Day 13 - I became a certified Monkey ;)

Taaskord oli mõnus laisk hommik. Hommikusöögile vedasime ennast jälle kella 9ks ja sel korral lõbustasid meid akna taga ookeanis vaalad. Üks, kaks, mitu - ühesõnaga, neid oli liiga palju, et kokku jõuaks lugeda. Lahkumisega me väga ei kiirustanud. Lobisesime veel maja perenaisega ja tema mehega juttu - toredad tegelased. Ehk kui kunagi LAV-i satute ja tee ka Knysna'st läbi viib, siis julgen soovitada peatumiseks Headlands Guest House Lodge'i.

Kui lõpuks teele asusime, siis mõtlesime, et ei hakka kohe oma järgmisesse sihtkohta Jeffreys Bay'sse välja sõitma, vaid lähme ja uudistame Tsitsikamma National Park's veidi ringi, mis jäi meile praktiliselt tee peale. Teadsime, et seal asub imeilus rippsild ning teiseks teadsin, et seal saab igasugu "lollusi" teha - canopy, kajakid, rafting jms. Kuna siin on ikkagi südatalv, siis tegemised vees ei tundunud kõige ahvatlevamatena, seega ostus valituks canopy. Sõitsime Storms River Village'sse, et vaadata, kas on mõni grupp väljumas ja kas õnnestub ennast ka kirja panna. Läks õnneks! Kusjuures teel poseerisid meile veel vervet monkey'd :D

Minu üllatuseks Marit teatas, et ta ei viitsi puude vahele 20-30m kõrgusele köitega kõõluma tulla, aga samas polnud ta vastu mind ootama. Seega panin ennast kirja ja juba poole h pärast oligi minek. Tegin kiire riiete vahetuse, tegelt isegi 2x, sest ei suutnud ju otsustada mida selga panna (vajalikud olid püksid ning kinnised jalanõud, mis jalast ära ei kukuks, seega plätud olid no go). Veidke jäi aega ülegi, seega jõudsin ka ühe kohvi veel juua ja nii olidki ettevamistused minu poolt tehtud. Kell 13:00 olin vapralt valmis, et oma kõrgusekartusega taas silmitsi seista. Minuga koos tuli veel kõrgustesse hullama 1 šotlaste paar (Jo ja Allan). Traksid külge, autosse ja metsa poole tuld!

Meiega kaasa tuli veel 3 instruktorit + 1 kaameramees, et ikka kõik ka videole jäädvustada. Uuriti ka, et kas keegi kõrgust ka kardab. Tõstsin vapralt käe ja tunnistasin üles, et see kartus mul tõesti on. See oli suur viga, sest järgneva 1,5h jooksul, mis me seal puude vahel kõlkusime, tehti mu kulul ikka väga palju nalja. Ok ok, tegelt oli mul endal ka naljakas, aga siiski :D Kokku oli 10 laskumist, milledest kõige pikem oli 100m. Kõige hullem minu jaoks oli kõige esimene. Kui selle üle elasin, siis teadsiin, et suudan ka ülejäänutega hakkama saada. Kui 9/10 oli tehtud ja hakkasin just oma viimasesse laskumisse minema ning olin ennast platvormilt maha libistanud, siis hõikas giid "stop, stop, stop - come back". Ehmatusest sinine tõmbasin ennast mööda köit tagasi platvormile. Giid ütles, et midagi on valesti mu rulliku/lukuga või mis iganes selle asjanduse nimi on. Kui ta aga mainis, et eile oli sama rullikuga (nr 49) mingi jama olnud, siis sain aru, et taaskord tehti mu üle nalja. Tegelikult oli sellega kõik korras, aga nad tahtsid mu reaktsiooni näha. Väga õel neist, aga samas väga hea nali ja ma läksin täiesti orki. Läksin siis teistkordselt oma viimasesse laskumisse ja nii kui platvormilt eemal olin, hakkas teine instruktor köisi raputama, ja seda mitte nõrgalt. Ühesõnaga pandi mu kõrgusekartus lõpus ikka korralikult proovile, aga kiljuma nad mind sellegipoolest ei saanud. Fun, fun, fun! Ma olin nii happy! :)

Metsast tagasi jõudes ootas meid kerge lõuna ning oma video vaatamine. Kuna ise väga pilte ei saanud teha, siis soetasin endale nende poolt tehtud pildid, kuna see maksis suht olematu raha. Ja siis oli aeg edasi liikuda. Kuna enne me seda rippsilda üles ei leidnud, siis sel ajal kui mina puude otsas hullasin ja ahvi kvalifikatsiooni omandasin, uuris Marit silla asukoha välja. Seega suund tagasi Tsitsikamma Rahvuspargi poole. Parkisime auto, matkasime kilomeetri mööda treppe üles ja alla ja seal ta ilutseski - 77m pikk rippsild. Kaunis! :) Õnneks olime matkamisel kärmed ja jõudsime sillani enne suurt gruppi kohalikke teismelisi ja saime nautkene seda ilu rahus nautida. Peagi aga oli sild hõivatud ma ei tea mitmekümne rübliku poolt, kes sillal edasi-tagasi jooksid ning hüppasid. Hoolimata sildist, et sillal ei tohi viibida korraga üle 25 isiku ning jooksmine ja hüppamine on rangelt keelatud - ilmselgelt neile see ei kehtinud. Ühesõnaga meie otsustasime sealt jalga lasta ning suunduda Jeffreys Baysse.

Sõita tuli veidi enam kui 100km. Kuigi kohale jõudsime pimedas, siis hotelli leidsime üles ilma probleemideta. Meie tänaseks ööbimiskohaks on armas Dio Dell Amore Guest House. Juba õue tõttas vastu meile maja peremees, kes aitas meil meie kraami tuppa tassida ja näitas meile ka toa kätte. See "hotell" on pigem nagu mõis mõnest romantilisest filmist. No romantika kuubis, aga kahjuks pole ühte noormeest kaasas :( Oh well, seekord siis nii. Kuulasime maja peremehe juhtnööre kuhu võiks õhtustama minna. Soovitati kohta nimega Nina's. Võtsime ta nõu kuulda ning läksime sinna ja ega me pettuma ei pidanud. Toidud taaskord suurepärased ja portsjonid hiiglaslikud, seega nagu eilegi, ei olnud võimeline ma oma toitu lõpuni ära sööma :( Andsin alla ja tulime "koju" ära, kus Marit veel magustoiduks klaasike amarulat valas - ikka selleks, et uni magus tuleks ... Head ööd!

Päev 12 ehk täpiliste kasside vaimustus

Nii hilja kui täna hommikul polegi me vist veel selle reisi jooksul ärganud - 8:30. Tegelikkuses olime ärkvel juba varem, aga kuna hommikusöögi olime tellinud 9ks, siis polnud mõtet varem teki alt välja ronida.

Hommikusöögi kõrvale saime meelelahutuseks jälgida pisikesi delfiine, kes meie akna all ookeanis hullasid. Ja kui palju neid oli! Maja perenaine jutustas veel meile, et päris tihti satuvad siia lahesoppi ka vaalad ära ja alles eelmine neljapäev olid kolm vaala siia ära eksinud. Kui hommikusöök otsas, siis oli aeg õue minna, sest väljas oli imeilus päikeseline ilm.

Esimene sihtkoht Tenikwa Wildlife Awareness Center, et lõpuks ometi näha neid suuri täpilisi kasse, kellega meil siiani veel pole õnnestunud kohtuda. Kui Tenikwasse kohale jõudsime, siis meie suureks rõõmuks oli uus kaslaste tuur koos giidiga just algamas. Lunastasime piletid and off we go. Esimesena näidati meile caracal'i - armas mustade kõrvadega punakas 1,5 aastane kiisu poiss. Kui küsimuste-vastuste voor oli läbi ja olin saanud hiilata oma teadmistega (teadsin, mis loomad kuuluvad Suurde Viisikusse), siis oligi üht neist aeg vaatama minna.

Leopard, oh sa võimas tegelane. Tuli tervitas meid, näitas meile hambaid ning siis kadus. Leidsime ta oma teeraja alt. Jube tahtmine oli näpud laudade vahelt läbi pista ja kiisule kõdi teha, aga kaine mõistus keelas seda õnneks tegemast. Peale leopardit näidati meile aafrika wild cat'i ning seejärel pandi samasse puuri koos terve karja servalitega. Saime teada, et isastele servalitele on ohutu ligi minna ning giid käis ja kallsitas ühte. Emastega on aga hoopis teine lugu.. Juba paari meetri kaugusel näitasid nad meile hambaid ning urisesid me peale ja soovitati kaugemale hoida.

Kaslaste tuur lõppes gepardite vaatamisega. Mõtlesin, et giid teeb nalja kui ütles, et laseb meid gepardite puuri sisse, aga asi oli naljast kaugel. Avas puuri ukse and in we go. Teate, päris kõhe oli kui kaks suurt kaslast su poole jalutavad ning mingit võret ei ole meid eraldmas. Aga see oli niii nii äge ja mind rahustas maha teadmine, et need suured kiisud nurrusid kuid meist möödusid, seega nad olid õnnelikud. Üks neist aga muutus mänguliseks ja hüppas ühe tai poisi najale püsti. Vot see küll ehmatas, aga siiski vaid korraks. Keegi viga ei saanud ja kiisu rahunes ka maha. Sellegipoolest otsustasime puurist peagi jalga lasta. Sellega kaslaste tuur lõppes, aga õhtul tuleme samasse kohta tagasi, et geparditega jalutama minna. Nimelt käivad gepardid igal hommikul ja õhtul jalutuskäigul. Hommikuse magasime maha, aga õhtusest tahame kindlasti osa saada.

Et vahepeal aega parajaks teha võtsime suuna elevandiparki The Elephant Sanctuary - The Crags, mis asus praktiliselt seal samuses nurga taga, ca 5min sõitu. Kuna elevantidel oli parajasti lõuna aeg, siis järgmise tuurini oli veel üle tunni aega. Panime ennast tuurile kirja, aga ise sõitsime Monkeyland'i, mis asus elevandipargist 2-3min kaugusel. Seal oli just ringkäik koos giidiga alanud ja meid juhatati sellesse gruppi. Erinevaid ahvilisi oli seal pargis üle 500 asuka. Kui palju erinevaid liike, seda ma ausalt öeldes ei mäleta, aga meie nägime 10t erinevat liiki pärdikuid ning tõenäoliselt on neid seal veel rohkemgi.

Monkeylandist kihutasime tuuri lõppedes kiiruga minema, et õigeks ajaks elevantide juurde jõuda. Seal ootas meid aga üllatus, et tuur lükkub tunni võrra edasi, sest elevandid endiselt lõunatavad. No mis siis ikka, otsustasime oodata, sest meile kinnitati, et tuur saab õigeks ajaks läbi ja me jõuame ka gepardeid jalutama minna. Võtsime päikest ja lõime niisama aega surnuks - ikkagi puhkus ju. Tunnike möödus kiiresti ja varsti saimegi vantse uudistama. Selles pargis oli neid kokku vaid 5 - 1 poiss ja 4 tüdrukut. Esmalt õpetati meid kuidas elevantidega jalutada. Mina sain jalutamiseks vantside juhi, kes oma londiga mind nügis, et ma kiiremini kõnniks :D Päris huvitav ja armas kogemus oli see. Järgmiseks kutsuti meid paari kaupa elevandi juurde ja siis oli võimalus elevanti erinevatest kohtadest patsutada. Ja siis ja siis.. Ees ootas väike sõit elevandi seljas. Otseloomulikult olime me "õigesti" riides selleks, et kaksi-ratsi elevandi selga istuda - mina kleidiga ja Marit seelikus. No a pole ju midagi teha, sellise pisiasja pärast saa veel sõitu tegemata jätta. Heh, see oli fun. Poleks arvanudki, et seal üleval niimoodi kõigutab. Hoidsin elevanditreenerist kinni (nii nagu kästud) ja sain ilusti hakkama - ei kukkunudki maha.

Kui elevandi seljas oli "ratsutatud", siis tuligi meil kibekiirelt Tenikwasse tagasi minna, sest gepardite jalutamise aeg oli kätte jõudnud. Nii nagu elevandi seljas sõitmiseks polnud meil sobilikud riided, ei sobind me riietus ka geparditega jalutamiseks. Lausa kohustuslik oli kanda kinniseid jalanõusid ning pikki pükse - meil polnud kumbagi. Õnneks otsiti meile kohapealt midagi. Jalanõud olid küll ca 3 nr suurmad, aga tõmbasin paelad nii kõvasti kinni kui võimalik ja käis küll. Lisaks meile tulid gepareid jalutama veel kaks paarikest (inglased ning kohalik neiu koos rootsi kutiga) ja meid saatma/turvama/juhendama 3 giidi.

Kuue peale anti meile jalutamiseks kaks gepardit - üks tüdruk ja teine poiss. Tüdruku sain esmalt kohe endale. Aga tal ei olnud mitte soov liikuda sinna kuhu giidid arvasid et võiks minna. Kuna meile oli eelnevalt selgeks tehtud, et mitte meie ei jaluta gepardeid, vaid gepardid jalutavad meid, siis liikusin täpselt selle tempoga ja sinna kuhu mu geparditüdruk heaks arvas minevat. Õnneks päris võpsikusse ei pidanud minema :D Vahetasime gepardeid omavahel, et kõik saaks jalutada nii poisi kui tüdrukuga. Hiljem jõudsime "fotostuudiosse" - koht kust gepardid otsustasid puhata ja seega õnnestus meil nendega ja nendest pilte teha. See on kirjeldamatu, mis tunne on sellisele loomale pai või kalli teha - uskumatu!!! Veits hirmus, aga nii uskumatult äge. Need loomad on nii graatsilised, kiired, ilusad... Imelised! :)

Kui loomad olid välja puhanud ja arvasid, et on aeg tagasi koju liikuda (nad teadsid, et õntusöögi aeg on peaegi käes), siis jalutasid nad meid tagasi. Ikka vahelduva eduga mööda põõsaid käies ja isane pidi loomulikult ka terve hulga puid ja roikaid ära märgistama. Kohale jõudes serveeritigi kiisudele ka õhtusöök - mõlemale 2 kanakoiba, mis olid kausist kadunud praktiliselt sekundiga. Kui oma kauss oli tühjaks söödud, siis tegid loomad kausside vahetuse ja lakkusid igaks juhuks teise kausi ka üle. Väga tubli neist. Selleks hetkeks oli väljas jõudnud minna kottpimedaks, ehk meil oli aeg hakata tagasi hotelli sõitma.

Kuna eile jäid vahele nii lõuna kui ka õhtusöök ning täna polnud ka lõunat söönud, siis otsustasime hotelli asemel esmalt hoopis mõne restorani oma kodukandis otsida. Siin on see õnneks lihtne - vali milline interjöör sulle sobib, sest toit on absoluutselt igal pool imemaitsev. Meie valikuks osutus täna õhtul restoran nimega Senza. Nagu juba eeldada võib, siis toidud super head ja sel korral ka hiiglaslikud portsjonid. Hoolimata asjaolust, et ma olin meganäljane, siis ma tiramisut ma lõpuni süüa ei jaksanudki! Kõht täis, hea olla.. Head ööd! :)

On the road again - Day 11

Äratus kell 8, sest täna oli vaja varakult liikvele saada kuna ees ootas pikk-pikk sõit. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis olin juba ärkvel enne kella ning alarmi kõlades ajasin ennast kohe voodist püsti. Pakkisime viimased asjad, sõime kõhud täis ja asusimegi teele.

Täna oli taas minu kord rooli istuda, tegelt mulle see isegi meeldis. Nimelt ei kavatsenud me oma järgmisesse sihtkohta liikuda mitte mööda kõige kiiremat ega ka kõige lühemat teed pidi. Otsustasime teha väikese ringi, et läbida üks lahe teelõik - Swartberg Pass. Pean juba ette ruttavalt mainima, et see oli seda väärt. Kitsas kruusatee, mis kulges nagu uss üle mäeaheliku ja seda ca 27km. Lubatud kiirus 20km/h! Pure fun! :)Tegelikult on siin isegi kiirteedel suht fun sõita ja no need vaated. Minu aravtes on siin konstantselt imeline vaade, vahet ei ole kus asud.

Eile arvasime, et poolel maal vahetame juhti, aga lõpuks sõitsin ikkagi ise terve maa Kapplinnast Knysna'sse, mis teeb kokku ca 600km ning aega võttis see ca 8h. Kui hotelli kohale jõudsime, siis olin tegelt päris väss omadega. Aga see oli seda väärt. Ja meie hotell Knysna's. See on imearmas, nagu nukumaja - kõik on perfektne :) Kuigi broneerinud olime endale toa aiavaatega, siis meie üllatuseks anti meile imearmas tuba, millel on rõdu ja kõik ookeanivaatega.

Välja õhtust sööma minna ei viitsinud/jaksanud. Seega otsisime välja oma snäkid, tegime teed/kohvi ning avasime veini pudeli. Tore on! :)

Diamonds are girl's best friends

Eileõhtune lausvihm ning ainult vihma lubav ilmaennustus panid ärgates esimese asjana aknast välja vaatama. Kui taevas hall ja vihma sajab, siis magan edasi. Kui taevas aga sinine, siis tuleb kiirelt voodist välja ronida ja maailma uudistama minna. Meie rõõmuks oli taevas suht-koht sinine, seega seadsime sammud hommikusöögile ja seejärel ajasime autole hääled sisse ja sõitsime Table Mountain'i juurde, et sealt siis cable car'ga tippu sõita.

Palju õnne kõrguse kartjatele ehk siis mulle. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning manitsesin ennast rahulikuks jääma. Ei ole just kõige mõnusam kõikuda mingi trossi otsas kuristiku kohal, aga hakkama sain. Õnneks polnud see "õhusõit" ka kõige pikem. Tegin endale mõttes pai, et ilusti vastu pidasin ja astusin "autost" välja. Küll on ikka tore kui jalge all on kindel pind :) Kui nüüd aus olla, siis see kõrgus ei häirinudki mind nii palju kui need kuradi hiinlased, kes mul seal seljas elasid. Üks oli lausa nii jultunud, et arvas et ma olen mingi postament millele võib toetuda, et fotosid teha. Vaatasin talle kurja pilguga otsa andes mõista mida ma sellest asjast arvan, mille peale ta taandus.

Wow, wow, wow millised vaated. Ei taha küll kõlada nagu katkine grammofon, aga no see on lihtsalt ebamaiselt ilus. Ega siis Table Mountain ilma asjata uue maailma 7 loodusime hulka kuulu. Uimerdasime mööda erinevaid radu ja suvalisi kive ringi, kui tuul tugevnes ning tundsime esimesi vihmapiisku oma põskedel. Otsisin kotist vihmakeebi välja, aga omamoodi katsumus oli selle selga saamine sellise tuulega - lõpuks see Mariti abiga siiki õnnestus ja minust sai ilus kollane muumitroll. Meie imelised vaated olid sekundiga olematud. Me olime täiesti pilve sees. Nägime vaid kuda pilv nagu aur mööda vihises. See oli nii nii äge. Tatsasime ringi nagu siilid udus, endal suud kõrvuni peas. Meile vastu tulevad inimesed vaatasid meid kui tulnukaid ja uurisid, et ega meil külm pole. Ilmselgelt paistsime oma seelikutes ja plätudes silma, kui kõik ülejäänud olid paksult jopedesse mässitud ja mütsid peas.

Kui Table Mountainiga olime lõpetanud, siis kuna allpool paistis päike, otsustasime minna uurima, kas meil õnnestub saada Robben Island'le. Kahjuks oli tänaseks viimane laev lahkunud ja kuna homme juba Kapplinnast lahkume, siis sel korral jääb meil seal saarel käimata. Ega me seetõttu veel päid norgu lasknud.

Otsustasime niisama Waterfront's ringi vaadata. Juba paari minuti möödudes lõid mõlemil silmad särama, kui avastasime, et Clock Tower Shopping Center's asub Diamond Museum. No olgem ausad, millise naise see külmaks jätaks!?! Meie üllatuseks oli sissepääs tasuta. Meiega tuli kaasa giid, kes meile rääkis teemantite ajaloost ja muid huvitavaid fakte nende kohta. Nägime, kuidas teemanteid töödeldakse ja ehteid valmistatakse, sest seal samuses tehtigi teemantehteid, mis kannavad Shimansky firmamärki. Ja siis jõudsime ehtepoodi, see on veel hullem kui laste viimine kommipoodi. Lisaks teemantitele müüdi seal ka tanzanite'i, mis väidetavalt pidi muutuva veel väärtuslikumaks kui ta praegu on, sest see vääriskivi pidavat loodusest lihtsalt otsa lõppema. Seega väga hea investeering ja olin oma eelmise aasta ostu üle veel õnnelikum. Sel korral otsustasin aga krediitkaardi rahakotis hoida ja kordasin endale, et mul ei ole midagi vaja. Suutsin vastu pidada ja väljusime mõlemad ilma ostudeta, samal ajal naeratades, et selle koha olime avastanud.

Edasi kolasime niisama ja vaatasime, mis waterfront'l meile pakkuda on. Külastasime Alfred Mall'i, kus tegime väikese riiete shopingu. Seejärel asusime läbi Victoria & Alfred Market on the Wharf'lt ja siis suundusime mereelukaid vaatama Two Oceans Aquarium'sse. Akvaariumid on alati toredad. Nii ka see - ei midagi erilist, aga tore koht kus natuke aega veeta. Kui akvaariumist lõpuks välja saime, siis hakkas parajasti vihma sadama, seega otsustasime tagasi hotelli minna.

Meie linnaosas paistis päike. Viskasime asjad hotelli ning liikusime kohe välja, et otsida koht kus õhtust süüa. Nagu eilegi ei olnud me lõunat söönud, seega kõht oli päris tühi. Tänaseks väljavalituks osutus ZenZero. Väga mõnus atmosfäär, suurepärane teenindus ning siiani parimad toidud mis siin linnas maitsnud olen. Vägagi soovitan!

Pingviinid, pingviinid ja siis veel mõned pingviinid :)

Meie esimene päev päris omapead. See tähendas, et võisin magada nii kaua kui tahtsin - või siis mitte. Veerand 9 küsis Marit pahural häälel, et kas ma kavatsen kunagi üles ka ärgata. No ega ma väga ei kavatsend seda veel nii pea teha, aga ajasin siiski ennast teki alt välja.

Kuna taevas oli hall, siis pikutasime peale hommikusööki veel mõnda aega hotellis. Kasutasin seda aega, et postkaarte kirjutada. Jeebus jeebus, see kirjutamine on ikka päris raske - käsi väsib ära. Päike hakkas vaikselt pilve tagant piiluma, seega oli aeg õue minna. Kuna mäed olid endiselt veel pilve sees, siis tablemountaini asemel otsustasime käia ära mandri lõunapoolseimais tipus - Hea Lootuse neemel.

Täna istusin rooli mina. Peab tunnistama, et tegelt on see valet pidi liiklus päris fun. Võtsime suuna hea lootuse neeme suunal, kuid peaegi tabas meid väike üllatus - tee oli suletud. Marit va kotkasilm oli tähele pannud, et seal samas asus veini pood. Parkisime auto ja läksime uudistama, et mis head seal pakutakse. Väljusime pudeli Amarula ning 4 pudeli veiniga :D Nüüd tuli välja mõelda, et kuda me siis Hea Lootuse neemele jõuame. Peale veidi ringi sõitmist otsustasime teetöölistelt abi paluda. Abi saime - meid suunati Simons Town-i. Kuna seal asub ka rand, kus pesitseb pinviinide koloonia, siis sai meie esimeseks eesmärgiks see rand üles leida.

GPS meid väga ranna leidmisel ei aidanud, aga teetähised olid abiks ja natukese aja pärast me Boulders beach'l olimegi. Üks pingviin, teine... oiii, neid on siin palju! Terve rand oli neid täis :) Ei pidanudki fotoaparaadiga zoomina, et kindlaks teha kas on pingviin või mitte..nii nagu Uus-Meremaal :D Nad on ikka nii kuradima armsad - nunnumeeter põhjas. Kuigi neid tegelasi võikski vaatama jääda, siis otsustasime ikkagi edasi liikuda.

Need vallatud kurvid ja imelised vaated. Ma ei saanud seda ilu küll niipalju jälgida kui Marit, sest vastasel korral oleks ma tõenäoliselt teelt välja sõitnud ja see tähendaks siinkohal kuristikku. Ei läinudki väga palju aega kui juba olimegi Hea Lootuse neeme peaväravas. Lunastasime sissepääsu ja siis tuli veel mõni km sõita enne kui päris kohale jõudsime.

Selleks, et täitsa neeme tippu minna, tuli natukene matkata. Täpsemalt 1,5km. Meil tuli see distants veidike pikem, sest otse loomulikult oli vaja meil kõik võimalikud kõrvalepõiked ka läbida, sealhulgas külastasa randa, milleks tuli läbida 253 trepiastet. Lisaks oli vaja ka igal nurgal pilte klõpsida :D Võttis aega mis ta võttis, aga neeme tippu me jõudsime.

Kuigi Marit arvas, et Cape Point'i majakani me ei jõua minna, siis mina olin teist meelt. Olin nõus kasvõi üksi kiiruga ära käima, aga lõpuks otsustas ta siiski ümber ja ühines minuga. Ei ole vist vaja mainima hakata, et vaated sealt ülevalt olid imelised... Kui sinna kanti satute, siis ikka käige majaka juures ka ära. See ei võta palju aega ;)

Tee, mis hommikul oli suletud, pidi avatama kell 15, seega otsustasime tagasi seda teed mööda minna. Taaskord palju vallatuid kurve, mägiseid teid ning imelisi vaateid. Läbisime ka turistide hulgas populaarse Chapman's Peak Drive'i. Peab mainima, et see teelõik on populaarne põhjusega.. Kiirusepiirang on päris mitu km 20km/h ja kohati tõuseb lausa 40km/h'le :D Seal sõitmine on elamus omaette ehk siis Marit sai vaateid nautida ja mina sain sõiduelamuse - kõigile midagi.

Hotelli jõudes oli väljas praktiliselt pime. Viskasime asjad tuppa ära ning läksime kohe uuesti välja, et otsida koht kus õhtust süüa. Lõuna oli meil täitsa ära ununenud, seega kõht oli ikka suhteliselt tühi. Kuna mul oli millegipärast kange pasta isu, siis valisime itaalia restorani, mil nimeks Tuscany Beach. Kuna menüüs oli ka sushi, siis läks ka Maritil nägu särama. Juba eile mõtles ta sushi tellimisele, aga otsustas tol korral lihtsalt sinikarpide kasuks. Ka seda restorani võime julgelt soovitada, sest nii toit kui ka joogid olid imemaitsvad.

C'est la vie! :)