Ühel külmal märtsikuu õhtul pakkisid 7 töönarkomaani oma kotid ning võtsid suuna Soome poole, et paar päeva Tahko mäenõlvadel seigeldes mööda saata. Hoolimata sellest, et sihtkohta jõudsime mitu tundi peale südaööd, olid hommikul kõik juba vara ärkvel ning valmis mäele minema. Kuna enamust meist (5) katsetas lumelauda alles esimest või teist korda, siis võtsime endale õpetaja, et saada juhtnööre kuidas mäest elusalt ja tervete luudega alla jõuda.
Kõrvalt vaadates näib kõik nii lihtne, kuid millegipärast kogu meie treening-grupil voolas higi juba peale esimest tunnikest ning koolituse lõpuks (s.o peale 100 minutit) sammusime kõik üksmeelel baari poole, et jalga puhata ja keelt kasta. Kuna lõunani oli veel aega, siis läksime omal käel mägesid vallutama. Kui mõne aja pärast hakkasin juba mõtlema, et nüüd olengi mägedel kunn, siis järgmisel hetkel matsaki selg ees mäest allapoole veeredes tuli jälle reaalsustaju tagasi. Õpetaja sõnul nägin ma välja nagu proff: vahepeal käisin lauaga metsas ning järgmine hetk vedelesin ristseliti väga professionaalselt kesest mäenõlva.
Õhtuks oli selline tunne nagu oleks terve päev sporti teinud ja seega otsustasin mõned venitusharjutused teha. Lihased sellega aga väga nõus ei olnud, sest painduvus oli ilus ümmargune null.
Teine hommik - tunne oli selline nagu oleks peksa saanud. Keha oli ikka väga imelikest kohtadest haige ning eriti hästi andis endast tunda tagumik, millele eelmisel päeval oli paar korda mõnusalt maandutud. Ei olnud enam tunnet, et tahaks mäele. Parema meelega oleks tagasi teki alla pugenud, kuid eirates väsinud ja valusat keha sammusime kõik vapralt taas mäele.
Ei kulu väga palju aega kui ennast selili kesest nõlva leian, pisarad voolavad ja ise naeran - jube valus on, aga jube naljakas ka. Kulub mõni minut, enne kui olen suuteline ennast taas liigutama. Nõlvalt alla jõudes otsustan siiski kohvikusse minna ja leian endale ka mõttekaaslase. Nii möödubki järgnev tunnike sooja kakao tassi taga kuid siis võtame ennast taas kokku ja lähme taas mägesid vallutama.
Kuigi algajad võiks jääda siniste (keskmise raskusega) radade juurde, proovisin mina siiski ka punaseid (rasked) ning musti (väga rasked) nõlvi ja sain nendest edukalt alla. Hirmus oli, aga ei midagi ületatavat. Olles just ühest punasest mäest alla sõitnud suutsin ma taas korralikult selili käia ning see oli juba liiga julm. Läks veidi aega enne kui ma olin suutleine jalgu kõverdama, et saaks jalad laua küljest lahti ning kõndida ka ei suutnud. Jube jube jube valus oli, lausa lonkama võttis. Selleks matsust ma ei taastunudki, ehk too punane nõlv jäi minu selle reisi viimaseks vallutuseks. Valus tagumik andis endast veel terve järgneva nädala tunda.
Lõppkokkuvõttes oli see reis esimeseks korraks just paraja pikkusega, sest kolmandal päeval ei oleks ma suutnud enam mäele minna. Lumelaud on vahva, järgmine aasta jälle mägedesse ning siis juba pikemalt. Aitäh toredatele reisikaaslastele ning eriti sügav kummardus meie kahele mehele, kes selle naistekarja välja kannatasid, meie reisibussi juhtisid, meile süüa valmistasid ning hoolitsesid, et saun oleks soe ja veinipokaalid täidetud.
