La vita bella..

Lõpuks ometi tegi ilmataat meile suurepärase üllatuse. Algselt lubatud vihma asemel oli täna suurepärane päikeseline ilm ehk siis võtsime oma puhkuse viimaselt päevalt kõik mis võtta annab - läksime Sentosa Island'l asuvasse Tanjong Beach'i. Kohale jõudes lõid kõigil silmad särama, sest just täpselt see oli see, mis meie puhkusest veel puudu oli. Seadsime ennast ranna"vooditele" mõnusalt sisse ning läksime jahutust otsima merevette. Sealt aga jahutust ei leidnud, sest vesi oli meeletult soe. Jahutust leidsime aga basseinist ning üksteise järel saabuvatest kannutäitest mojitost, maasika margaritast, long island ice teast ning mango margaritast. Algselt plaanitud kiire tunni ajase rannapeatuse asemel viibisime seal ca 4h ja nautisime elu.

Edasi läksime Jurong Bird Park'i, sest sinna said eile juba pääsmed ostetud koos loomaaia piletitega. See on päris vahva koht, vaatamist märksa rohkem kui eile õhtul käidud Night Safari'l.

Wild thing, you make my heart sing..

Singapur võttis meid taas vastu meeletu niiskuse ning palavusega, mis vahelduseks on muidugi väga hea. Kuigi magamata ööst lennukis oli meeletu väsimus, siis oli kange tahtmine kohe hostellis magama minna, kuid seda me siiski ei teinud. Suundusime hoopis Singapuri loomaaeda.

Kui siiani olen ma erinevates loomaaedades ning -parkides imetlusega vaadanud erinevaid loomade showsid, siis täna Singapuris ma seda ei nautinud. Mitte sellepärast, et need kehvad oleks olnud. Ei, seda mitte. Lihtsalt olles näinud erinevaid loomi Uus-Meremaal vabas looduses, siis oli kuidagi tunne, et loomaaias nende showde tegemine on loomade piinamine.

Üldiselt on Singapuri loomaaed aga väga väga ilus. Hästi roheline ning loomadel on palju ruumi. Ma usun, et neil on seal hea :)

Meie kõigi südamed vallutasid aga leemurid. Mõni tuli ja hüppas juurde ning lasi endale pai teha.. nad on niiiiiii pehmed. Nummimeeter oli kohe põhjas :)

Peale päevast loomaaia ringi ootas meid õhtul ees Night Safari ehk öine loomaaia külastus trammiga. Põhimõtteliselt nägime samu loomi, mõningad olid uued ka. Aga kui aus olla, siis oma hinda see väärt polnud.

Only after the last tree has been cut down
Only after the last river has been poisoned
Only after the last fish has been caught
Only then will you find that money cannot be eaten

/An old Cree Indian saying/

AirAsia ja Kuala Lumpur

Uus-Meremaalt Singapuri lendasime läbi Kuala Lumpuri ning lennufirmaks AirAsia. Kui langevarjuhüpet tehes ühe vanema inglise mehega rääkisime, siis tulid teemaks erinevad lennufirmad ning nende seas ka AirAsia .. ja selle inglise vanahärra kommentaar oli, et noh.. AirAsia puhul peate õnnelikud olema, kui neil üldse istmed lennukis on... Istmed olid, aga meeletult kitsad. Ma ei kujuta ette kuidas veidi suuremad isikud sinna ära mahuvad. Teenindus.. noh, seda ei olnud. Nii tõsiseid aasialasi kui need stjuardessid ei ole ma enne kohanud. Nii ebamugavat pikamaalendu ei ole enne olnud... piinarikkad 10h .. oi kui hea meel oli, kui Kuala Lumpuris sealt välja saime :)

Õnne oli siiski vaid napiks ajaks, sest Kuala Lumpuri lennujaamas ootas meid ees väga väga pikk järjekord. Mis järjekord oli, seda keegi ei teanud, aga kästi seista. Möödus järjekordne tund enne kui selgus, et tegemist oli turvakontrolliga ning sealt läbi saime.

AirAsiaga vabatahlikult küll enam ei lenda...

Slow down - penguins crossing!

Meie viimane päev Uus-Meremaal. Kuna tee Dunedinist Christchurchi viis läbi meid nn pingiviinipealinnast Oamaru'st, siis plaanisime seal peatuda ja vaadata üle ka blue penguin colony ning uuesti ka yellow-eyed penguin colony.

Mnja, pisikesi siniseid pingviine oleks saanud näha alles õhtupimeduses kui nad merelt saabuvad, seega FAIL. Suundusime siis Bushy beach'le kollasilmseid pingviine vaatama, sest nemad tulevad merest kaldale hilisel pärastlõunal. Kohale jõudes ootas meid rannas aga taas üllatus - merilõvid. Sel korral oli neid seal juba hulgi, äge! Kui olime oma uudishimu taas rahuldanud, siis suundusime varjukisse pingviine ootama. Ootasime ja ootasime.. möödus 1,5h aga pingviine ei tulnud.. FAIL!

Viimne õhtusöök Uus-Meremaal

Oma eelviimasel õhtul otsustasime minna kohalikku restorani, et nautida ühte korralikku õhtusööki. Tegime seda eelviimasel õhtul sellepärast, et see oli veel teadmata kus me oma viimasel õhtul viibime.

Valituks restoraniks osutus Dunedinis asuv mereanni restoran Plato ning sellepärast, et seda soovitati meile. Tõesti, tegemist oli kohalike hulgas popi kohaga, sest broneering tuli teha vähemalt päev varem, et koht saada.

Asukohat ei olnud just kõige maalilisema kohapeal, nimelt tööstusrajoonis, kuid kui me sinna saabusime, siis tõesti, restoran oli puupüsti täis. Teenindus oli meeldiv ning toit oli super hea. Mina, kes ma üldiselt mereande ei söö, olin oma lõhega väga väga rahul. Ja need magustoidud...

The beauty of wildlife...

Täna hommikul säras aknast välja vaadates vastu päike. Gerli vaatas kiirelt järgi ka temperatuuri ja oh üllatust, Dunedinis sooja 24 kraadi... hmmm, midagi on valesti, nii soe ei saa siin olla. Tõesti, nii soe on Florida osariigis asuvas Dunedinis... Uus-Meremaal sooja kõigest 10 pügalat... Brrr, külm! Sellegipoolest sai igaksjuhuks ujumisriided ning rätik seljakotti pistetud.

Kuna hetkel pesitseme Dunedin's, siis täna sõitsime ringi Otago Peninsula's. Enne aga kui loodust imetlema asusime, läksime vaatama Uus-Meremaa ainukest lossi - Larnach Castle. Lossi sisse ei hakanud minema, jalutasime vaid sealsetes aedades ringi, kus on esindatud 90% Uus-Meremaal eksisteerivatest taimeliikidest. Ilus, kuid mitte nii ilus kui siinne metsik loodus.

Lossi aiad üle vaadatud, siis edasi juba metsikusse loodusesse, kus esimeseks peatuspunktiks oli The Pyramides. Tegemist on tegelikult kahe vulkaaniga, mille maapealsed koonused on püramiidi kujulised. Pisema otsa saime ka ronida ja taaskord olime nii mina kui ka Aive oma parimates matkajalanõudega - plätudega. Saime hakkama küll ning seekord ma isegi ei käinud käpuli ;)

Kui püramiidid vallutatud, siis arvasime et on paras aeg randa minna. Valisime kahe ranna vahel ning otsustasime loomulikult selle kasuks, kuhu me tegelikult ei pääsenud. Samas sinna viiv tee oli omaette kogemus - Gerlil oli vahelduva eduga hirm, et auto veereb mäenõlvalt alla kuna tee oli nii kitsas ja mäenõlv väga järsk. Suundusime siis teise randa mis meile soovitati, eesmärgiks natukenegi päikest saada. Rannas ootas meid aga üllatus - rannaliival lõunauinakut nautivad kaks paksu merilõvi, keda ma algul kivideks pidasin. Hea siis, et siis neile peale ei istund või selga ronind.

Järgmine eesmärk - albatrosside vaatlus, milleks tuli sõita Otago poolsaare tippu, kus asub Albatross Centre. Albatrosse siiski näha ei õnnestunud, aga see eest kohtasime hülgepoegi ning Spotted shag'e. Kuna poolsaare tipus oli ülimalt tuuline, siis otsustasime mõnda kohvikusse sooja joogi järgi minna, ning valituks osutus Portobello's asuv Penguin cafe. Kohviku nimi on armas kuid esimest korda sattusime kehva teeninudse otsa. Latte aga oli väga hea :)

I got stopped by police ..

Esimest korda elus pidas politsei mu kinni ja see juhtus täna Uus-Meremaal. Esmane reaktsioon oli, et mis ma siis nüüd tegema pean...

Lasen akna alla, kena noor mees vaatab autosse ja siis lausub naerates "The only reason I stopped you is that you were speeding!". Manasin oma kahetsust tundva näo ette ning ulatasin oma juhiload. Too vaatab neid ühelt ja teiselt poolt ning küsib siis, et mis ime riigist need pärit on...

Jutustasime natu oma tegemistest ning siis tulid päästvad sõnad.. "This time you get away with a warning, but please watch your speed and have a nice holiday!"

Pärast mõtlesin, et oleks võinud lasta endale ikkagi trahvi teha, no sellise sümboolse 1NZD. Elamus missugune ning terve ülejäänud tee sõitsin nagu viiemees :)

Head vabariigi aastapäeva!

Kuna Eestis vaatavad kõik vabariigi aastapäeva õhtul pingviinide marssi, siis meie kui tublid kodanikud käisime Sandfly beach'l päris pingviine vaatamas. Ja nagu selgus, ei olnud me ainukesed eestlased pingviine kaemas... üks oli veel :)

Nimelt jõudsime täna lõunasaare idakaldale - Dunedin'i. Vaatamas käisime yellow-eyed penguins'e, mis on ühed harduldaseimad. Kuna see liik pingviine ei ela kolooniates, siis nad vajavad privaatsust, et ellu jääda.. seega pidime vaatama neid varjukist, et nad saaksid rahus kaldale tulla. Päris uskumatu vaatepilt kuidas pingviin merest välja ukerdab.

Teel Dunedin'i käisime vaatamas ka Tunnel Beach'i, kus algselt oli plaan ka päikest võtta. Autost väja astudes otsisime kohvrist aga päevitusriiete asemel hoopis joped välja, sest tuul oli nii tugev, et tahtis lendu tõsta.

Muumitrollid rännakul

Hakkab juba traditsiooniks kujunema, et meie planeeritud matkapäevadel sajab vihma ja mitte natuke, vaid ikka kallab korralikult. Ei erinenud ka tänane...

Teekond viis meid Te Anau'st Milford Sound'i, mis juttude järgi on üks ilusamaid fjorde terves Fiordland National Park's. Võib olla täiesti tõsi, kuid kuna pilved olid täna väga madalal, siis tänast vaadet ei anna just kiita. Väike võrdlus alloleval pildil - vasakul tänane vaade ning paremal ilusa ilma vaade. Tundub, et tuleb ilusa ilmaga tagasi minna :)

Üldiselt tasub Milford Sound'i minna juba sellel teel asuvate vaadete pärast ja selle tee ääres asub ka mitmeid matkaradasid. Kui esialgne plaan nägi ette terve päeva pikkust matka, siis ilmastiku tõttu valisime veidi lühema - 3h pikkuse Key Summit matkaraja. Sel korral olime juba veidi paremini varustatud, nimelt käisime hommikul ekstra poest läbi ning ostsime endale vihmakeebid, milledes nägime välja nagu muumitrollid :) Matkarada oli tegelikult väga lahe, esimene pool teest siis puhtalt ülesmäge (kõrguste vahe alg-ja sihtpunkti vahel 400m) ja pärast sama teed pidi alla.

Poolel teel üles pildistamise pausi ajal vaatan, et Aive lesib selili... küsin, et kas kõik ikka korras ja vastus tuleb "Oota, ma minestan nüüd korraks ja siis hakkab jälle hea".. Eeeeee, et siis MISMÕTTES? Aga kõik sai kohe korda ning matk jätkus õnnelikult.

Taaskord, ilusa ilmaga oleks sel rajal väga palju imelisi vaateid, kuid täna nägime enamasti pilvi ning läbi nende kumavaid mägesi... Lookout, mille juurde läksime oli "vaade Marian'i järvele", kuid noh, reaalsuses oli see vaade pilvedele .. isegi järvekontuure ei näind...

Sooja saamiseks astusime tagasiteel läbi kohalikust alko poest ning soetasime endale sealt ühe cherry ning kiivi veini. Esimene neist maitses vägagi hästi, kuigi tuli välja et tegemist ei ole siiski cherryga vaid hoopis kirsi veiniga. Teine kõlbas juua, aga rohkem ei taha.

Homseks paluks päikest! Aitäh! :)

A day full of adrenaline

Hommikul ärgates oli juba selline tunne, et sellest tuleb üks äge päev ja nüüd võin juba öelda, et see tunne ei petnud mind.

Esimene ettevõtmine oli Queenstownis jetiga sõitmine - Shotover Jet. Kui algselt oli kartus, et saame märjaks ja jube hirmus on, siis tegelikult oli fun. Alguses oli veidi kõhe tunne kui kaljunukkidest mõne cm kauguselt möödusime ning 360 kraadiseid pöördeid, kuid juht oli osav ja jet oli mugav ehk siis pure fun.

Hommikust saati olin pingsalt vahtinud taevasse ning lootnud, et pilved hajuvad ning läheb veidi selgemaks, et saaksime minna hüppama .. lennukist alla. Tegelikult oli plaanis juba hüpata eile, Fox Glacier'l, kuid kuna terve päev kallas paduvihma, siis jäi see paraku ära :(

Kui enne jeti sõitu öeldi, et veel ei teata, kas täna hüpatakse või mitte, siis peale jeti sõitu saime juba rohelise tule - hüppamine toimub! Aga täietsi kindel ei saanud ikka veel olla.. pool tundi enne starti tuli teha weather check, et kindel olla, et ikka saab hüpata. Ja taaskord saime rohelise tule.

Hüppamine toimus Glenorchy airfield'l, ca 45 min sõit Queenstown-st. Meiega koos sõitsid sinna veel 1 saksa poiss ning 2 šveitslast ning kohapeal olid veel mõned. Meie seltskonnast läksime esimesena õhku mina ja Aive. Kuna mõlemil oli tegemist esimese korraga, siis otsustasime hüpata 12 000ft kõrguselt ning tandemis.

Minu instruktoriks oli brasiillane. Väga lahe tüüp :) Sel ajal kui ta mulle trakse selga aitas, teatas ta rõõmsalt "you know, you're gonna sit in my lap the whole way up. I'm gonna enjoy it and I hope you'll also" :) No tegelt nii oligi, süles me instruktoritel istusime, sest lennukis olemise ajal tegid nad ettevalmistusi alla hüppamiseks - kinnitasid igasugu klambreid ning riietasid meid :)

Üllataval kombel ei olnud ma isegi veidi närvis. Eeldasin, et küll ma paanikasse satun kui lennuki serval kõõlun, aga isegi see polnud õudne. Veidi naljakas, sest tegelikult kardan ma kõrgust.. näiteks rippsildadel olles. Aga seda paanikat ei tulnudki.. sain vaevalt jalad lennuki uksest välja kui juba ma alla poole kukkusingi 200km/h. See oli AWESOME!!!!

Metsast inimeste sekka..

Täna oli meil suures mahus sõitmise päev, nimelt viis meie tee meid Hokitikast Queenstown'i ehk läbisime enam kui 500km. Kuna alustasime oma päeva suhteliselt varakult, siis jõudsime peale sõitmise veel nii mõndagi korda saata ;)

Toast välja astudes tervitas meid õues korralik paduvihm, kuid sellegipoolest suundusime Hokitika Gorge'i kaema. Seal ootas mind ees järjekordne rippsild, kus sain jälle oma hirmule otsa vaadata nind tast võitu saada. Hoolimata vihmast nägi see paik välja maagiline. Ei saa mina aru, mis vesi siinsetes jõgedes voolab, et nood nii helesinised on.

Teine peatus - Fox Glacier. Selles paigas oli plaanis nii mõndagi, kuid "tänu" vihmale jäid taas plaanid katki. Et mitte täiesti ebaõnnestuda, otsustasime väikese matka siiski liustikule teha, hoolimata sellest et vihma sõna otseses mõttes kallas taevast alla. Ei kulunud just palju aega, et ma üleni märg oleks - jah, ühtegi kuiva kohta polnud, isegi aluspesu sai märjaks ning tennistest kallasin lõpus vett välja, mis oli sinna mägijõgesid ületades sattunud. Kuna ma olin ka enne liustikul käinud, siis täna pakkus minu jaoks palju rohkem elamusi kärestikuliste mägijõgede ületamine kui see liustik ise.

Kolmas peatus - Wanaka. Mägedest on juba aru saada, et oleme jõudnud lõuna poole. Kuna vahepeal oli vihm järgi jäänud, siis muutusid vaated aina ilusamaks ning autot tuli peatada jäjest tihemini, et fotosi teha. Wanakas peatusime tegelikult selleks, et õhtust süüa, sest kõik olid pikast teekonnast parajalt näljased. Kohalikud soovitasid meil külastada mehhiko restorani "Amigos". Kuulasime ilusti nende sõna ning sinna me läksimegi ja no toidud olid tõesti maitsvad!

Lõpuks jõudsime ka Queenstowni. Esimene reaktsioon oli, et issand kui palju inimesi. Oleme ju enamjaolt uudistanud siin loodust ning vaadanud nii delfiine kui hülgeid ning linnadesse nagu ei olegi sattunud. Otsustasime siis, et lähme vaatame nüüd inimesi ka ja külastame jääbaari. Ice Bar on meie hostelist kohe ümber nurga, seega polnud pikk tee minna. Aga oh üllatust, baaris olime vaid meie neli. Selle ajaga kui meie ennast hostelis sisse seadsime olid inimesed tänavatelt haihtunud... nii palju siis inimeste vaatamisest.. Jääbaaris oli aga vahva - kõik oli tehtud jääst: toolid, lauad, baarilett, joogiklaasid jms. Joogikaardilt said vist maitstud kõik joogid :)

Another Day in Paradise

Täna hakkasime mööda lõunasaare läänerannikut alla poole sõitma ja taaskord sain rooli istuda mina. Oii, siin on nii mõnus sõita - need mäed ja need kurvid, kui vaid oleks auto mis normaalselt kiirendada suudaks, siis oleks super, sest meie kallis subaru liigub mäest üles üsna vaevaliselt.

Kuna päikesepõletusest oleme kõik siin enam-vähem taastunud, siis oli jälle aeg randa minna ja ennast päikesele näidata. Teepeale jäi meile ka üks fantastiline rand - Tiromoana - liiv helkis vastu nagu kuld, lained olid mõnusad ning lisaks oli see rand inimtühi.

Peale randa ootasid avastamist Pancake rocks, ning kuna päev oli juba õhtusse veerenud, siis plaanisime pannkoogi kaljude juures ka sealses kohvikus pannkooke süüa, sest kõht oli lainetes hullamisest tühjaks läinud. Kaljud olid täitsa olemas ning tõesti jätsid mulje nagu oleks tegemist pannkoogi virnadega. Pannkooke me aga süüa ei saanud, sest kohvik pandi juba kinni :( See-eest saime aga hostelisse jõudes kooki, mis perenaine meile saabumise puhul küpsetanud oli :)

Õhtu veetsime Hokitika linnakeses ning õhtustaisme india restoranis. Pimeduse saabudes läksime vaatama Glow-worm Dell-i, mis kujutas endast ühte kaljunõlva kus oli tuhandeid helendavaid putukaid, nii et jäi tunne nagu oleks jõulukuuse küünlaid terve kaljunõlv täis pandud. Äge! :)

A perfect day

Imeline loodus, sport ning armas giid - need on märksõnad pühapäevast! :)

Nimelt käisime matkamas Abel Tasmani looduspargis, mis on Uus-Meremaal üks pisemaid kuid kõige tulusam. Päeva esimeses pooles matkasime kajakkidega mööda merd ning päeva teise poole jalgsi mööda metsa.

Kajakimatk oli lihtsalt ülim – kajakitasime pisikese saarekese äärde, kus elutsesid hülged. Need hülged olid edevad ning uudishimulikud ning nii mõnigi ronis kaljunukilt alla merre ning tuli ja näitas enda parimaid külgi. Nad ujusid kaasa meie kajakkide kõrval ning nende alt läbi. Senine arusaam, et hülged on igavad loomad on nüüdseks ümber lükatud - need loomad on super ägedad. Meie kajaki matka giid oli aga nagu kirss tordi peal ;) Üks väga nummi tüüp ja lahe isiksus, kuid matka parimaks osaks jäävad siiski hülged, mitte aga meie nummi kutt :)

Kajaki matka lõppedes toimus rannal väike piknik – kohvi, kook ning võileivad. Sel ajal kui meile lõunasööki ette valmistati jõudsime aga ujumas käia... vesi oli mõnusalt värskendav.

Kui kõht täis, siis oli aeg ette võtta teekond Torrent Bay-sse. See oli ca 2 tunnine matk – mäest üles ning alla. Teepeale sattus ka üks rippsild, mis minu jaoks, kes kõrgust kardab, oli suht hirmus kogemus. Üle ma aga selles sain, kuigi kõrvale ma kordagi vaadata ei julenud. Lõpus ootas meid taas Torrent Bay rand ning mõnusalt värskendav ujumine enne kui veetakso meid peale korjas.

Õhtul grillisime oma mägimajakeses ning nautisime veini ja lobisesime niisama ja nii pööraski märkamatult kalendris ette juba uus kuupäev. Selliseid päevi võiks aastas olla rohkem. Palun korrata!

Planeeritud rannapäev

Kuna siinsed päevad on olnud täis tegemisi, siis mõtlesimegi teha ühe lihtsalt puhkamise päeva – magada kaua ning siis lasta päikesel ning ookeanilainetel ennast hellitada.

Noh, selline oli vähemalt meie plaan, aga plaane tehakse ju vaid selleks, et kui midagi paremat teha pole, siis oleks vähemalt midagigi teha. See tähendas vaid seda, et randa jõudsime vaid korraks ja seda ka alles kell 6 õhtul, sest avastasime palju muid põnevaid ning avastamist väärtu kohti nagu Ngarua Caves, Harwoods Hole, Wharariki Beach ning Cape Farewell.

Harwards Hole-ni jõudmiseks tuli läbida ca 45minutiline matkarada, mis muideks kulges läbi metsa kus on filmitud Lord Of The Rings! :) Matkamiseks olime me taas valinud õige varustuse – kellel miniseelik, kellel plätud ehk ukerdamist jagus piisavalt, sest tegemist ei olnud lihtsa metsateega vaid tuli ronida üle kivide ning nende vahelt. Aga kuna me oleme juba osavad, siis saime ilusti hakkama :)

Wharariki Beach-i jõudmiseks tuli parkimisplatsilt jalutada ca 20minutit. Autost välja astudes tahtis tuul meid pikali puhuda ning rannas oli see veel tugevam. Rand ise oli aga VAU! Oleks nagu sattunud kõrbe.. need liivaluited. Ja milline tuul, võiks vist isegi öelda, et rannas möllas väike liivatorm – liiv tuiskas sellise hooga mööda jalgu ning nägu, et sõna otsest mõttes oli valus ja mitte vähe. Aga see vaatepilt ja elamus oli seda valu väärt!

Aga et üleüldse endesse paikadesse jõuda tuli meil läbida mõnusalt palju kurvilisi mägiteid – keerutamist on siin niivõrd palju, et kõigil v.a juhil läheb süda pahaks – juhil on FUN! Loodusega ning vaadetega hakkame juba ära harjuma, enam ei peata autot iga natukese aja tagant kinni, et pilte teha. Täna tegime seda vaid korra, kui tagasiteel avastasime musti luiki täis lahesopi – võimas vaatepilt.