esmaspäev, 28. märts 2011

Tahko ehk töönarkomaanide mäepuhkus

Ühel külmal märtsikuu õhtul pakkisid 7 töönarkomaani oma kotid ning võtsid suuna Soome poole, et paar päeva Tahko mäenõlvadel seigeldes mööda saata. Hoolimata sellest, et sihtkohta jõudsime mitu tundi peale südaööd, olid hommikul kõik juba vara ärkvel ning valmis mäele minema. Kuna enamust meist (5) katsetas lumelauda alles esimest või teist korda, siis võtsime endale õpetaja, et saada juhtnööre kuidas mäest elusalt ja tervete luudega alla jõuda.


Kõrvalt vaadates näib kõik nii lihtne, kuid millegipärast kogu meie treening-grupil voolas higi juba peale esimest tunnikest ning koolituse lõpuks (s.o peale 100 minutit) sammusime kõik üksmeelel baari poole, et jalga puhata ja keelt kasta. Kuna lõunani oli veel aega, siis läksime omal käel mägesid vallutama. Kui mõne aja pärast hakkasin juba mõtlema, et nüüd olengi mägedel kunn, siis järgmisel hetkel matsaki selg ees mäest allapoole veeredes tuli jälle reaalsustaju tagasi. Õpetaja sõnul nägin ma välja nagu proff: vahepeal käisin lauaga metsas ning järgmine hetk vedelesin ristseliti väga professionaalselt kesest mäenõlva.

Õhtuks oli selline tunne nagu oleks terve päev sporti teinud ja seega otsustasin mõned venitusharjutused teha. Lihased sellega aga väga nõus ei olnud, sest painduvus oli ilus ümmargune null.

Teine hommik - tunne oli selline nagu oleks peksa saanud. Keha oli ikka väga imelikest kohtadest haige ning eriti hästi andis endast tunda tagumik, millele eelmisel päeval oli paar korda mõnusalt maandutud. Ei olnud enam tunnet, et tahaks mäele. Parema meelega oleks tagasi teki alla pugenud, kuid eirates väsinud ja valusat keha sammusime kõik vapralt taas mäele.

Ei kulu väga palju aega kui ennast selili kesest nõlva leian, pisarad voolavad ja ise naeran - jube valus on, aga jube naljakas ka. Kulub mõni minut, enne kui olen suuteline ennast taas liigutama. Nõlvalt alla jõudes otsustan siiski kohvikusse minna ja leian endale ka mõttekaaslase. Nii möödubki järgnev tunnike sooja kakao tassi taga kuid siis võtame ennast taas kokku ja lähme taas mägesid vallutama.

Kuigi algajad võiks jääda siniste (keskmise raskusega) radade juurde, proovisin mina siiski ka punaseid (rasked) ning musti (väga rasked) nõlvi ja sain nendest edukalt alla. Hirmus oli, aga ei midagi ületatavat. Olles just ühest punasest mäest alla sõitnud suutsin ma taas korralikult selili käia ning see oli juba liiga julm. Läks veidi aega enne kui ma olin suutleine jalgu kõverdama, et saaks jalad laua küljest lahti ning kõndida ka ei suutnud. Jube jube jube valus oli, lausa lonkama võttis. Selleks matsust ma ei taastunudki, ehk too punane nõlv jäi minu selle reisi viimaseks vallutuseks. Valus tagumik andis endast veel terve järgneva nädala tunda.

Lõppkokkuvõttes oli see reis esimeseks korraks just paraja pikkusega, sest kolmandal päeval ei oleks ma suutnud enam mäele minna. Lumelaud on vahva, järgmine aasta jälle mägedesse ning siis juba pikemalt. Aitäh toredatele reisikaaslastele ning eriti sügav kummardus meie kahele mehele, kes selle naistekarja välja kannatasid, meie reisibussi juhtisid, meile süüa valmistasid ning hoolitsesid, et saun oleks soe ja veinipokaalid täidetud.

Salong Benessere

Benessere ilusalong asub Kadriorus, kuhu ma ilma Pirgsita tõenäoliselt sattunud ei oleks. Üldjuhul salongi valides eelistan ma ikka neid, mis kuidagi moodi minu igapäevase liikumistrajektoori läheduses asuvad, seega see väike Kadrioru salongike asus minu jaoks täiesti vales suunas. Kuna aga Pirgsil tuli midagi olulisemat vahele, siis läksin tema asemel ja mul on selle üle väga väga hea meel.

Tegemist on väikese armsa salongiga, mis asub vaikses kenas kohas, põhimõtteliselt kohe Luige tiigi kõrval. Minu valitud hoolitsuse viis läbi noor neiuke, kes oma olemuselt meenutas mulle baleriini, selline malbe, juuksed seatud krunni ning nagu liugles mööda ruumi ringi :) Üheski teises salongis ei ole minu käest enne küsitud, et kas ma soovin magada või soovin ma, et minuga juttu räägitaks ning selgitataks mida parasjagu tehakse. Mulle meeldis, et sel korral seda tehti.

Kui ma siiamaani olin väitnud, et salongid mida olen külastanud ei saa kuidagi Day Spa-de vastu, st et ühtegi külastatud salongi ma tagasi ei ole läinud, siis Benessere salong muutis olukorda. Mulle meeldis seal ning järgmine aeg on juba sinna kinni pandud :)

neljapäev, 17. märts 2011

Härra Biedermann ja tulesüütajad

Max Frisch "Härra Biedermann ja tulesüütajad"
Lavastaja: Kristjan Üksküla
Linnateater (Hobuveski)

Foto Linnateatri kodulehelt

Härra Biedermann, keda me autori väitel kõik tundma peaksime, on kõrgklassi vanapapi, kes naudib oma heal järjel olevat elu. Ühel õhtul ilmub tema ukse taha võõras, kellest härra algselt midagi kuulda ei taha. Kuna aga härra hoolib vägagi teiste arvamusest, siis järgmisel hetkel istubki juba võõras tema laua taga, kamandab teenijat ning rüüpab kallist veini nagu morssi. Peagi on võõras hõivanud ka härra majas pööningu ning sinna elama kutsunud ka oma sõbra. Linnas toimub üks tulekahju teise järel ja härra peas on koguaeg üks küsimus: Ega ometi need kaks seal pööningul ei olegi tulesüüstajad.

Lavastuses on kasutatud jutustaja rolli, kes oli nö selle loo autor. Tegelt mulle isegi meeldis kuidas etendus vahepeal katkestati ja nö edasi keriti. Samuti meeldis mulle mängukoha valik ning ruumi kasutus. Etendus ise oli lihtne, kuid kuigi kõik vaatajale üksipulgi lahti keriti jäi ikkagi mõtteisse küsimus, kas keegi teine (k.a mina ise) oleks härra Biedermanni asemel teisiti käitunud ja kui oleks, kas siis oleks lõpptulemus teistsugune olnud. Etendus üldkokkuvõttes mulle meeldis, kuid ei ütleks, et see kuulub nende hulka, mida peab vaatama. Argipäeva õhtuks on aga tore meelelahutus.

teisipäev, 8. märts 2011

Keskööpäike

Arthur Valdes "Keskööpäike"
Lavastaja: Anu Lamp
Linnateater

Etendus on täiesti tähelepanu vääriv paljude pakutavate etenduste hulgas. Kuigi olen klassikalise teatri ja klassikalise draama austaja, oli väga värskendav vaadata tükki, mis ei ole ühe loo jutustus. Tavaliselt on etenduse mõte mingi kindel lugu, 'Keskööpäike' puhul on etenduse mõte erisuguste näitlemisvõtete etendamine. Ning selleks pole vaja olulist, erilist või põhilist lugu. Olid mitmed väikesed lood, mille sisu ei olnud niivõrd oluline kui mängimise väljendusrikkus. See tegi etenduse vaheldusrikkaks ja nauditavaks. Emotsioon langes küll paar punkti, kui teises vaatuses ühte etüüdi ca 4 korda järjest läbi mängiti, võrreldes esimese vaatusega oli see löök emotsioonile. Väike löök emotsioonile on ka see, kui juba linnateatergi ei saa üldse üldse üldse ilma videodeta.. Tervikuna tagasi mõeldes võib aga väita, et etendus on kiitust ja vaatamist kindlasti väärt. Hea meel, et nähtud.

neljapäev, 3. märts 2011

Vombat

Andrus Kivirähk "Vombat"
Lavastaja: Merle Karusoo
Draamateater

Etenduse nimitegelaseks on veider olend, keda on etenduse jooksul korduvalt kuulda, kellest räägitakse palju, kuid keda kuni etenduse lõpuni ei õnnestu saalis viibijatel näha. Harduldane Austraalia kukkurloom - kadumisohus, nagu mõningad mälestused meie kõukidest (esivanematest).

Läbi sooja huumoriprisma irvitatakse eestlase ja tema kommete ning loomuse üle. Ühel päeval astub ühe perekonna uksest sisse kauge sugulane, kes on tulnud selleks, et panna kirja selle suguvõsa ajalugu ning nüüd on selle perekonna kord rääkima hakata. Mis on tõsi, mis mitte? Kas asju, mida väidetakse mitte mäletavat tõesti ei mäletatagi või lihtsalt ei taheta mäletada? Kas kõike mida küla peal räägitakse tasub võtta puhta kullana? Ja kui tegelikkus oleksi olnud teistsugune kui meie seda teadsime, kas see siis muudaks midagi, kas meil on õigust kedagi selle eest hukka mõista, teadmata mis inimest just sellist valikut tegema sundis nagu ta tegi?

Lahe komöödia, mis samal ajal pakub ka mõtlemisainet. Ja peale etendust läksin ma koju ja tegin endale praevorsti (kes etendust on näinud, see saab aru :)). Tasub vaatama minna!

Viru Ilukeskus

Viru Ilukeskus on minu arvates selline koht, mis ei ole mõeldud eestlaste jaoks...

Jõudsin kohale veidi varem ning meeldivad näitsikud juhatasid mind nö ootealasse, kus saab ajakirju sirvida. Läksin ja istusin maha, aga kõik ajakirjad mis ma sealt leidsin olid soomekeelsed. No jah, kuna ma soome keelt eriti ei valda, siis sirvisin niisama pilte.

Lõpuks oli minu aeg käes ning mind juhatati hoolitsust tehtavasse ruumi. Ruum oli suur, kuid see oli mõeldud vist mitme erineva hoolitsuse jaoks korraga, sest "hoolitsuse alad" või kuidas iganes neid nimetada olid eraldatud vahekardinatega. Lootsin, et teisele poole kardinat keegi samal ajal ei tule (õnneks ei tulnud ka).

Pikali heitnud ning suunanud pilgu lakke vaastas vastu mulle ventilatsioonitorude rägastik. Ma saan aru, et paljudes kohtades kasutatakse laes looklevaid ventilatsioonitorusid sisustuselemendina, kuid ma ei ole päris kindel, kas see ikka õige sisustuselement ilusalongi jaoks on!?! Ruum oli külm, isegi teki all oli mul seal külm olla (aga võib-olla olen ma lihtsalt külmavares).

Hoolitsus ise oli meeldiv ning kogu teenindav personal oli meeldiv, kuid salong üleüldises mõttes jättis mulje, et käid ära, lahkud ning tagasi mitte miski ei kutsu. Meeldivaid hoolitsusi koos meeldiva teenindava personaliga leiab hetkel Tallinnas pea kõikjal. Selleks, et klient tahaks tagasi tulla, tuleb talle pakkuda midagi enamat.

SKIN Ilusalong

SKIN Ilusalong asub Narva mnt-l, kuid selle leidmisega oli esialgu raskusi, sest ega ma enne kaardilt järgi ei vaadanud, kuhu ma täpselt minema pean ning peale väikest seiklust jõudsin sisehoovi ja sealt ma nimetatud ilusalongi leidsingi.

Uksest sisse astudes võtab mind vastu laia naeratusega neiu ning teavitab, et mind juba oodatakse. Salong on avar ning uus, kuid siiski sellist klantsi muljet ei jäta. Neiu, kes hoolitsuse läbi viib selgitab mis mind järgneva tunni jooksul ees ootab ning laseb mul ennast valmis seda. Kõik on tipp-topp.

Põhimõtteliselt võiks sinna tagasi minna, kuid arvan et siiski mitte, sest endiselt on mu lemmikud day spa-d (Babor ning CitySpa), kuhu ikka ja jälle tagasi satun, erinevalt ilusalongidest, mida külastanud olen.