2008

Vaadates täna sõbra poolt saadetud videot, kus tema võttis kokku oma 2008 aasta, hakkasin ka ise mõtisklema, et mida aasta 2008 mulle kaasa tõi.

Minu jaoks oli see sündmusterohke aasta, kurb aasta, enamjaolt täis pisaraid, hingepiinu, pettumusi, stressi ning südamevalu. Õnneks leidus ka hetki, kus näol laius naeratus ning silmis kumas õnnesära.

Minu jaoks on aasta 2008 see, kus:

• sain kätte magistrikraadi. Aasta algus oli kibekiire, sest magistritöö vajas lõpetamist ning jaanuari lõpus õnnestus see edukalt kaitsta nii koolis kui ka Volvo Aero meeskonna ees. See tõi kaasa nii rõõmu kui kurbust - eesmärk oli edukalt saavutatud, kuid lahkumine oli raske. Maha jäi terve hulk toredaid inimesi, kes olid saanud osaks minu igapäeva elust. Samas Eestis ootasid juba vanad sõbrad ning uued tegemised, mis kergendas lahkumisvalu.
  

• reisisin esimest korda väljaspoole Euroopat. Vaid paar päeva peale Eestisse naasmist tuli taas asjad pakkida ning teele asuda teisele mandrile - ees ootas ligi kuu pikkune reis (USA-Honduras-Guatemala) ning Manueli külastus. Reisida ning sõpru kohata on alati tore. Ja kui ei ole veel teineteist kaua näind, siis on taasnägemisrõõm mitmeid kordi suurem, kuid nagu alati, lahkuda on kurb, eriti teades, et taaskohtumiseni võib kuluda aastaid.
  

• asusin taas tagasi tööle Net Group'i. On hea minna kohta, kus sind oodatakse ning Net Groupis on selline tunne. Ees ootasid uued projektid koos uute eesmärkide, väljakutsete ning inimestega. Tõsi, lisaks väljakutsetele tõi töö kaasa ka unetuid öid, stressi ning paraku ka kõrbemist, suutmatusest kõigega hakkama saada.
  

• ostsin korteri. Tegelikult lausa 2 korda - esimene kord Lauriga pooleks ning teine kord siis juba päris omaette, kuid siis juba palju pisema. Nüüd on mul siis oma kodu, mis sest, et suhteliselt sisustamata veel, kuid küll jõuan.
  

• lõppes minu 4,5 aastat kestnud suhe. see on ka põhjus, miks oli vaja osta uus korter. Õnneks oli tegu mõistliku lahku minekuga ehk saame siiamaani hästi läbi, kuid ma usun, et seda ei ole vaja öelda, et ükski lahkumineks pole kerge ega rõõmus sündmus. See on ka sündmus, mis pani enamikke mu tuttavaid õhku ahmima, suutmatusest (tahtmatusest) seda uskuda.

• sai osaletud esimest korda xDream võistlussarja A-rajal. Esimesele etapile sai mindud praktiliselt ilma igasuguse ettevalmistuseta ning lisaks sellele oli minu jaoks tegu uue tiimiga. Võistlused aga näitasid, et tiimina toimime ilusti (mistõttu homme registreerime uueks hooajaks sama tiimiga) ning suutsime võistlused edukalt lõpetada (v.a II etapp, aga see on omaette teema).
  

• langesin esimest korda varaste ohvriks. Meie uue korteri panipaika murti sisse, kus varaste saagiks langes minu rattavarustus. Kusjuures, sisse murti 2 nädalat enne uut võistlust, seega tuli kiiremas korras taskust välja käia korralik summa, soetamaks uus varustus. Ei ole tore!!!
  

• sai osaletud MM'l. Tegemist oli 24h Rogaini MM'ga, mis sel aastal toimus Eestis, Karula Rahvuspargi territooriumil. Võistlus oli korralik seiklus: joostes elueest nii kuis jalad võtsid kui keset ööd pimedas metsas kuulsime urinat; ukerdades soos ja ületades kraave, lootuses, et sisse ei vaju; kannatades valu, mida katkised jalad põhjustasid ning trotsides väsimust ja septembrikuist külma. Oli raske ning tõi nii mulle kui ka Pirgitile kaasa korralikud vigastused, mis meile mõlemile mõningast treeningkeeldu tähendas.
  

• sai talutud suuremas koguses südamevalu. Kui on inimesi, tegusi, sündmusi, mälestusi ja asju, mis panevad südame tuksuma ning silmad särama, siis nendest ilma jäämine mõjub vastutpidi. Mõni asi ei saa veel alatagi, kui see juba lõppeb, Mõnda märkad alles siis kui taipad, et oled sellest ilma jäänud. On inimesi keda pead heaks sõbraks, kuis siis löövad sulle noa selga. On inimesi, keda pead usaldusväärseks, kuid siis valetavad sulle otse silma vaadates.
  

On vaid 2 asja, mis aitavad mul koguda positiivset energiat. Need 2 ilma milleta ei saa, on sport ning sõbrad. Tõenäoliselt ka sellepärast on treeningute arv suurenenud ning treeningkeelud tundunud piinarikkamatena kui eales varem.

On vaid 2 inimest, kes teavad millest ma räägin, kes teavad, mis toimub mu peas, kes teavad kõike, mis on minuga selle aasta jooksul toimunud... kes mõistavad. Pirgs ja Maris, aitäh, et olemas olete!

Aga nüüd ma ei imesta enam, miks must tänaseks hetkeks on järele jäänud emotsionaalselt vaid inimvare - keegi, kes manab hommikul ette rõõmsa näo, sukeldub tööse ning tuleb õhtul koju, et lasta pisaratel voolata. Jah, ei olegi nii tugev kui pealt paistab.

Ma tõsiselt loodan, et 2009 tuleb parem.

Jõulud

No tee mis tahad, aga mulle hakkavad jõulud vastu - lihtsalt ei meeldi ja kõik. Vaiksest pühast on saanud suurusehullustus ning totaalne õudusunenägu - isegi pühade tõttu saadavad vabad tööpäevad ei paku rõõmu. Ausõna, 10 korda rõõmsama meelega teeks tööd - pääseks vaid jõuludest.

Ootan, et need "pühad" juba läbi saaks...

Intervallid...

Edumeelselt olen juba 2 päeva oma 6 kuu treeningplaanist kinni pidand! :) Täna oli siis see päev kui ma üle-ma-ei-tea-kui-pika-aja jälle intervalle jooksin. Oioi kui raske oli... kui kunagi ammu intervalle sai joostud, siis oli lõigu pikkuseks max 400m, kuid mu geniaalse plaani järgi oli täna kavas 2x 1600m.

Jooksen kõigest väest, ise vaikselt mõtlen, et nii, kohe-kohe on lõpp, kui i-pod teatab, et esimesed 500m on joostud... 500m :O mismõttes :S. kütan täiel jõul edasi, i-pod teatab 800m joostud (oma peas olin ma juba ammu finishi ületanud), oi kange tahtmine lõpetada, aga uhkus ei luba ja nii edasi kui i-pod loeb 400m lõpuni... 300m lõpuni... 200m lõpuni... 100m lõpuni.. congratulation, you managed to compleate your workout. Yessssss.... oih, üks kord veel. Aga siis ma juba teadsin mida oodata ;)

Ei, ei olnud lihtne.. ja kes ütles, et peaks lihtne olema. Järgmine nädal jälle :D

Pirgs arsti juures

Pirgsil kand valus, trenni teha ei saa.. nojah, mis siis ikka ja läheb spordiarsti juurde. Tegemist arstionuga, mitte päris vana, aga noh.. üle keskea. Pirgs kurdab siis oma häda ära ja arst käseb Pirgsil laua/voodi (mis iganes asi see on) peale pikali heita. Nooh, Pirgs teeb mis kästud.

Arst: "Üldiselt ma prille ei luba siin lamades ette jätta, aga teil on hea aura"
Pirgs mõtleb, et mida asja.. aga noh, tore kui hea aura ju.
Arst katsub Pirgsi kanda... Mnjaaa, valu teeb. Arst haagib Pirgsil rinnahoidja lahti... hmmmmm... Pirgsil hakkab vaikselt imelik ja siis hakkab arstionu teda igat pidi väänama ja venitama. Peale ca 15min kamasuutrat (Pirgs nimetas seda nii) katsub arst uuesti Pirgsi kanda... uskuge või mitte, aga enam polnud valus!!!

Pirgs on endiselt hämmingus ning astub arstikabinetist välja ning helistab mulle, ise naerab täiega ja räägib midagi kamasuutrast ning, et tal valu läind ja nii kerge olla, et lausa lendab. Ja siis ütleb, et tead, ma pean sinna varsti uuesti minema, aga ma ei julge.. nii imelik on.

Igastahes, Pirgs... palju edu tänasel järjekordsel kamasuutra sessioonil :P

6 Months to the Marathon

Kopenhaageni maratonini on jäänud natuke vähem kui 6 kuud ning plaan treenimiseks olemas. Njah, see muidugi on küsitav kui palju ma sellest plaanist kinni jõudan pidada (kust võtta aega ja kust ammutada motivatsiooni). Aga ikkagi, lihtsam treenida kui vähemalt plaangi olemas, sest muidu on mul kombeks üle treenida kui tuhin peale tuleb.

After every short run:

• Box Step with Knee Drive: 2-3sets x 15reps (each leg)

• Bench Dips: 2-3sets x 15-20reps

• Dumbbell lunges: 2-3sets x 15reps (each leg)

• Oblique crunches: 3sets x 20reps

• Squat to presses: 2-3sets x 15reps

• Push-ups: 2-3 sets x 15-20reps

• One leg squats: 2-3 sets x 15reps (each leg)

• Supermans: 3sets x 20reps

• Cool down: 5-10 minutes of light jogging/walking and plenty of stretching

Saa siis nendest naiste tujudest aru...

Millalgi pärastlõunal alustab Pirgs muga vestlust:

mju said:
kle
Little Devil said:
nuuh
mju said:
nutame vahepeal natuke
Little Devil said:
miks
mju said:
hea on
Little Devil said:
kle, ei ole
mju said:
;(;(
Little Devil said:
pärast on nägu kriimus ning silmad punased ja paistes ning kõik küsivad mis viga on
mju said:
no aga nuta seltskonna mõttes :H

Et siis nagu mismõttes??? Aga noh, ega see mingi saladus pole, et Pirgs veits napakas on ja samas see on ka suht teada, kuidas tal tuju heaks teha... tuleb jooksma minna :)

Seega õhtul ajasime dressid selga ja Nõmme poole me jooksusammul lippasime. Nõmmele jõudes on alati küsimus, et mitu tõusu me jookseme. Kuna viimasel ajal ainult lauget maad jooksnud, siis võtsime eesmärgiks 3 pikka tõusu (esimeseks korraks piisavalt hea, arvestades, et tõusud ei kuulu just Pirgsi lemmikute hulka). Nii me siis tiirtutasime seal metsa vahel. Oi, seal oli meeletult ilus - armsalt valged teerajad ning taevast sajas muudkui laia valget lund. Superlux!!! Loodus ja sport mõjusid Pirgsile hästi ning nutta ta enam ei tahtnud ja ma ei pidand ka lihtsalt seltskonna mõttes nutma hakkama :)

Lõppkokkuvõtteks 22km, 5 pikka tõusu ning mega enesetunne!!! :)

Siiski vist maratonile..

Kuna Pirgs on Lätis mingil x koolitusel, siis pidin täna üksi jooksma minema. No mis teha, panin tossud jalga ning Rocca poole teele ma asusin. Kõnniteed olid juba mõnusalt lumest puhtad ja suuri lompe ka polnud ning lisaks oli ilm ka mõnus. Arvestades, et tegu oli suhteliselt suurepärase jooksuilmaga, jooksjaid siiski eriti polnud. Vabaõhumuusemi juures siiski kohtan ühte, ja oi, tegemist Sergeiga. Sergei pööras otsa ringi ning nii mu üksi jooksmine läbi saigi :) Mõnus - samm läks kiiremaks, väsimust polnud, lõbus oli (Sergei rääkis mulle anekdoote) ning nii see ring märkamatult läbi saigi.

Igastahes, see kui mõnus ja lihtne täna joosta oli pani mõtlema, et peaks vist siiski selle maratoni vana aasta lõpul ära tegema. Kuida saakski aasta nii mööda lasta, et maratoni ära ei jookse...

Orienteerumas

Winter xDream on lähenemas, seega vaja usinalt harjutada. Nüüd on veel suurem motivatsioon treenida, sest sel korral saab olema meil sisemine konkurents - nii uskumatu kui see ka ei tundu, läheb meie firmast starti kolm võistkonda. Ja loomulikult eneseuhkus ei luba ju meil kui kõige kogenenumal võistkonnal teistele alla jääda.

Niisiis, laupäeval ärkasin Marko kõne peale üles, ajasin jooksuriided selga, otsisin juba kuskile karbi põhja ära pandud kompassi ning SI-kaardi välja ja asusin koos Markoga Männiku poole teele. Sel korral ei olnud tegemist tavalise kaardiga, vaid peegeldatud kaardiga (nii üle ida-lääne telje kui ka üle põhja-lõuna suuna). Selgeks saanud, et kuda seda kaarti nüüd lugema peab, võtsime ämbrist kaardi ja esimese punkti poole me teele asusimegi.

Metsa all oli lund veel piisavalt, kuid kuna väljas oli paar pluss kraadi, siis oli tegemist paraja sopaga ja ega lihtne joosta polnud. Marko jooksis nagu jänes ees ja ma püsisin hoolega kannul, jälgides üheagselt nii kaarti kui ka jalge esist, sest kraave, auke, oksi ja muid takistusi oli Männikul rohkemgi kui vaja :D Üldjoontes saime kaardi lugemisega ilusti hakkama, kuigi enamus aega kulutasime vast küll punkti panemiseks kaardile kui punktist punkti jooksmisele. Paar korda suutsime ära ka eksida. Vahemaad olid lihtsalt nii väiksed ja me ju tahtsime rohkem joosta. Igastahes 2 tundi kulus märkamatult ja lõpuks saime disklahvi, sest olime ühte punkti 2 korda võtnud ja ühe võtmata jätnud. Aga sellegipoolest oli mõnus sportlik laupäev ning korralik trenn :)

Alustame "rahulikult"...

Juba mitu nädalat olnud meil Pirgsiga idee, et võiks taas jälle koos jooksmisega alustada, kuid kuna Pirgs oma vigastuse pärast kardab ja ega mu jalgade olukord ka kiita pole, siis võtsime vastu otsuse, et alustame lühikese distantsiga ning rahuliku tempoga.

Täna siis oligi see päev, mil me lõpuks jälle koos jooksurajale jõudsime. Aga meie igat pidi läbi mõeldud plaanist (joosta lühidalt ja aeglaselt) läks asi küll "tsipa" mööda. Ehk siis jooksime lume ja lörtsi sees 11km sama ajaga, mis meil tavaliselt meie normaalse tempoga heades ilma- ning teeoludes kulub.

Aga vähemalt plaan oli hea :) Ja peale jooksu oli tunne ka hea, mis ongi peamine! :)

Suusalumi suusalumi...

Endalegi üllatuseks sain sel talvel kohe esimese lumega ka suusa alla. Palju kilomeetreid läbitud sai, seda ei oskagi öelda.. ajaliselt ~45min.

Oma suuski mul loomikult Tallinnas pole, seega sai laenutatud ja ega väga heaks neid just pidada ei saa. Aga noh, proff oskaks nendega ka sõita, mina see eest kakerdasin kuidagi moodi ning lisaks suutsin 3 korda kõhuli ka käia :D peaks mainima, et ei olnud lihtne ning poole tõusu peal pidin üldse otsad andma, kuid lõpuks jõudsin ikka üles. Mäest alla tulemisest ei maksa vist väga rääkida... See käis ikka Ereti moodi - lõpetades tagumiku peal ja otse hanges...

Aga ega seda jaksu muud moodi tule kui kilomeetreid kogudes, seega loodetavasti homme jälle :)

Jookse ja tee head :)

28.detsembril toimub taaskord vana-aasta jooks, kus kogu osavõtutasu annetatakse heategevusele. Lisaks maksab Nordea pank iga lõpetaja eest 50 EEKi heategevuseks. Distantse on kavas kaks - 6,2km ning maraton (42km).

Eelmine aasta osalesin ning ühtlasi jooksin ka oma elu esimese maratoni. Samuti vandusin ma endale, et ei iial enam, kuid taaskord liiguvad mu peas mõtted võtta ette maratoni rada. Loodetavasti on selleks ajaks paks lumi maas (eelmine aasta oli vaid vihm, tuul ning külm).

Igastahes, mõelge. Tõenäoliselt märksa tervislikum toetusviis kui lihtsalt toestuskõne teha või sms saata, ise samal ajal kodus piparkooke süües ;) Ise olen kinldasti jooksmas - kas just maratoni, see veel selgub.

Info: DnB NORD Panga vana-aasta jooks

IX TA OK Rogain

3 nädalat peale Rogaini MM'i (11.okt) toimus IX TA OK Rogain (8h) ning iseenesest mõistetavalt oli nii minul kui ka Pirgitil vaja seal osaleda. Põlvevigastuse ravi lõppes ka ju juba tervelt nädal aega enne võistlust (Pirgitil paar päeva enne võistlust) ja vahepeal sai isegi 2 korda jooksmas käidud (tervelt 20min korraga!!!).

Kuna otsustasime endaga kaasa võtta ka mõned vastassoo esindajad, siis otsustasime, et stardime sel korral eraldi võistkondades ja veame metsa veelgi rohkem inimesi - selle ala uustulnukaid ;) Nii me siis olimegi 11. okt varahommikul võistluskeskuses, kannatamatult kaarti ootamas, et saaks alustada raja planeerimist.

Kuna sel hetkel kui kaardid kätte saime veel Rogaini vana kala Meelikut kohale polnud jõudnud ning mu teised võistkonnakaaslased (Kuldar ning Timpss) olid rogainil uustulnukad, siis esialgse raja planeerimine jäeti suurel hulgal minu hooleks. Ja nagu teada, meeldib mulle (ja ka Pirgsile) suuri plaane teha (kuidas siis muidu kõrgeid tulemusi saavutada kui plaan on väike) ja nii ma siis kritseldasin seda rada sinna kaardile, Kuldar ja Timpss aitasid ka kaasa :) Lõpptulemusena joonistasime maha esimese 4h raja, et eks siis rajal planeerime edasi. Lõpuks jõudis Meelik ka kohale ja vaatas meie geniaalse raja üle. Peale seda kui ma rõõmsalt talle teatasin, et see on vaid rada võistluse esimeseks pooleks, oli tal vaid üks kommentaar: "hullud".

Igastahes, kell 9:30, kui kõlas stardipauk, asusid võistkonnad PRAASNIK ning Kopli Liinid koos ülejäänud 328 võistkonnaga teele - iga võistkond omas suunas ning omas tempos, oma planeeritud rajaga, kuid ühe eesmärgiga, koguda niipalju punkte kui võimalik ning mitte finishisse hilineda.

Kui meie esialgne plaan nägi ette, et panustame jooksule ja eelistame korralike teid läbi metsa ja üle kraavide lõikamisele, siis peale paari esimese punkti korjamist muutsime taktikat - ikka otse - üle kivide ja kändude, läbi soo ja läbi kraavide :) Ei olnud just palju aega stardist möödunud kui Timpssil ning Kuldaril jalad märjad olid ja ega minul ning Meelikulgi kuivade jalgade rõõmu kauaks polnud. Ja kui keegi peaks arvama, et oktoobris on jõe- või soo-vesi soe, siis ma pean kahetsusega teatama, et te eksite! :) Samuti, kui te arvate et pikkadest jooksupükstest on nõgesemetsas abi, siis te jälle eksite. Aga noh, rahvasuu räägib, et nõgese kõrvetus on tervisele kasulik ning kui seda fakti arvestada, siis sel korral oli tegu vägagi tervendava võistlusega ;) Ja loomulikult, üks rogain ei oleks ju õige rogain minu jaoks kui ma kuskile kõhuli ei käi või p****** ei kuku. Sel korral õnnestus mul mööda langend puud kraavi ületades tasakaal kaotada ja nii ma tagumik ees sinna parajasse sopa-auku lendasin :D

Umbes 2,5h rajal oldud ning jõudsimegi esimesse joogipunkti, enne seda sai Kuldar veel tehakorraliku trepijooksu, sest just temale andsime me SI-pulga, kuna tal näis energiat üle olevat pidevalt ringi keksides :) Väike paus peetud ning muudkui edasi. Oiii, nüüd tulid pikad vahemaad... jookse ja jookse ja punktini ikka veel aega. Tundus, et ka mu sportlastest võistkonnakaaslstel hakkas siis juba raskeks muutuma. Timpss kommenteeris, et tal ei ole elus nii rasket füüsilist trenni olnud kui see võistlus ning siis tõdes, et selleks hetkeks polnud isegi poolt võistlusest veel läbi :D Vaikselt kannatades, ignoreerides valu mida vanad vigastused vaikselt tekitasid, sai ikka edasi liigutud. Kaarti uurides jäi selgusetuks, kummal pool jõge järgmine punkt asus, otsustasime jõge mitte ületada ning suundusime punkti juurde... jee, punkt leitud... kuid see oli teisel pool jõge :D Mis siis ikka võtsin Kuldarilt SI-pulga ning läksin punktile järgi (kuigi Kuldar avaldas soovi seda ise teha). Oii, vesi oli külm, aga mõnus :) Samal ajal kui ma keset jõge kakerdasin kasutasid teised võimalust puhata ja keha kinnitada ja siis pidime tõdema, et meil on jook otsas - ühtki joogipunkti ka enam ette ei satu, kui just ei plaani võistluskeskusest läbi minna, mis tähendaks aga lisaringi. Samas, ilma joogita ka ei saa jätkata, sest läbi oli alles napilt üle poole võistlusest. Kuna meil oli kaasas spordijoogipulbrit, siis ronisin ma tagasi sinna jõkke, kus just veidi aega tagasi olin olnud ning täitsin pudeli jõeveega - probleem lahendatud ning täiskiirusel edasi järgmise punkti poole.

Tuli välja, et jõevesi oli mu jalgadele hästi mõjund, sest väsimus oli läind ning tuju oli taas joosta, millegipärast mu võistkonnakaaslastele see ei sobind ning Meelik tahtis mind takistada ja keeldus jooksmast... hmmm. Nii me siis liikusime, vahelduva eduga joostes ja kõndides. Siis helistas Pirgs ja saime teada, et meil vaid mõni punkt rohkem kui neil.. MISMÕTTES?????? Igastahes see ajendas mind veel rohkem jooksma ning sundisin teisi ka, uue rajaplaani tegin ka, mille peale teised ütlesid, et see on utoopiline. Kuid peale paari enargiageeli tarbimist oli Kuldar nagu uuesti sündind ning jooksis nagu jänes ja võtsime siiski eesmärgiks mu plaani teostama hakata. Oiii, see oli... hmmmm, piinarikas :D Timpss vaeseke jooksis pooleldi longates, ega ma ise palju parem polnud, jook oli otsas ning ilge janu oli. Üks oli aga selge, finishisse ei tohi hiljaks jääda. Kuldar ja Timpss suutsid teepeal ära rääkida kaks naisolevust, kes oma joogid meile loovutasid.. oiii, elu oli jälle ilus ja jalg... ei olnud kerge :D Aga ära tegime.. mõni minut jäi isegi varu :) Õnnelikult finishis, peale 7 tundi ning 5x minutit mööda soid ning metsi ringi jooksmist. Äge oli - seltskond, koht, ilm - kõik.

Tagantjärgi võib öelda, et raja planeering ei olnud just kõige optimaalsem, oleks saand ikka mõnevõrra rohkem punkte natuke vähem jooksmisega kui meie seda tegime, kuid see ei ole enam oluline.

8th World Rogaining Championships

Kuna Pirgit on nii kannatamatu ja muudkui küsis, et millal ilmub värvikas kirjeldus meie WRC seiklustest, siis võtsime selle kirjatöö koos ette ning siin on siis tulemus:

Normaalsel inimesel on öökapi peal mõni tark raamat, mida unejutuks studeerida aga Pirgiti arvates ma ju ei ole normaalne ning tema arvates otsin ma uneooteks netist võimalikult mudaseid ettevõtmisi. Kui jälle üks leitud ja pähe võetud, on õhtu korda läinud ja magus uni võib tulla. Tavaliselt on Pirgit mu kaine mõistus, kuid seekord ei hoidnud ta mind tagasi, vastupidi sattus koguni ise vaimustusse, niiet mõeldud-tehtud, naks naks naks olimegi regristreerinud end Rogaini MM-le.

Juba järgmisel päeval arvas Pirgit olevat meie marsruudi välja mõelnud, pidin talle meenutama, et kullake, me läheme o r i e n t e e r u m a ja kaart antakse enne starti, aga ta ei lasknud end sellest häirida, mõte lihtsalt jooksis eest ära, kust kuhu liikuda :) Ja see oli alles teisipäev!! Terve nädal aega muudkui oooootasime ja sädistasime 24 h rogaini MM teemadel ja olime super tahtmist täis. Sõbrad-tuttavad millegipärast meie plaanist sama vaimustuses ei olnud, huvitav miks? Koguni niivähe vaimustuses, et hülgasid meie support-tiimi palved. Aga meid ei heidutanud miski. Reedel me läinud olimegi.

Enam vähem võistluskeskusesse kohale jõudmise hetkest hakkasid meile esimesed vihjed kohale jõudma, miks keegi meiega ühineda ei tahtnud. KÜLM on!!! Pimedas võõra telgi väga osav püstitamine pani aga juba tundma väikse maailmameistrina :) kuid TÕELINE meisterlikkus alles algas. See öö seal telgis!! Oli veeeeel küüüülmeeem, kui õhtu telki püstitades. Värisesime vaikides, üritades kõigest hingest uinuda kui äkki ühest suust laususime"Meil on naabriks Vasja". Järgnes naerupahvakas, me ikka mõtleme nii ühtemoodi:) Üritasime taas magama jääda. Tundsin kuidas Pirgit liibus mu vastu ja tundsin kuidas ma ise liigun nagu nö lõhna suunas soojema poole. Nii me seal liibusime, see öö oli niiiiiii külm. Ja pole vist vaja öelda, et suhteliselt magamata olime hommikuks ja keha oli juba trenni saand selle suure värisemisega. Jälle tundsime end väikeste vaprate maailmameistritena kui veel teki alt välja ja üles suutsime tõusta.

Edasi läks elu ilusamaks. Soe hommikusöök ja rajale kaasa võetavate kottide pakkimine, kuhu me otsustasime ära mahutada enam-vähem kõik riided, mis olemas olid. Ma ei tea, kust me nii osavad pakkimisvõimed on saanud, aga minu 12+2 l seljakott nägi Pirgiti sõnul välja nagu lõhkema hakkav pommivöö. Toidumoonaga otsustasime esimest korda suht palju energiageelide,-batoonide,-tablettide kasuks, mõned võileivad ja juustud ja vorstikesed ka tavalise toidu mõttes kaasas (reaalsuses tarbisime sellest ära vaid poole :D). Edasi läks elu veel ilusamaks, sest oli kätte jõudmas kaartide jagamise aeg - 2h enne starti, et oma teekonda planeerida ja üks eksemplar teekonna plaanist korraldajatele anda. Sel hetkel, kui kaardi kätte saime, olime hetkeks täiesti unustanud, et külm on, sest niii põnev oli. Maabusime oma telki ja kukkusime planeerima. Tagantjärele mõeldes ei mäleta küll kordagi, et me oleks mõelnud, mitu kilomeetrit see kõik kokku teeb :D Aga kuna meil oli juba 5 päeva tagasi väike plaan olemas, kuidas oma raja teeme, siis nii me seda maha joonistama hakkasimegi, väga palju mõelda ei olnud ja lahkhelisid teekonna planeerimisel ka mitte, kuna meid idealiste ei olnud keegi maa peale tõmbamas (jajah, see oli vihje Meelikule :D). Minu arvates plaanid peavadki suured olema ja Pirgit noogutas rahulolevalt.

Kontrollisime 5x, et kõik vajalik oleks kaasas ja suundusime stardialasse. Enam vähem siis, kui olime sinna sisse astunud, tõdesime, et kõik ikka ei ole kaasas. Taskulamp jäi padja alla. Kas ma juba mainisin, et stardialas oodata oli külm külm ja külm. Aga kui lõpuks käis sireen, hakkas soe. Jeee, jookseme :) Esimesed punktid on alati kõige raskemad, sest mõõtkavaga harjumine võtab aega. Minumeelest oli kõige esimese punkti leidmine paras kaos, missest et rahvahulgad õiget kohta ette näitasid. Kohe alguses õnnestus Pirgitil ka puuoks silma joosta ja lääts silmast välja kukutada - tormiline algus. Edasi keskendusime maksimaalselt, sest tegelikult me ju teadsime, et suuremad asjad orienteerujad me pole, pigem pikamaajooksjad, või pigem vintsked tsikid, küll me hakkama saame. Muidugi saime, vähemalt ei eksinud küll, kaardi lugemisega saime edasi üllatavalt hästi hakkama ja punkte leidsime kaa kenasti, suisa kõrgusjoonte järgi, vau, meie jaoks uus tase saavutatud.

Maastik oli tõeliselt vaheldusrikas, põhiliselt küll nii, et kerge võsa vaheldub paksu võsaga ja kergelt märjad kohad vahelduvad tõeliste soo-alade ja mülgastega. Ei, igav ei hakanud. Muuseas lisaks oma kilomeetrite hoogsa läbimise naiivsusele oli meil ka väike naiivne plaan mitte märjaks saada. Avastades, et meie kaardil olev pisike kraavike ei olegi nii pisike, asusime otsima kohta, kust kuivalt üle saaks. Õnne meil oli, leidsime kopratammi, tänu millele suutsime jõe edukalt ületada... aga noh.. teisel pool kallast ei olnud kuiv. Vaikselt ukerdasime seal mätaste vahel, üritades normaalsemale pinnasele jõuda kui kostus plärtsatus ning Pirgiti suust paar kurja sõna. Tõstes pilgu oma jalge-esiselt üles poole oli Pirgit kadund, kuid kohe kohe ilmus jälle ta peanupp kõrkjate vahelt välja - Pirgit oli suutnud külili vette kukkuda ning ei läinud vist minutitki mööda kui ka mina tagumik ees vette maandusin. Nii palju siis sellest, et enne ööd märjaks ei saa!!!

Edasi läks kõik jälle ilusti, oma imestuseks oskame ikka üllatavalt hästi orienteeruda - korjasime punkte,ilma et oleks eksimusi teinud :) Kuna kõik läks ilusti, siis otsustasime oma algset teekonda muuta (ringiga minemise asemel lähme ikka otse). Vaevu sain Pirgiti käest küsitud, et kas me ületasime kraavi nii et tähele ei pannud, sest kaardi järgi oleks pidand meie tee pisikesega kraaviga ristuma, kui meie ees lookles mitte nii pisike kraav. Pirgit, väike vapper tüdruk asus seda kohe ületama, üritades leida mõningaid mättaid jala alla. Sumaki.. ja vööni vees ta jälle oligi. Paar kurja sõna ja siis piiksatus "Eret, tõmba mind siit välja!!!!!". See kõik oli nii naljakas (minu jaoks), seega minu reaktsioon oli, et "Tegelt ka vää???". Pirgit vaeseke oli juba paanikas, sest ta oli põlvini mudasse vajunud, kuid õnneks sai ilusti välja. See muutis meid veidi ettevaatlikumaks ja asusime otsima kohta, kus saaks natuke ohutumalt selle "kraavi" ületatud. See õnnestus, kuid ujuma pidime siiski ja seda vahetult enne ööd.

Kell on saanud 8 ning väljas hämardub. Teatan rõõmsalt Pirgitile, et esimene kolmandik võistlusest on läbi, mille peale ta vaatab mulle küsiva pilguga otsa, et mis see peaks nüüd hea uudis olema v. Mõtlesin veidi ja mõistsin, et ega vist ei ole jah veel põhjust rõõmustada, sest pikk öö on alles ees. Otsime välja lambid, paneme energiatabletid keele alla ning suundume esimese punkti poole, mille peame võtma pimedas. Vahepeal peaks muidugi mainima, et ma kardan olla paksus metsa ning teiseks ma kardan pimedat ja kui need kaks kokku ehk olla paksus pimedas metsas, siis ... tule jumal appi.... . Esimese punkti saime ilusti kätte.. peab tõdema, et idee võtta lisaks pealampidele kaasa ka taskulamp oli geniaalne, sest taskulambiga näidates särasid punkti helkurid juba kaugelt vastu :). Ja ikka rõõmsalt edasi, eirates külma, pimedust ning helisid metsast.

Midagi ragistab põõsas... tardume Pirgitiga paigale, vaadates üksteisele küsiva pilguga otsas, et mis see oli ..ja siis kostub urin... APPIIIIIIIIIIIIIIIII. Oh õudu. metsloomi kardan ma niigi, aga kuskil metsasügavikus keset ööd ei taha ma nendega kohe kindlasti kokku põrgata. Suurest paanikast pistsime suvalises suunas punuma ning kui lõpuks kaarti vaatasime, siis avastasime, et olime 800m mäest alla lidunud mööda sihti mitte aga mööda teed, kus me oleks pidand olema. Õnneks suutsime ennast lihtsalt kaardile panna jälle ja saime punkti ilusti kätte kuid hirm oli nahavahel kogu ülejäänud öö. Närvid said veidi puhkust kui jõudsime joogipunkti, kus sai elavalt muljeid vahetatud 2 võistkonnaga, kuhu minna ja kuhu mitte. Edasi - ikka öö - ausõna, hirmus, sest urin metsas oli olnud loomulikult pimeda esimestel tundidel niiet kogu järgnev öö möödus iga krõpsu peale võpatades. Isegi lühikesi puhkepeatusi ei julend mujal teha kui maanteel (ainuke koht mis tundus natukegi sõbralikum kui kottpime mets).

Maantee - meie päästeingel. Märjad sokid said kuivade vastu vahetatud (tõsi küll, kuivad nad väga kaua ei püsinud), varbad said plaasterdatud ning Pirgit tegi isegi lühikse stripp-show... paraku ühtki autot mööda ei sõitnud. Aga noh, see-eest sõitis ainus auto mida öö jooksul nägime mööda siis kui oli pissipeatuse aeg :D. Paralleelselt varavaste plaasterdamisega sai ka kaarti uuritud ja siis jõudis meile ka kohale, et tuleb teha korrektuure plaani, sest oma esialgse plaani järgi oleks meil vist veel 24h tundi kulund, mitte aga 10, mis meil veel oli jäänud. Paraku puhata väga ei saand, sest kui üle 5min paigal olime, siis oli juba roppu külm ning sooja saamiseks tuli jälle jooksusammul edasi liikuda, mis kangete jalgade tõttu suht koomiline välja nägi :D

Aga ikka edasi... ja siis saabus saatuslik hetk, suutsin ühel nõlval juurika taha kinni jääda ning kukkuda, mille tulemusena vigastasin põlve (nüüdseks pandud ka diagnoos "Jumpers knee" ning ravi käib täies hoos). Sealt algas minu jaoks totaalne piin. Kui talla alla tekkinud villide poolt tekitatud valuga harjus ära ning sai tuimalt välja kannatatud, siis põlve tõttu tuli lühikesi pause üha sagedamini teha. Põlvili kesest teed jalgu puhkmas avastasin ükshetk, et pea tegi jõnksu ära... ma olin magama jäänd... ebareaalne. Nalja nabani, vähemalt oskan ma enda üle naerda.. ja Pirgit ka :D Otsisime kohvikommid välja ja läksime täiskäigul edasi (nii 3km/h :D). Oi need pikad vahemaad punktide vahel olid nüristavad ning kilomeetrid tundusid pikemad kui kunagi varem. Aga me liikusime...külm, väsimus, valu.. hambad ristis aga sihikindlalt finishi poole. Ja lõpuks me sinna jõudsime.. 6-7h peale kukkumist ehk teisisõnu peale 6-7h totaalset piina.

Peale finishi joone ületamist oli peas vaid kaks asja.. pesema ja magama. Oi, see oli piin seal dushiruumis - põrand oli jääkülm ning krobeline, et jalgadel võimalikult valus oleks ning kui veel kuum vesi katkiste villideni jõudis oleks tahtnud nutta... Kui enne finishit oli lootus, et finishi joont ületades saavad meie piinad läbi, siis nüüd valdas lootusetus... nii valus oli... ja seda, kui kaua see kestab, ei teadnud...

Oi, mudast puhas ja kuivades riidetes oli hea olla. Soe puder ja kohv oli lausa luksus. Kõht täis, hea olla.. suund telki, et paar tundi enne tagasisõitu magada, vältimaks pärast roolis magamist. Seal me siis siplesime magamiskotis... otsides asendit, kuidas valus ei oleks. Mõlemil mõttes kahtlus, et taaskord ei tule magamisest midagi välja.. siis aga keerasime kõhuli.. nii kannatas enam-vähem olla ning nii paari sekundi pärast olime mõlemad sügavas unes.....

Järgmine aasta Soome EM'le ;)

xDream – sprint

xdream sarja III osavõistlus oli sprint ning toimus Paides. Meie võistkonna osalemine seal muutus küsitavaks reede õhtul, kui Marko helistas ning teavitas, et oli jalga vigastanud ning ei saa isegi kõndida rääkimata võistlemisest. Laupäevane päev möödus meeleheitlikus asendusliikme otsimises ning kui olukord tundus juba suhteliselt lootusetu, õnnestus lõpuks Markole asendaja leida (Risto).

Pühapäeva hommikul äratuskella helisedes ning aknast välja vaadetes tekkis küll tunne, et parema meelega lülitaks äratuse välja, tõmbaks teki üle pea ning magaks poole lõunani. Sellest hoolimata sai ennast jalule aetud ning teekond Paide poole võis alata. Kuna võistlema ei saand minna oma põhikoosseisuga, siis võtsime eesmärgiks raja läbi teha ilma suuremate eksimusteta.

Lootsime, et sel korral võistkonna liikmete hajutamist ei tule nagu öisel etapil Karksi-Nuias, kuna Risto ütles, et tema kaarti ei loe. Njah, reaalsus oli see, et kohe stardis toimus võistkonnaliikmete hajutamine ning seda jooksuetapil. Õnneks tuli võtta eraldi vaid 1 punkt ning seegi oli orienteerumise kohapealt lihtne ja seega probleeme ei tekkinud. Edasi juba rattasse ning muda ralli võis alata J See läks edukalt, aga nagu alati olen rattas ma kõige nõrgem. Rattast edasi jooksuetapile... oioi, RABA. Väike flash-back öisele xdreamile, kui me öises rabas 6h veetsime. Sel korral läks meil õnneks.. punktide leidmisega probleeme ei olnud.. aga noh, kaelani vette sai siiski ja mitte korra. Tarmo ja Risto hüppasid üle mudamülka, kuid ma hindasin oma võimeid ja sain aru, et üle ma ei hüppaks, seega otsustasin läbi „ujuda“, mis tähendas siis seda et olin kaelani mudaaugus ning Risto ja Tarmo tõmbasid mu sealt välja. Sama taktikat sai veel korra kasutada. Rabast väljas.. ja taas ratta selga, kuid sel korral vaid natukeseks, sest peagi tuli uisud jalga ajada. Uisutamisel tuli korraks raske hetk, kuid see läks õnneks kiiresti üle.

Uisuetapp läbi... mis nüüd? Oi kurja.. ujumine!!! Peaks mainima, et ujumine ei ole just mu tugevaim ala, või noh, kui päris aus olla, siis ujumises olen ma ikka suht alla igasuguse arvestuse. Nii, uurime eeskirja.. iga liige kes ujuma ei lähe toob kaasa 20min trahvi – seda ei saa lubada. Seega, tossud jalast, päästevest selga ning sulps järve ja teise kalda poole teele. Ei olnud soe ja kui ma üldjuhul ikka liigun kuidagi moodi edasi, siis päästevestiga oli see eriti vaevaline – aga noh, võttis küll aega kuid teisele kaldale ma jõudsin J ja siis pläta pläta palja jalu jälle teisele poole järve, et tossud jalga panna ja jooksuetapile suunduda. Nüüd tuli Tarmol raske hetk, külm vesi tõmbas jalad krampi, kuid õnneks see möödus ka suht kiiresti.

Jooksuteapp... njah, igat kraavi ja jõge sai ikka mitmeid kordi ületatud. Tänud rajamister.. tegelt ka, äge oli :D Jooksetapi lõpus sai Tarmo juhtimisel ette võetud rada, mis kujutas endas põlvini paksus mudas sumpamist (NB, Tarmo, selle eest lubasin ma sulle tappa anda.. ). Oi, see oli koht, mis võttis vanduma..

Mudast väljas, siis jäänud kanuu... sel korral valikorienteerumine. Me kasutasime jõge, nii ülesvoolu kui ka allavoolu minekuks.. kuigi tagantjärgi tarkus ütleb, et targem oleks olnud vahepeal kanuud seljas läbi võsa vedada... aga noh, tagantjärgi oleme me kõik targad. Kanuu läbi.. jäänud veel vaid lühike mudaralli rattaga finishisse, kus ootas meid veel takistusrada (hüpata üle tõkete ning roomata pinlkide alt läbi). Ja läbi see oligi.... kokku kulus selleks kõigeks 5h 7min.

Kõva mehe jooks

Nagu mul kombeks, registreerin ma ennast igasugustele mitte normaalsetele võistlustele, sest sel hetkel kui ma seda teen, tundub see jube ägeda ideena. Nii ka sel korral ... kui kuulsin kõva mehe jooksust oli vaja kohe ennast ära registreerida. No mis siis ikka, kui registreeritud sai, ju siis tuleb ikka kohale ka minna. Nii siis seisangi laupäeva pärastlõunal järjekorras, et oma number välja võtta. Kohtan Toomast, kes sel korral ise ei võistle vaid on hoopis rajameistri rollis ning ütleb vaid kommentaari, et sellele rajale ta küll minna ei taha.

No jah, igastahes kell 14:10 seisan ma stardikoridoris ning meeles mõlgub vaid üks küsimus: mida kuradit ma siin teen????? Teadmatus, mis rajal ees ootab tekitab ärevust ja paneb muretsema. Lepime Alexiga kokku, et võtame rahulikult ja läbime raja koos, juhuks kui üks meist abi peaks vajama.

Kõlab stardipauk ning peagi ees esimene takistus - väike mudaauk, millest vaja läbi joosta. See sai õnnelikult mööda ning siis ootas meid ees autokummidest kardin - ka see sai edukalt läbitud. Siis tuli läbi minna silla alt läbi jõe.. no jah, kivi, mis vee sees peidus oli, ma ei näinud ja seal ma oma jalad katki kukkusin, aga see ei andnud põhjust katkestamiseks, ikka edasi ja edasi :) Järgmisena ootasid meis ees heinapallid ning nendest ehitatud 5m kuhi, kust üle tuli ronida - ka see läks edukalt. Järgnesid autokummid ning jõe ületamised. Rada kulges mudas roomamisega, mis oli äge :)

Lõppkokkuvõttes oli palju lihtsam kui ette sai kujutatud ning energiat jäi hulganisti ülegi. Järgmine aasta uuesti ning siis juba täiel kiirusel!

SummerCamp 2008

Nagu juba tavaks saanud, oli ka sel aastal esimene augusti nädal broneeritud SummerCamp'i jaoks ning esmakordselt ka sel puhul puhkus võetud. Sel aastal oli külalisi 23 ning kokku 14st riigist. Taaskord oli kokku sattunud väga kihvt seltskond :)

Ürituse kava oli tavapärane: vastuvõtt rektoraadis ning seejärel tutvumisõhtu. Tutvumisõhtu tulemusena said nimed enamjaolt selgeks ning musikaalsed isikud said särada karaoke laval.

Kõikide lemmikuks oli teine õhtu - Eesti pärane õhtusöök vabaõhumuuseumis ning peale seda xBox'i võistlus Lapikute kontoris, mis kulmineerus ühikapeoga.

Nädalavahetus sai veedetud Tallinnast väljas, kohas nimega Tõrvaaugu. Sealne esimene õhtu oli reseveeritud nn rahvusvahelisee õhtu jaoks, kus kõigil oli võimalus esitleda tema rahvusele omaseid sööke/jooke, mis kaasa oli võetud. Järgmisel päev oli sportlik ehk siis aset leidis traditsiooniline Adventure Game. See oli esimene kord, kus ma sellest osa ei võtnud, sest pidin ise samal ajal Tallinnas võistlema, kuid juttude järgi oli jällegi meeleolukas ja osalejatele meeldis :)

Pühapäev - SC ametlik lõpp. Hommikul tagasisõit Tallinna ning õhtu Glehni lossis. Nagu alati, oli just see õhtu kõige emotsionaalsem. Veider küll, kuid nädal aega on vägagi piisav, et inimestega lähedaseks saada ning neist meeletult puudust hakata tundma kui nad lahkuvad. Jah, lennuliinid on avatud ja miski ei takista üksteist külastamast, kuid see ei ole enam see... Igastahes sellest õhtust võeti kõik mis võtta annab - kui Glehni lossist oli aeg lahkuda liikus kogu seltskond hostelli ning seal üritus jätkus. Mina sain koju hommikul kell 6 ning olin seejuures üks esimesi kes peolt lahkus.

Peale paari tunnist und tuli ennast taas jalule ajada, et osavõtjaid lennujaama viia .. kurb. Kuid mitte veel kõik ei lahkunud, seega järeljäänutega sai päev veedetud vanalinnas jalutades ning õhtul sai tähistatud ühe osavõtja 21st sünnipäeva :) Osavõtjate soovil sai liigutud jällegi kannu pubisse (kus toimus ka tutvumisõhtu), et veeta viimane õhtu seal, kus veedeti esimene :)

Öölaulupidu "Märkamisaeg"

Võimas!!! Ei oleks uskund, et nii palju inimesi kohale tuleb, kuid ilm soosis üritust. Meelelolu oli ülev ning tõesti, võis tunda uhkust, et olen eestlane :) Kes ei käinud, teie kaotus, sest see oli üks võimsamaid üritusi viimaste aastate jooksul!!

...

Et kes olen?!

Vahel olen kui valge kajakas
Kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril
Ja otsib kohta kuhu peatuma jääda
Et puhata ja tunda end jälle värskena
Kajakas, kes leiab vahest mõne üksiku kala –
Elada on ju vaja...

Vahel olen kui päike
Särav ja soe
Hingelt suur ja samas olemuselt nii väike
Täis meeletut hellust ja valgust
Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea
Ja ei vaata kunagi kurbust enda sees...

Vahel olen kui kuu
Veidi külm ja kauge
Kuu mille ümber särab küll palju tähti
Kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele...

Vahel olen kui tuuleiil
Mis õrnalt kohiseb su kõrvus
Sasib su juukseid
Vallatleb puudelatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele
Tuul mis uitab üksi aasal
Tuul mis tahaks sinugi kaasa haarata ja hoida...

Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all
Veidike kuum ja veidike torkiv
Aga meeldivalt mõnus et teda igatseda kui ta su talla alt kaob
Rannaliiv mis joonistav vagusi
Ehitab torne
Ja pudeneb su käest kui peod avad...

Vot olengi selline...

Unistav
Mõtlik
Veidike omapärane
Vahel väga kurb
Vahel piiritult õnnelik
Vahel üksik kuigi mu ümer on palju inimesi
Vahel liigagi sõbralik – terve maailma sõber

Olen jah selline
Olen rahul et olen
Ja tahangi olla

Pisut keeruline suvetüdruk...

Öine xDream 2008

Laupäeva 29.06 õhtul kell 22:00 anti start Hansapank Xdream 2008 II osavõistlusele. Kuigi võistlusjuhendis oli kirjas, et odomeeter igal võistkonnaliikmel on soovistusliku varustuse hulgas ning võis eeldada, et mingil hetkel võistkonna liikmed lahku aetakse, ei osanud seda oodata kohe stardis.

Rattaralli:
Peale mõningast arutelu panime igaüks erisuunas minema (vastavalt oma raja legendile). Algul klappis kõik ilusti ning tuli aint jalgadele valu anda, et etapi lõppu jõuda, kuid siis muutus asi kahtlaseks. Seal kus tuli vasakule keerata ei olnud ühtki teeotsa. Sõidan edasi.. ikka veel ei ole tee otsa... vaatan, et uurib terve suur seltskond kaarti ning peab aru... saan kinnituse, et kamp otsib sama tee otsa mida minagi... kõik on nõutud... otsustan edasi sõita ja vaadata kas kuskil mingi tee leidub ning samal hetkel vurab mulle järgi üks liidergrupi tegelastest otsides sama teeotsa... peale mõningast väntamist jõuame ühisele arusaamale, et oleme juba liiga kaugel, seega sai otsus vastu võetud ning mindud tagasi punkti kus legend veel klappis. Lõpuks läbi õnne sai otsitud punkt leitud ja õnnelikult etapi lõppu jõutud, kus Marko ja Tarmo juba ootasid ja üliõnnelikult mu seal vastu võtsid. Mõtlesin, et nad mind juba kaua kaua oodanud ja oleme ühed viimastest kuna ma eksisin ja seeläbi aega kaotasin, kuid selgus et olukord hoopis vastupidine. Olime kolmandad kui rattarallilt kanuu etapile suundusime.

Kanuu: Oi, mõlamine keset ööd Veisjärvel. Kuid nagu Tarmo ütles, et sel korral kanuu lausa lendab võrreldes kevadise xDreamiga kui Klooga järvel kanuu üldse kuidagi edasi minna ei tahtnud nagu oleks ankur põhjas olnud. Kuna oli pime, siis kaldapealseid orientiire ei olnud võimalik eristada ning tuli sõita asimuudi järgi. Kuna olime nii eesotsas, siis ei olnud ka tavapärast kanuude hulka kalda ääres millede järgi punkti kergelt oleks üles leidnud. Kanuu punkte pidi võtma üks võistkonna liige ning taaskord oli see Tarmo ning taaskord õnnestus tal sukelduda kaelani vette (sel korral kohe esimest punkti võtma minnes kanuust välja astudes). Kanuus istudes oli see loomulikult jube naljakas. :) Kuna punktid asusid kaldast veidi kaugemal, siis järgmiste punktide otsimiseks läks kaasa ka Marko, seega märgi võistkonnakaaslasi oli mul peale teise kanuupunkti võtmist juba 2 ning et mulle tagasi teha mu õela naermise eest, suutsid nad teha kanuuga äkkilise liigutuse, mis tähendad et mina lendasin tagumik ees vette. Seega oli taas võrdne olukord -- > kõik olime märjad :D

"Jooks":
Peale kanuud ootas ees jooks. Kanuust välja ja otse rinnuni vette.... mmmm, "mõnus" :D Et külma vältida ning oma head positsiooni hoida panime jooksusammul punkti poole teele. Aga noh.. pimedus, pikk vahemaa punktini, lageraba ... mättalt mättale hüpates ning üritades laukaid ja mülkaid vältida oli tulemus see et suund kadus käest ning sinna me jäimegi... kulus 3h enne kui me esimese punkti rabast kätte saime. Kui ka järgmise punkti leidmine ei õnnestunud oli motivatsioon nulli lähedane, tüdimus... tegime ühise otsuse - katkestame. Pole mõtet edasi pingutada, sest mis iganes me ka ei teeks, oma hea positsiooni oleme kaotanud .. Sealt hakkas pikk pikk tagasitee järve äärde, kanuu juurde. Oleks ropendamiskast kaasas olnud, oleks me pool oma palgast pidand sinna kandma, sest võttis ikka vanduma küll kui jälle kuskile mülkasse sai vajutud... Kuid peale 6h rabas müdistamist saime me sealt välja ning kui kanuuga olime ratta alasse mõlatanud vaatas kohtunik mind sellise näoga, et palun ainult ära löö.

Marko võttis lühidalt kokku:
Net Group võistkond oli peale esimest rattaralli etappi 3 kohal. Siis kanuuse, järv risti rästi läbi mõlada ja võtta mudast ja veest 5 kontrollpunkti. Jah, saime läbimärjaks. Kanuuetapi lõpus olime kaheksandad. Edasi läksime jooksuetapile öisesse rappa.... ja sinna me jäime- olime seal 6 tundi. Pime, põlvini vesi ja muda, laukad, võsa, vandumine. Selle aja jooksul saime aru, et aitab. Kokkuvõtteks 69 koht

Võistluse emotsioonid võtab jube hästi kokku Eduard (võistkond ESTO amatöörid) oma foorumi kommentaaris "Rajameistril vedas":

Rajameistril vedas.

1) Kõigepealt vedas sellega, et stardietapi alguses saatis meid rattalegendi järgi ilgesse võsasse. Seal oleks ta kindlalt peksa saanud, aga nagu palju hiljem selgus, asjata. Sest tegelikult väljusime (oma vea tõttu) stardist 90 kraadi vale nurga all. Aga kuna seltskonnas oli aeg-ajalt ka duo Hallikma-Lond, siis PIDI kõik õige olema. (B-rada). Aga tore oli.

2) Seejärel oleks rajameister ikkagi peksa saanud, sest rattalegendi pikkused ei klappinud esialgu kuidagi. Vaid Jumal teab, kuidas esimesse punkti jõudsin. Aga tore oli. Siinkohal tervitused AARAINile.

3) Kanuuetapil ma kanuust väljas ei käinud ja see oli muidugi tore. Rajameistril vedas.

4) Sooetapid. No rajameister, nu pogodi. Teha suur etapp, mille mitteläbimine on kasulikum kui läbimine... No see ei ole seiklussport. Peksa.

5) KP10. In the middle of nowhere. Peksa.

6) KP11. No seal oleks juba munad maha võetud. Raudselt. Aga selle etapi väljaarvamine lõpptulemustest...no ma ei tea. Korraldajad veel noored mehed. Las need jäävad alles.

7) Kui oleksime jalgsietapist loobunud ja ainsana teisele jalgsietapile jõudnud (seal oli 6KP-d), mida siis orgkomitee oleks pärast teinud? Oma mehi nad ei puuduta, aga teised võistlejad oleks rajameistri risti löönud. Raudselt.

8) Esimene rattaetapp peale kanuud. Pikalt kanuus istudes ei suutnud kuidagi välja mõelda esimese rattaetapi rajavalikut. Ühtegi inimlikku varianti polnud. Oleks vaid rajameister lähedal olnud... Aga Bergsoni Maku tuli ja vedas kõiki kenasti üle soo sihile. Ja nii lihtne see oligi. Jälle asjatu keretäis. Aga kõik pole Bergsonil käinud. Ikkagi peksa.

8) Teise jalgsietapi ärajätmine. Kõik oli kanuus ette valmistatud 1:15000 ja 1:50000 kaardi kooskasutusena. Ka asimuut oli oma peaga välja arvutatud. Ja kõik asjata. Peksa.

9) Rattaetapp 28-29. Teadagi, mida soomlane selle kohta ütleks. Aga otseminek oli üllatavalt hea. Ja kummipaat oli suurepärane. Tubli, rajameister.

10) Lisaülesande 33 ja 34 punktid. Polnudki vaja võtta järjekorras??? Aga ilus oli kõrgelt karjääri servalt vaadata, kuidas sinust enne lõppu mööduvad Salomon, Areal ja Nike. Kuid natuke kurb ka. Aga peksa polets viitsinud enam anda.

Aga lilli ja šokolaadi oleks rajameistrile pärast haiglasse toonud küll. Ikkagi suur ja vahva ja südamega asi oli tehtud. Suured tänud.

Vargad raiped

Täna koju jõudes ning panipaigast ratast võtma minnes ei oodanud mind just selline vaatepilt nagu ma harjunud olin nägema. Selle asemel, et võtmega oma panipaiga ust avada, vaatas mulle betoonseina najal vastu minu panipaiga sein ning panipaik ise oli tühi (kui välja arvata magimisalus ja rulluiskude kast, mis muideks pärast isegi vajalikuks osutus).

Kuna ratast läksin ma võtma eesmärgiga see vennale tagastada, et ta saaks trenni minna, siis sel hetkel kui vennas saabus ja ootas, et ma koos rattaga välja ilmuks, olin väljas aint mina.. käed taskus, nõutu nägu ees ning teatasin, et ratast netu... No jah, mis siis ikka.. mis läinud, see läinud... helistasin politseisse ja andsin info edasi ning edasi ei jäänd mul muud teha kui politseid oodata ning venna läks ratta trenni asemel koju.

Kell 9 õhtul lõpuks saabuski politsei. Nagu kuulsime, oli ka Mäepealse 10'sse sisse murtud umbes nädal tagasi ja samuti panipaigast ratas minema viidud. Ainuke vahe oli see, et seal murti lukk katki, meil aga tõsteti sein eest ära. Andsin oma tunnistuse ning politsei protokollis. Mõttepaus tekkis kohal kus oli vaja kirja panna kuidas sissemurdmine toimus... hmmm... seina eemaldamise teel :D Sündmuskohta uurides avastati ka, kuidas ja kust on majja sisse saadud. Kui meie arvasime, et nii garaazi kui ka panipaiga alasse on sisenetud võtmega, siis me eksisime, sest tegelt oldi ka sinna sisse murtud. Kuna need uksed sulguvad ise, siis üldjuhul inimesed neid enam lisaks lukku ei keera, mis aga selgus, on tõsine viga, kuna see vargale sissemurdmise väga väga lihtsaks teeb. See uudis, et majja sisse murtud, tegi tegelikult asjaolud paremaks, sest algul oli eriti vastik tunne kui eeldasime, et keegi oma majast või siis ehitajad, kel on ka vastavatele ruumidele ligipääs olemas on varguse toime pannud.

Kui sündmuskohalt kõik proovid võetud, siis viimane protseduur seisnes minu näppude mustaks tegemises ning sõrme- ja käejälgede võtmine.. ehk siis lõpuks olin nagu murjam.

Aga vargad va närukalead said endale värskelt hooldatud ratta, koos korraliku lisavarustuse ning võistkuskiivri. Kui õnneks läheb, saan need äkki tagasi, kuigi tõenäosus selleks läheneb nullile, seniks aga uut ratast ostma, sest treenida ja võistelda on ju vaja.

Selline ratas siis...

Göteborg

Nii veider kui see ka ei ole, tekkis Göteborgi jõudes tunne, et peale pikka reisi olen jõudnud tagasi koju. Seal on armas, eriti kevadeti, kui pime ja vihmane periood on läbi saanud. Kõik on roheline, suurlinna müra eriti ei ole, kõik on rahulik kuigi samal ajal igal-pool elu käib.

Lahe oli näha inimesi, kelledest mõnda aega eemal oldud. Sattusin kooli pea kokkul ka oma magistri töö juhendajaga, kelle esmareaktsioon oli "Bloody hell, what the heck are you doin' here? Otherwise, it's nice to see you! :)" Nii mõnigi tudeng jäi selle hüüatuse peale seisma, et vaadata kellega tegu on. Lõpuks ometi sain maista ka tõelist Småländsk ostkaka (kodukeeli juustukooki). Peaks mainima, et oli ootamist väärt :) Ja loomulikult ei saa unustada oma ärasõidu hommikut, kui üks noormees tõi mulle kooli hommikusöögi, milleks olid maasikad (shokolaadiga) ja vahukoor... mmm, jammi :p

Lisaks olin veel asjalik ja kohtusin oma Volvo juhendajaga, mille tulemus oli see, et juuni keskpaigas hakkame koos artiklit kirjutama, Alla Maria ka. Ja nüüd tegelen ma oma doktoratuuri avalduse kirjutamisega ja kes teab, võib-olla sügisest jälle Göteborgis ;) Ja lisaks kõigele muule tellisin ära endale Chalmersi vilistlase sõrmuse, nii et üks kena mälestusese ka, kui ma seda just ära ei kaota nagu mul tavaliselt pisikeste asjadega juhtub :S

Göteborgsvarvet

Tehtud! Küll aga mitte just nii nagu plaanitud, st aeg oli kehvem ja lõpp oli natu kurva võitu, sest vana vigastus lõi välja ning ülejäänd päev tuli vahelduva eduga ühel jalal hüpeldes ning longates mööda saata. Aga mis siin ikka viriseda, hea seegi et finishisse jõudsin ja osadele sõpradele sai isegi pähe tehtud :P Ja pealegi, järgmine aasta on selle aasta tulemust väga lihtne üle joosta :D

Üldiselt oli väga mõnus jooks. Kui eelmine aasta tuli tohtult trügida, siis sel aastal sai suht vabalt joosta, kuigi osavõtjaid oli sel aastal rohkem (üle 52 000). Mõnes kitsamas kohas tuli endale veidi teed rajada, kuid see on igal massiüritusel nii. Lisaks oli veel super ilm ning rahvas samuti.

Meelik, mina ja Mari-Liis - GöteborgsVarvet 2008 läbitud

Karm tõde

Eile saabusin Göteborgi. Ja iseenesestki mõistetav, et esimese asjana tuli jooksu riided selga ajada ja oma lemmikrajale Delsjönisse minna. Kõik oli super, kuni esimese tõusuni :D Need tõusud, mis veel pool aastat tavalised tundusid ning väga suurt pingutust ei nõudnud olid eile hiiglaslikud ning lõputud. Ehk siis jooksuvormi pole ollagi... vähemalt jooksuks sellisel maastikul nagu siin. Eks siis laupäeval näeb, kuidas ja kas ma poolmaratoni läbi jooksen :D

Progress ...

Nii, nädal on möödund sellest päevast kui treeningeesmärgid said paika pandud. Tundub, et ma kipun ikka oma võimeid igati üle hindama. Ehk siis kõike plaanipärast ei jõudnud ning seda erinevatel põhjustel: 1) olen lihtsalt nõrk 2) tööl on kiire 3) millalgi peab ju pidutsema ka ;)

Seda saan ka juba ette öelda, et uuel nädalal ka ma oma plaani ei täida ning seda lihtsalt selle pärast, et kolmapäev lähen Göteborgi ning laupäeval jooksen seal poolmaratoni, seega enne on vaja natu puhata.

Aga tuju on ikka hea :)

Eesmärgid

Maratoni jooks tähendas minu jaoks seda, et treeningud jäid katki pea kolmeks kuuks. Tänaseks on natuke juba trenni tehtud ning mõni võistluski seljataga, kuid peab tunnistama, et vormi pole eriti olla :( Seega, täna leidsin ma ennast mõtisklemas oma kehva vormi üle ning seoses sellega seadsin endale eesmärke treeninguks.

Nädala plaan on siis järgmine:
2x jõutrenn
1x rulluisk
1x ratas
1x ujumine
2x jooks

Erinevad alad on sisse toodud põhjusel, et xDreami võistlustel mitte kokku kukkuda ja võistkonnakaaslastele jalgu jääda.

Võistlusplaan:
27.aprill - xDream A-rada (tehtud)
1. mai - Viljandi järve jooks 12km (tehtud)
17. mai - Göteborgs Varvet 21km
30.mai - 1.juuni - 36h Matkaspordi võistlus
14.juuni - jooks ümber Harku järve
28-29.juuni - xDream A-rada Öine
12. juuli - jooks ümber Pühajärve
24.august - xDream A-rada
30. august - jooks ümber Ülemiste järve
28. september - Berliini maraton
5. oktoober - xDream A-rada
11. oktoober - TAOK Rogain 8h


Lisaks treeningplaanile ka mõningad võistluste eesmärgid:
1) viimasel xDreamil olla esimese kolmandiku hulgas
2) joosta maraton 4h sisse

Reisi ettevalmistused

Ühel toredal sügispäeval sai otsustatud, et lähme Hondurasesse Manuelile külla. Reisijaid on 4, mina, Laurts, Leela ning Robi. Kuna parim viis Hondurasesse minna on läbi USA, siis teeme nädalase peatuse ka seal, paar päeva Washingtonis, NYC ja Miamis. Hondurase ja Guatemala reisidetailid/plaanib meile Manuel, seega hea kohalik giid olemas :) See õnneks päästab meid vaevast uurida mis hotellides kohapeal ööbide jne., kuid reisi ettevalmistusega siiski piisavalt tegemist.

Esiteks: USA viisa vaja hankida. No tore on, Göteborgis USA saatkonda ei ole, seega tuli selleks Eestisse lennata. Eestis on muidugi tore, aga kahepäevane külastus on lihtsalt parajalt kallis, eriti kui lend vaid nädal ette planeerida. Aga mis teha, kui vaja siis vaja. Viisa taotlemine on paras paberimajandus, aga hea uudis on see, et viisad saime kõik kätte ilma igasuguste probleemideta. :)

Teiseks: reisikindlustus. Tänaseks on see ka tehtud, aga kui nüüd aus olla, siis ma ei mäleta kas see röövimise ohvriks langemise kohta ka midagi aitab. Sest Guatemalas on röövlid vägagi tavapärane ning on soovitatv teha kõik mis nad sul teha käsivad, sest vastasel korral võidakse sind maha lüüa, kuna inimese tapmine ei pidavalt seal 'big dea'l olema - keskmiselt 15 tapmist päevas.

Kolmas: vaktsineerimine. Hepatiit ja maraalria. On mõttekas jah vähendada riski nendesse haigustesse nakatuda. Teised on vist kõik tublid olnud ja kõik vajalikud süstid ja tabletid kätte saand, v.a mina. A-hepatiidi süsti ei tehta kui sa ei ole arstilt ettekirjutust saand, mina loomulikult seda ei teadnud ja läksin heas usus kaitsepookimist tegema aga selle asemel öeldi et pane arsti aeg. Njah, kuna ma samal päeval Rootsi jälle lendasin, siis tegemata ta jäi... naiivitar nagu ma olen mõtlesin et teen Rootsis. Aga siin on ju järjekorrad!!!! Seega panin endale Eestisse aja, kui tagasi saabund :) Seega kui reisi planeerida kuskile eksootilisse kohta, siis peaks kaitsepookimistele mõtlema juba mõned kuud varem ;)

Neljas: Hotellid USA's. Paras peavalu. Ei ole veel midagi broneeritud. Jube kallis. Lisaks on ju NYC niivõrd pisike et vahet pole kus linna otsas sul hotell asub, hahaa. Well, tripadvisor abiks ja see vaja lähimal ajal ära teha nüüd.

Jne jne jne..

Aga ma usun et reis on kõike seda vaeva ja eeltööd väärt :)

Maraton

29.dets 2007 oli see päev mil ma läbisin oma esimese maratoni. Peaks mainima, et ei ole tark otsus minna maratoni jooksma kohe vahetult peale jõule ning ilma vastava ettvalmistuseta. Eeldasin, et saab raske olema, kuid mitte, et nii raske. Göteborgis 20 - 30km lõike sai ikka vahelduva eduga joostud, seega 42.195m näis olevat jõukohane ning mitte väga hirmuäratav. Aga kogu oma mõtlemistöö juures olin unustanud ühe pisiasja, ma ei olnud treeninud asfaltil. Ja see 'pisiasi' mängis oioi kui suurt rolli. Põlved hakkasid valu tegema alates 1ondast km'st ja igal kilomeetril lisandus mõni koht kehal mis endast valu tekitades märku andis. Seega mõne aja möödudes hakkas jooks vahelduma kõnniga ja tempo muutus üha aeglasemaks. Võhma veel oli aga lihtsalt jalad ei liikunud, nii valus oli.

Tänaseks on maratonist möödunud 2,5 nädalat aga tagajärjed ei ole veel kuskile kadunud, ikka veel ei saa joosta. Olen proovind, juba 4 korda, aga ei saa. Põlv sai korraliku koormuse tänu asfaltile ning siiamaani annab tunda, ja mitte natuke vaid palju. Kogenumad jooksjad kommenteerisid, et taastumine võib aega võtta kuni 3 kuud. Seega tundub, et pean jalgadele rahu andma. Ühest küljest on hea meel, et maratoni lõpuni jooksin, teisalt aga paneb endalt küsima, et kas see kõik oli seda väärt. Samas, mis tehtud see tehtud. Järgmine kord olen targem, tuleb jalgu rohkem kõva pinnasega harjutada kui osaleda pikal jooksuvõistlusel mille rada kulgeb mööda asfalti.