohvi nautides :) Saime kätte ka kohe oma esimese õppetunni - nende keskmine kohvi tähendab meie mõistes hiiglasuurt kohvi. Ühesõnaga nägime kurja vaeva, et oma "tassid" tühjaks juua, aga hakkama saime! :) Järgmisena läksime oma stardimaterjalidele järgi. Kuigi internetist ei leidnud ma ennast stardinimekirjast, siis kohapeal olid mu andmed ilusti olemas ja kõik sujus viperusteta. Seega said asjatoimetused tehtud ja aeg oli linnaga tutvuma asuda.


Esimesena võtsime eesärgiks külastada Edinburgh-i kindlust, ehk siis alustasime ronimist esimese mäe otsa. Mõnus, hakkaski lõpuks soe :) Kuna taevas oli hall, siis avanevad vaated erilist vasikavaimustust ei avaldanud ning nähes järjekorra pikkust otsustasime kindlusesse sisse mitte minna. Selle asemel kulgesime rahulikult mööda kuninglikku miili (Royal mile) Arthur's Seat-i poole, ehk siis valmistusime järgmiseks ronimiseks (kõrguste vahe 250m). Kui olime mäe jalamile jõudnud, siis Meelik keeldus edasi minemast enne kui ta on muffini saanud. Kuna hommikusöögist oli möödunud juba hea mitu tundi, siis tundus see suht mõistlik nõudmine ning ega ma ise ka ühest kohvist ära poleks öelnud. Seega ronimise asemel suundusime hoopis kohvi ja muffini jahile :) Kui need olemas, siis võtsime taas suuna Holyrood Park-i poole, et ronida sealse kõrgeima mäe tippu - Arthur's Seat-le.
Mina olin taaskord täiesti normaalses matkariietuses - õlakott õlal ning kohvitops käes. Peaks mainima, et alt vaadates ei tundunud need nõlvad mitte nii järsud, kuid reaalsuses tuli kohati nelivedu appi võtta. Kui varem oli olemine natuke jahe, siis nüüd hakkas ikka päris palav! Poolel teel avastasime oma "rõõmuks", et olime alustanud natuke valest kohast, ehk ronisime üle teise mäe... No mis siis ikka, korralik trenn... Mäest üles, mäest alla, mäest üles, mäest alla, mäest üles... Siinkohal peaks mainima, et mäest üles oli märksa parem minna ;) Võttis aega mis ta võttis, aga tippu me jõudsime. Üllatus üllatus, taaskord avanes hingematvalt ilusa vaate asemel meile selline ühtlaselt hall pilt linnale. Great success! Aga sellest hoolimata olime rõõmsad. Ja kui Meelik sai tipus oma välja teenitud shokolaadi muffini kätte, no siis oli tal sellest vaatest vist suhteliselt ükskõik :p

Kuigi Meelik väitis, et peale seda mäge ta rohkem täna ei roni, siis sai selgeks, et ta eksis, sest seadsime oma sammud Calton Hill-i poole, mis oli koduks mitmele erinevale vaatamisväärsusele. Noh, kui päris aus olla, siis olid endal ka juba lõpuks jalagallad ümmargused. Seega seadsime sammud hotelli poole, et natuke puhata enne kui Travis saabub ja õhtust sööma lähme.
Tuli välja, et see värskes õhus ringi kappamine võttis nii läbi, et mul oli paras aeg väike beautysleep teha, samal ajal kui Meelik erinevaid siidreid maitses :p Tegelikult jätkus und lausa mitmeks tunniks, aga lõpuks tuli ennast püsti ajada ja sööma minna. Meelik oli TripAdvisorist juba koha välja valinud ja ka Travisega kohtumise kokku leppind, seega mul tuli vaid Meelikul sabas lonkida.

Mina naiivitar arvasin, et peale õhtusööki lähme ilusti hotelli tuttu, sest pühapäev ju ikkagi jooks, aga poistel oli hoopis teine plaan - pubi ralli! Kuna TripAdvisori poolt soovitatud restoran oli super hea, siis otsustasime sisse astuda vaid pubidesse, millel oli tuttav roheline kleeps aknal või uksel. Kui nüüd aus olla, siis viimases kohas seda enam ei vaadand, pigem oli tegemist sellega, et leida koht, mis veel lahti on. Oma pubi tuuri käigus astusime sisse ka klubisse nimega Frankenstein, mis asus kirikus! Kuigi klubi oli u 16 - 18 aastaseid tüdrukuid täis, siis mingil arusaamatul põhjusel Meelikule ja Travisele see ei sobind, seega seadsime sammud edasi. Baari nime enam ei mäleta, aga joogiks toodi mulle Pink Lady, mis oli lihtsalt kohutav.. Seega tegin Meelikuga vahetust... Kuigi kell oli alles vaid 1 öösel hakati pubi juba sulgema, seega otsustasime edasi liikuda.. Õues oli vahepeal vihma sadama hakanud...jalad olid märjad... Läksime koju..

Pühapäeva hommik.. Või noh, lõuna.. Uni... Vässu. Õnneks Meelik oli niivõrd armas, et tegi kohvi valmis, seega suutsin kohvi lõhna peale ennast kuidagi teki alt välja ajada. Oooo, õues paistis päike, seega elu tuli kohe sisse :) Vedasime ennast toast välja, et Travisega kokku saada ja siis üheskoos kella 1st kahuripauku vaatama/kuulama minna Edinburgh castle-sse. Kindlusesse jõudsime ca 5min enne 1 ja piletijärjekord oli oioi kui pikk... Travis, andekas inimene, otsis seepeale välja telefoni ja ostsis piletid netist :D Minut kahuripauguni... Ruttasime sissepääsu juurde ja just sel hetkel kui me pileteid kontrolliti kuulsime pauku... Well, sinna see läks. Mis siis ikka, vähemalt ilm oli ilus, seega jalutasime kindluses ringi, vaatasime üle kroonjuveelid ja nautisime ilusaid vaateid Edinburghile. Mul oli geniaalne idee ronida uuesti ka Arthur's Seatile, kuna päike paistis, aga Meelik keeldus kategooriliselt ja Travis kaldus ka millegipärast tema poole. Seega võtsime plaani hoopis viski tuuri :D
Kuna sinna tuurile oli just üks suur grupp sisenenud, siis otsustasime aega parajaks teha natuke turisti shoppingut tehes ja poisid tahtsid ka veidi süüa. Tegime Travisega kokkuleppe, et mina ostan shotiseeliku ja tema ostab endale mõõga. Noh, mina seeliku ostsin, aga Travis mõõka mitte, aga see eest jäi kokkulepe, et kui ma järgmine kord Londonisse lähen, siis ta tuleb muga õhtustama roosas jänese kostüümis (ma tõesti ei tea miks tal see olemas on, aga ootan huviga) ja kui Meelik ka sel ajal Londonis on, siis tema peab Shoti kilti kandma :) Peaks vist Londonisse piletid ära ostma :p
Viski tuur oli vahva, ja Travise ja Meeliku arvates veel vahvam... Nood olid nagu lapsed kommipoes või naised pesupoes vms. Ehk kui algselt võtsime endale vaid hõbetuuri, siis nad lasid ennast lõpuks kullale tõsta, et veel erinevaid viskisid proovida.. Ja no siis peale seda prooviti veel natuke :d Mina kirjutasin samal ajal postkaarte ja jõin coca-colat, sest viski ei ole kohe üldse my cup of tea...
Kui mõistlikud inimesed oleks õhtul enne poolmaratoni varakult magama läinud, siis meie broneerisime selle asemel endale hilisõhtuks tuuri nimega "Doomed, Dead and Buried" ehk siis läksime kolama maa-alustesse käikudesse ning öisele surnuaiale. Kusjuures, oh sa kurat kui külm öösel oli - lootsin, et hommikuks kopsupõletikku ei saa. Aga muidu oli fun!