PEKO

Ülle Kauksi "PEKO"
Lavastaja: Ain Mäeots
Mängukoht: Värska laululava
Teater Vanemuine

Nagu etenduse tutvustus ise ütleb, on tegemist muistse muinasrokiga. Ja nii see ka oli. Etendus jutustab loo Peko sünnist surmani ja veel sellestki mis pärast saab. On nalja, naeru, möllu, kurbust, surma, tööd, pidu.. kõike oli. Lisaks saab antud etendusest päris paljutki teada ajaloost, seto kommentest ning uskumustest ja tõekspidamistest. Ehk siis lisaks meelelahutuslikule poolele on ka väike hariduslik külg sees. Mina igastahes sain küll veidi targemaks :)

Lisaks annab etendusele võlu see, et see on seto keeles. Ei saa ennast seto keele valdajaks pidada, kuid etendusest sain siiski ilusti aru. Küll aga pean tunnistama, et mõni nali läks kõrvust mööda. Näitejad olid suurepärased, olusti oli suurepärane ja lisaks vedas meil ka ilmaga. Mida muud sa hing tahta oskad?! Kes vähegi Värska kanti satub, sel soovitaksin vaatama minna. See on seda väärt! :)

Xdream III etapp (öine)

Kuna seekordne öine Xdream toimus Hiiumaal, siis oli juba varakult otsustatud, et sinna ma tahan minna. Algne plaan oli osaleda sama võistkonnaga mis Tallinnaski, kuid viimasel hetkel ütles Sander oma lõpliku EI. Kiirelt tuli leida asendus ja meil läks õnneks, sest Kadi jäi suht ruttu nõusse, olenemata asjaolust, et ta oli endale lubanud, et ta sel aastal Xdreamil kaasa ei tee. 

Laupäeva hommikul (20.juuli) oligi start Hiiumaa poole. Läksime juba hommikuse praamiga, kuigi start oli alles õhtul kell 10. Asju autosse pakkides jäi küll tunne, et pool elu sai kokku pakitud. Aga noh, kuna ilm oli ju selline nagu ta oli (meeletult tuuline) ja lubati ka vihma, siis tuli kaasa võtta igale olustikule vastav, pluss veel rulluisud ja ratas ja muu kohustuslik varustus.

Hiiumaale jõudes tegime väikese peatuse ehituspoes, et soetada veel viimased puuduolevad asjad ning siis otsisime koha, kus mõneks tunniks puu alla pikali visata ja paar tundi magada. Õnneks puu all päris magama ei pidanud, sest Marit tegi kiire kõne Tiuxile ja seega maandusime Tiuxi residentsi, kus ma saunalakas mõneks tunniks silma kinni lasin.

Und jagus sel korral vähemaks kui plaanitud, seega jäi veel aega kohvi nautimiseks ja niisama jutustamiseks. Kuna Andres veel magas, siis otsustasin järele uurida, et kas saan rattale tagatule ning sadulakoti klambri külge monteerimisega ise hakkama. Õigeid kruvikeerajaid ja mutrivõtmeid meil ei olnud, aga sellest hoolimata sai kõik vajalik tehtud – oma pisikeste kätega! Selleks ajaks kui ma valmis sain, oli ka Andres üles ärganud ja otsustasime jokutamise asemel liikuma hakata ja  tee peal ka veel kohalike vaatamisväärsustega tutvust teha. Külastasime kohalikku Eiffeli torni – väga vahva koht! Kui pole sinna veel sattunud, siis Hiiumaad külastades visake kindlasti pilk peale! J

Kui kultuuriga tutvutud, siis oli veel vaid vaja kõht täis süüa ning vaikselt stardiks valmistuma hakata. Liikusime Kärdla keskväljakule, et võtta sealt välja stardimaterjalid ja seejärel rattad rattaalasse viia. Oma üllatuseks saime teada, et A-raja võistkonnad saavad stardimaterjalid kätte rattaalas, mis tundus igati loogiline, aga juhendist ei leidnud me selle kohta sõnagi. Mis siis ikka.. sõitsime rattaalasse ning hakkasime oma rattaid ette valmistama. Taaskord pean tunnistama, et ma olen juba päris osav ratta kokku monteerimises.. rehvid pumpasin ise täis ja sadula ning kaardialuse sain ka külge.  Paigutasime rattad vastavasse alasse ning võtsime suuna taas Kärdla keskväljakule.

Kui auto pargitud, siis järgmine samm oli riiete vahetus. Vot see oli keeruline, sest nüüd tuli otsustada, mida siis ikkagi selga panna. Otsus sai ilusti langetatud ning peale väikest akrobaatikat autos said ka riided vahetatud. Järgmiseks tuli pakkida seljakott, mis rajale kaasa võtta. Kontroll, et kõik korraldajate poolt kaasa võtta kästud mudru oleks ilusti olemas, pluss siis veel muu vajalik, eesotsas geelide ja batoonidega.

Lõpuks saime ennast kokku pakitud. Haarasime rulluisud kaenlasse ning läksime starti. Üks küsimus oli veel selgusetu, et kas me stardime rulluiskudega või joostes, sest juhendis oli vastuolu. Oli väidetud, et rulluisud ja kiiver tuleb starti kaasa võtta, aga samal ajal oli ka öeldud, et A-rada stardib rulluisu etapile. Kumb siis on? Veidi enne starti selgus ikkagi saabus ehk sikutasime rulluisud jalga ja toppisime tossud seljakotti.

START! Stardist liiguti mööda ettemääratud tänavaid. Peaks mainima, et rulluiskudega ei olnud seal just kõige mugavam, sest teed ei olnud just kõige paremas korras – krobeline asfalt ning auklik. Seega võtsime seda osa rahulikult ja ettevaatlikult. Õnneks ei pidanud mööda tänavaid väga kaua sõitma ja pääsesime peagi kergliiklus teele. Kuna Kadil olid tillukeste ratastega (84mm) rullid, siis lasin tal ennast minu taha haakida, et meie liikumist kiirendada. Kuna tuul oli vastu, siis poolel distantsil palusin Andresel vedamise üle võtta, et ennast mitte kohe esimese tunni jooksul energiast tühjaks imeda.  Peale rulluisku tuli jooks. Vahetusalasse jõudsime ühtedena viimastest, kuid see ei morjendanud.

Maastik oli kergelt soine ning võsas sai ka korralikult ragistatud, aga punktid leidsime ilma probleemideta üles. Tundub, et sel etapil olime kõige aeglasemad, sest vahetusalas olime viimased. Tõmbasime rullid jalga, võtsin Kadi endale taas sappa ning suundusime järgmisesse vahetusalasse. Seal võtsime vastu otsuse 2 punkti joostes võtmata jätta, sest distantsid olid pikad ning maastik meie jaoks halvasti läbitav. Lisaks tuli 1 punkt veel kõigil liikmetel eraldi võtta ja pimedas metsas üksi ekslemine ei tundunud väga ahvatlev. Mõeldud – tehtud! Sel jooksuetapil saime roomata mööda maanteetruupe, ehk isegi kõige suurema tahtmise juures ei olnud võimalik sealt kuivade jalgadega pääseda. Seal saime kokku juba ka teiste võistkondadega – esiotsa tiimid, kes olid jõudnud juba ka need punktid ära võtta, millest meie loobusime.

Kui jooks tehtud, siis ootas ees joonorienteerumine rattaga. Oi kurjam, vot siin oleks tahtnud küll head pealampi omada, sest päris „mõnus“ on sõita metsateedel nägemata rada. Liiv, augud, puujuured, muda… Sellepeale hakkasid vandesõnad aina tihemini üle huulte libisema. Kui tuli aga keerata sihile, mis tuli läbida ratas seljas, siis tuli tahtmine rajameistrile peksa anda, sest jalad käisid risti-rästi all ning lisaks jäi ratas igale poole kinni. Selle sihi leidsime ka üles vist vaid tänu sellele, et esiotsa tiimid olid sellest enne mööda kihutanud ja tulid just tagasi ja keerasid sinna. Tegelt enamuse joonorienteerumise ajast polnud mul mingit arusaama, kus ma kaardil paiknen, sest pealambi valgustus oli suht olematu. Õnneks oli Andresel korralik prozektor otsaees ja jälgis kaarti, seega jõudsime õnnelikult Tahkuna Tuletorni.

Tuletornis ootas ees esimene lisaülesanne, milleks oli torni tipust laskumine, kusjuures laskuma pidid kõik võistkonna liikmed -  üks pidi laskuma mööda kiiret rada ning teised koos (päästja ja kannataja) mööda aeglast rada. Kuna ma olen paaniline kõrgusekartja, siis mina olin „kannatanu“, kes tuli tornist alla tuua. Enne aga kui meie rakmetes torni tippu joosta saime pidime ootama oma järjekorda ca 50min. Lõpuks olid rakmed seljas ning tuli treppides ülest lipata. Peaks mainima, et päris korralikult võttis jalad läbi! Üles jõudes kästi mul esimesena kohe üle piirde astuda – oh kurjam. Kui ma siis olin suutnud ennast teisele poole piiret upitada, siis selgus, et mu köied on sõlmes ehk siis neid hakati ükshaaval lahti harutama, samal ajal kui ma seal teisel pool piiret kõõlusin. Ei olnud lõbus (vähemalt sel hetkel mitte)! Lõpuks oli aeg piirdest lahti lasta ning alla laskuda – ei olnudki nii hirmus J ÄRA TEGIN!!!

Adrenaliin laes haarasime rattad ja tuiskasime teele. Ees ootas taas jooks ja jälle eraldi. Kadi keeldus üksi metsa minemast, seega Andres läks temaga esimestesse punktidesse kaasa. Mina sukeldusin aga üksi pimedasse soosse. NICE! Oli hirmus, väga hirmus, aga seda enam oli vaja võimalikult kiiresti sealt välja saada. Tehtud! Hakkama sain! Nüüd oli veel vaja otsida viimane punkt dott-st, kuid see oli juba lihtne ja tagasi ma olingi. Teisi aga polnud. Möödus minuteid 5, 10.. lõpuks tuli Kadi. Ütles, et tal veel üks punkt võtta, tahtis et ma kaasa tuleks. Ei läinud :D Andsin talle suuna kätte ja ütlesin, et mingi 150m selles suunas ja siis jõuabki kohale. Ja nii oligi J Sai hakkama, täitsa üksi! J Andrest ikka veel polnud, seega tegelesime puzzle kokkupanekuga edasi, mida järgmises jooksuetapis vaja läks. Lõpuks ilmus metsast välja ka Andres ning sel ajal kui ta puhkas ja energiavarusid taastas, kleepisime kokku ka tema kaardi puzzle.

Taas ratastele. Vaidlesime Andresega, et kas minna mööda asfalti ning teha seega paari km-ne ring või minna siis otsemat  teed läbi metsa. Arvestades meie liikumiskiiruse vahet metsas ja asfaldil nõudsin ma, et minna tuleb mööda suurt teed. Hiljem selgus, et mu otsus oli õige, sest otsetee ei olnud nii lihtsalt läbitav ning lisaks oli ka sealt poolt lähenedes punkti leida raskem. Tegin endale mõttes pai! J

Kärdla keskväljakule jõudes ootas ees järjekordne jooksuetapp ja taaskord tuli tiimiliikmetel lahku minna ja erinevad punktid võtta. Võtta tuli vaid 2 punkti ning distantsid olid vastavalt 2,4; 2,6 ja 2,8km. Kadile andsime kõige lühema ja Andresele pikima. Mina sain keskmise ehk 2,6km jooksu. Punktid olid lihtsad ja mingit raskust nende leidmine ei tekitanud. Tagasi jõudsin taas esimesena ja sain jälle ca 10-15 min oodata enne kui teised ka kohale jõudsid.

Edasi ootas ees jälle ratas.  Vahepeal üksi istudes arvutasin linnulennult rattakilomeetrid kokku – 50km ratast oli kavas, mis oli ära jupitatud vahepealsete jooksuetappidega. Andsime jalgadele taas valu. Andres hakkas väsima, sest kui muidu luges ta kaarti väga hästi, siis nüüd hakkas juba iga teeotsa saabudes kahtlema, et ega me sinna ära pöörama ei peaks. Õnneks oli mul kuidagi värske olemine, seega saime punktid kõik edukalt võetud ning jõudsime järgmisesse vahetusalasse, kus ootas ees lisaülesanne.

Seekordne lisaülesanne nägi ette mahajäetud hoonetest ja dottidest leida kaardi osad ning nende abil leida järgmised punktid. See kaardifragmentide leidmine ei läinud just kõige kiiremini, kuid saime punktid kaardile märgitud ja asusimegi nende poole jooksuga teele. Esimene punkt oli saar, ehk siis mõnus hommikune värskendus täisriietuses mööda merd saarele liikuda. Vesi oli põlvini ja üldsegi mitte väga külm. Ja kui päris aus olla, siis oli see isegi mingil määral nauditav.

Peale saare punkti võtmist tuli taas haarata rattad ja sõita juba kanuu vahetusalasse. Kuna ilm oli meeletult tuuline, siis olime saanud juba rajalt info, et kanuuetappi ei toimu. Mõtlesime, et ju siis lastakse meil sooritada vaid vahetusalas ettenähtud lisaülesanne ja siis võibki hakata finiši poole rühkima. Kui vahetusala lähenema hakkas, siis tulid meile vastu A-raja tiimid joostes… see sai tähendada vaid ühte – kanuu on asendatud jooksuga. Ja nii oligi.  Joostes tuli võtta 5 punkti. Kadi keeldus jooksmast, seega esimesed 2 punkti võtsime jalutades. Kuna kolmas asus väga kaugel, siis tegin ettepaneku, et Kadi jalutab juba neljandasse punkti ning me Andresega võtame kolmanda jooksuga ära. Andres põikles küll vastu, kuid lõpuks vist taipas, et minuga pole mõtet vaielda ja panime jooksu.  Kuigi Andres väitis, et ta tervet teed joosta ei jaksa, siis ma väitsin vastupidi ning piilusin pidevalt seljataha, et Andres ikka kannul püsiks ja jookseks. Ta tahtis küll alla anda, aga ega ta liiga palju ka maha jääda ei tohtinud, seega pingutas. Kui lõpuks Kadi juurde tagasi jõudsime, siis Kadi oli juba ennast kogunud ja viimased punktid võtsime juba joostes (vaene Andres, sest tal oli lootus, et Kadi ei taha joosta ja peagi saab kõndid).

Kui jooks oli tehtud, siis sai natu füüsis puhata ja tööle tuli panna aju, sest kokku oli vaja panna puzzle ruut. Aega võttis, aga saime valmis. Ja nüüd ei miskit muud kui ratta selga ja väikeste kõrvalpõigetega punktide võtmiseks finiši poole. Tuul oli selleks ajaks veelgi tõusnud ning sai ikka korralikult vastu tuult rühkida. Algul vedas Andres kuid kui ta väsima hakkas, siis läksin ise ette, kuid Andres va põikpea keeldus mul tuules sõitmast ja jättis ikkagi pika vahe sisse, väites et ma olevat liiga kiire. Üritasin teda küll veenda, et ma ju saan tempot vastavalt talle korrigeerida, aga ta põikpäisus ei allunud sel korral. Mis siis ikka, sõitsin ees ja lugesin kaarti ning punktid said ilusti leitud. Viimasest rattapunktist vahetusalasse tuli küll eksimus sisse (olid mingid teed, mida kaardil ei täheldanud), aga kohale siiski jõudsime. Enne kui finiši kaare alt läbi sai joosta tuli sooritada veel viimane lisaülesanne.

Viimaseks pingutuseks tuli ühel tiimiliikmel kaasa võtta kolm jalgpalli ning ronida Kärdla torni otsa ja sealt pall väravasse visata. Kuna Kadi ja Andres nägid välja nagu zombid, siis haarasin pallid ning hakkasin ronima. Oh kurat, seal ei ole ju normaalset treppi vaid hoopis redeli sarnane moodustis. Samuti pole vahekorruseid. Ja ürita siis seal ronida nii, et kinni ei saa hoida, sest sul on kolm palli käes. Aga mõistus töötas – kuna mul oli kapuutsiga jakk, siis surusin ühe palli kapuutsi sisse ja ronimine läks kohe palju lihtsamaks. Hirmus oli ikka, aga enam tagsiteed ei olnud. Jõudsin torni katusele, upitasin ennast läbi pisikese augu välja – krt, päris kõrge ning piire ei näinud just kõige kindlam olema. Sisendasin endale, et saan hakkama ja hakkasin palle lennutama. Esimese viskasin liiga tugevalt, teise liiga nõrgalt aga kolmas läks täppi! Nüüd vaid tornist alla ronida ning finisheeruda.  Andres ja Kadi olid juba finiši koridori liikunud, seega panin oma sprinteri lihased tööle ja spurtisin neile järgi. FINIŠ!

Kokku olime rajal 13h37min ning endomondo andmetel läbisime kokku 111,28km.  Ma pole kunagi peale Xdreami ennast nii hästi tundnud. Nüüd ma siis tean, mis tunne on mitte olla tiimi nõrgim vaid tugevaim -  SUPER! Ja tiim oli ka SUPER! Võib teinekordki koos metsa luurele minna :)

Lõeptuseks kasutaks Kadi kokkuvõtet: Seltsimehed unetud" Kui teil on probleeme uinumisega, siis soovitan soojalt ööXdreami - 111km ratast, jooksu ja rulluisku vaheldumisi köislaskumisega Tahkuna tuletornist, truupides roomamise ning dottises kolamisega ehk kerge füüsiline koormus 13h ja 37 min järjest - ja hea uni on mitmeks päevaks tagatud :D" 

Hea ülevaate annab ka võistlusest tehtud lühikokkuvõte:  

Rakvere Ööjooks

7.juunil toimus juba kolmas kord minu kodulinnas ööjooks. Eeskujuliku Rakverelasena ei olnud mul isegi mitte pisemat kahtlust, et kas minna või mitte. Vanemad olid ka juba korduvalt küsinud, et kas ikka tulen starti või mitte ja no ei saa ju vanematele pettumust valmistada. Pealgi on neil ükskõik mis ajaga ma lõpetan, peaasi, et elusalt ja tervelt finiši joone ületan.

Ma pole vist ükski aasta nii vähe jooksutrenni teinud kui see aasta. Tundub, et selle aasta jooksukilomeetrid kogunevadki vaid võistlustelt :D Samas on vähemalt kõik jooksud ilusti tõusutrendi näidanud: Edinburghis oli 21.1km aeg 2:14 ning Riias 2:12. Tartus väsinud jalgadega joostud 10km aeg aga 57 min. See andis õhkõrna lootuse, et äkki õnnestub 2h piir lõpuks alistada, sest õhtune aeg sobib mulle jooksuks palju rohkem kui varahommik (nagu üldjuhul (pool)maratonidel kombeks).

Starti jõudsin viimasel minutil, seega olin poolmaratoonarite grupi lõpus ja sain taaskord kohe alguses korralikult energiat raisata, et endale teed rajada. Millal ma ükskord ära õpin, et ei ole vaja alguses slaalomit joosta ja võiks rahulikult tiksuda?!? Polnud hullu, tunne oli hea ja samm kerge ning tempo oli enam-vähem selline, et võiks 2h-ga lõpetada. Kui 9km peal isa raja ääres lehvitamas oli, siis oleks nagu energiasüsti saanud ning tunne oli, nagu oleks just startinud, ei mingit väsimust. Super. 

12km peal oli enrgiapunkt ning nagu tavaliselt, siis võtsin ka sel korral geeli ning tarbisin selle koheselt ära. Aga see oli viga, sest millegipärast antud geel (isostar) mulle absoluutselt ei sobinud ning seest hakkas kõik keerama ja kõht valutama. KOHUTAV! Kas tõesti läheb kodukoha radadel teist aastat järjest kõik halvasti? Ei ole võimalik! Võtsin hoo maha, jalutasin natu ja sörkisin rahulikult, et ehk läheb üle. 16km paiku hakkaski laabuma, aga sellist minekut nagu algul enam sisse ei tulnud. Samas jõudsin ilusti lõpuni, aga siiski mitte alla 2h. Lõplik aeg 2:04, mis arvestades asjaolusid on ikka väga hea :) Lõppkokkuvõttes jäin rahule ning vanemad olid ka rõõmsad, et kodulinnas jooksmas käisin :) 

PAF Tartu Olümpiajooks

25.mai ehk nädal peale Riias tehtud hullust, millest kirjutasin siin, oli juba kavas järgmine jooks, kuid sel korral veidi normaalsem distants - 10km. Kuna eelmine aasta oli spordi kohapealt minu jaoks korralik hapukurgihooaeg, siis arvestades Riias tehtud hullust oli mul sellel jooksul vaid üks eesmärk - joosta alla ühe tunni.

Ilm oli minu jaoks soosiv, ehk siis kerge vihm ja mõnusalt jahe -  starti minnes oli isegi veidike külm. Peale starti esimesi samme tehes oli ka selge, et jooks lihtne ei saa olema, sest Riia jooks oli jalgades tunda. Samm oli raske. Iga kilomeetriposti möödudes vaatasin kella, et eesmärk ikka täidetud saaks ning varsti juba saabuski päästev finishijoon. Aeg, mis finishiprotokolli kirja sai oli 57:36. Eesmärk sai tugevalt täidetud ning kahe nädala pärast on kohe julgem Rakvere Ööjooksu starti minna! :)

Arusaamatu asi ehk Eret Hiiumaal mitmevõistlust tegemas

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei teagi kuidas see täpselt juhtus. Võimalik, et ma kiunusin Priidu kallal, et tema, Rannakas ning Jarka mu sünnipäeva nädalavahetusel Hiiumaale lähevad ja minust üldse ei hooli, kuid paar päeva enne starti sai selgeks, et lähen koos nendega Hiiumaale ning lisaks ühineb meiega ka Evelyn.

Head mõtted saavad alati teoks, ehk siis reede varahommikul startisimegi üheskoos Hiiumaa poole, sest Jarka pidi juba pärastlõunal 10-võistlusega alustama. Kui juba staadionile minek, siis sai igaks-juhuks ka naelikud nurgast välja otsitud, tolm maha pühitud ning kotti pistetud – äkki läheb vaja.

Saadionile jõudes hakkas Jarka esimeseks alaks sooja tegema ning igal ringil mis ta meist möödus hõikas ta mulle, et ma ennast naiste võistlusele kirja paneks. Kange tahtmine oli osaleda, kuid hirm oli nahas, sest mingit trenni polnud ju teinud. Viimased kiirendused jäävad ma ei tea mis aastanumbri sisse, kaugushüppest ei maksa üldse rääkida ning no naelikud olid ka kodus nurgas seisnud pigem „vanade heade aegade“ meenutuseks ja kogusid tolmu ning ega neil väga lootust olnud, et ma neid kunagi veel jalga panen ja staadionile võistlema viin. Lõpuks sai siiski tahtmine hirmust võitu ja olingi registreerunud. Esimese alani olid jäänud vaid loetud minutid, seega tuli ennast kiiremas korras soojaks teha ning lahti joosta – korralik nostalgia tuli peale.

Siinkohal tuleks muidugi mainida, et tegemist ei olnud päris 7-võistlusega. Naistele oli kokku 4 ala (60m, kaugus, pallivise ning 400m) – mitte minu lemmikud (kui kaugushüpe välja arvata).  Kuna tegemist ei olnud nö päris 7-võistluse aladega, siis ei olnud meil ka päris punktiarvestust (punke arvestati iga ala paremusjärjestuse järgi). No aga mis siis – võistlus on võistlus.

Esimese päeva järel olin kolmandal kohal, jagades sama punktiarvu mis teise koha omanikul (aga kuna tal oli üks alavõit, siis positsioneeris ta paremale kohale). Teine päev algas naiste jaoks palliviskega. Kui aus olla, siis ma ei ole kindel, kas ma olen kunagi üldse palliviset teinud – võib-olla kunagi algkoolis, aga tõesti ei mäleta. Ühesõnaga, selle alaga rikkusin ma kõik oma võimalused medalile, visates naiste eelviimase tulemuse (numbrites ma siinkohal ei hakka üldse rääkima). No ja siis oligi jäänud vaid veel 400m (vastik distants). Elasin selle üle ja ei jäänudki viimaseks – success!

Erinevalt Jarmost, kes võttis meeste 10-võistluse esikoha, jäin mina esikolmikust sel korral üldse välja, aga medali sain ikka :D  Kõigest hoolimata oli super äge üle pika pika aja staadionil toimetada. Kui järgmine aasta ka kaasa võetakse, siis kindlasti uuesti ja kindlasti paremini. FUN! J