Vanamees ja meri

E. Hemingway "Vanamees ja meri"
Lavastaja: Martti Helde
Mängukoht: Volta kvartal, 47b loftid
Linnateater + Von Krahli Teater

Minu jaoks oli tegemist esimese seisunditeatriga. Peab mainima, et päris huvitav vaheldus ja kui ennast eelnevalt ette ei oleks valmistanud, siis oleks see etendus ikka päris sürr tundunud. Etenduse mõistmisele aitas väga palju kaasa kava  -  ehk kel veel nägemata ja plaanis minna vaatama, siis ütleks et kava läbi lugemine enne etenduse algust on praktiliselt kohustuslik. Ja kuigi "vanamees ja meri" sai kunagi ammu läbi loetud, siis peale etendust on tunne, et peaks selle uuesti kätte võtma, et etendust veel paremini mõista.

Julgen soovitada neile, kes on sagedasemad teatri külastajad ja suudavad tehtut/nähtut hinnata ja sisu leida ning mõista. Kes aga armastavad lihtsamat/kergemat laadi teatrit, siis võib julgelt selle etenduse vahele jätta, sest sellelt etenduselt  mida mina käisin vaatamas, kõndis nii mõnigi teatrikülastaja peale 15 minutit saalist minema.

Jalutuskäik Sorini mõisa pargis

Anton Tšehhovi "Kajakas" ainetel: "Jalutuskäik Sorini mõisa pargis"

Lavastaja: Tiina Rumm

Mängukoht: Rakvere Rahvaaed

Rakvere Linnanoorte Näitetrupp

Selle lavastuse peale sattusin ma vaid asjaolul, et tegemist oli ühe hooandja projektiga. Kuna ikkagi tegemist teatriga ning veel kodulinnas, siis ei olnud mul ju tegelikult muud valikut kui projektile natuke hoogu anda. Tundus, et neid kes samuti antud projekti väärtustasid leidus veelgi, sest vajalik summa saadi kokku. Tasuks projekti toetamise eest sain ma antud etendusele pileti koos õhtusöögiga :) Meeldiv!

Laupäeva (03.08) õhtul võtsingi vanemad kaasa ning suundusime Rakvere Rahvaaeda. Tegemist oli ilusa ning mõnusalt sooja augustiõhtuga, ehk igati ideaalne etenduse nautimiseks. Kohale jõudes paluti meil valida endale sobilik laud ning seadsimegi ennast ilusti sisse. Muideks, enne etendust kava sirvides oli positiivselt üllatav tänatavate isikute nimekirjast ennast leida ;)

Etendus toimus neljas vaatuses, mis kõik mängiti erinevates kohtades -  3 pargis ning viimane vaatus rahvamaja suures saalis. Vaatused olid kõik keskmiselt 30min pikad ning igal vaheajal serveeriti laudadele järgmine käik õhtusöögist ehk kokku oli meil siis neljakäiguline õhtusöök (ja oi millised portsjonid... vene köök ikkagi!). 

Tšehhovi Kajakat olin ma enne näinud Von Krahli Teatri esitluses, kuid antud lavastus oli hoopis teise vaatenurga alt. Kuidagi lihtsam ning kergem, kuigi sisu oli endiselt sünge. 2,5h möödusid lennates -  lavastus lihtsalt meeldis. Noored mängisid südamega ning hea oli vahelduseks uusi nägusid "lavalaudadel" näha. Kel õnnestus vaatamas käia, need tõenäoliselt nõustuvad muga :) Eraldi tooksin näitlejatest välja Eliis Uudekülli, kes minu jaoks teistest enam silma paistis. Ja oh kus need noored alles said mööda rahvaaeda ringi joosta...

Kahju on vaid sellest, et etendust nii vähe reklaamiti, sest ega kui ma ise poleks seda hooandjas näinud, siis poleks ka mina sellest midagi teadnud. Teatrikülastajaid oli vähemalt sellel etendusel kus mina käisin üllatavalt vähe, ca 40-50 inimest. 

PEKO

Ülle Kauksi "PEKO"
Lavastaja: Ain Mäeots
Mängukoht: Värska laululava
Teater Vanemuine

Nagu etenduse tutvustus ise ütleb, on tegemist muistse muinasrokiga. Ja nii see ka oli. Etendus jutustab loo Peko sünnist surmani ja veel sellestki mis pärast saab. On nalja, naeru, möllu, kurbust, surma, tööd, pidu.. kõike oli. Lisaks saab antud etendusest päris paljutki teada ajaloost, seto kommentest ning uskumustest ja tõekspidamistest. Ehk siis lisaks meelelahutuslikule poolele on ka väike hariduslik külg sees. Mina igastahes sain küll veidi targemaks :)

Lisaks annab etendusele võlu see, et see on seto keeles. Ei saa ennast seto keele valdajaks pidada, kuid etendusest sain siiski ilusti aru. Küll aga pean tunnistama, et mõni nali läks kõrvust mööda. Näitejad olid suurepärased, olusti oli suurepärane ja lisaks vedas meil ka ilmaga. Mida muud sa hing tahta oskad?! Kes vähegi Värska kanti satub, sel soovitaksin vaatama minna. See on seda väärt! :)

Keti lõpp

Paavo Piik: "Keti lõpp"
Lavastaja: Priit Võigemast
Linnateater

Kiirtoidukoht. Viimane õhtu, enne kui koht sulgetakse. Toidukohtast käivad läbi erinevad inimesed.. kes sellepärast,et seal ei kohta tuttavaid, kes selleks, et lihtsalt üks latte võtta, kes selleks et leida töö, kus ei peaks vastutama... 

Lihtne, lühike ja kerge etendus tööpäeva lõppu. Naljakas, kuid mitte sisutühi ega labane.. mõtlemisainet jätkus natukeseks. Näitlejaid peab ainult kiitma, eesotsas Evelin Võigemastiga. Soovitan vaadata.

Carmen

G. Bizet’ ooper H. Meilhaci ja L. Halévy libretole Prosper Mérimée novelli järgi: "Carmen"

Lavastaja: Walter Sutcliffe
Rahvusooper Estonia

Loo sisu tõenäoliselt tutvustamist ei vaja, seega kohe lavastuse juurde :)

Alustaks muidugi sellest, et tegemist oli minu jaoks esimese ooperiga. Samas, see "Carmen" ei olnud traditsiooniline ooper (vähemalt ma arvan nii), sest sisse oli toodud päris palju ka sõnateatrit, mis mulle tegelikult meeldis, missest et see prantsuse keelne oli.

Enda jaoks olin Carmeni tegelaskuju teistsugusena ette kujutanud - särtsakas ning temperamente. Antud lavastuses jäi Carmen aga natuke tagaplaanile, jäi mõistmatuks miks kõik mehed teda tahtsid ja temasse meeletult armusid. Minu silmis jäi ta oma sõbrannade Frasquita ja Mercédès'e varju...

Don José rolli oli valitud täitma aga nii õige isik kui üldse võimalik - itaallane Mickael Spadaccini. Täpselt selline memmepojalik lõunamaalane, nii tekstilt kui ka olemuselt.

Mulle lisas muidugi veel nalja juurde see fakt, et mu kallis kaaslane oli millegipärast arvamusel, et me oleme balletti vaatama tulnud ning suur oli ta üllatus kui sai teada, et tegemist on ooperiga. Kusjuures piletid olid tema ostetud :) Terve esimese vaatuse niheles ta toolil ning mõtles, kuhu ta sattund on. Teise vaatuse keskpaigaks suutis ta aga ilusti sisse elada. Lausa nii hästi, et kui peale 5 minutilst Don José armuavaldust Carmenile viimane julges väita, et ta siiski ei armasta Carmenit, siis kostusid mu kõrvalistmelt raske ohke saatel sõnad "Oh jumal küll" :)

Üldplaanis meeldis. Järgmine kord vaatan ooperit aga keskloožist, sest parteril istudes on subtiitreid veidi ebamugav jälgida.

Manon

Kenneth MacMillani ballett Jules Massenet’ muusikale: "Manon"
Koreograaf-lavastaja: Kenneth MacMillan
Lavastaja: Karl Burnett
Rahvusooper Estonia

See on lugu Pariisi ihaldatuimast kurtisaanist, kellest saab aga põgenik ja tagaotsitav Louisianas. Manon armub noorde Des Grieux’sse, kuid armastus rikkuse vastu paneb ta siiski abielluma vanahärra G.M-ga. Kõik kolm saavad uuesti kokku peol, kus mõlemad mehed Manoni ümber tiirlevad. Manon otsustab põgeneda koos noore Des Grieux-ga, millest saab alguse tema õnnetuste rada...

Tegemist on väga väga hea balletiga. Kuna balleti sisuga sai tutvutud väga väga ammu, siis esimeses vaatuses oli veidi raskusi arusaamisega, et kes on kes. Pärast kava soetamist saabus aga selgus majja. Põnev! Laval koguaeg tegevus käib ja nii möödusid kolm vaatust vägagi kiiresti. Julgen soovitada! :)

Maja

S.Mrožek, J.Fosse, T.Tohver: "Maja"
Lavastaja: Tamur Tohver
Mängukoht: Laitse Graniitvilla
PolygonTeater

Vana maja, kuhu saabuvad mees ja naine kes otsivad üksindust, et olla kahekesi - olla üksinda teineteises. Aga keegi tuleb ju ikka?!
Vana maja, kuhu murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Otsivad inimesi, aga kas keegi ikka tuleb?

Täielik absurd etendus. Pean tõdema, et etendusest lõplikult ei saanudki täiesti aru, võib-olla sellepärast, et olin reisist veel surmväsinud, aga võib-olla poleks täiesti värskena ka aru saanud. Karin Rask-i tegelaskuju (siis kui ta mängis ühte kolmest sõbrast) oli nii armas naiivitar, selline rõõmus ja positiivne - nunnu :)

Graniitvilla ise meeldib mulle aga endiselt. Õhtusöök oli maitsev ning sellised toad, nagu seal majutuseks pakutakse on ülilahedad - nagu pisike korter - kahekordsed. Soovitan sealsetele etendustele juurde broneerida ka õhtusöögi ning võimalusel jääda ööseks - teeb tavalise teatriõhtu natuke erilisemaks :)

Misery

Stephen King: "Misery"
Lavastaja: Eva Klemets
No99

Foto: Tiit Ojasoo

Kuulus kirjanik satub autoõnnetusse. Tema leidjaks on kirjaniku üks suurimaid fänne - haiglaõde, kes viib ta oma koju paranema. Õe eesmärgid ei ole aga mitte üllad. Talle ei meeldi tema lemmiktegelase saatus, mispeale sunnib ta kirjanikku kirjutama uut romaani - tema elu parimat romaani, mis oleks lugemiseks vaid tema suurimale fännile, tollele haiglaõele. Tekib juba küsimus, kas parem ei oleks surra, sest elu on piin...

Super etendus, midagi täiesti teistmoodi. Tekib tunne, nagu vaataks põnevusfilmi.. või siis õudusfilmi. Ei teagi kumba, aga terve etendus on jube põnev, ootad (või kardad?) mis järgmiseks saab ning kuidas see kõik lõppeb. Ning osatäitjaid ei saakski vist paremini valida - tundub, et Marika Vaarik ning Peeter Volkonski oleks nagu loodud antud rollide jaoks. Etendus, mida tasub vaadata!

Sugrierror

Türnpu/Klemets/Koldits: Sugrierror
Mängukoht: Põhuteater

Mäng soomeugri teemadega - nii ütleb etendust tutvustav intro tekst ja nii oli ka.

See oli midagi täiesti teistsugust, midagi, mida ei osanud isegi ette kujutada. Tegemist oli improvisatsiooni teatriga. Igaüks rääkis isekeeles, milledest teised aru ei saanud, aga samas mõisteti üksteist ikka. Nii erinevad, aga samas nii sarnased.

See kas meeldib või ei meeldi, ei julge soovitada, aga võiks ju. Samas, mis kasu sellest on, sest seda enam ei mängita ja iga etendus on nagunii isenägu ja täiesti unikaalne. Kes nägi see nägi, loodetavasti mõistis ja nautis. Mina nägin, mina nautisin. Meeldis.

Tuhkatriinumäng

Paul-Erik Rummo "Tuhkatriinumäng"

Lavastaja: Margus Kasterpalu
Draamateater

Foto www.draamateater.ee

Ei, see ei ole etendus tuhkatriinu muinasjutust. Seda võib mingil määral vaadata kui muinasjutu järgset lugu - 19 aastat peale muinasjutu õnnelikku lõppu. On olemas tuhkatriinu (d) ning ka imeline kirstallking, mida iga tuhkatriinu ühel päeval loodab endale saada. Aga see kõik on mäng...
Ma ei tea miks, võimalik et pika komandeeringu tulemusel tekkinud väsimusest, kuid vähemalt esimene vaatus minu jaoks venis, ma ei saanud hästi aru. Lugedes arvustusi, pidavat see tükk olema just midagi teatriarmastajatele või isegi teatrigurmaanidele, kuid minus ta paraku mingeid ülevaid tundeid ei tekitanud. Samas mõtlemisainet siiski andis ning päris külmaks ei jätnud... Näitlejad olid loomulikult suurepärased ning Ita Ever on tõeline staar igas rollis, ükskõik kui suur või väike see ka on....

Vargamäe Voonake

A.H.Tammasaare "Vargamäe Voonake"
Lavastaja: U.Lennuk
mängukoht: Vargamäe
Albu projekt

Klassikaline Tammsaare oma klassikalises headuses suurepäraste näitlejate poolt esitatuna.

Üllatuseks mulle eneselegi oli tegemist minu esimese etendusega Vargamäel, ja mulle meeldis. Kahjuks siiski tervet etendust ei õnnestunud täies mahus nautida, sest teise vaatuse ajal pälvisid enamuse minu tähelepanust sääsed, kelle maha nottimisega ma osavalt tegelesin. Seega järgmine kord võiks korraldajad sääsetõrjet pakkuda nagu enamikel suvelavastustel kombeks, sest kui enamuse ajast linnas mööda saata, siis läheb meelest, et peaks sääskedega arvestama. Aga etendus on vaatamist väärt ja just Vargamäel!

Pariisi linnas Londonis

Veljo Tormis: "Küladevahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis"
Mängukoht: Veljo Tormise sünnitalu Kõrveaial

Tegemist on eelmisel suvel Veljo Tormise 80.juubeliks lavastatud etendusega, kus Noorte Segakoor Vox Populi koos lavastajate Anne Türnpu, Eva Klemetsi ning noorte näitlejatega toovad publikuni unustamatu vaatemängu.

Etendus algab hilisõhtul, väljas on juba hämar. Kuid seda efektsem on teekond parkimisplatsilt taluhoovile, mis kulgeb mööda tõrvikute ja küünaldega valgustatud rada metsast kostvate helide ning hõigete saatel. Metsa ja valgusmängu kasutatakse selles lavastuses veelgi kuid lõpuks jõuab rahvas talu taha üles seatud lavani. Meil õnnestus sellel hetkel ka korraliku vihma osaliseks saada, mis aga ei häirinud üldse, pigem vastupidi, andis veel juurde.. valgusvihkudes peegelduvad vihmapiisad... Lavastus, valguskunst, koor, näitlejad.. kõik oli väga väga kihvt. Mulle väga meeldis. Aitäh D&G :)

Head ööd, ema

Marsha Norman: "Head ööd, ema"
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Mängukoht: Hüüru mõis
MTÜ Mõisateater

See on tükk, kus loo lõpp saab kohe loo alguses kõigile selgeks - närviliselt tuppa sisenev peretütar annab mõista, et midagi on toimumas. See ei jää märkamata emale, kes mõne minutu möödudes saab teada, et tütar plaanib õhtul enesetapu sooritada. Edasine seisnebki selles, et ema üritab tütart ümber veenda, küll heaga, küll halvaga, kuni alla annab ...

Teema on tõsine ning teema on ajatu. Nii Veesaar kui Sallo mängivad väga hästi, kuid lavastus ise eriti ei köida. Taban korduvalt ennast vaid näitlejate dialoogi kuulmas, samas jälgimata mis laval toimub. Midagi jäi puudu, kuid see on pigem etteheide lavastajale kui näitlejatele.

Iha jalakate all

J. O`Neill: "Iha jalakate all"
Lavastaja: Roman Baskin
Mängukoht: Kurgja, Carl Robert Jakobsoni Talumuuseum
MTÜ Kell Kümme

Foto: MTÜ kell 10 kodulehelt

On vanamees ja on kolm poega. Vanemad pojad põgenevad kodunt, et minna õnne otsima mujalt. Noorem aga jääb, sest tahab seda mis talle kuulub - talu. Vanamees toob majja noore naise, naise kes ei hooli vanamehest kuid kes tahab endale talu. Vanamees ei plaani seda aga talle jätta, sest too ei ole tema liha ja veri, aga kui too sünnitaks temale poja... Noorem poeg vihkab oma võõrasema, vihkab oma ema mälestuse nimel ning vihkab, sest too tahab endale midagi mis talle kuulub. Toimub aga pööre, ning vihkamisest saab armastus...

Mängukoht on super, ning meil vedas ka ilmaga - lihtsalt perfektne. Etendus mulle meeldis, nii Kaljujärv kui ka Lauk tegid suurepärase etteaste ning mängukohta kasutati väga osavalt. Lõpplahendus oli kuidagi nagu ta oli, kuid see oli juba teose probleem... Selle suve üks parimaid etendusi mida vaatamas käinud.

Lendajad

J. Tätte "Lendajad"
Lavastaja: Tõnu Kaljuste
Mängukoht: Naissaare, Omari küün

Lugu sellest kuidas kolm meest otsustavad laevaga minema seilata ning kuna meestel on merel ka süüa vaja, siis selleks otstarbeks röövitakse kaasa ka naine, kes siis söögipoolise eest hoolt kannaks.

Etendus on selline veidi vana Eesti naist ülistav, kohati lausa naljakas. Üldmulje on aga nõrk, oli aru saada, et tegemist on tellimustööga ja tuleb väga hästi välja, et Tätte oli enne oma reisi korralikult tühjaks pigistatud. Ju pandigi rõhku Tätte nimele ning mängukohale, sest etendus ise kahjuks erilist elamust ei pakkunud :( Õnneks üritas aga meie kapten vähemalt kaatrisõiduga õhtut päästa ja tuju paremaks muuta :)

Skapini kelmused

Molière "Skapini kelmused"
Lavastaja: Elmo Nüganen
Mängukoht: Lavaauk
Linnateater

(Foto: Linnateatri kodulehelt)

„Jõuka isanda teener Scapin on osav manipulaator ja isekas petis nutikas kavalpea, kes paneb oma oskused mängu, et peremehelt mitte peksa saada et aidata kahte noort armastajapaari, keda isad soovivad vastu nende tahtmist kellegi teisega abiellu sundida. Commedia dell’artest tõukunud näitemäng (vahemärkusena tuleb öelda, et maskiteater sai alguse siiski Prantsusmaal, mitte Itaalias) pakub ohtralt totraid olukordi situatsiooni- ja sõnakoomikat ning ihnetel vanameestel naha üle kõrvade tõmbamist sissevaadet põlvkondade konflikti ajatusse olemusse.“
(Väljavõte kellegi F. Scapini poolt toimetatud originaalkäsikirjast ajalehes Le Monde ilmunud tutvustusele enne Molière’i näidendi esmalavastust Pariisis)

Nüganen on võtnud Lavaaugust kõik mis võtta annab ning nagu etenduse tutvustus ütleb "mängivad need kes peavad". Nii see on, mängivad tõesti need kes peavad, noored on täis mängulusti nii et 2h saab märkamatult läbi. Mulle meeldis, väga! :)

Saatuse heidikute kuu

Eugene O'Neill "Saatuse heidikute kuu"
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Mängukoht: Laitse Graniitvilla
Draamateater

Tegevus toimub 1923. aasta septembris ühes hooletusse jäetud Connecticuti farmis. Farmi eest kannab hoolt vanamees koos oma teravkeelse tütrega, sest kolm perepoega ei ole suutnud oma isa välja kannatada ning olid otsustanud järge mööda kodust lahkuda ja omal käel hakkama saada. Farmi omanikuks on noor mees - alkohoolik ning peremehe joomakaaslane, kellesse peretütar armunud on. Ühel kuuvalgel ööl plaanib vanamees noortele kavalat intriigi, ent noored saavad sellest peagi aru ning selle asemel saab sellest kuuvalgest ööst hoopis tõerääkimise ning armastuse öö.

Tõsine ning kurb lugu, kuid hoolimata sellest on pool etenduse ajast kõht naerust krampis ning suu kõrvuni peas. Super hea esitlus kõikidelt peaosatäitjatelt - Kersti Heinloo, Jaan Rekkor ning Märt Avandi. See on lavastus mida peab nägema. Ülivõrdes SUPER hea!

Noor Eesti

Tekst: Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg ja Jaanus Rohumaa
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Rakvere Teater

Foto: Rakvere Teater

Rakvere teatri selleaastane suvelavastus viib meid tagasi aastasse 1917, andes meile võimluse kohtuda selle aja suurkujudega: Marie Under, Henrik Visnapuu, Ants Laikmaa, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Johannes Semper, August Gaililt.

Johannes Semper kutsus eelpool nimetatud suurkujud kokku, et taastada kirjandusühendus "Noor Eesti", kuid selle asemel sündis hoopis midagi uudset - "Siuru".

Ilus luule, kaunid ja väljapeetud näitlejad, teatripark, mis õhtu hämaruses aina maagilisemaks muutus - nii võiks kirjeldada seda õhtut. Näitlejatest jäid eriti silma Mait Joorits ja Peeter Rästas.

Lisaks peab kiitma veel teatri korralduslikku poolt - istmealused, soojad pleedid ning sääsetõrje. Küünaldega valgustatud tee parklani. Super!

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...

Andrus Kivirähk: "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..."
Lavastaja: Merle Karusoo
Draamateater

„See maja seisab keset Südalinna –
ei kaitse ingel teda, vaid kultuur!
Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna.
Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur.“
/Juhan Viiiding/

Eesti Draamateatri 100 aastapäevale pühendatud etendus. Teatri tellimus esitati sakslaste poolt kahele Peterburgi arhitektile, kes kummalisel kombel ennast ühel päeval avastavadki Tallinnast, et täita sakslaste tellimus. Kuigi tellimus tuli sakslastelt annavad juhtnööre arhitektidele nii sakslased kui eestlased.. sakslaseid huvitab välimus, eestlaseid huvitab sisu.

Muhe ja koomiline, sai naerda nii sakslaste kui eestlaste üle. Väärt vaatamist.

Vaata, ma kukun

Johanna Emanuelsson: "Vaata, ma kukun"
Lavastaja: Diana Leesalu
Linnateater

"Kuidas see küll nii läks, et ühel hetkel ongi meil ainult kaks valikut - kas lihtsalt tantsida pimesi läbi lõputu elu või asuda mässama selle maailma vastu, mis on meid sünnitanud?"

Lugu noortest inimestest, kel vaja teha omad otsused ning korraldada oma revolutsioon(id). Aga ka need, kes on revolutsiooni taga, on tegelikult lihtsad inimesed, kes vajavad vaid armastust, mõistmist ja soojust. Lavastaja sõnul on see lugu inimestest, kes karjuvad appi, et leida abikätt, mis takistab neid kukkumast.

Tore õhtune ajaviide, peale mida jääb Veiko Tubina poolt kirjutatud etenduse nimilugu "Vaata, ma kukun" veel mõneks ajaks kummitama.