Safari päev 7 ehk suundume lõunast põhja

Täna oli see kurb päev kus tuli Salimi ja Yahayaga hüvasti jätta, sest meie safari lõunas sai otsa ning suundusime põhja.

Kuna hommikul oli veel aega, siis ei viinud Salim meid mitte otse lennujaama vaid tegime veel tiiru pargis ja vaatasime veel loomi - jõehobud, impalad, kaelkirjakud, elevandid, hüään ning sebrad - kõik olid taas vaateväljas.

Lennujaama saabudes polnud seal ühtki inimhinge ega ka lennukit, küll aga ukerdasid seal ringi sebrad ning impalade kari.

Salim ning Yahaya ootasid vapralt koos meiega lennukit ning tegime seal omaette nalju, et mis me ikka lennukiga lähme, et teeme parem põhja poolse safari ka koos nendega.. ehk siis sõidame autoga läbi Iringa ning Dodoma Arushasse. Kui nüüd aus olla, siis oleks see maru äge olnud, sest need kaks tegelast on kuidagi armsaks saanud selle nädala jooksul ning maru kahju on neist lahkuda. Aga kuna me peale Zansibari veel päevaks Dar-i satume, siis said vahetatud telefoni nr-d ja e-maili aadressid, ehk me loodame, et saame nendega veel kokku enne kui kodu poole lendama peame hakkama.

Varsti kostuski taevast mürinat - meie hõbedane nool saabus. Tegemist oli pisikese hõbedase lennukiga, milles oli 9 istekohta ning samuti oli kokpit ilusti näha. Piloot astus välja ja teatas, et väljasõit on 5 min pärast. Siinkohal on tore mainida, et piloot oli täiesti valge nahaga ja meie hõbenooleks oli tuntud väikelennuk Chesna. Kallistused veel Salimile ning Yahayale ning tuligi lennukisse hüpata. Ei mingit passi- ega piletikontrolli.. astu lihtsalt lennukisse ja vali endale sobiv koht. Meie kallid sõbrad jäid veel truult ootama kuni lennuk õhku tõusis ja lehvitasid meile :)
Lennuki õhku tõustes vaatasime veel viimast korda vantse ja kaelkirjakut ning üha kaugenevat vaadet, mis meile selle nädala jooksul nii palju rõõmu on valmistanud. Lahe oli vaadata all looklevaid jõesänge, mis valdavalt sellel ajal küll kuivad, kuid jõesäng see-eest aukartustäratavalt lai.

1:20 lendu ning olimegi jõudnud Ruahast Arushasse. Ja seejuures olgu veel mainitud, et paberite järgi pidi meie lend kestma 2:20, aga hõbenooleke kihutas :) See tähendas aga seda, et saime lennujaamas aega parajaks teha ning oma transporti oodata. Ees ootamas uus nädal ja seda sel korral koos Karibu African Safariga. Kui meie poolt antud ametlik saabumisaeg käes, polnud meie transporti veel kuskil. Ja ega see ka lihtne ülesanne polnudki, sest lennujaama hoonesse sisse kohalikud ei saanud, sest lukus raudaed oli ees. Kohati oli läbi pulkade näha migit silti, kus firma või oodatud külalise nimi peal. No, aga mida seal ei olnud, oli minu või Mariti nimi :( Kui välja lubatud ajast oli juba 15 mintsa üle, hakkas Marit juba rahutuks muutuma ja sügelema, et helistada. Mina muidugi ei lasknud ennast segada, kuna kirjutasin rahulikult blogi. Aga aega kulus ja kulus ja ei miskit, vahepeal tegi lennujama murjam minuga juttu teemal, et kuulge, kas te olete õed või? Kui vastus eitav, siis järgmine pakkumine oli, et kas ema ja tütar või? Ei julgenud täpsustama hakata, et keda kelleks ta pidas, aga lootus jäi, et mina sellel juhul ikka tütar. Õnneks oli meil number olemas ja nii helistasimegi ja kohe sai meie ootamine otsa.

Millegipärast oli nii minul kui Maritil arusaam, et meie family farm asub in the middle of nowhere ehk kuskil keset metsa, aga tegelikkuses platseerusime hoopis Arushasse. Mitte küll kesklinna, aga siiski linna piiridesse. Farmist on asi kaugel, tegelikkuses on tegu lihtsalt ühe perekonna käes oleva majade kompleksiga, mis on ümbritsetud kõrge aiaga. Kuna teisi külalisi hetkel siin ei ole, siis on meie käsutuses terve kahekordne maja kahe suuuuure rõduga, milledest üks on katusega (seal saab niisama chillida) ja teine ilma katuseta (seal saab päikest võtta). Vaade on mõlemil puhul mägedele, milledest üks on mnt. Meru, mille otsa homme ka kohe ronima hakkame :)


















- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 6 ehk õhtune action koduhoovis

6:00. Äratus! Esimest korda siin olemise jooksul tundsin, et väljas on jahe... maika ning lühikeste pükste väel tuli lausa kananahk ihule. Aga pole hullu ning start hommikusele Game drive-le võis alata. Game drive-ga alustasime nii vara, sest see on loomade liikumise aeg. Ja kuna hetkel on juba vihmaperiood alanud ning seetõttu rohi kõrge, siis parim aeg loomade nägemiseks on just siis kui nad ringi liiguvad.

Ei saanud laagrist veel 100 meetritki sõita, kui juba kappasid jõehobud meil üle tee. See oli esimene kord kui nägime jõehobusid maismaal, kusjuures see on päris hämmastav kui kiiresti nad ennast liigutada suudavad, arvestades kui massiivsed nad on ja kui lühikesed jalad neil on. Veel paarsada meetrit edasi ning juba ristusid me teed sebrade, impalade ning neid ahistava šaakaliga.

Ei olnud vaja väga palju edasi sõita, et märgata suurt elevandikarja. Kuna vantsid olid kahel pool teed, siis sõitsime nende keskele ja peatasime auto mootori. Peaks mainima, et võtab seest suhteliselt kõhedaks kui sellised hiiglased on sust vaid ca 10 meetri kaugusel. Lohutust ei paku ka asjaolu, et me autos oleme, sest elevandi jaoks pole probleem see auto ümber lükata ja laiaks astuda kui tal selleks vaid soov on. Õnneks olid nad täna vähemalt meie suhtes rahumeelsed, kuid kaks isast isendit üritasid omavahel jõuvahekorda paika panna ning ristasid kihvad. Päris korralikud kolksud käisid - võitlus oli ikka tõsine, aga siis otsustasid vantsid rahu sõlmida ning kõhtu kinnitada.

Elevante on Ruaha pargis ikka väga palju - kohtasime neid pea igal pool pargis ringimsõites. Samuti on siin väga väga palju impalasid (nagu ka Seleous Game Reserve-s) ning antiloope. Jõe kaldal sõites märkasid kullipilguga Salim ja Yahaya teiselpool kaldal kahte lõvi, keda meie silm algselt kinni ei püüdud, aga kui kätte näidati kuhu vaadata, siis tabasime ka meie neid :) Sellest hetkest alates sai eesmärgiks lõvi või mõnda muud kaslast lähedalt silmitseda, seega jaht kaslastele algas. Natuke ringi sõitmist ja otsimist ning seal põõsa all ta lamaski - suur isane lõvi, loomade kuningas. Meie saabumise peale tõstis ta pea ning vaatas kurja pilguga, näidates pahameelt, et me teda segame, seega väga kauaks me teda uudistama ei jäänud. Jätkasime kaslaste jahti, kuid vähemalt sel korral meil neid rohkem näha ei õnnestunud. See-eest kohtasime aga manguste, pisikesi ahve ning mingeid väikeseid karvaseid tegelasi, kellele meeldis kividel peesitada, aga kellede nime ma jälle ei tea.

Tagasi laagrisse jõudsime veidi enne 11-st ning oli aeg hiline hommikusöök süüa. Istusime taas varjualusesse jõekaldal, kuhu Yahaya meile varsti ka söögi toimetas. Imeline vaade, mönus olemine ning kohvi ja värsked puuviljad... See ongi puhkus :) Taaskord ilmusid teiselpool jõe kaldal vaatevälja elevandid, kaelkirjakud ning ka jaanalinnud, keda nägime siis siin olles esimest korda. Varsti ilmus taas välja Yahaya ja teatas, et meile tulid külalised. Arvasime, et tuli veel turiste, kuid tegelikult olid hoopis kaelkirjakud meie bandade vahele akaatsiaid sööma tulnud. Peagi saabus külaliste osas lisa.. ka üks isane elevant otsustas meile külla tulla, kuid õnneks oli ta lihtsalt möödumas ja peagi kadus teisele poole jõge. Terve pärastlõuna veetsimegi laagris puhates, aga kell 16 (taas loomade liikumise aeg) oli aeg suunduda teisele game drivile.

Taaskord ei olnud vaja laagrist väga eemale sõita kui meile jua tuttavad kaelkirjakud, elevandid ja sebrad meile vastu tulid. Üritasime ikka rohu seest liikumist otsids, et tabada gepardeid või lõvisid, samuti tuli pilk puude otsa suunata, et leida mõnda leopardi. Kahjuks neid siiski sel korral ei leidnud. Peagi aga kuulsime põõsas ragistamist ning pasundamist - elevant! Ja enne kui esimesest ehmatusest üle saime seis elevandi kari keset teed... Me olime sõna otseses mõttes elevantidest ümbritsetud ehk kui mõnele ei oleks sobind, et me seal oleme, siis oleks me kergelt öeldes suures jamas olnud. Õnneks nad liigutasid ennast natuke ja nii õnnestus meil väike detour teha ja neist väikese kaarega ümber sõita. Selleks ajaks oli üks isasolend juba kurjaks saanud ning tuli kiirema sammuga ning pasundades auto suunas - olgem ausad, natu hirmus hakkas. Õhtune game drive osutuski totaalseks elevantide ralliks, sest veel paaril korral suutsime me mõnes isases olendis pahameelt tekitada, kes meile siis valjuhäälselt teada andsid, et meil oleks aeg uttu tõmmata. Kõigest hoolimata jõudsime siiski õnnelikult laagriplatsile.

Üllatus üllatus, köögi kõrval tervitas meid hiiglaslik isane elevant. Õnneks asub meie banda teises suunas, seega võtsime oma asjad ning läksime pessu. Dushikabiinist välja astudes pidin aga tõtt vaatama noore isase elevandiga... Ehk siis sellele ühele, kes meil enne juba hoovis oli, oli sel ajal kuime pesus olime lisandunud veel kolm vantsi. Põnev põnev.. aga põnevus asendus kohe hirmuga kui see elevant otsustas kiirel sammul minu suunas traavima hakata. Pistsin punuma.. turvaliselt söögiruumi ning relvastatud pargivahi juurde. Sellel ajal kui elevante hoovi pealt minema saada üritati, siis meie nautisime taaskord aafrikapärast õhtusööki, milleks oli pilau koos kana ja juurikatega ning magustoiduks troopiline puuviljasalat. Pargivahil ning kohalikel õnnestus elevandid lõpuks eemale peletada, kuid siiski edaspidi võisime liikuda vaid koos relvastatud vahiga. Otsustasime mitte liikuda ning jäime teiste juurde peamaja ukse ette juttu rääkima.

Kell oli juba palju ning mõtlesime magama hakata minema, kui just sel samal hetkel kostus väga väga lähedalt jõehobude mörinat. Valvur läks olukorda uurima ning peagi tuli tagasi teatega, et kaks jõehobu on ennast kohe meie banda kõrval sisse seadnud. Ta eskortis meid bandasse ning keelas öösel bandast väljuda, või juhul kui on vaja öösel välja minna, siis peame teda kutsuma. Lubasime talle, et ei lähe me kuskile ja lukustasie kindlalt oma banda ukse, et soovimatud külalised öösel ei saabuks.

Terve öö käis me banda ümber korralik madistamine - jõehobud toimetasid seal oma asju ning lisaks olid tagasi saabunud meid juba õhtul külastanud elevandid. Tõeline dzungli elu!
























- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 5 ehk aafrika õhtu

Täna oli äratus kell 6.40. Arvestades, mis kell me päevad siin alanud on, siis ei oskagi enam seisukohta võtta, kas see on vara või mitte. Hommikusöök ootas meid kell 7 ning enda arvates oli meil aega maa ja ilm, et kella 8ks valmis olla, kuid kuidagi moodi suutsime oma puuviljataldriku ja värske arbuusimahla taga mökutada peaaegu tunni ja nii hakkas meil siin olles esimest korda. Tegime mõned kiiremad liigutused ning suundusime seejärel oma kahe päeva joogiarvet maksa. See oli sedapuhku kokku 12 dollarit ja summa sisse mahtusid: 3 pokaali veini, 2 ōlut ja coca-cola. Arve suurus oli nii rõõmustav, et jätsime ka korraliku tipi (mille kohalikud olid muidugi ka ära teeninud).

Tänane päev oli taaskord sõidu päev, ehk võtsime suuna Udzungwa mägedest Ruaha rahvuspargi poole. Lisaks sõitmisele ootas ees ka shopping Iringas, et täiendada toiduvarusid. Kuna me oleme olnud nii tublid tüdrukud, siis võttis Yahaya meid kohalikule turule kaasa puu- ja juurvilju valima. Teades, et ōhtul ootab meid ees ehe Aafrika ōhtusöök, siis täitus meie ostukorv piprate, paprikate, sibulate, tomatite, kurkide, porgandite ja avokaadodega. Ja kuna hommikuti toitume me siin vaid puuviljadest ning puuviljad ei puudu ka teistest toidukordadest, siis pugesid poekotti ka ananassid, papaiad, mangod, banaanid ja arbuus (ehk siis kohalikud puuviljad, millede hooaeg hetkel on).

Nii turul kui ka Iringa tänavatel oli rahvast palju ning ringivaatamist jagus ka küllaga. Loomulikult olime me ise oma valgete jalgadega parajaks vaatamisväärsuseks kohalikele, kuid nad on toredad ja sõbralikult ning kohe üldse mitte tüütud nagu muidu igasugu tegelased teistes lõunamaades. Tegelikult on siinset olustikku ja elu ikka suht raske kirjeldada, seda peab ise nägema ja kogema, et sellest aru saada.

Kui juurikad ja puuviljad käes, siis suundusime oma saatjaskonna lemmikpoodi, kus siis kogu toidu korralikult kasti pakkisime. Seal kohtusime veel teiste kohalike giididega, kellega siis juttu sai aetud ja nalja visatud. Ma ei tea nüüd kuidas, aga seal kohapeal tammudes suutsin ma oma pläfid ära lõhkuda... Juba TEISED selle nädala jooksul!!! Kus häda kōige suurem, seal abi kōige lähem:) Üle tee oli kingsepa töökoda, kuhu siis poisid mu käekõrval ka talutasid - üks jalg paljas ja plätu näpu vahel. Lisaks katkise koha parandamisele said ōmmeldud üle kōik vōimalikud ohukohad ja kukrut sain kergendada selle eest 2000 shillingit ehk siis natu alla 1,5 dollari. Enne linnast lahkumist üritasin pihta saada ka postkontorile, aga seekord veel edutult, seega postkasti pole vaja veel kellelgi piiluma minna, sest ühtki postkaarti minu poolt Eesti poole teel ei ole.

Ees ootas veel natu sõitu, lõunapaus tee ääres ning kohal me Ruaha Rahvuspargis olimegi. Ruaha on Tansaania suurim rahvuspark, olles kogu Aafrika suuruselt teine (suurim asub Lõuna-Aafrika Vabariigis). Koheselt kui pargi väravatest läbi saime, tervitasid juba jōes mulistades hipod, kes ōhtusest jahedusest (Aafika mōistes) mōnu tundsid. No ei väsi neid tegelasi jälgimast! Peagi möödusime ka Ruaha rahvusvahelisest lennuväljast (pisut paljam ja tasasem põllulapp), kust ka ise ülehomme õhku tõuseme. Natuke veel sōitu ja meie bandad juba paistsidki. Bandad on siin plekist ümarad tünnid, millele oli peal rookatus. Seadsime ennast sisse ja tõttasime siis vaadet nautima. Taaskord oli meil vaade jõele, kuid hetkel on jõesäng veel suhteliselt kuiv. Jõe teisel kaldal toimetas rahulikult elevandikari, veidi eemal uudistas ringi kaelkirjak ning veepiiril ukerdas ringi üks jõehobu. Meie lihtsalt istusime oma varjualuses ja jälgisime toimuvat. Loomulikult said kaamerad vatti ning pilte tuli lugematul arvul juurde. Lahe!!

Päike oli juba oma teekonnal ōige madalale laskunud ja meil aeg pessu minna, sest hoolimata asjaolust, et olime enamuse ajast vaid sõitnud nägime me välja nagu tolmuahvid. See, et dushiruumi tuleb gekodega jagada ei ole enam üllatuseks, kuid täna otsustas vesi otsa saada. Õnneks kui Marit kõrval kabiinis kraani kinni keeras, siis naasis vesi minu hoovile ja sain ikka näo seebist puhtaks pesta ja muud protseduurid ka korda ajada.

Märkamatult oli kell 7 saanud, ehk siis kellaaeg, mil täna pakuti õhtusööki - aafrikapärast, kusjuures täna ühinesid öhtusöögile taas ka Salim ja Yahaya. Esmalt kanti lauale Aafrika pärane eelroog, mis koosnes värsketest avokaadodest, sibulast, tomatist, kurgist ja majoneesist. Mina kes ma sibulat ei söö, vitsutasin kahe suupoolega ja sest see lihtsalt maitses nii hästi :) Pearoaks oli ugali (mida ka natuke oma teise safari päeva öhtul maitsta saime) ning kana juurviljadega ja eraldi juures veel tav kaste. Enne kui sööma hakkasime, pesime vastava väikese rituaali käigus oma käed puhtaks, sest seda toitu süüakse kätega. Salim ja Yahaya näitasid ette kuidas seda putru esmalt näppude vahel töödelda (palliks ja siis vajutada lusika kujuliseks), et sellega hästi kastet võtta saaks. Maitses see taaskord väga hästi. Samas, ega ma siin veel polegi midagi saanud, mis ei maitseks (isegi sibulasupp oli söödav). Magustoiduks ikka , nagu juba traditsiooniks saanud ja kõht oli jälle korralikult täis. Polegi siin vist veel nii palju söönud kui täna! Peale sööki jäime veel lobisema ning saime teada, kuidas kohalikud sünnipäevi tähistavad, milline on keskmine sissetulek ja milline on kohaliku maksukoormus.

Lisaks muule jutule kuulsime lugusid loomadest ja nende käitumisest. Ümberringi olid igasugu loomahääled ning Salim osutas mitmeid kordi, et lōvi jälle kuskil läheduses mörises (no ei leia head sōna selle kohta). Kusjuures tuli välja, et ei ole just väga harv kui mõni lõvi siia hoovipeale uudistama tuleb. Seega lõpuks olime juba hirmust juba päris kanged ja üksi oma bandasse me minna enam ei julgenud, kuigi see asus vähem kui 50m kaugusel. Seega Salim eskortis meid viisakalt banda juurde. Hammastepesu sai sel korral tehtud ukse lävel ja hirmunult enda ümber vaadates, ega mõni lõvi või muu loom kuskil läheduses ei hiili... Sel korral läks õnneks ning ei sattunud kellegi söögiks. Nüüd aga head ööd!









- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 4 ehk füüsise kontroll

Täna lasti jälle kaua magada. Kuna ööbime veel ka teise öö Hondo Hondo-s, siis asju pakkida polnud vaja ning hommikusöögile tuli ilmuda alles kell 7:30. Taaskord ootamas taldrikutäis puuvilju ning värske arbuusimahl. Kui eile õhtul hommikusöögi tellimuse sisse andsime, siis pööritas kelner silmi ja küsis mitu korda ülde, et kas me oleme ikka kindlad, et me midagi veel lisaks ei taha, sest see on ju sooooo tiny.

Kui me hommikusöögi lõpetasime, siis Salim juba ootas meid, et transportida meid Udzungwa pargi väravasse, et peale võtta giid ning alustada matkaga Sanje koskede juurde.

Raja pikkus oli ca 7-8km ning kõrguste vahe 435m. Rada ise oli suhteliselt heas korras, kuigi mõnes kohas oli vesi paar astet ära viinud ning leidus ka selliseid märjemaid saviseid libedaid lõike. Sanje kosk on 3 tasandiline, millest teine on kõige kõrgem olles 170m pikk. Kose kogukõrgus on vist vaid natuke alla 500m... Ehk siis ronimine sinna oli korralik füüsise test. Test näitas, et Maritil arenguruumi on veel piisavalt, kuid tippu siiski jõudis. Tema enda kommentaar oli, et ta teadis, et vorm pole just kõige parem, aga et olukord nii s*** on, seda ei osanud ta uneski näha. Minu vorm oli arvatavast isegi parem... Giidi kommentaar oli, et ma olen strong girl :)

Kuigi mägedes oli pilvine, oli tippu jõudes särk ikkagi märg ning seda suurema preemiana näis kose all olevasse looduslikku basseini ujuma minemine. Vesi oli mõnusalt jahe ning lõpuks tuli isegi tibutagi selga (samasugust suplust oleks hea meelega ka matka lõpus nautinud), kuid kose all langeva vee poolt pakutud massaaz oli see eest kirss tordi peal.

Kui te nüüd arvate, et alla tulemine oli mõnus ja kerge, siis siin te küll eksite. Raja kaldenurk oli piisavalt suur, et jalgadele korralik koormus anda. Samuti olid trepid mõnusalt kõrgete astmetega, et neist andis ikka üles ja alla turnida. Aga otse loomulikult saime me kõigega ilusti hakkama. Tagasiteel tegime ka teisel tasandil lõunapausi ning väikese kõrvalekalde põhirajalt, et minna vaatama koske täies hiilguses alt üles (siinkohal võib märkida, et see oli seda väärt!).

Peale matka olime ära teeninud puhkuse, ehk tänaseks midagi rohkemat plaaninud ei olnud. Lebotasime oma Hondo Hondo-s ning tõstsime pokaalid Eesti Vabariigi terviseks tema 95nda sünnipäeva puhul.

Õhtusöögi lõppedes tuldi veel köögist uurima, et mis kell me hommikust süüa soovime, mille peale saime vastata, et me ei tea, aga Salim teab. Ja kui küsiti, et kas soovime et lõuna meile kaasa pakitaks, siis oli vastuseks jälle, et me ei tea, aga seda teab Yahaja. Ühesõnaga on meil siin džunglis elu nagu kuninga kassil ning Salim ja Yahaja kannavad meie eest ikka väga väga hästi hoolt.















- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 3 ehk vahetame asukohta

Täna hommikul lasti meil kaua magada, ehk asjad pidid pakitud olema ning hommikusöögile tuli ilmuda alles kell 7:30. Ja uskuge või mitte, aga olin üleval juba enne ehk kell 6:50... Täiesti ise ja ilma igasuguse probleemita - rõõmus ja roosa. Kuna öösel oli taas äike olnud ning vihma sadand, siis õhk oli taas mõnusalt värske ja mitte väga palav.

Täna hommikul oli meie kokk (Yahaya) lõpuks meid kuulda võtnud, ning hiiglaslike inglise hommikusöögi portsjonite asemel oli ta meile valmis pannud puuviljataldrikud ning kohvi ja tee. Nagu juba kombeks saanud, siis sel ajal kui meie oma hommikusööki nautisime pakkis meie saatjaskond asjad autosse ning kui me lõpetanud olime, võis sõit alata.

Ees ootas pikk tee mägedesse. Tee viis läbi mitmete külade ning kuna nad oma hütid on rajanud just suure tee äärde, siis oli kogu tegevus hästi jälgitav. Hütte ehitatakse sellest materjalist mis vastavas regioonis leidub. Seega paljud külad koosnesid palmi lehtedest katustega mudaonnidest, kuid savisema pinnasega aladel võis juba kohata tellistest ehitatud rookatustega hütte.

Külades oli alati palju inimesi. Kes vedeles niisama palavuse eest puu all, kes pesi pesu või tegi muid kodutöid. Lapsed hullasid niisama omapead ringi ning kui lähenevat autot nägid, siis jooksid rõõmsalt tee äärde meile lehvitama. Lisaks nägi paljusid lapsi ka veel värskeid puuvilju müümas, ning ühtede käest ostis meie kokk meile lõunaks ka paar mangot, mis olid üle mõistuse head. Laupäeviti on külades ka suumat sorti turg, kus on saadaval igasugust kraami - mööbel, riided, toit ja palju erinevaid arusaamatuid asju.

Tihe liiklus on ka külade vahelisel alal, kusjuures liiklusvahendiks on kas jalgratas või oma kaks jalga. Asju ei kanta siin aga mitte süles vaid pea peal. Ma ei kujuta ette kui tugevad nende kaelad on, sest need koormad mis nad pea peal kannavad on lihtsalt uskumatud. Kusjuures enamus "kandeneegreid" on kas naised või lapsed, ning ei ole just haruldane nähtus, et lisaks koormale pealael on naistel kanderätikuga seljas veel pisike murjam. Külade vahelisel teel on ka palju koolilapsi, sest erinevalt algkoolidest ei ola põhikoole igas külas ning seetõttu peavad lapsed kooli minekuks ette võtma ca 30min jalutuskäigu.

Siin maal kannavad koolilapsed koolivormi, mis üldjuhul koosneb valgest pluusist ning ühevärvilisest seelikust või pükstest, mis igal koolil on oma värvi. Näinud oleme neid ikka igasugu toonides - kollased, sinised, rohelised, lillad ... Igastahes näevad need pisikesed murjamid oma koolivormides ülilahedad välja :)

Külade vahelisel alal on ka palju põlde, kus siis kasvatatakse erinevaid saadusi, mida antud pinnasel kasvatada saab. Omapärane on siin aga see, et põldu haritakse hulgaliste termiidipesade vahel, mida siin osades regioonides on ikka väga väga palju. Termiiidipesad näevad eemalt välja nagu hiiglaslikud võlur Oz-i kübarad keset põldu. Metsas leiduvad pesad on aga teistsuguse kujuga, sest siis saadakse tuge puutüvedest.

Lisaks paljudele küladele viis meie teekond läbi ka Mikumi pargist, kus nägime taaskord peaaegu täis komplekti loomadest - elevandid, sebrad, piisonid, impalad, kaelkirjakud, paavianid. Nägemata jäid vaid lõvid, aga loodetavasti näeme neid varsti :)

Pärastlõunaks jõudsime oma järgmisesse ööbimispaika, milleks on Udzungwa mägede jalamil asuv Hondo Hondo laager. Sel korral ei ööbi me enam telgis vaid väikeses rookatusega mudaonnis, kus on isegi elekter sees. Siinne laager on teistest märksa suurem ning kuna ööbime hütis mitte telgis, siis toitlustamine toimub kohalikus restoranis ehk meie oma kokk saab natuke puhata :)

Homme ootab ees juba mägede avastamine. Praegu aga lala salama ehk head ööd suahiili keeles.









- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 2 ehk kaelkirjakud, Simba ja muud loomad

Äratus!!! Kell on 5:40 hommikul ning aeg on silmad lahti teha, sest kell 6 peab valmis olema, et minna walking safarile. Kuna öösel oli korralik äike ja vihmasadu, siis õhk on mõnusalt värske ning mitte eriti palav.. Samuti on taevas veel kergelt vines ehk ühesõnaga ilm jalutamiseks. Giid korjas meid kohvilauast peale ja sõidame Seleous Game Park-i väravasse, kus meiega liitub ka veel relvastatud saatja ning matk võib alata :)

Ei jõua veel liikumagi hakata kui juba näeme eemal jooksmas Pumbasid (mingisugused metssealised) ja kohe peale seda hõivavad meie tähelepanu eemal rahulikult akaatsia lehti nosivad kaelkirjakud. Oiii kui ilusad nad ikka on.. Põhimõtteliselt oleks me võinud ülejäänud matka aja lihtsalt sinna samusesse jääda ja neid maiesteetlikke loomi imetleda, kuid liikusime siiski edasi. Loomadest kohtasime selle jalutuskäigu ajal veel impala karja ning paaviane, kuid omandasime palju tarkusi loomade, taimede ja kohaliku meditsiini kohta.

Peale matka tuli tagasi laagrisse minna, oma asjad pakkida ning hommikust süüa. Kokk ei olnud loomulikult portsjonite suuruse osas meid võtnud ja taaskord jäi pool toidust järgi. Aga see selleks.. Aeg oli suunduda tagasi Seleous Game Parki, kuid sel korral juba Game Drive-le ehk siis meie Maritiga kõõlusime jalgupidi tagaistmel, peapidi katuseluugist väljas ning vahtisime ringi ja otsisime loomi. Ühtlasi oli ka taevas siniseks läind ja päike lõõskas täies kuumuses ehk siis kõik oli lihtsalt suurepärane.

Kuna öösel oli palju vihma tulnud, siis loomad liikusid palju ringi mitte ei kogunenud vee äärde nagu kuival perioodil. Kaelkirjakuid nägime taaskord esimesena ja tegelikult oli neid seal pargis väga väga palju...kohtasime neid päeva jooksul ikka kümneid kui mitte isegi rohkem kui sadant. Samuti nägime palju impalasid.. Neid oli karjade kaupa pea koguaeg me trajektoori ääres. Kohtasime veel elevante, paaviane, jõehobusid, sebrasid, pühvleid, pumbasid, okaapisid, hüääni ja veel igasugu tegelasi. Päeva naelaks oli aga muidugi parkida auto paari meetri kaugusele emalõvist, kes palavusest ühe puu all lõõtsutas. Kui meie olime temast vaimustuses, siis temal oli meie kohalolekust aga suhteliselt ükskõik.

Terve päeva veetsimegi pargis ringi tiirutades (mitte küll mööda teed, vaid ikka off road). Vahepeal oli ka väike piknik kaelkirjakute ja impalade seltsis, muid loomi vähemalt läheduses ei paistnud olevat. Õhtuks jõudsime oma järgmisesse laagripaika, mis asus teisel pool Seleous Game Parki. Taaskord olid olemas kõik mugavused ning vaade sel korral mägedele... Võimas!

Õhtu istusime koos kohalikega ning oma koka ja giidiga lõkke ääres ja saime kohalikust elust nii üht koma teist teada. Näiteks põhjus, miks siin nii hästi inglise keelt räägitakse on asjaolu, et peale algkooli muutub kogu õpe inglise keelseks. Samuti erakoolides alustavad lapsed juba 5aastaselt! Lisaks saime maitsta traditsioonilist aafrika toitu - ugali. Samal ajal roomas meie lõkkeplatsile ka mingi madu, kelle liiki aga ei jõudnud tuvastada, sest väljas oli pime. Ma igastahes loodan, et see oli esimene ja viimane madu, keda ma siin kohtama pean, sest nad kohe mitte ei meeldi mulle.

Kokkuvõttes oli väga äge päev. Samuti on hea meel selle üle, et meie kokk ja giid tunnevad ennast juba vabalt meiega ehk siis seltskond on muutunud märksa lõbusamaks ja vabamaks :)

















- Posted using BlogPress from my iPad

Safari päev 1 ehk hippo vaimustus

Kui tavalistel tööpäevadel ei saa ennast kell 7gi voodist püsti aetud, siis täna hommikul oli äratus juba kell 6, et kell 7 startida safarile, mille korraldajaks Wild Things Safari.

Kell 7 ootasid meid hotelli ees meie kokk, kelle nime me ei ole suutnud veel selgeks õppida, ning meie giid ja autojuht Salim. Esmalt ootas ees 250km sõitu meie esimesse laagripaika, milleks on Seleous River Camp.

Kohale jõudes ootas meid ees üllatus. Meie arusaam laagripaigast oli ikka väga vildakas. Kohapeal on olemas korralik wc, dush ning kõige tipuks terassil asuv baar imelise vaatega jõele, kuhu me ennast kohe ka sisse seadsime, samal ajal kui meie saatjaskond sabad sirgelt laagrit püsti panid ning lõunasööki valmistasid.

Kuna aafrikast ei saa ju ometigi lahkuda valge inimesena, siis tegime täna teise katse kogu keha naha värvi muuta. Võrreldes eilsega on toimunud märgatavad edusammud. Samas, kui siiski päris aus olla, siis terassil veedetud 3-st tunnist veetsime siiski enamuse varju all, sest päikese käes ei kannatanud korraga väga üle 10min olla ning sellest 10-st minutist tuli siis ca 30 min varju all taastuda. Taastumisele aitas loomulikult kaasa hea jahe valge vein :p

Peale terassil vedelemist oli aeg liikuda paadi safarile Rufudiji (tegelt ma ei tea kuda seda kirjutatakse) jõele, et tutvust teha hippode ning krokodega. Ei kulunud just väga palju aega kui esimene hippo meid juba silmanurgast piilus ja siis meiega peitust mängis. Ühtlasi saime ka targemaks hippode kohta - nimelt võivad nad korraga vee all olla kuni 5 minutit. Lisaks saime teada, et kogu päevase aja on nad vees, sest päikese käes hakkab nende nahk muidu mõranema ja see on väga valus. Hipposid kohtasime selle 2.5h-se matka jooksul väga väga palju.. Neid olekski võind vaatama jääda :) Krokosid aga täna näha ei õnnestunud, see eest aga kohtusime oma kaasmalastega - suitsupääsukestega - kes olid külma talve eest siia aooja tulnud :) Lisaks nägime veel paljusi teisigi linnu liike ning ka ahve (blue monkey).

Safarilt tagasi tulles ootas meid ees juba 3 käiguline õhtusöök, mille portsjonid olid sama suured kui eilne lõuna. Seega kokale edastasime soovi homme väiksemad portsjonid teha, sest me lihtsalt ei jõua selle palavaga nii palju süüa. Kusjuures toit on väga väga maitsev - uskumatu, mida välitingimustes teha suudetakse.

Õhtu lõpetuseks oli tasuta näiemäng looduse poolt, mida nautisime oma terrassil veini ning pop corniga...

Mida sa hing elult veel ihkad!? Seegi ongi paradiis...









- Posted using BlogPress from my iPad

Dar es Salaam

Kuna terve eilse päeva magasime hotellis maha, siis musta mandri avastamisega alustasime alles täna. Plaan nägi välja järgnev:
1. Otsida üles meie safari korraldaja, kellega homme nädalaks safarile suundume;
2. Rannas vedeleda;
3. Linnapeal ringi uudistada.

Hotelli uksest välja astudes ootas meid ees korralik kuumus (varjus oli soojakraade ca 31). Võtsime suuna mere poole (nii me vähemalt arvasime), kuid millegipärast ei tahtnud meri kuidagi paistma hakata. Üritasime siis tuvastada oma asukohta, kuid see polnudki nii lihtne, sest silte tänava nimedega lihtsalt polnud. Varsti aga saime asjale pihta,et sildid on olemas peaaegu igal suuremat sorti ristmikul ning siis õnnestus ennast ka kohe kaardile panna ja loomulikult olime liikunud oma arvatavast suunast risti vastupidises.

Ühtlasi saime veel selgeks, et seisma ei ole mõtet jääda, sest siis on kohe pisikesed murjamid ligi ja vaatavad oma suurte silmadega sulle otsa ja lausuvad oma selgeks õpitud fraasi: "Hello, money?!". Loomulikult ei puudunud üleüldine tähelepanu ka kohalike poolt - "jambo" ning "hello, my friend" kõlasid pea iga mööduja või vastutulija poolt. Siinkohal ei saa muidugi ka mainimata jätta kohalikku liiklust. No ma ei saa aru kuda nad siin hakkava saavad, sest minu pilgu läbi on see ikka korralik kaos. Kui sõidutee on liialt umbes, siis ei ole probleem tekitada lisarada või siis pöörata üleüldse kõnniteele ning kasutada hoopis seda. Valgusfooride kasutamisest ei ole mõtet rääkidagi...

Merest olime küll eemale liikund, kuid samas lähemale tänavale, kus meie safari operaator pesitseb, seega otsustasime, et lähme sinna jala, kuigi esialgu oli plaanis kasutada DallaDalla-t. Peale 2,5h matkamist olid jalatallad juba korralikult ümmargused, kuid oma sihtkohta polnud ikka veel jõudnud. Otsustasime sisse hüpata ühte reisiagentuuri, et uurida, kus meie otsitud koht asub. Seal aga ei teatud midagi, kuid abivalmilt helistati ning uuriti järgi ja kutsuti ka DallaDalla, mis meid sinna kohale viis. Kohale jõudes tõdesime Maritiga mõlemad, et seda kohta omal käel küll poleks üles leidnud. Saime oma asjad aetud ning nüüd oli aeg randa suunduda. DallaDalla ootas meid väravas ning võtsime suuna randa. Esimene koht mis ta meile pakkus aga küll sellisena ei tundunud kus oleks tahtnud rätiku maha laotada või varba vette pista, seega läksime edasi ja jõudsime juba märksa paremasse kohta.

Rannas polnud ühtki hinge, ning meil on üsna kindel veendumus, et siin vist ei käidagi ujumas, kuid otsustasime, et vähemalt varbad kastame vette - india oomeani :) Oii, see vesi oli soe nagu vannivesi..mingist jahutamisest ei olnud juttugi, aga siiski oli see mõnus. Seda enam tekkis tahtmine korra pikali visata ja lasta päikesel ennast paitada. Mõeldud-tehtud (loodetavasti ei solvanud me oma käitumisega seal kedagi). Peab aga tõdema, et päikese paitus oli pigem suhteliselt väljakannatamatu praadimine, mistõttu peale 20min olime mõlemad juba taas riides ja suundusime vett otsima.

Kuna kuumus oli oma töö teinud ning ütlasi oli kell ka juba pärastlõunas, siis otsustasime jalga puhata ja keha kinnitada seal samas rannas asuvas söögikohas. Alustuseks väikesed mojitod, mis maitsesid ülimalt hästi! Pearoad (minul pasta ja Maritil salat) olid täpselt nii suured, et neist oleks vast söönud saanud rohkem kui 4 inimest, ehk siis nägime korralikult vaeva nende lõpetamisega. Otse loomulikult olime tellinud kohe alguses ka magustoidud ja mõtlesime, et kuhu need veel mahutame. Aga õnneks olid puuviljad nii maitsvad, et ei olnud probleemi neile kõhus ruumi leidmisega.

Päeva lõpetuseks veel üks korralik kihutamine DallaDallaga kohalikus hullus liikluses ning võibiki esimese päeva aafrikas korda läinuks lugeda :)






- Posted using BlogPress from my iPad

Imeline mõisapreili elu

Kuna sel aastal on neid päevi mis saan kodumaa pinnal veeta maru vähe, siis tuleb seda aega eriti hästi ära kasutada. Seega otsustasin veeta ühe osa ühest talvisest nädalavahetusest Vihula mõisas ning nautida 24h mõisapreili elu.

Vihula mõisa ala on päris suur ning koosneb mitmetest hoonetest. Kuna väljas oli krõbedalt külm (auto termomeeter näits -14), siis olid puud härmas ning lumi säras kuu paistel vastu. Kogu olustik oli maagiline.

Ööbimiseks sain Viinaköögis asuva Zen DeLux toa, mis oli väga ruumikas ning lisaks ka mullivanniga, mis loomulikult sai ära proovitud. Külastada otsustasin ka Öko Spa-d, mis on mõisa osa. Tund aega klassikalist massaazi oli täpselt see, mis peale pikka töönädalat reede õhtul vaja oli :)

Järeldus, mis sellest külastusest tegin oli see, et vaid üks öö Vihula mõisas veeta on liiga vähe -  oleks tahtnud veel! Ehk siis selleks, et antud õhkkonda ja eluolu täiel määral nautida, võiks seal broneerida terve nädalavahetuse. See on seda väärt! :)

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Vihula mõis

Suusalumi suusalumi, sadas õhtust hommikuni...

Mulle meeldib suusatada, väga, missest et ma rajal just kõige kiirem ei ole. Kuigi Nõmme suusarajad on mul praktiliselt ukse all, siis Nõmmele olen jõudnud sel hooajal vaid korra ja sedagi vaid asjaolul, et osaleda TriSmile-i suusatrennis.

Kui vähegi võimalust, siis sõidan ma Kõrvemaale. Ma isegi ei tea, mis selle koha võlu on, kuid mulle seal meeldib. Esiteks saab seal mõnusalt oma tempos kulgeda - pikal rajal üldjuhul ei ole neid palju kellele jalgu jään ning ka neid pole palju, kes mulle jalgu jääks. Teiseks muidugi asjaolu, et kui väga ei viitsi enam pingutada või väsimus tuleb peale, siis üldjuhul ei anna midagi muud teha kui lõpuni sõita, sest esimeste väsimuse tundemärkide tekkeks olen umbes poolel teel ja siis enam mingit lõikamise võimalust pole. Kolmas pluss on veel ka see, et Kõrvemaale sõit on korralik ettevõtmine ehk siis mõnus aeg iseendale koos spordi ning sõpradega.

Suusakilomeetreid on sel hooajal kogunenud häbiväärselt vähe... napilt üle 100km-i. Loodetavasti tuleb veel mõni lisaks enne kui ära sõidan ja äkki on isegi tagasi tulles veel mõni suusarada sõidukõlblik :)

- Posted using BlogPress from my iPad

A day spent with nature will never disappoint you

Elamusretked korraldavad iga kuu ühe vahva matka, kusjuures matkadeks valitud kohad asuvad üle Eesti (mitte vaid mugavalt Tallinna lähedal). Matkata mulle meeldib ning lisaks on tore avastada erinevaid looduskauneid paiku Eestis. 

Jaanuari matk viis Läänemaale Marimetsa rabasse. Kuna päev enne oli ka Nordea aastakonverents, siis võis eeldada, et kolleegidest mulle sel korral matkakaaslasi ei ole, kuid õnneks oli minuga nõus ühinema Meelik. Mõlemad saabusime Eestisse ööl enne matka, mina Riiast ning Meelik USA-st, seega matka (pühapäeva) hommikul äratuskella helisedes ei tundunud matkma minek kohe üldse hästi, eriti arvestades õues valitsevaid miinuskraade. 

Hoolimata krõbedale külmale oli matkalisi kokku tulnud u 60. Kõigil oli ülesandeks leida endale räätsade kuhilast sobivad räätsad ning kui see tehtud, siis avaldati ka paar nippi kuidas nendega efektiivselt liikuda. Lühiõpetus: "Paterdage nagu pardid!. Kuigi matkaraja alguses olid hoiatavad sildid, et matkarada on amortisatsiooni ning kõrge veetaseme tõttu suletud, asuti siiski hanerivis raba poole teele.

Selleks, et üldse rabasse jõuda tuli kõigepealt läbida paar kilomeetrit mööda kitsaid metsaradu, mis räätsadega ei olnudki algul kõige lihtsam tegevus. Peagi aga saabus vilumus ja siis võis juba puude vahel oma isiklikku rada lumme jäädvustada :) Peale metsa tuli läbida veel siirdesoo ning siis olimegi päral - Marimetsa rabas :) Lõputu lumine väli oma pisikeste ja kidurte mändidega, mis meenutasid Islandi metsa.. sesmõttes et kui tunned, et oled ära eksinud, siis tarvitseb vaid püsti tõusta, et üle puulatvade vaadata kus parasjagu oled.

Foto: Tarmo Haud

Kuigi lume alt oli enamjaolt ilusti aru saada kus kulgeb laudtee, siis palju põnevam oli paterdada sellest eemal - jäätunud laugaste ning mätaste vahel. Vahva! Iga minutiga kasvas eneses rahulolu, et sai unele vastu võideldud ja loodusesse tulnud :) Kui ca pool matkast oli läbitud, siis oli aeg väikeseks pausiks, et natuke keha kinnitada, kusjuures täpselt pausi ajaks otsustas ka päike pilve tagant välja pugeda. Mis saaks veel parem olla kui nautida glöggi ning nosida võileiba kesest imelist loodust ühel päikesepaistelisel talvepäeval!? 

Foto: Tarmo Haud

Peale ca 3,5h loodusenautlemist jõudsime tagasi stardipaika, olles läbinud ca 12km räätsadel. Oleme endaga rahul - a day well spent! Definitely!

Foto: Tarmo Haud