IX TA OK Rogain

3 nädalat peale Rogaini MM'i (11.okt) toimus IX TA OK Rogain (8h) ning iseenesest mõistetavalt oli nii minul kui ka Pirgitil vaja seal osaleda. Põlvevigastuse ravi lõppes ka ju juba tervelt nädal aega enne võistlust (Pirgitil paar päeva enne võistlust) ja vahepeal sai isegi 2 korda jooksmas käidud (tervelt 20min korraga!!!).

Kuna otsustasime endaga kaasa võtta ka mõned vastassoo esindajad, siis otsustasime, et stardime sel korral eraldi võistkondades ja veame metsa veelgi rohkem inimesi - selle ala uustulnukaid ;) Nii me siis olimegi 11. okt varahommikul võistluskeskuses, kannatamatult kaarti ootamas, et saaks alustada raja planeerimist.

Kuna sel hetkel kui kaardid kätte saime veel Rogaini vana kala Meelikut kohale polnud jõudnud ning mu teised võistkonnakaaslased (Kuldar ning Timpss) olid rogainil uustulnukad, siis esialgse raja planeerimine jäeti suurel hulgal minu hooleks. Ja nagu teada, meeldib mulle (ja ka Pirgsile) suuri plaane teha (kuidas siis muidu kõrgeid tulemusi saavutada kui plaan on väike) ja nii ma siis kritseldasin seda rada sinna kaardile, Kuldar ja Timpss aitasid ka kaasa :) Lõpptulemusena joonistasime maha esimese 4h raja, et eks siis rajal planeerime edasi. Lõpuks jõudis Meelik ka kohale ja vaatas meie geniaalse raja üle. Peale seda kui ma rõõmsalt talle teatasin, et see on vaid rada võistluse esimeseks pooleks, oli tal vaid üks kommentaar: "hullud".

Igastahes, kell 9:30, kui kõlas stardipauk, asusid võistkonnad PRAASNIK ning Kopli Liinid koos ülejäänud 328 võistkonnaga teele - iga võistkond omas suunas ning omas tempos, oma planeeritud rajaga, kuid ühe eesmärgiga, koguda niipalju punkte kui võimalik ning mitte finishisse hilineda.

Kui meie esialgne plaan nägi ette, et panustame jooksule ja eelistame korralike teid läbi metsa ja üle kraavide lõikamisele, siis peale paari esimese punkti korjamist muutsime taktikat - ikka otse - üle kivide ja kändude, läbi soo ja läbi kraavide :) Ei olnud just palju aega stardist möödunud kui Timpssil ning Kuldaril jalad märjad olid ja ega minul ning Meelikulgi kuivade jalgade rõõmu kauaks polnud. Ja kui keegi peaks arvama, et oktoobris on jõe- või soo-vesi soe, siis ma pean kahetsusega teatama, et te eksite! :) Samuti, kui te arvate et pikkadest jooksupükstest on nõgesemetsas abi, siis te jälle eksite. Aga noh, rahvasuu räägib, et nõgese kõrvetus on tervisele kasulik ning kui seda fakti arvestada, siis sel korral oli tegu vägagi tervendava võistlusega ;) Ja loomulikult, üks rogain ei oleks ju õige rogain minu jaoks kui ma kuskile kõhuli ei käi või p****** ei kuku. Sel korral õnnestus mul mööda langend puud kraavi ületades tasakaal kaotada ja nii ma tagumik ees sinna parajasse sopa-auku lendasin :D

Umbes 2,5h rajal oldud ning jõudsimegi esimesse joogipunkti, enne seda sai Kuldar veel tehakorraliku trepijooksu, sest just temale andsime me SI-pulga, kuna tal näis energiat üle olevat pidevalt ringi keksides :) Väike paus peetud ning muudkui edasi. Oiii, nüüd tulid pikad vahemaad... jookse ja jookse ja punktini ikka veel aega. Tundus, et ka mu sportlastest võistkonnakaaslstel hakkas siis juba raskeks muutuma. Timpss kommenteeris, et tal ei ole elus nii rasket füüsilist trenni olnud kui see võistlus ning siis tõdes, et selleks hetkeks polnud isegi poolt võistlusest veel läbi :D Vaikselt kannatades, ignoreerides valu mida vanad vigastused vaikselt tekitasid, sai ikka edasi liigutud. Kaarti uurides jäi selgusetuks, kummal pool jõge järgmine punkt asus, otsustasime jõge mitte ületada ning suundusime punkti juurde... jee, punkt leitud... kuid see oli teisel pool jõge :D Mis siis ikka võtsin Kuldarilt SI-pulga ning läksin punktile järgi (kuigi Kuldar avaldas soovi seda ise teha). Oii, vesi oli külm, aga mõnus :) Samal ajal kui ma keset jõge kakerdasin kasutasid teised võimalust puhata ja keha kinnitada ja siis pidime tõdema, et meil on jook otsas - ühtki joogipunkti ka enam ette ei satu, kui just ei plaani võistluskeskusest läbi minna, mis tähendaks aga lisaringi. Samas, ilma joogita ka ei saa jätkata, sest läbi oli alles napilt üle poole võistlusest. Kuna meil oli kaasas spordijoogipulbrit, siis ronisin ma tagasi sinna jõkke, kus just veidi aega tagasi olin olnud ning täitsin pudeli jõeveega - probleem lahendatud ning täiskiirusel edasi järgmise punkti poole.

Tuli välja, et jõevesi oli mu jalgadele hästi mõjund, sest väsimus oli läind ning tuju oli taas joosta, millegipärast mu võistkonnakaaslastele see ei sobind ning Meelik tahtis mind takistada ja keeldus jooksmast... hmmm. Nii me siis liikusime, vahelduva eduga joostes ja kõndides. Siis helistas Pirgs ja saime teada, et meil vaid mõni punkt rohkem kui neil.. MISMÕTTES?????? Igastahes see ajendas mind veel rohkem jooksma ning sundisin teisi ka, uue rajaplaani tegin ka, mille peale teised ütlesid, et see on utoopiline. Kuid peale paari enargiageeli tarbimist oli Kuldar nagu uuesti sündind ning jooksis nagu jänes ja võtsime siiski eesmärgiks mu plaani teostama hakata. Oiii, see oli... hmmmm, piinarikas :D Timpss vaeseke jooksis pooleldi longates, ega ma ise palju parem polnud, jook oli otsas ning ilge janu oli. Üks oli aga selge, finishisse ei tohi hiljaks jääda. Kuldar ja Timpss suutsid teepeal ära rääkida kaks naisolevust, kes oma joogid meile loovutasid.. oiii, elu oli jälle ilus ja jalg... ei olnud kerge :D Aga ära tegime.. mõni minut jäi isegi varu :) Õnnelikult finishis, peale 7 tundi ning 5x minutit mööda soid ning metsi ringi jooksmist. Äge oli - seltskond, koht, ilm - kõik.

Tagantjärgi võib öelda, et raja planeering ei olnud just kõige optimaalsem, oleks saand ikka mõnevõrra rohkem punkte natuke vähem jooksmisega kui meie seda tegime, kuid see ei ole enam oluline.

8th World Rogaining Championships

Kuna Pirgit on nii kannatamatu ja muudkui küsis, et millal ilmub värvikas kirjeldus meie WRC seiklustest, siis võtsime selle kirjatöö koos ette ning siin on siis tulemus:

Normaalsel inimesel on öökapi peal mõni tark raamat, mida unejutuks studeerida aga Pirgiti arvates ma ju ei ole normaalne ning tema arvates otsin ma uneooteks netist võimalikult mudaseid ettevõtmisi. Kui jälle üks leitud ja pähe võetud, on õhtu korda läinud ja magus uni võib tulla. Tavaliselt on Pirgit mu kaine mõistus, kuid seekord ei hoidnud ta mind tagasi, vastupidi sattus koguni ise vaimustusse, niiet mõeldud-tehtud, naks naks naks olimegi regristreerinud end Rogaini MM-le.

Juba järgmisel päeval arvas Pirgit olevat meie marsruudi välja mõelnud, pidin talle meenutama, et kullake, me läheme o r i e n t e e r u m a ja kaart antakse enne starti, aga ta ei lasknud end sellest häirida, mõte lihtsalt jooksis eest ära, kust kuhu liikuda :) Ja see oli alles teisipäev!! Terve nädal aega muudkui oooootasime ja sädistasime 24 h rogaini MM teemadel ja olime super tahtmist täis. Sõbrad-tuttavad millegipärast meie plaanist sama vaimustuses ei olnud, huvitav miks? Koguni niivähe vaimustuses, et hülgasid meie support-tiimi palved. Aga meid ei heidutanud miski. Reedel me läinud olimegi.

Enam vähem võistluskeskusesse kohale jõudmise hetkest hakkasid meile esimesed vihjed kohale jõudma, miks keegi meiega ühineda ei tahtnud. KÜLM on!!! Pimedas võõra telgi väga osav püstitamine pani aga juba tundma väikse maailmameistrina :) kuid TÕELINE meisterlikkus alles algas. See öö seal telgis!! Oli veeeeel küüüülmeeem, kui õhtu telki püstitades. Värisesime vaikides, üritades kõigest hingest uinuda kui äkki ühest suust laususime"Meil on naabriks Vasja". Järgnes naerupahvakas, me ikka mõtleme nii ühtemoodi:) Üritasime taas magama jääda. Tundsin kuidas Pirgit liibus mu vastu ja tundsin kuidas ma ise liigun nagu nö lõhna suunas soojema poole. Nii me seal liibusime, see öö oli niiiiiii külm. Ja pole vist vaja öelda, et suhteliselt magamata olime hommikuks ja keha oli juba trenni saand selle suure värisemisega. Jälle tundsime end väikeste vaprate maailmameistritena kui veel teki alt välja ja üles suutsime tõusta.

Edasi läks elu ilusamaks. Soe hommikusöök ja rajale kaasa võetavate kottide pakkimine, kuhu me otsustasime ära mahutada enam-vähem kõik riided, mis olemas olid. Ma ei tea, kust me nii osavad pakkimisvõimed on saanud, aga minu 12+2 l seljakott nägi Pirgiti sõnul välja nagu lõhkema hakkav pommivöö. Toidumoonaga otsustasime esimest korda suht palju energiageelide,-batoonide,-tablettide kasuks, mõned võileivad ja juustud ja vorstikesed ka tavalise toidu mõttes kaasas (reaalsuses tarbisime sellest ära vaid poole :D). Edasi läks elu veel ilusamaks, sest oli kätte jõudmas kaartide jagamise aeg - 2h enne starti, et oma teekonda planeerida ja üks eksemplar teekonna plaanist korraldajatele anda. Sel hetkel, kui kaardi kätte saime, olime hetkeks täiesti unustanud, et külm on, sest niii põnev oli. Maabusime oma telki ja kukkusime planeerima. Tagantjärele mõeldes ei mäleta küll kordagi, et me oleks mõelnud, mitu kilomeetrit see kõik kokku teeb :D Aga kuna meil oli juba 5 päeva tagasi väike plaan olemas, kuidas oma raja teeme, siis nii me seda maha joonistama hakkasimegi, väga palju mõelda ei olnud ja lahkhelisid teekonna planeerimisel ka mitte, kuna meid idealiste ei olnud keegi maa peale tõmbamas (jajah, see oli vihje Meelikule :D). Minu arvates plaanid peavadki suured olema ja Pirgit noogutas rahulolevalt.

Kontrollisime 5x, et kõik vajalik oleks kaasas ja suundusime stardialasse. Enam vähem siis, kui olime sinna sisse astunud, tõdesime, et kõik ikka ei ole kaasas. Taskulamp jäi padja alla. Kas ma juba mainisin, et stardialas oodata oli külm külm ja külm. Aga kui lõpuks käis sireen, hakkas soe. Jeee, jookseme :) Esimesed punktid on alati kõige raskemad, sest mõõtkavaga harjumine võtab aega. Minumeelest oli kõige esimese punkti leidmine paras kaos, missest et rahvahulgad õiget kohta ette näitasid. Kohe alguses õnnestus Pirgitil ka puuoks silma joosta ja lääts silmast välja kukutada - tormiline algus. Edasi keskendusime maksimaalselt, sest tegelikult me ju teadsime, et suuremad asjad orienteerujad me pole, pigem pikamaajooksjad, või pigem vintsked tsikid, küll me hakkama saame. Muidugi saime, vähemalt ei eksinud küll, kaardi lugemisega saime edasi üllatavalt hästi hakkama ja punkte leidsime kaa kenasti, suisa kõrgusjoonte järgi, vau, meie jaoks uus tase saavutatud.

Maastik oli tõeliselt vaheldusrikas, põhiliselt küll nii, et kerge võsa vaheldub paksu võsaga ja kergelt märjad kohad vahelduvad tõeliste soo-alade ja mülgastega. Ei, igav ei hakanud. Muuseas lisaks oma kilomeetrite hoogsa läbimise naiivsusele oli meil ka väike naiivne plaan mitte märjaks saada. Avastades, et meie kaardil olev pisike kraavike ei olegi nii pisike, asusime otsima kohta, kust kuivalt üle saaks. Õnne meil oli, leidsime kopratammi, tänu millele suutsime jõe edukalt ületada... aga noh.. teisel pool kallast ei olnud kuiv. Vaikselt ukerdasime seal mätaste vahel, üritades normaalsemale pinnasele jõuda kui kostus plärtsatus ning Pirgiti suust paar kurja sõna. Tõstes pilgu oma jalge-esiselt üles poole oli Pirgit kadund, kuid kohe kohe ilmus jälle ta peanupp kõrkjate vahelt välja - Pirgit oli suutnud külili vette kukkuda ning ei läinud vist minutitki mööda kui ka mina tagumik ees vette maandusin. Nii palju siis sellest, et enne ööd märjaks ei saa!!!

Edasi läks kõik jälle ilusti, oma imestuseks oskame ikka üllatavalt hästi orienteeruda - korjasime punkte,ilma et oleks eksimusi teinud :) Kuna kõik läks ilusti, siis otsustasime oma algset teekonda muuta (ringiga minemise asemel lähme ikka otse). Vaevu sain Pirgiti käest küsitud, et kas me ületasime kraavi nii et tähele ei pannud, sest kaardi järgi oleks pidand meie tee pisikesega kraaviga ristuma, kui meie ees lookles mitte nii pisike kraav. Pirgit, väike vapper tüdruk asus seda kohe ületama, üritades leida mõningaid mättaid jala alla. Sumaki.. ja vööni vees ta jälle oligi. Paar kurja sõna ja siis piiksatus "Eret, tõmba mind siit välja!!!!!". See kõik oli nii naljakas (minu jaoks), seega minu reaktsioon oli, et "Tegelt ka vää???". Pirgit vaeseke oli juba paanikas, sest ta oli põlvini mudasse vajunud, kuid õnneks sai ilusti välja. See muutis meid veidi ettevaatlikumaks ja asusime otsima kohta, kus saaks natuke ohutumalt selle "kraavi" ületatud. See õnnestus, kuid ujuma pidime siiski ja seda vahetult enne ööd.

Kell on saanud 8 ning väljas hämardub. Teatan rõõmsalt Pirgitile, et esimene kolmandik võistlusest on läbi, mille peale ta vaatab mulle küsiva pilguga otsa, et mis see peaks nüüd hea uudis olema v. Mõtlesin veidi ja mõistsin, et ega vist ei ole jah veel põhjust rõõmustada, sest pikk öö on alles ees. Otsime välja lambid, paneme energiatabletid keele alla ning suundume esimese punkti poole, mille peame võtma pimedas. Vahepeal peaks muidugi mainima, et ma kardan olla paksus metsa ning teiseks ma kardan pimedat ja kui need kaks kokku ehk olla paksus pimedas metsas, siis ... tule jumal appi.... . Esimese punkti saime ilusti kätte.. peab tõdema, et idee võtta lisaks pealampidele kaasa ka taskulamp oli geniaalne, sest taskulambiga näidates särasid punkti helkurid juba kaugelt vastu :). Ja ikka rõõmsalt edasi, eirates külma, pimedust ning helisid metsast.

Midagi ragistab põõsas... tardume Pirgitiga paigale, vaadates üksteisele küsiva pilguga otsas, et mis see oli ..ja siis kostub urin... APPIIIIIIIIIIIIIIIII. Oh õudu. metsloomi kardan ma niigi, aga kuskil metsasügavikus keset ööd ei taha ma nendega kohe kindlasti kokku põrgata. Suurest paanikast pistsime suvalises suunas punuma ning kui lõpuks kaarti vaatasime, siis avastasime, et olime 800m mäest alla lidunud mööda sihti mitte aga mööda teed, kus me oleks pidand olema. Õnneks suutsime ennast lihtsalt kaardile panna jälle ja saime punkti ilusti kätte kuid hirm oli nahavahel kogu ülejäänud öö. Närvid said veidi puhkust kui jõudsime joogipunkti, kus sai elavalt muljeid vahetatud 2 võistkonnaga, kuhu minna ja kuhu mitte. Edasi - ikka öö - ausõna, hirmus, sest urin metsas oli olnud loomulikult pimeda esimestel tundidel niiet kogu järgnev öö möödus iga krõpsu peale võpatades. Isegi lühikesi puhkepeatusi ei julend mujal teha kui maanteel (ainuke koht mis tundus natukegi sõbralikum kui kottpime mets).

Maantee - meie päästeingel. Märjad sokid said kuivade vastu vahetatud (tõsi küll, kuivad nad väga kaua ei püsinud), varbad said plaasterdatud ning Pirgit tegi isegi lühikse stripp-show... paraku ühtki autot mööda ei sõitnud. Aga noh, see-eest sõitis ainus auto mida öö jooksul nägime mööda siis kui oli pissipeatuse aeg :D. Paralleelselt varavaste plaasterdamisega sai ka kaarti uuritud ja siis jõudis meile ka kohale, et tuleb teha korrektuure plaani, sest oma esialgse plaani järgi oleks meil vist veel 24h tundi kulund, mitte aga 10, mis meil veel oli jäänud. Paraku puhata väga ei saand, sest kui üle 5min paigal olime, siis oli juba roppu külm ning sooja saamiseks tuli jälle jooksusammul edasi liikuda, mis kangete jalgade tõttu suht koomiline välja nägi :D

Aga ikka edasi... ja siis saabus saatuslik hetk, suutsin ühel nõlval juurika taha kinni jääda ning kukkuda, mille tulemusena vigastasin põlve (nüüdseks pandud ka diagnoos "Jumpers knee" ning ravi käib täies hoos). Sealt algas minu jaoks totaalne piin. Kui talla alla tekkinud villide poolt tekitatud valuga harjus ära ning sai tuimalt välja kannatatud, siis põlve tõttu tuli lühikesi pause üha sagedamini teha. Põlvili kesest teed jalgu puhkmas avastasin ükshetk, et pea tegi jõnksu ära... ma olin magama jäänd... ebareaalne. Nalja nabani, vähemalt oskan ma enda üle naerda.. ja Pirgit ka :D Otsisime kohvikommid välja ja läksime täiskäigul edasi (nii 3km/h :D). Oi need pikad vahemaad punktide vahel olid nüristavad ning kilomeetrid tundusid pikemad kui kunagi varem. Aga me liikusime...külm, väsimus, valu.. hambad ristis aga sihikindlalt finishi poole. Ja lõpuks me sinna jõudsime.. 6-7h peale kukkumist ehk teisisõnu peale 6-7h totaalset piina.

Peale finishi joone ületamist oli peas vaid kaks asja.. pesema ja magama. Oi, see oli piin seal dushiruumis - põrand oli jääkülm ning krobeline, et jalgadel võimalikult valus oleks ning kui veel kuum vesi katkiste villideni jõudis oleks tahtnud nutta... Kui enne finishit oli lootus, et finishi joont ületades saavad meie piinad läbi, siis nüüd valdas lootusetus... nii valus oli... ja seda, kui kaua see kestab, ei teadnud...

Oi, mudast puhas ja kuivades riidetes oli hea olla. Soe puder ja kohv oli lausa luksus. Kõht täis, hea olla.. suund telki, et paar tundi enne tagasisõitu magada, vältimaks pärast roolis magamist. Seal me siis siplesime magamiskotis... otsides asendit, kuidas valus ei oleks. Mõlemil mõttes kahtlus, et taaskord ei tule magamisest midagi välja.. siis aga keerasime kõhuli.. nii kannatas enam-vähem olla ning nii paari sekundi pärast olime mõlemad sügavas unes.....

Järgmine aasta Soome EM'le ;)

xDream – sprint

xdream sarja III osavõistlus oli sprint ning toimus Paides. Meie võistkonna osalemine seal muutus küsitavaks reede õhtul, kui Marko helistas ning teavitas, et oli jalga vigastanud ning ei saa isegi kõndida rääkimata võistlemisest. Laupäevane päev möödus meeleheitlikus asendusliikme otsimises ning kui olukord tundus juba suhteliselt lootusetu, õnnestus lõpuks Markole asendaja leida (Risto).

Pühapäeva hommikul äratuskella helisedes ning aknast välja vaadetes tekkis küll tunne, et parema meelega lülitaks äratuse välja, tõmbaks teki üle pea ning magaks poole lõunani. Sellest hoolimata sai ennast jalule aetud ning teekond Paide poole võis alata. Kuna võistlema ei saand minna oma põhikoosseisuga, siis võtsime eesmärgiks raja läbi teha ilma suuremate eksimusteta.

Lootsime, et sel korral võistkonna liikmete hajutamist ei tule nagu öisel etapil Karksi-Nuias, kuna Risto ütles, et tema kaarti ei loe. Njah, reaalsus oli see, et kohe stardis toimus võistkonnaliikmete hajutamine ning seda jooksuetapil. Õnneks tuli võtta eraldi vaid 1 punkt ning seegi oli orienteerumise kohapealt lihtne ja seega probleeme ei tekkinud. Edasi juba rattasse ning muda ralli võis alata J See läks edukalt, aga nagu alati olen rattas ma kõige nõrgem. Rattast edasi jooksuetapile... oioi, RABA. Väike flash-back öisele xdreamile, kui me öises rabas 6h veetsime. Sel korral läks meil õnneks.. punktide leidmisega probleeme ei olnud.. aga noh, kaelani vette sai siiski ja mitte korra. Tarmo ja Risto hüppasid üle mudamülka, kuid ma hindasin oma võimeid ja sain aru, et üle ma ei hüppaks, seega otsustasin läbi „ujuda“, mis tähendas siis seda et olin kaelani mudaaugus ning Risto ja Tarmo tõmbasid mu sealt välja. Sama taktikat sai veel korra kasutada. Rabast väljas.. ja taas ratta selga, kuid sel korral vaid natukeseks, sest peagi tuli uisud jalga ajada. Uisutamisel tuli korraks raske hetk, kuid see läks õnneks kiiresti üle.

Uisuetapp läbi... mis nüüd? Oi kurja.. ujumine!!! Peaks mainima, et ujumine ei ole just mu tugevaim ala, või noh, kui päris aus olla, siis ujumises olen ma ikka suht alla igasuguse arvestuse. Nii, uurime eeskirja.. iga liige kes ujuma ei lähe toob kaasa 20min trahvi – seda ei saa lubada. Seega, tossud jalast, päästevest selga ning sulps järve ja teise kalda poole teele. Ei olnud soe ja kui ma üldjuhul ikka liigun kuidagi moodi edasi, siis päästevestiga oli see eriti vaevaline – aga noh, võttis küll aega kuid teisele kaldale ma jõudsin J ja siis pläta pläta palja jalu jälle teisele poole järve, et tossud jalga panna ja jooksuetapile suunduda. Nüüd tuli Tarmol raske hetk, külm vesi tõmbas jalad krampi, kuid õnneks see möödus ka suht kiiresti.

Jooksuteapp... njah, igat kraavi ja jõge sai ikka mitmeid kordi ületatud. Tänud rajamister.. tegelt ka, äge oli :D Jooksetapi lõpus sai Tarmo juhtimisel ette võetud rada, mis kujutas endas põlvini paksus mudas sumpamist (NB, Tarmo, selle eest lubasin ma sulle tappa anda.. ). Oi, see oli koht, mis võttis vanduma..

Mudast väljas, siis jäänud kanuu... sel korral valikorienteerumine. Me kasutasime jõge, nii ülesvoolu kui ka allavoolu minekuks.. kuigi tagantjärgi tarkus ütleb, et targem oleks olnud vahepeal kanuud seljas läbi võsa vedada... aga noh, tagantjärgi oleme me kõik targad. Kanuu läbi.. jäänud veel vaid lühike mudaralli rattaga finishisse, kus ootas meid veel takistusrada (hüpata üle tõkete ning roomata pinlkide alt läbi). Ja läbi see oligi.... kokku kulus selleks kõigeks 5h 7min.

Kõva mehe jooks

Nagu mul kombeks, registreerin ma ennast igasugustele mitte normaalsetele võistlustele, sest sel hetkel kui ma seda teen, tundub see jube ägeda ideena. Nii ka sel korral ... kui kuulsin kõva mehe jooksust oli vaja kohe ennast ära registreerida. No mis siis ikka, kui registreeritud sai, ju siis tuleb ikka kohale ka minna. Nii siis seisangi laupäeva pärastlõunal järjekorras, et oma number välja võtta. Kohtan Toomast, kes sel korral ise ei võistle vaid on hoopis rajameistri rollis ning ütleb vaid kommentaari, et sellele rajale ta küll minna ei taha.

No jah, igastahes kell 14:10 seisan ma stardikoridoris ning meeles mõlgub vaid üks küsimus: mida kuradit ma siin teen????? Teadmatus, mis rajal ees ootab tekitab ärevust ja paneb muretsema. Lepime Alexiga kokku, et võtame rahulikult ja läbime raja koos, juhuks kui üks meist abi peaks vajama.

Kõlab stardipauk ning peagi ees esimene takistus - väike mudaauk, millest vaja läbi joosta. See sai õnnelikult mööda ning siis ootas meid ees autokummidest kardin - ka see sai edukalt läbitud. Siis tuli läbi minna silla alt läbi jõe.. no jah, kivi, mis vee sees peidus oli, ma ei näinud ja seal ma oma jalad katki kukkusin, aga see ei andnud põhjust katkestamiseks, ikka edasi ja edasi :) Järgmisena ootasid meis ees heinapallid ning nendest ehitatud 5m kuhi, kust üle tuli ronida - ka see läks edukalt. Järgnesid autokummid ning jõe ületamised. Rada kulges mudas roomamisega, mis oli äge :)

Lõppkokkuvõttes oli palju lihtsam kui ette sai kujutatud ning energiat jäi hulganisti ülegi. Järgmine aasta uuesti ning siis juba täiel kiirusel!

SummerCamp 2008

Nagu juba tavaks saanud, oli ka sel aastal esimene augusti nädal broneeritud SummerCamp'i jaoks ning esmakordselt ka sel puhul puhkus võetud. Sel aastal oli külalisi 23 ning kokku 14st riigist. Taaskord oli kokku sattunud väga kihvt seltskond :)

Ürituse kava oli tavapärane: vastuvõtt rektoraadis ning seejärel tutvumisõhtu. Tutvumisõhtu tulemusena said nimed enamjaolt selgeks ning musikaalsed isikud said särada karaoke laval.

Kõikide lemmikuks oli teine õhtu - Eesti pärane õhtusöök vabaõhumuuseumis ning peale seda xBox'i võistlus Lapikute kontoris, mis kulmineerus ühikapeoga.

Nädalavahetus sai veedetud Tallinnast väljas, kohas nimega Tõrvaaugu. Sealne esimene õhtu oli reseveeritud nn rahvusvahelisee õhtu jaoks, kus kõigil oli võimalus esitleda tema rahvusele omaseid sööke/jooke, mis kaasa oli võetud. Järgmisel päev oli sportlik ehk siis aset leidis traditsiooniline Adventure Game. See oli esimene kord, kus ma sellest osa ei võtnud, sest pidin ise samal ajal Tallinnas võistlema, kuid juttude järgi oli jällegi meeleolukas ja osalejatele meeldis :)

Pühapäev - SC ametlik lõpp. Hommikul tagasisõit Tallinna ning õhtu Glehni lossis. Nagu alati, oli just see õhtu kõige emotsionaalsem. Veider küll, kuid nädal aega on vägagi piisav, et inimestega lähedaseks saada ning neist meeletult puudust hakata tundma kui nad lahkuvad. Jah, lennuliinid on avatud ja miski ei takista üksteist külastamast, kuid see ei ole enam see... Igastahes sellest õhtust võeti kõik mis võtta annab - kui Glehni lossist oli aeg lahkuda liikus kogu seltskond hostelli ning seal üritus jätkus. Mina sain koju hommikul kell 6 ning olin seejuures üks esimesi kes peolt lahkus.

Peale paari tunnist und tuli ennast taas jalule ajada, et osavõtjaid lennujaama viia .. kurb. Kuid mitte veel kõik ei lahkunud, seega järeljäänutega sai päev veedetud vanalinnas jalutades ning õhtul sai tähistatud ühe osavõtja 21st sünnipäeva :) Osavõtjate soovil sai liigutud jällegi kannu pubisse (kus toimus ka tutvumisõhtu), et veeta viimane õhtu seal, kus veedeti esimene :)

Öölaulupidu "Märkamisaeg"

Võimas!!! Ei oleks uskund, et nii palju inimesi kohale tuleb, kuid ilm soosis üritust. Meelelolu oli ülev ning tõesti, võis tunda uhkust, et olen eestlane :) Kes ei käinud, teie kaotus, sest see oli üks võimsamaid üritusi viimaste aastate jooksul!!

...

Et kes olen?!

Vahel olen kui valge kajakas
Kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril
Ja otsib kohta kuhu peatuma jääda
Et puhata ja tunda end jälle värskena
Kajakas, kes leiab vahest mõne üksiku kala –
Elada on ju vaja...

Vahel olen kui päike
Särav ja soe
Hingelt suur ja samas olemuselt nii väike
Täis meeletut hellust ja valgust
Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea
Ja ei vaata kunagi kurbust enda sees...

Vahel olen kui kuu
Veidi külm ja kauge
Kuu mille ümber särab küll palju tähti
Kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele...

Vahel olen kui tuuleiil
Mis õrnalt kohiseb su kõrvus
Sasib su juukseid
Vallatleb puudelatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele
Tuul mis uitab üksi aasal
Tuul mis tahaks sinugi kaasa haarata ja hoida...

Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all
Veidike kuum ja veidike torkiv
Aga meeldivalt mõnus et teda igatseda kui ta su talla alt kaob
Rannaliiv mis joonistav vagusi
Ehitab torne
Ja pudeneb su käest kui peod avad...

Vot olengi selline...

Unistav
Mõtlik
Veidike omapärane
Vahel väga kurb
Vahel piiritult õnnelik
Vahel üksik kuigi mu ümer on palju inimesi
Vahel liigagi sõbralik – terve maailma sõber

Olen jah selline
Olen rahul et olen
Ja tahangi olla

Pisut keeruline suvetüdruk...

Öine xDream 2008

Laupäeva 29.06 õhtul kell 22:00 anti start Hansapank Xdream 2008 II osavõistlusele. Kuigi võistlusjuhendis oli kirjas, et odomeeter igal võistkonnaliikmel on soovistusliku varustuse hulgas ning võis eeldada, et mingil hetkel võistkonna liikmed lahku aetakse, ei osanud seda oodata kohe stardis.

Rattaralli:
Peale mõningast arutelu panime igaüks erisuunas minema (vastavalt oma raja legendile). Algul klappis kõik ilusti ning tuli aint jalgadele valu anda, et etapi lõppu jõuda, kuid siis muutus asi kahtlaseks. Seal kus tuli vasakule keerata ei olnud ühtki teeotsa. Sõidan edasi.. ikka veel ei ole tee otsa... vaatan, et uurib terve suur seltskond kaarti ning peab aru... saan kinnituse, et kamp otsib sama tee otsa mida minagi... kõik on nõutud... otsustan edasi sõita ja vaadata kas kuskil mingi tee leidub ning samal hetkel vurab mulle järgi üks liidergrupi tegelastest otsides sama teeotsa... peale mõningast väntamist jõuame ühisele arusaamale, et oleme juba liiga kaugel, seega sai otsus vastu võetud ning mindud tagasi punkti kus legend veel klappis. Lõpuks läbi õnne sai otsitud punkt leitud ja õnnelikult etapi lõppu jõutud, kus Marko ja Tarmo juba ootasid ja üliõnnelikult mu seal vastu võtsid. Mõtlesin, et nad mind juba kaua kaua oodanud ja oleme ühed viimastest kuna ma eksisin ja seeläbi aega kaotasin, kuid selgus et olukord hoopis vastupidine. Olime kolmandad kui rattarallilt kanuu etapile suundusime.

Kanuu: Oi, mõlamine keset ööd Veisjärvel. Kuid nagu Tarmo ütles, et sel korral kanuu lausa lendab võrreldes kevadise xDreamiga kui Klooga järvel kanuu üldse kuidagi edasi minna ei tahtnud nagu oleks ankur põhjas olnud. Kuna oli pime, siis kaldapealseid orientiire ei olnud võimalik eristada ning tuli sõita asimuudi järgi. Kuna olime nii eesotsas, siis ei olnud ka tavapärast kanuude hulka kalda ääres millede järgi punkti kergelt oleks üles leidnud. Kanuu punkte pidi võtma üks võistkonna liige ning taaskord oli see Tarmo ning taaskord õnnestus tal sukelduda kaelani vette (sel korral kohe esimest punkti võtma minnes kanuust välja astudes). Kanuus istudes oli see loomulikult jube naljakas. :) Kuna punktid asusid kaldast veidi kaugemal, siis järgmiste punktide otsimiseks läks kaasa ka Marko, seega märgi võistkonnakaaslasi oli mul peale teise kanuupunkti võtmist juba 2 ning et mulle tagasi teha mu õela naermise eest, suutsid nad teha kanuuga äkkilise liigutuse, mis tähendad et mina lendasin tagumik ees vette. Seega oli taas võrdne olukord -- > kõik olime märjad :D

"Jooks":
Peale kanuud ootas ees jooks. Kanuust välja ja otse rinnuni vette.... mmmm, "mõnus" :D Et külma vältida ning oma head positsiooni hoida panime jooksusammul punkti poole teele. Aga noh.. pimedus, pikk vahemaa punktini, lageraba ... mättalt mättale hüpates ning üritades laukaid ja mülkaid vältida oli tulemus see et suund kadus käest ning sinna me jäimegi... kulus 3h enne kui me esimese punkti rabast kätte saime. Kui ka järgmise punkti leidmine ei õnnestunud oli motivatsioon nulli lähedane, tüdimus... tegime ühise otsuse - katkestame. Pole mõtet edasi pingutada, sest mis iganes me ka ei teeks, oma hea positsiooni oleme kaotanud .. Sealt hakkas pikk pikk tagasitee järve äärde, kanuu juurde. Oleks ropendamiskast kaasas olnud, oleks me pool oma palgast pidand sinna kandma, sest võttis ikka vanduma küll kui jälle kuskile mülkasse sai vajutud... Kuid peale 6h rabas müdistamist saime me sealt välja ning kui kanuuga olime ratta alasse mõlatanud vaatas kohtunik mind sellise näoga, et palun ainult ära löö.

Marko võttis lühidalt kokku:
Net Group võistkond oli peale esimest rattaralli etappi 3 kohal. Siis kanuuse, järv risti rästi läbi mõlada ja võtta mudast ja veest 5 kontrollpunkti. Jah, saime läbimärjaks. Kanuuetapi lõpus olime kaheksandad. Edasi läksime jooksuetapile öisesse rappa.... ja sinna me jäime- olime seal 6 tundi. Pime, põlvini vesi ja muda, laukad, võsa, vandumine. Selle aja jooksul saime aru, et aitab. Kokkuvõtteks 69 koht

Võistluse emotsioonid võtab jube hästi kokku Eduard (võistkond ESTO amatöörid) oma foorumi kommentaaris "Rajameistril vedas":

Rajameistril vedas.

1) Kõigepealt vedas sellega, et stardietapi alguses saatis meid rattalegendi järgi ilgesse võsasse. Seal oleks ta kindlalt peksa saanud, aga nagu palju hiljem selgus, asjata. Sest tegelikult väljusime (oma vea tõttu) stardist 90 kraadi vale nurga all. Aga kuna seltskonnas oli aeg-ajalt ka duo Hallikma-Lond, siis PIDI kõik õige olema. (B-rada). Aga tore oli.

2) Seejärel oleks rajameister ikkagi peksa saanud, sest rattalegendi pikkused ei klappinud esialgu kuidagi. Vaid Jumal teab, kuidas esimesse punkti jõudsin. Aga tore oli. Siinkohal tervitused AARAINile.

3) Kanuuetapil ma kanuust väljas ei käinud ja see oli muidugi tore. Rajameistril vedas.

4) Sooetapid. No rajameister, nu pogodi. Teha suur etapp, mille mitteläbimine on kasulikum kui läbimine... No see ei ole seiklussport. Peksa.

5) KP10. In the middle of nowhere. Peksa.

6) KP11. No seal oleks juba munad maha võetud. Raudselt. Aga selle etapi väljaarvamine lõpptulemustest...no ma ei tea. Korraldajad veel noored mehed. Las need jäävad alles.

7) Kui oleksime jalgsietapist loobunud ja ainsana teisele jalgsietapile jõudnud (seal oli 6KP-d), mida siis orgkomitee oleks pärast teinud? Oma mehi nad ei puuduta, aga teised võistlejad oleks rajameistri risti löönud. Raudselt.

8) Esimene rattaetapp peale kanuud. Pikalt kanuus istudes ei suutnud kuidagi välja mõelda esimese rattaetapi rajavalikut. Ühtegi inimlikku varianti polnud. Oleks vaid rajameister lähedal olnud... Aga Bergsoni Maku tuli ja vedas kõiki kenasti üle soo sihile. Ja nii lihtne see oligi. Jälle asjatu keretäis. Aga kõik pole Bergsonil käinud. Ikkagi peksa.

8) Teise jalgsietapi ärajätmine. Kõik oli kanuus ette valmistatud 1:15000 ja 1:50000 kaardi kooskasutusena. Ka asimuut oli oma peaga välja arvutatud. Ja kõik asjata. Peksa.

9) Rattaetapp 28-29. Teadagi, mida soomlane selle kohta ütleks. Aga otseminek oli üllatavalt hea. Ja kummipaat oli suurepärane. Tubli, rajameister.

10) Lisaülesande 33 ja 34 punktid. Polnudki vaja võtta järjekorras??? Aga ilus oli kõrgelt karjääri servalt vaadata, kuidas sinust enne lõppu mööduvad Salomon, Areal ja Nike. Kuid natuke kurb ka. Aga peksa polets viitsinud enam anda.

Aga lilli ja šokolaadi oleks rajameistrile pärast haiglasse toonud küll. Ikkagi suur ja vahva ja südamega asi oli tehtud. Suured tänud.

Vargad raiped

Täna koju jõudes ning panipaigast ratast võtma minnes ei oodanud mind just selline vaatepilt nagu ma harjunud olin nägema. Selle asemel, et võtmega oma panipaiga ust avada, vaatas mulle betoonseina najal vastu minu panipaiga sein ning panipaik ise oli tühi (kui välja arvata magimisalus ja rulluiskude kast, mis muideks pärast isegi vajalikuks osutus).

Kuna ratast läksin ma võtma eesmärgiga see vennale tagastada, et ta saaks trenni minna, siis sel hetkel kui vennas saabus ja ootas, et ma koos rattaga välja ilmuks, olin väljas aint mina.. käed taskus, nõutu nägu ees ning teatasin, et ratast netu... No jah, mis siis ikka.. mis läinud, see läinud... helistasin politseisse ja andsin info edasi ning edasi ei jäänd mul muud teha kui politseid oodata ning venna läks ratta trenni asemel koju.

Kell 9 õhtul lõpuks saabuski politsei. Nagu kuulsime, oli ka Mäepealse 10'sse sisse murtud umbes nädal tagasi ja samuti panipaigast ratas minema viidud. Ainuke vahe oli see, et seal murti lukk katki, meil aga tõsteti sein eest ära. Andsin oma tunnistuse ning politsei protokollis. Mõttepaus tekkis kohal kus oli vaja kirja panna kuidas sissemurdmine toimus... hmmm... seina eemaldamise teel :D Sündmuskohta uurides avastati ka, kuidas ja kust on majja sisse saadud. Kui meie arvasime, et nii garaazi kui ka panipaiga alasse on sisenetud võtmega, siis me eksisime, sest tegelt oldi ka sinna sisse murtud. Kuna need uksed sulguvad ise, siis üldjuhul inimesed neid enam lisaks lukku ei keera, mis aga selgus, on tõsine viga, kuna see vargale sissemurdmise väga väga lihtsaks teeb. See uudis, et majja sisse murtud, tegi tegelikult asjaolud paremaks, sest algul oli eriti vastik tunne kui eeldasime, et keegi oma majast või siis ehitajad, kel on ka vastavatele ruumidele ligipääs olemas on varguse toime pannud.

Kui sündmuskohalt kõik proovid võetud, siis viimane protseduur seisnes minu näppude mustaks tegemises ning sõrme- ja käejälgede võtmine.. ehk siis lõpuks olin nagu murjam.

Aga vargad va närukalead said endale värskelt hooldatud ratta, koos korraliku lisavarustuse ning võistkuskiivri. Kui õnneks läheb, saan need äkki tagasi, kuigi tõenäosus selleks läheneb nullile, seniks aga uut ratast ostma, sest treenida ja võistelda on ju vaja.

Selline ratas siis...

Göteborg

Nii veider kui see ka ei ole, tekkis Göteborgi jõudes tunne, et peale pikka reisi olen jõudnud tagasi koju. Seal on armas, eriti kevadeti, kui pime ja vihmane periood on läbi saanud. Kõik on roheline, suurlinna müra eriti ei ole, kõik on rahulik kuigi samal ajal igal-pool elu käib.

Lahe oli näha inimesi, kelledest mõnda aega eemal oldud. Sattusin kooli pea kokkul ka oma magistri töö juhendajaga, kelle esmareaktsioon oli "Bloody hell, what the heck are you doin' here? Otherwise, it's nice to see you! :)" Nii mõnigi tudeng jäi selle hüüatuse peale seisma, et vaadata kellega tegu on. Lõpuks ometi sain maista ka tõelist Småländsk ostkaka (kodukeeli juustukooki). Peaks mainima, et oli ootamist väärt :) Ja loomulikult ei saa unustada oma ärasõidu hommikut, kui üks noormees tõi mulle kooli hommikusöögi, milleks olid maasikad (shokolaadiga) ja vahukoor... mmm, jammi :p

Lisaks olin veel asjalik ja kohtusin oma Volvo juhendajaga, mille tulemus oli see, et juuni keskpaigas hakkame koos artiklit kirjutama, Alla Maria ka. Ja nüüd tegelen ma oma doktoratuuri avalduse kirjutamisega ja kes teab, võib-olla sügisest jälle Göteborgis ;) Ja lisaks kõigele muule tellisin ära endale Chalmersi vilistlase sõrmuse, nii et üks kena mälestusese ka, kui ma seda just ära ei kaota nagu mul tavaliselt pisikeste asjadega juhtub :S

Göteborgsvarvet

Tehtud! Küll aga mitte just nii nagu plaanitud, st aeg oli kehvem ja lõpp oli natu kurva võitu, sest vana vigastus lõi välja ning ülejäänd päev tuli vahelduva eduga ühel jalal hüpeldes ning longates mööda saata. Aga mis siin ikka viriseda, hea seegi et finishisse jõudsin ja osadele sõpradele sai isegi pähe tehtud :P Ja pealegi, järgmine aasta on selle aasta tulemust väga lihtne üle joosta :D

Üldiselt oli väga mõnus jooks. Kui eelmine aasta tuli tohtult trügida, siis sel aastal sai suht vabalt joosta, kuigi osavõtjaid oli sel aastal rohkem (üle 52 000). Mõnes kitsamas kohas tuli endale veidi teed rajada, kuid see on igal massiüritusel nii. Lisaks oli veel super ilm ning rahvas samuti.

Meelik, mina ja Mari-Liis - GöteborgsVarvet 2008 läbitud

Karm tõde

Eile saabusin Göteborgi. Ja iseenesestki mõistetav, et esimese asjana tuli jooksu riided selga ajada ja oma lemmikrajale Delsjönisse minna. Kõik oli super, kuni esimese tõusuni :D Need tõusud, mis veel pool aastat tavalised tundusid ning väga suurt pingutust ei nõudnud olid eile hiiglaslikud ning lõputud. Ehk siis jooksuvormi pole ollagi... vähemalt jooksuks sellisel maastikul nagu siin. Eks siis laupäeval näeb, kuidas ja kas ma poolmaratoni läbi jooksen :D

Progress ...

Nii, nädal on möödund sellest päevast kui treeningeesmärgid said paika pandud. Tundub, et ma kipun ikka oma võimeid igati üle hindama. Ehk siis kõike plaanipärast ei jõudnud ning seda erinevatel põhjustel: 1) olen lihtsalt nõrk 2) tööl on kiire 3) millalgi peab ju pidutsema ka ;)

Seda saan ka juba ette öelda, et uuel nädalal ka ma oma plaani ei täida ning seda lihtsalt selle pärast, et kolmapäev lähen Göteborgi ning laupäeval jooksen seal poolmaratoni, seega enne on vaja natu puhata.

Aga tuju on ikka hea :)

Eesmärgid

Maratoni jooks tähendas minu jaoks seda, et treeningud jäid katki pea kolmeks kuuks. Tänaseks on natuke juba trenni tehtud ning mõni võistluski seljataga, kuid peab tunnistama, et vormi pole eriti olla :( Seega, täna leidsin ma ennast mõtisklemas oma kehva vormi üle ning seoses sellega seadsin endale eesmärke treeninguks.

Nädala plaan on siis järgmine:
2x jõutrenn
1x rulluisk
1x ratas
1x ujumine
2x jooks

Erinevad alad on sisse toodud põhjusel, et xDreami võistlustel mitte kokku kukkuda ja võistkonnakaaslastele jalgu jääda.

Võistlusplaan:
27.aprill - xDream A-rada (tehtud)
1. mai - Viljandi järve jooks 12km (tehtud)
17. mai - Göteborgs Varvet 21km
30.mai - 1.juuni - 36h Matkaspordi võistlus
14.juuni - jooks ümber Harku järve
28-29.juuni - xDream A-rada Öine
12. juuli - jooks ümber Pühajärve
24.august - xDream A-rada
30. august - jooks ümber Ülemiste järve
28. september - Berliini maraton
5. oktoober - xDream A-rada
11. oktoober - TAOK Rogain 8h


Lisaks treeningplaanile ka mõningad võistluste eesmärgid:
1) viimasel xDreamil olla esimese kolmandiku hulgas
2) joosta maraton 4h sisse

Reisi ettevalmistused

Ühel toredal sügispäeval sai otsustatud, et lähme Hondurasesse Manuelile külla. Reisijaid on 4, mina, Laurts, Leela ning Robi. Kuna parim viis Hondurasesse minna on läbi USA, siis teeme nädalase peatuse ka seal, paar päeva Washingtonis, NYC ja Miamis. Hondurase ja Guatemala reisidetailid/plaanib meile Manuel, seega hea kohalik giid olemas :) See õnneks päästab meid vaevast uurida mis hotellides kohapeal ööbide jne., kuid reisi ettevalmistusega siiski piisavalt tegemist.

Esiteks: USA viisa vaja hankida. No tore on, Göteborgis USA saatkonda ei ole, seega tuli selleks Eestisse lennata. Eestis on muidugi tore, aga kahepäevane külastus on lihtsalt parajalt kallis, eriti kui lend vaid nädal ette planeerida. Aga mis teha, kui vaja siis vaja. Viisa taotlemine on paras paberimajandus, aga hea uudis on see, et viisad saime kõik kätte ilma igasuguste probleemideta. :)

Teiseks: reisikindlustus. Tänaseks on see ka tehtud, aga kui nüüd aus olla, siis ma ei mäleta kas see röövimise ohvriks langemise kohta ka midagi aitab. Sest Guatemalas on röövlid vägagi tavapärane ning on soovitatv teha kõik mis nad sul teha käsivad, sest vastasel korral võidakse sind maha lüüa, kuna inimese tapmine ei pidavalt seal 'big dea'l olema - keskmiselt 15 tapmist päevas.

Kolmas: vaktsineerimine. Hepatiit ja maraalria. On mõttekas jah vähendada riski nendesse haigustesse nakatuda. Teised on vist kõik tublid olnud ja kõik vajalikud süstid ja tabletid kätte saand, v.a mina. A-hepatiidi süsti ei tehta kui sa ei ole arstilt ettekirjutust saand, mina loomulikult seda ei teadnud ja läksin heas usus kaitsepookimist tegema aga selle asemel öeldi et pane arsti aeg. Njah, kuna ma samal päeval Rootsi jälle lendasin, siis tegemata ta jäi... naiivitar nagu ma olen mõtlesin et teen Rootsis. Aga siin on ju järjekorrad!!!! Seega panin endale Eestisse aja, kui tagasi saabund :) Seega kui reisi planeerida kuskile eksootilisse kohta, siis peaks kaitsepookimistele mõtlema juba mõned kuud varem ;)

Neljas: Hotellid USA's. Paras peavalu. Ei ole veel midagi broneeritud. Jube kallis. Lisaks on ju NYC niivõrd pisike et vahet pole kus linna otsas sul hotell asub, hahaa. Well, tripadvisor abiks ja see vaja lähimal ajal ära teha nüüd.

Jne jne jne..

Aga ma usun et reis on kõike seda vaeva ja eeltööd väärt :)

Maraton

29.dets 2007 oli see päev mil ma läbisin oma esimese maratoni. Peaks mainima, et ei ole tark otsus minna maratoni jooksma kohe vahetult peale jõule ning ilma vastava ettvalmistuseta. Eeldasin, et saab raske olema, kuid mitte, et nii raske. Göteborgis 20 - 30km lõike sai ikka vahelduva eduga joostud, seega 42.195m näis olevat jõukohane ning mitte väga hirmuäratav. Aga kogu oma mõtlemistöö juures olin unustanud ühe pisiasja, ma ei olnud treeninud asfaltil. Ja see 'pisiasi' mängis oioi kui suurt rolli. Põlved hakkasid valu tegema alates 1ondast km'st ja igal kilomeetril lisandus mõni koht kehal mis endast valu tekitades märku andis. Seega mõne aja möödudes hakkas jooks vahelduma kõnniga ja tempo muutus üha aeglasemaks. Võhma veel oli aga lihtsalt jalad ei liikunud, nii valus oli.

Tänaseks on maratonist möödunud 2,5 nädalat aga tagajärjed ei ole veel kuskile kadunud, ikka veel ei saa joosta. Olen proovind, juba 4 korda, aga ei saa. Põlv sai korraliku koormuse tänu asfaltile ning siiamaani annab tunda, ja mitte natuke vaid palju. Kogenumad jooksjad kommenteerisid, et taastumine võib aega võtta kuni 3 kuud. Seega tundub, et pean jalgadele rahu andma. Ühest küljest on hea meel, et maratoni lõpuni jooksin, teisalt aga paneb endalt küsima, et kas see kõik oli seda väärt. Samas, mis tehtud see tehtud. Järgmine kord olen targem, tuleb jalgu rohkem kõva pinnasega harjutada kui osaleda pikal jooksuvõistlusel mille rada kulgeb mööda asfalti.

The Singing Revolution

Tahan näha seda filmi ... avastasin, et 28.sept raamatu messi raames (mille teema oli Eesti) näidati seda Göteborgis, aga sel ajal ma ei teadnud seda... nuuks :(

Filmist: http://singingrevolution.com/

hea päev :)

... hommikul ärgates ei olnud küll tunnet, et tuleb üks hea ja efektiivne päev, aga võta näpust.. Trollhättanisse kohale jõudes hakkas mõte tööle ja oli kohe õppimise tuju.. lugesin ja kirjutasin kuis jaksasin. Alla Maria läks pealelõunat minema, kuid ma otsustasin jätkata ja kui mingil hetkel kella vaatasin, siis avastasin, et olin tööl olnud juba 12 tundi. Tihemini võiks selliseid päevi olla, siis saaks lõputöö juba enne jõule valmis ...

Kes vastutab?

Esmaspäeval pidin lendama otselennuga (opereeritud City Airlines'i poolt) Göteborgi. 2,5h enne lennu väljumist saan aga telefoni kõne SAS'st sisuga, et mu lend jääb ära. Pakuti asemele lendu läbi Stockholmi, mis aga väljus ~1,5h varem. Kuna Göteborgi oli vaja saada, siis nõustusin ja kihutasin lennujaama. Sain oma asenduspiletid SAS'i kassast kätte ning läksin chek-in'i tegema. Pagasit ära andes uurisin, et kas ma pean Stockis oma koti välja võtma ja uuesti chek-in'i tegema või läheb kott otse Göteborgi. Tädid sealt vastu, et kuna tegemist 'connected' lennuga, siis koti pärast ei ole vaja muretseda, et pean lihtsalt ise terminali vahetama ja koti saan kätte Göteborgist. Kõik näib ilusti sujuvat, lennud on graafikus ning reisida saan äriklassis. Stockis kohtun veel Mari-Liisiga, seega möödub aeg lennujaamas ka kiiresti. Göteborgi jõudes seisame kahekesi pagasi lindi ääres ja ootame oma kotte, mida aga ei tule ega tule... ning ei tulegi! Noh, mis siis ikka, tuleb ikka vahest ette et pagas jääb maha, ei ole hullu. Lähme siis 'paggage claim'i ning anname teada, et meie pagasit pole. Tädi paneb kõik ilusti kirja ja ütleb, et noh, kui te asjad leitakse, siis helistavad ja siis me peame ise minema lennujaama asjadele järgi. Vaatame Mari-Liisiga üksteisele otsa, et mismõttes me ise järgi peame minema. Kui pagas kaduns, siis ikka nad peaks meile asjad koju saatma kui nad need üles leiavad. Tädi vastu, et ei, et ükski lennufirma ei võta seda lisakulu endale. Vaidleme ja vaidleme kuni tädi ütleb, et tagasi lennul Tallinnasse võime esitada kaebuse City Airlines'le, Estonian-air'le või siis Tallinna Lennujaamale. Mõismõttes tagasi lennul.. kas ma peaks detsembri lõpuni sellega ootama v? Noh, jätame SAS'i tädi korraks rahule ja lähme otsime üles City Airlines'i kassa, kuna nende lend ju jäeti ära. Lähme sinna, kedagi pole. Küll on aga samas kohas SAS inimesi. Küsime neilt, et kas nad esindavad City Airlines'i ka, vastus jaatav. Räägime siis, et meil mure.. ja niipea kui kuuldi sõna 'problem' teatas onu, et tema ei saa midagi teha, et peame helistama City Airlines'i. Annab meile nende kontaktnumbri. Uurime, et kas ta ise ei võiks helistada, vastus on eitav. Helistame siis, keegi ei võta vastu.. noh, kell hakkas 5 saama, seega tööpäev Rootsis on läbi. Helistame Tallinna Lennujaama, seal ei taha keegi vastutust võtta ja öeldakse, et helistage Estonian-air'i. Helistame sinna, antakse järgmine number. Helistame siis uuel numbril, räägime probleemi ära, öeldakse, et helistage Tallinna Lennujaama, et see ei ole nende teema. No krt, närvidele käib. Tädi nõustub, aga palub hommikul tagasi helistada. Well, sõidame siis koju ja jääme ootama hommikut.

Mari-Liis helistab, täiesti vihane... Estonina-air'st oldud teda läbi sõimatud. Olgu, helistan ise. Keegi ei võta vastu, helistan uuesti... endiselt keegi ei võta vastu. Otsin netist uue nubri... edu, sain liinile. Räägin probleemi ära, tädi teatab, et tema ei tegele sellega ja annab numbri kuhu enne olin just proovind helistada.. ütlesin, et seal ei vasta keegi.. tädi ütles, et pean poole tunni pärast tagasi helistama. Tehtud.. poole tunni pärast saan liinile. Onu võtab vastu.. räägin probleemi ära...

Onu: aga kas te siis ei tea et Rootsis, Norras ja USA's peab alati oma pagasi välja võtma esimese peatuspunktis.
Mina: Well, ei tea jah, selleks ma veel küsisingi järgi chek-in'is kas ma pean oma koti välja võtma Stokis või mitte, vastati et ei pea...
Onu: Noh, nüüd siis teate. Aga kas te oma pileti pealt ei lugend reegleid?
Mina: Mis pileti, mul polnudki mingit piletit
Onu: Olgu, aga miks te internetist enne tollireegleid ei lugend kui te vahemaandumisega lendate
Mina: Millal ma oleks pidand seda tegema, kui ma vaevalt lennukile jõudsin kuna mu otselend tühistati
Onu: aga te peaks ikkagi olema teadlik sihtriigi tollireeglitest
Mina: miks ma pean tutvuma vahemaandumisega lendudega, kui ma olen ostnud oma pileti otselennule? Ja pealegi, ma küsisin chek-in'st kas ma pean oma pagasi Stokis välja võtma, vastati et EI pea.
Onu: See mis teile chek-in's öeldakse ei ole oluline, te peate ise olema tollireeglitega tuttav
Mina: Seega nad võivad mulle chek-in's öelda mida tahavad ja anda vale informatsiooni ja keegi ei vastuta selle eest
Onu: Täpselt nii. Klient peab ise olema teadlik tollireeglitest
Mina: ei no aitähh (saatsin onu mõttes p***** ja lõpetasin kõne)

Ehk siis tore on. Vahet pole mida chek-in'i tädi sulle räägib, võib sulle igasugust jama kokku ajada, tal on see õigus, tema ei vastuta selle eest, ise oled loll kui usud. Ehk siis olen ametlikult loll ja blond... Järgmine kord lähen ise onudega kaasa ja viskan oma koti lennukile ning lähen võtan ise lennukilt maha.

Õhtu poole helistas Mari-Liis City Airlines'i ja rääkis veel oma mure neile ära. AINUKESED kes olid normaalse suhtumisega. Vabandasid, et pidime sellise jama läbi elama. Kuna keegi City Airlines'i töötajatest oli parasjagu just Göteborgi poole liikumas, siis anti meie pagas (mis oli vahepeal saabunud) tema kätte ja ta toimetas selle Mari-Liisile Chalmersisse.

Lõppkokkuvõttes võib õnnelik olla, et oma asjad kätte saime, samas aga väga ebameeldiv ning energiat- ning närvesööv elamus.

TA OK Rogain 2007

Eelmisel neljapäeval sai Eestisse lennatud, eesmärgiks osaleda Rogainil. Kuna reede õhtul oli tööl ärasaatmispidu, kust loomulikult ei tahtnud vara lahkuda, siis laupäeva hommikune ärkamine oli veidi valus ja peas liikus mõte, et krt oli ennast ikka sinna võistlusele vaja registreerida. Olenemata raskusest sai siiski võistlusriided selga aetud ning Meeliku saabudes saigi Jägala-Joa poole teele asutud, mis oli siis selle aastaseks võistluskeskuseks.

Eesmärgiks oli vallutada maagiline 100 punkti piir (well, vähemalt minul oli). Esimesed 2h läksid hästi, tunne oli hea ja tempo oli hea, kuid kahjuks oli Meelik tõbine ning seega mitte oma tavapärases vormis, teame küll mis haigus inimestega teeb ja äärimselt armas temast, et ta üldse võistlema tuli :) Ja pealegi, lõpptulemus 80p ei ole üldse nii paha (üldkokkuvõttes 145ndad 447st ja oma klassis 50ndad 217st). Pealegi sai veedetud toredalt ja sportlikult aeaga ilusas looduses ning meeldivas seltskonnas, seega virisemiseks ei ole küll mingit põhjust. Järgmisel aastal kindlasti jälle ning loodetavasti osaleme ka 2008 aasta rogaini MM'l. Tänud korraldajatele meeldiva ürituse organiseerimise eest ja tänud Meelikule meeldiva 8h eest! :)

Vabadus valatud verest

Kas kord võime hingata rahus
Teades, nüüd oled ja jääd
Ei eal enam kodumaast lahus
Ei vii ära mind võõrad väed

Neid teid käinud emad ja isad
Neid lugusid lapski ju teab
Võõras käsi kuid tõusma on visa
Võitlen lõpuni kodumaa peal

On vabadus valatud verest
On riik tehtud pisaraveest
Nii palju kui südames jõudu
On võideldud isamaa eest

Sa tead olen väike, kuid kindel
Su ees seisan sõdurina
Siin põllud, siin metsad siin rindel
Seisan võidukalt eestlasena

Esitaja: Lenna Kuurmaa feat. Elmar Liitmaa

No Reservations

Üle pika aja sai jälle kino külastatud. Seekordseks vaatamisobjektiks osutus järjekordne naistekas (ja seda sihilikult), mis kannab kodumaist pealkirja 'Armastuse retsept'.

Kui aus olla, siis ootasin veidi lõbusamat filmi, sest see oli kohati isegi liiga kurb, vaata et tuleb lausa pisar silma... njah, võibla olen ma lihtsalt selline õrna hingega. Samas see ei olnud aint minu arvamus, Alla Maria arvas sama ... Aga vähemalt oli õnneliku lõpuga :D Tore sügisõhtune meelelahutus :)

Lõputöö

Täpselt 2 nädalat on möödas lõputöö kick-off'st. Tunne on aga selline, et oleks juba 2 kuud selle kallal töötand :) Loetud on palju, uuritud on palju, kuid samas teame, et see on kõik alles algus... põhiline töö ootab alles ees. Hommikul 5:30 äratus, et jõuda varajase rongi peale... jah, ei ole inimlik tunne sel hetkel kui kell heliseb ja voodist välja on vaja ronida. Pooleldi magades saab ennast kuidagi riidesse pandud ja bussi peale lohistatud. Kui raudteejaamast oma kohvi kätte saan, siis hakkavad asjad juba paremuse poole liikuma ja selleks ajaks kui Trollhättanise jõuame on elu juba ilus ja hea meel, et päevaga saab vara alustada :) Aga miks Trollhättanisse, aga selleks, et seal asub VAC (Volvo Aero Corporation), kes palkas mind ja Alla Mariat endale innovatsiooni auditit läbi viima, mis on ühtlasi ka meie lõputööks. Õnneks ei pea me koguaeg seal olema, ainult algusfaasis, et intervjuusid läbi viia. Mitte et mulle seal ei meeldiks, vastupidi.. lahe on seal.. meil on Alla Mariaga kahepeale oma kabinet, mis on suurem kui meie ülemuse oma, inimesed on toredad, kõik me 3 sealset juhendajat on ülimalt vaimustuses meie tööst jne... lihtsalt jube tüütu on iga päev edasi-tagasi sõita ja sellele aega kulutuda. Lühidalt öeldes on väsitav ja aeganõudev töö see lõputöö tegemine, kuid põnev ja väljakutseid esitav :) Ootan lõpptulemust :)

Väike õppetund :)

Täna olin tubli ja olenemata väikesest vihmast läksin jooksma. Kuna tunne oli hea, siis otsustasin teha pika rahuliku jooksu. Kuna plaan oli enne tehtud, siis ega ei saa ju endale järgi anda kui väheke raske hakkab. Seega lõpptulemus oli ~30km ja peale seda täielik kutu piilu tunne. Õppetund, kui ei ole mõnda aega pikka maad jooksnud, siis ei tasu uuesti kohe 30km'ga alustada. Aga homme jälle, kuid siis vast veidi lühemalt :)

Taani trip

Tegelikult Roosti saabudes sai tehtud ka üks spontaanne reis Taani.. hommikul sinna ja õhtul tagasi :) Peab mainima, et ilmaga meid väga ei õnnistatud. Kui saabusime oli ilm normaalne, kuna aga kõht oli tühi, siis läksime kohe sööma. Kui söögikohast väljusime, siis 2min pärast hakkas vihma sadama ja põhimõtteliselt sadas nii kaua kuni me tagasi Rootsi hakkasime sõitma.

Korra olen ma Kopenhaagenis käinud ja siis tegid Mari ja Björn meile toreda ekskursjooni, seega sel korral ringi käies tulid enamus kohad tuttavad ette :) Aga siiski oli ka midagi uut. Kuna me eelmisel korral olime liiga laisad, et väikese merineitsini jalutada, siis otsustasime, et sel korral peaks ikka selle kuulsa kujukese üle vaatama. Need kes käinud ja näinud ei ole valeinformatsiooni andnud, väites et tegu pole millegi erilisega. Kuju suht pisike ja kui seal rahvast vaatamas ei oleks, siis võiks mööda rannaäärt jalutades sealt lihtsalt mööda kõndida :D Nüüd on igastahes käidud ja oma silmaga üle vaadataud :)

Tagasi rootsis

Täna sai täpselt nädal sellest kui ma jälle tagasi Rootsi saabusin. Peab mainima, et suht veider on jälle siin olla, harjumatu, ühest küljest ääretult tore, teisalt jälle veidi kurb. Aga eks see nii olegi, et igal asjal on oma head ja vead, kuid ülejuhul kaaluvad positiivsed emotsioonid negatiivsed alati üle :)

Naljaks oli minna kooli teadmisega, et enam ei ole seal meil ühtegi loengut ega pea pikki õhtuid ellipseni peal veetma. Nostalgia puges hinge kui sai istutud diivanile, millel sai öösel projekti kirjutatud, või siis võttes järjekordse coca automaadist, mis oli põhiliseks toiduga varustajaks kogu eelneva aasta jooksul. Lai naeratus ilmus näole kui sai kokku põrgatud inimestega kellega oli aasta aega igapäev ninapidi koos istutud, kas siis koolisasju tehes või lihtsalt seltskonda nauditud. Tore, ääretult tore on siin :) Eestis on ka tore, aga teistmoodi. Igakord ühest kohast lahkudes on kurb, kuid alati on olnud teadmine, et varsti saabun sinna tagasi. Ei teagi mis siis saab kui kord lõputöö valmis ja siinne elu läbi. Ei tahaks siit päriselt lahkuda. Seega kas peaks doktoratuuri kandideerima, et jätkata oma elu kahes riigis veel 4-5 aastat.....

NG suvepäevad

Neljapäeval tööpäeva lõpus ootas meid kontori ees buss, mis pidi meid Laulasmaale sõidutama, kus toimusid NG selle aastased suvepäevad. Rahvas õnnelikult bussis ja teekond võis alata. Mõned km enne sihtkohta aga jäi buss seisma ning kõik rebased aeti bussist välja. Välja võeti ka suured mustad prügikotid ning oranž juuksevärv(spary), millega siis rebaste silmaga nähtav karvkate oranžiks võõbati :) Kui see tehtud, siis uudistajad võisid bussi tagasi minna, et sihtkoha poole edasi liikuda. Rebaseid bussi enam ei lastud, neil tuli see teekond jala läbida. Et nad janu kannatama ei peaks sai iga km peale neile 2l rummi koolat paigutatud :)

Laulasmaale jõudnud, tuli oma kodinad ja muud asjad bussist maha tõsta ning chek-in teha. Ideoloogiliselt pidin ma tuba jagama Marini ja Helega, kuid kuna toad olid kahesed, siis majutati mind samasse tuppa Jaaniga (mitte et ma seal oleks ööbind). Kui ma oma registreerimiskaardi tädile ulatasin ja ta vaatas kellega ma ühes toas pean olema, siis küsis ta mu käest vähemalt kolm korda üle, et kas ma olen ikka kindel, et see tubade jaotus on õige :D Well, see selleks.. igastahes asjad sai ära paigutatud ning võiski jookide ja söökidega ranna poole liikuma hakata, kus siis põhiüritus toimuma hakkas. Kuna me asju väga tarida ei viitsinud, siis sai need esimese suurema vaba platsi peale maha paigutatud ning igaüks haaras kiirelt kohe ka endale siidri/õlle, et ennast raskest pingutusest turgutada :D Kuid see lõbu ei kestnud eriti kaua, sest kohe saabus boss, kes ytles et see koht ei ole piisavalt hea ja me pidime asju veel veidi maad edasi tirima... ja me saime sellega ilusti hakkama.

Selleks ajaks kui söögid lauale said, jõudsid ka rebased lõpuks kohale. Kuna neil oli veel chek-in tegemata, siis nad saadeti seda tegema, sellel ajal kui neile rebasele kohaseid jooke valmistati. Mis sinna joogi sisse kõik kokku kallati, seda ma ausaltöeldes ei teagi täpselt, aga hea see olla ei saanud :D Rebased on meil aga tublid ja jõid oma topsid ilusti tühjaks. See kadalipp läbitud, oli aeg käes järgmise jaoks. Rebased sai jagatud kahte tiimi ning ülesandeks oli kätte saada pingsi pall toru põhjast ja seda siis nii, et toru tuli täita veega. Trikk oli aga selles, et toru sisse oli puuritud paras hulk auke :D Eriti räige oli see, et võidu nimel oli mõni rebane seda vetikate segust vett pidurdama ka suuga.. öka. Igastahes see siiski edu ei toonud ja Birgit hoidis arendusosakonna lippu kõrgel ja tõi võidu koju. Teises võistluses neil siiski nii hästi ei läinud ning nad pidid vastastele alla vanduma. Lõbus oli, vähemalt pealtvaatajatel :) Osavõtjad olid nii märjad kui liivased, aga see siiski ei rikkunud nende meeleolu.

Kuna ilm oli ilus, siis kutsus vägisi ujuma (kuigi merepõhi ei olnud ilus liivane vaid hoopis vetikatega kaetud). Seega saigi Kariga otsus tehtud, et vaja ujuma minna ning peaegi me vees olime :) Vesi oli madal ja kui algul oli lootus, et kaugemal läheb ikka sügavamaks, siis mõne aja pärast see lootus kadus ja tuli madala veega leppida ning seal ujuda. Ega see mõnus ei olnud, kui vetikad vastu käsi, jalgu ja kõhtu puutusid, aga elas üle. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi lahe :)

Peale ujumist sai jälle teistega ühinetud ja siis oli pidu juba täies hoos. Väike Prümmel oli maadlemishoos ning minulgi tuli temaga vastamisi astuda ning mulle tuli tal alla vanduda :p Millalgi öösel sai veel üks väike maadlus maha peetud, sel korral siis Tikkeriga, ka tema sai pähe :D Alexi ning Toomasega ma maadelda ei riskind ... oma piire tuleb ju ikka teada :D

Igastahes aeg möödus küll mega kiirelt. Kui väljas hakkas korralik vihmasadu ning äike, siis sai tuppa mindud ja selleks ajaks oli kell u 5 saanud. Dushi alla minnes pudenes liiva igalt poolt ja põrandal valitses mõnus liiva kord. Olenevata valjust piksest oli uni magus ja ega hommikul ärgata küll väga ei viitsind, et ametlikule osale minna. Sellest hoolimata sai ennast siiski püsti aetud ja korralikult koosolekule mindud. Peale lõunasööki oli küll purjetamine plaanis, kuid selle jätsin ma sel aastal vahele, sest tahtsin oma tööasjad enne ära lõpetada. Seega minu jaoks olidki suvepäevad läbi, milledest on nüüdseks ülimalt meeldiv mälestus :)

Tänud korraldajatele ja talvepäevadeks olen ma tagasi :D

Iroonia

Teel lennujaama Meelik tegi enda arvates nalja, et kuna ma Estonian Air'ga lendan, siis raudselt jääb lend hiljaks või üleüldse ära. Mina muidugi vastu, et ei ole see asi midagi nii hull, et Estonian Airiga lennatud küll ja ei ole nagu probleeme eriti olnud. No ja lennujaama sisenedes Meelik teatad, et ehhee, Stockholmi lend jääb tund hiljaks.. ma loomulikult mõtlesin, et ta teeb lolli nalja ja vaatan siis tablood ja no palju õnne, lend jääbki tunnikese hiljaks. Njah, mis siis ikka, kui hilineb siis hilineb... lähen siis chek-in'i tegema ja kui lõpuks minu kord kätte jõuab, siis tädi ulatab mulle pileti ja ütleb et lend väljub 16:45... mõtsin et kuulsin valesti ja ütlesin, et kell 16:00 ikka mitte 16:45, tädi selle peale vastu, et ei ei 16:45... No jah, kuna kõht oli tühi, siis sai lennujaama kohvikule käivet tekitatud. Üks positiivne asi siiski on kogu asja juures, lennujaamas on tasuta internet :)

SummerCamp 2007

6.-13.aug toimus juba neljas SummerCamp. Minu jaoks oli see siiski kolmas ja seda vägagi lihtsal põhjusel, et olin eelmisel aastal SC ajal Rootsis. Kui enne SC'd tekib küsimus, et kas ikka viitsin nädala jagu oma aega kulutada välkaritega tegelemiseks, siis ikka ja jälle peale SC lõppedes pean tõdema, et see on alati ennast ära tasunud. Noh, kui siiski aus olla, siis SC korraldamine ei tähenda siiski nädalat aega välkaritega aja veetmist. Kõik hakkab pihta juba mitmeid kuid enne. Sellegipoolest, kõik see on seda väärt :)

Kuigi puhkust ei olnud SC nädalaks võetust, üritasin aidata ja osa võtta nii paljudest ettevõtmistest kui vähegi sain. Seega esimene ülesanne oli sõita lennujaama, mis minu idee järgi pidi jääma kiireks sõiduks ja lõuna pausi arvelt. Njah, idee oli ju hea, aga kuna šveitslase pagas oli kauduma läinud, siis see kiire sõit kujunes siiski paari tunniseks. Šveitslane sai igastahes hosteli ja sealt osad Serbia tüdrukud linna ekskursioonile viidud ja ise tagasi tööle. Õhtul oli plaanis avamisüritus ja kuna ma seal pidin tegema lühiettekande teemal "võistlused", siis sai ka sinna mindud.

Avamise ajaks olid kohale jõudnud kõik osalejad - selskond oli lai ja kirju, ja mis peamine - lõbus :) Nii siis saigi peale avamist nad kiirelt hosteli juhatatud ja viimased said ka chek-in'i tehtud ningpeale 15min pausi oli ette nähtud minna Kannu Kõrtsi tutvumisõhtule. Kõik läks ilusti, välja arvatud asjaolu, et üks itaallane oli vahepeal kaduma läinud. Jutud käisid, et ta oli kuskile metsa läinud korvpalli mängima... esimene reaktsioin.. WTF :S No jah, saatsin teised tutvumsiõhtule ja läksin ise metsa itallast otsima. Peagi saatis mind edu ja TTÜ metsa korvpalliplatsilt ma ta leidsingi. Süüdi ei tundnud ta ennast absoluutselt, hostelis mökutas piisavalt kaua ja kõige tipuks julges veel mainida, Et " ma ju võin tulla ja vaadata kus teil see tutvumisõhtu on ja lähen siis tagasi korvpalli mängima". Mul oli korraks suu lahti selle peale, et no tere hommikust, et sa tulid siia SC'le mitte mingite lambi tegelastega kossu mängima ja matsin tal selle mõtte kohe maha. Varsti jõudsime ka tutvumisõhtule, kus tutvumismängud olid juba hoos ja inimesed omavahel lõbusalt segunenud. Kui oli aeg lahkuda, siis juba osalejad palusid, et ma ei lahkuks (mida on loomulikult alati hea kuulda) :p

Teine päev: kavas olid loengud ja õhtul õhtsöök ja oleng vabaõhumuuseumis. Loengute osa jäi minu jaoks ära, kuna olin tööl. Õhtul vabaõhu muusemisse aga loomulikult läksin. Seal tuli välja, et hobuse mees oli ära unustanud, et ta meile sõitu pidi tegema ja seepärast oli tund aega niisama mölutamist. Õnneks ei olnud osalejad vingujad ja tunnike möödus kiirelt. Söögilaua juures võeti üles ka erinevad mängud ja tuju üleval hoidmisega ei olnud mingeid probleeme. Peab taaskord mainima, et megalt lahe rahvas, v.a too itaallane, kes juba esimesel õhtul metsal läks. Sel korral ta ei suvatsend vabaõhu muuseumisse tulla, kuna tal oli linnas mingi eesti tibiga deit... ei no palju õnne. Ega ma tast puudust ei tundnudki, lihtsalt kahju on, et meie peame maksma tema ööbimise ja söögi ja tal on savi sellest mis teised teevad. Aga noh, mis teha, kunagi ei või teada mis inimestega tegu on.

Kolmas päev: Hommikul oli plaanis Skype'i külastus. Kuna mõte ei töötand, siis mõtlesin minna ja osaelda. Päris tore oli, eriti Antoine'i ettekanne, kus ta rääkis oma kogemusest, kuidas ta esimest korda meie SC'le tuli ja lõpuks Eestisse jäigi :) Õhtul oli plaanis klubi külastus, kuna mul aga oli hommikul tähtis koosolek, siis võtsin selle õhtu SC'st vabaks. Õhtul sain kõne Kiq'lt, et ungaralsed ja itaallane ja poolakas uurivad, et kus ma olen :D



Neljas päev: Kui aus olla, siis ma ei mäletagi mis neil päeval kavas oli, aga õhtul oli city rally ning klubis käik. Kuna city rally vahepunktidesse olid inimesed juba leitud, siis veetsin ma Eve ja Aivega lõbusalt aega raekoja platsil siidrit juues ja oodates, mil mõni võistkond keedumunaga saabub (üllatus üllatus, kõik võistkonnad tõid meile muna.. ja kui õhtusööki söönd ei ole, siis tundusid need veel eriti maitsvad!!!!) Ja pealegi, kas te olete raekoja ees keedumuna söönd? :p City rally oli põnev ja osalejatele meeldis ja meil möödus ka see paar tundi seal raekoja ees suht kiirelt :) Peale seda sai liigutud Nimegasse (kus oli meeletult palav) ja kui aeg käes, siis klubi poole, milleks sai valitus millegi pärast Parlament. Njah, Parlamenti sisse ma ei saanudki, miks, sellest võib lugeda mu eelmisest postitusest. Anyway, nõme.. aga meele tegi natuke paremaks sms, mille Bence, Ahmed, Jazec ja Marco saatsid :)

Reede - Pühap: Väljasõit Tõrvaaugu'sse. Buss startis juba ennelõunal, kuid töistel põhjustel jõudsin mina kohale alles suht hilja. Kohale jõudes tuli Ahmed ja ütles, et tead tead, keegi murdis jalaluu... peagi sai ka umbisikuline tegelane endale nime.. katkise jalaluu omanikuks osutus Petri. Noh, õnnetusi juhtub ja ta ei lasknud sellest enda meelt rikkuda. Peale õhtusööki (mille valmistasid meie külalised ise) oli kavas InternationalNight, kus siis kõik osalejad tutvustasid oma riigile traditsionaalseid jooke/sööke. Ma olin ka kiiruga haarand kaasa pudeli Vana Tallinnat, kuna muidu oleks Eesti lihtsalt esindamata jäänd. Kuna siidrit ja õlle oli juba terve päeva jooksul päris palju tarbitud, siis ~15 erinevat liiki jooki veel juua ( ja päris kangeid veel), tõotas hommikuks karmi pohmakat (mis aga õnneks ei olnud case). Pidu oli raju ja hommikul selgus, et ei möödund see ilma kakluseta, kusjuures rusikameesteks olid eestlased. Tulemuseks oli Martti kinnine silm ja nädalks piraadi välimus.

Laup oli sportliku alatooniga. Lõunal pidi algama AdventureGame, mille algus küll veidi edasi lükkus. Minu kaval plaan oli sellest sel korral eemale hoida ja rannas päikest võtta, kuid kuna ma enne olin inimesi rannast minema kamandanud, siis kättemaksuks pandi mind ikkagi tiimi. Seega sel aastal olin ma ühes võistkonnas koos Ahmed'i, Bence'i ja Deniz'iga. Algus läks hästi, kuid otsuse tõttu, et hargneme läks asi veidi käest ära, sest ungarlased eksisid ära. A mis siis ikka, võistlus on võistlus, vähemalt oli lõbus :) Ja tulemus ei olnud üldse paha, auväärne teine koht :) Õhtuks plaanitud murumängud jätsime ära, kuna inimesed olid väsinud ja ajakavast meeletult maas. Ehk siis lihtsalt pidu. Kuna mul terve pühap oli planeeritud autokooli lõpptaseme koolituseks, siis pimeduse saabudes asusime laurtsiga tlnna poole teele.

Pühap kohtusin SummerCamplastega alles õhtul, peale autokooli. Kavas oli siis lahkumispidu. Kurb, aga tõsi, SC hakkas lõpule jõudma. Auhindade jagamine, osalejate ja korraldajate tänamine... pidu oli lõbus, aga samas nukra alatooniga. Peolt lahkudes ja inimestega hüvasti jättes oli kurb. Ülilahedad inimesed olid ja ülitore oli nendega aega veeta ja loodan, et järgmise aasta osalejad on sama armsad, lõbusad, toredad, head jne jne jne



Tänud teile osalejad ja kaaskorraldajad!!! :)

"The shoe issue"

Võtke nüüd kõik teadmiseks, et varbavahe plätudega klubbi ei pääse. Vähemalt nii väideti mulle ja veel paarile SC'sele, kui üritasime siseneda klubisse Parlament. Kui tossud oleks jalas olnud, siis ei oleks probleemi olnud, nii et ma ei tea mis ajast mudased jooksutossud paremad välja näevad kui suvised plätud. Igastahes viis see selleni, et pidime välkaritega minema jalanõusid vahetama. Kuna Tjanal olid eelmisest õhtust jalad katki hõõrutud kingadest, siis pani ta kingad endale kotti ning 10m enne klubi ust võttis ta plätad jalast ja pani kingad jalga, läbi valu kõndis uksest sisse ning järgmise asjana vahetas WC's kingad taas plätade vastu.

Tagant järele mõeldes oleks võinud kõik ~40inimest kaasa võtta ja mujale klubisse minna ja oleks siis tahtnud turvade nägu näha, kui enamus nende kliente uksest välja jalutab, sest enne jäi mainimata, et klubi oli praktiliselt tühi!