Pariisi linnas Londonis

Veljo Tormis: "Küladevahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis"
Mängukoht: Veljo Tormise sünnitalu Kõrveaial

Tegemist on eelmisel suvel Veljo Tormise 80.juubeliks lavastatud etendusega, kus Noorte Segakoor Vox Populi koos lavastajate Anne Türnpu, Eva Klemetsi ning noorte näitlejatega toovad publikuni unustamatu vaatemängu.

Etendus algab hilisõhtul, väljas on juba hämar. Kuid seda efektsem on teekond parkimisplatsilt taluhoovile, mis kulgeb mööda tõrvikute ja küünaldega valgustatud rada metsast kostvate helide ning hõigete saatel. Metsa ja valgusmängu kasutatakse selles lavastuses veelgi kuid lõpuks jõuab rahvas talu taha üles seatud lavani. Meil õnnestus sellel hetkel ka korraliku vihma osaliseks saada, mis aga ei häirinud üldse, pigem vastupidi, andis veel juurde.. valgusvihkudes peegelduvad vihmapiisad... Lavastus, valguskunst, koor, näitlejad.. kõik oli väga väga kihvt. Mulle väga meeldis. Aitäh D&G :)

Göteborg

Hoolimata asjaolust, et enamusajast Göteborgis sajab, on see linnake imearmas ning kutsub ikka ja jälle sinna tagasi minema. Vähemalt kord aastas käin ma seal kindlasti ja üldjuhul mais, sest siis toimub GöteborgsVarvet ehk Göteborgi poolmaraton. Ka sel aastal olin ma stardinimekirjas, kuid kuna tervis vedas alt, siis starti ma kahjuks ei jõudnud. See tähendas aga seda, et Göteborgi külastamiseks tuli valida uus aeg ja kuna ma ei ole seal kunagi suvel käinud, siis tundus geniaalne plaan minna sinna jooksulaagrisse ning mõned päevad juuli lõpus seal veeta.

Göteborgis on alati nii mõnus rahulik, aeg lihtsalt peatub ja sina oled ning naudid, kuskile ei ole kiire, midagi ei pea tegema, kuhugi ei pea jõudma.... Ei ole mingit kohustuslikku või nö must see kultuuriprogrammi, kõik on juba tuttav ...

4.5 päeva, 108km jooksu ning armsad paigad taas üle vaadatud .. Avenyn, Delsjön, Skåtas, Slottsskogen, Botaniska Trädgarden, Espresso house, Chalmers, Nordstan ... tahaks juba tagasi :)

Head ööd, ema

Marsha Norman: "Head ööd, ema"
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Mängukoht: Hüüru mõis
MTÜ Mõisateater

See on tükk, kus loo lõpp saab kohe loo alguses kõigile selgeks - närviliselt tuppa sisenev peretütar annab mõista, et midagi on toimumas. See ei jää märkamata emale, kes mõne minutu möödudes saab teada, et tütar plaanib õhtul enesetapu sooritada. Edasine seisnebki selles, et ema üritab tütart ümber veenda, küll heaga, küll halvaga, kuni alla annab ...

Teema on tõsine ning teema on ajatu. Nii Veesaar kui Sallo mängivad väga hästi, kuid lavastus ise eriti ei köida. Taban korduvalt ennast vaid näitlejate dialoogi kuulmas, samas jälgimata mis laval toimub. Midagi jäi puudu, kuid see on pigem etteheide lavastajale kui näitlejatele.