...

Et kes olen?!

Vahel olen kui valge kajakas
Kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril
Ja otsib kohta kuhu peatuma jääda
Et puhata ja tunda end jälle värskena
Kajakas, kes leiab vahest mõne üksiku kala –
Elada on ju vaja...

Vahel olen kui päike
Särav ja soe
Hingelt suur ja samas olemuselt nii väike
Täis meeletut hellust ja valgust
Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea
Ja ei vaata kunagi kurbust enda sees...

Vahel olen kui kuu
Veidi külm ja kauge
Kuu mille ümber särab küll palju tähti
Kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele...

Vahel olen kui tuuleiil
Mis õrnalt kohiseb su kõrvus
Sasib su juukseid
Vallatleb puudelatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele
Tuul mis uitab üksi aasal
Tuul mis tahaks sinugi kaasa haarata ja hoida...

Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all
Veidike kuum ja veidike torkiv
Aga meeldivalt mõnus et teda igatseda kui ta su talla alt kaob
Rannaliiv mis joonistav vagusi
Ehitab torne
Ja pudeneb su käest kui peod avad...

Vot olengi selline...

Unistav
Mõtlik
Veidike omapärane
Vahel väga kurb
Vahel piiritult õnnelik
Vahel üksik kuigi mu ümer on palju inimesi
Vahel liigagi sõbralik – terve maailma sõber

Olen jah selline
Olen rahul et olen
Ja tahangi olla

Pisut keeruline suvetüdruk...

Öine xDream 2008

Laupäeva 29.06 õhtul kell 22:00 anti start Hansapank Xdream 2008 II osavõistlusele. Kuigi võistlusjuhendis oli kirjas, et odomeeter igal võistkonnaliikmel on soovistusliku varustuse hulgas ning võis eeldada, et mingil hetkel võistkonna liikmed lahku aetakse, ei osanud seda oodata kohe stardis.

Rattaralli:
Peale mõningast arutelu panime igaüks erisuunas minema (vastavalt oma raja legendile). Algul klappis kõik ilusti ning tuli aint jalgadele valu anda, et etapi lõppu jõuda, kuid siis muutus asi kahtlaseks. Seal kus tuli vasakule keerata ei olnud ühtki teeotsa. Sõidan edasi.. ikka veel ei ole tee otsa... vaatan, et uurib terve suur seltskond kaarti ning peab aru... saan kinnituse, et kamp otsib sama tee otsa mida minagi... kõik on nõutud... otsustan edasi sõita ja vaadata kas kuskil mingi tee leidub ning samal hetkel vurab mulle järgi üks liidergrupi tegelastest otsides sama teeotsa... peale mõningast väntamist jõuame ühisele arusaamale, et oleme juba liiga kaugel, seega sai otsus vastu võetud ning mindud tagasi punkti kus legend veel klappis. Lõpuks läbi õnne sai otsitud punkt leitud ja õnnelikult etapi lõppu jõutud, kus Marko ja Tarmo juba ootasid ja üliõnnelikult mu seal vastu võtsid. Mõtlesin, et nad mind juba kaua kaua oodanud ja oleme ühed viimastest kuna ma eksisin ja seeläbi aega kaotasin, kuid selgus et olukord hoopis vastupidine. Olime kolmandad kui rattarallilt kanuu etapile suundusime.

Kanuu: Oi, mõlamine keset ööd Veisjärvel. Kuid nagu Tarmo ütles, et sel korral kanuu lausa lendab võrreldes kevadise xDreamiga kui Klooga järvel kanuu üldse kuidagi edasi minna ei tahtnud nagu oleks ankur põhjas olnud. Kuna oli pime, siis kaldapealseid orientiire ei olnud võimalik eristada ning tuli sõita asimuudi järgi. Kuna olime nii eesotsas, siis ei olnud ka tavapärast kanuude hulka kalda ääres millede järgi punkti kergelt oleks üles leidnud. Kanuu punkte pidi võtma üks võistkonna liige ning taaskord oli see Tarmo ning taaskord õnnestus tal sukelduda kaelani vette (sel korral kohe esimest punkti võtma minnes kanuust välja astudes). Kanuus istudes oli see loomulikult jube naljakas. :) Kuna punktid asusid kaldast veidi kaugemal, siis järgmiste punktide otsimiseks läks kaasa ka Marko, seega märgi võistkonnakaaslasi oli mul peale teise kanuupunkti võtmist juba 2 ning et mulle tagasi teha mu õela naermise eest, suutsid nad teha kanuuga äkkilise liigutuse, mis tähendad et mina lendasin tagumik ees vette. Seega oli taas võrdne olukord -- > kõik olime märjad :D

"Jooks":
Peale kanuud ootas ees jooks. Kanuust välja ja otse rinnuni vette.... mmmm, "mõnus" :D Et külma vältida ning oma head positsiooni hoida panime jooksusammul punkti poole teele. Aga noh.. pimedus, pikk vahemaa punktini, lageraba ... mättalt mättale hüpates ning üritades laukaid ja mülkaid vältida oli tulemus see et suund kadus käest ning sinna me jäimegi... kulus 3h enne kui me esimese punkti rabast kätte saime. Kui ka järgmise punkti leidmine ei õnnestunud oli motivatsioon nulli lähedane, tüdimus... tegime ühise otsuse - katkestame. Pole mõtet edasi pingutada, sest mis iganes me ka ei teeks, oma hea positsiooni oleme kaotanud .. Sealt hakkas pikk pikk tagasitee järve äärde, kanuu juurde. Oleks ropendamiskast kaasas olnud, oleks me pool oma palgast pidand sinna kandma, sest võttis ikka vanduma küll kui jälle kuskile mülkasse sai vajutud... Kuid peale 6h rabas müdistamist saime me sealt välja ning kui kanuuga olime ratta alasse mõlatanud vaatas kohtunik mind sellise näoga, et palun ainult ära löö.

Marko võttis lühidalt kokku:
Net Group võistkond oli peale esimest rattaralli etappi 3 kohal. Siis kanuuse, järv risti rästi läbi mõlada ja võtta mudast ja veest 5 kontrollpunkti. Jah, saime läbimärjaks. Kanuuetapi lõpus olime kaheksandad. Edasi läksime jooksuetapile öisesse rappa.... ja sinna me jäime- olime seal 6 tundi. Pime, põlvini vesi ja muda, laukad, võsa, vandumine. Selle aja jooksul saime aru, et aitab. Kokkuvõtteks 69 koht

Võistluse emotsioonid võtab jube hästi kokku Eduard (võistkond ESTO amatöörid) oma foorumi kommentaaris "Rajameistril vedas":

Rajameistril vedas.

1) Kõigepealt vedas sellega, et stardietapi alguses saatis meid rattalegendi järgi ilgesse võsasse. Seal oleks ta kindlalt peksa saanud, aga nagu palju hiljem selgus, asjata. Sest tegelikult väljusime (oma vea tõttu) stardist 90 kraadi vale nurga all. Aga kuna seltskonnas oli aeg-ajalt ka duo Hallikma-Lond, siis PIDI kõik õige olema. (B-rada). Aga tore oli.

2) Seejärel oleks rajameister ikkagi peksa saanud, sest rattalegendi pikkused ei klappinud esialgu kuidagi. Vaid Jumal teab, kuidas esimesse punkti jõudsin. Aga tore oli. Siinkohal tervitused AARAINile.

3) Kanuuetapil ma kanuust väljas ei käinud ja see oli muidugi tore. Rajameistril vedas.

4) Sooetapid. No rajameister, nu pogodi. Teha suur etapp, mille mitteläbimine on kasulikum kui läbimine... No see ei ole seiklussport. Peksa.

5) KP10. In the middle of nowhere. Peksa.

6) KP11. No seal oleks juba munad maha võetud. Raudselt. Aga selle etapi väljaarvamine lõpptulemustest...no ma ei tea. Korraldajad veel noored mehed. Las need jäävad alles.

7) Kui oleksime jalgsietapist loobunud ja ainsana teisele jalgsietapile jõudnud (seal oli 6KP-d), mida siis orgkomitee oleks pärast teinud? Oma mehi nad ei puuduta, aga teised võistlejad oleks rajameistri risti löönud. Raudselt.

8) Esimene rattaetapp peale kanuud. Pikalt kanuus istudes ei suutnud kuidagi välja mõelda esimese rattaetapi rajavalikut. Ühtegi inimlikku varianti polnud. Oleks vaid rajameister lähedal olnud... Aga Bergsoni Maku tuli ja vedas kõiki kenasti üle soo sihile. Ja nii lihtne see oligi. Jälle asjatu keretäis. Aga kõik pole Bergsonil käinud. Ikkagi peksa.

8) Teise jalgsietapi ärajätmine. Kõik oli kanuus ette valmistatud 1:15000 ja 1:50000 kaardi kooskasutusena. Ka asimuut oli oma peaga välja arvutatud. Ja kõik asjata. Peksa.

9) Rattaetapp 28-29. Teadagi, mida soomlane selle kohta ütleks. Aga otseminek oli üllatavalt hea. Ja kummipaat oli suurepärane. Tubli, rajameister.

10) Lisaülesande 33 ja 34 punktid. Polnudki vaja võtta järjekorras??? Aga ilus oli kõrgelt karjääri servalt vaadata, kuidas sinust enne lõppu mööduvad Salomon, Areal ja Nike. Kuid natuke kurb ka. Aga peksa polets viitsinud enam anda.

Aga lilli ja šokolaadi oleks rajameistrile pärast haiglasse toonud küll. Ikkagi suur ja vahva ja südamega asi oli tehtud. Suured tänud.

Vargad raiped

Täna koju jõudes ning panipaigast ratast võtma minnes ei oodanud mind just selline vaatepilt nagu ma harjunud olin nägema. Selle asemel, et võtmega oma panipaiga ust avada, vaatas mulle betoonseina najal vastu minu panipaiga sein ning panipaik ise oli tühi (kui välja arvata magimisalus ja rulluiskude kast, mis muideks pärast isegi vajalikuks osutus).

Kuna ratast läksin ma võtma eesmärgiga see vennale tagastada, et ta saaks trenni minna, siis sel hetkel kui vennas saabus ja ootas, et ma koos rattaga välja ilmuks, olin väljas aint mina.. käed taskus, nõutu nägu ees ning teatasin, et ratast netu... No jah, mis siis ikka.. mis läinud, see läinud... helistasin politseisse ja andsin info edasi ning edasi ei jäänd mul muud teha kui politseid oodata ning venna läks ratta trenni asemel koju.

Kell 9 õhtul lõpuks saabuski politsei. Nagu kuulsime, oli ka Mäepealse 10'sse sisse murtud umbes nädal tagasi ja samuti panipaigast ratas minema viidud. Ainuke vahe oli see, et seal murti lukk katki, meil aga tõsteti sein eest ära. Andsin oma tunnistuse ning politsei protokollis. Mõttepaus tekkis kohal kus oli vaja kirja panna kuidas sissemurdmine toimus... hmmm... seina eemaldamise teel :D Sündmuskohta uurides avastati ka, kuidas ja kust on majja sisse saadud. Kui meie arvasime, et nii garaazi kui ka panipaiga alasse on sisenetud võtmega, siis me eksisime, sest tegelt oldi ka sinna sisse murtud. Kuna need uksed sulguvad ise, siis üldjuhul inimesed neid enam lisaks lukku ei keera, mis aga selgus, on tõsine viga, kuna see vargale sissemurdmise väga väga lihtsaks teeb. See uudis, et majja sisse murtud, tegi tegelikult asjaolud paremaks, sest algul oli eriti vastik tunne kui eeldasime, et keegi oma majast või siis ehitajad, kel on ka vastavatele ruumidele ligipääs olemas on varguse toime pannud.

Kui sündmuskohalt kõik proovid võetud, siis viimane protseduur seisnes minu näppude mustaks tegemises ning sõrme- ja käejälgede võtmine.. ehk siis lõpuks olin nagu murjam.

Aga vargad va närukalead said endale värskelt hooldatud ratta, koos korraliku lisavarustuse ning võistkuskiivri. Kui õnneks läheb, saan need äkki tagasi, kuigi tõenäosus selleks läheneb nullile, seniks aga uut ratast ostma, sest treenida ja võistelda on ju vaja.

Selline ratas siis...

Göteborg

Nii veider kui see ka ei ole, tekkis Göteborgi jõudes tunne, et peale pikka reisi olen jõudnud tagasi koju. Seal on armas, eriti kevadeti, kui pime ja vihmane periood on läbi saanud. Kõik on roheline, suurlinna müra eriti ei ole, kõik on rahulik kuigi samal ajal igal-pool elu käib.

Lahe oli näha inimesi, kelledest mõnda aega eemal oldud. Sattusin kooli pea kokkul ka oma magistri töö juhendajaga, kelle esmareaktsioon oli "Bloody hell, what the heck are you doin' here? Otherwise, it's nice to see you! :)" Nii mõnigi tudeng jäi selle hüüatuse peale seisma, et vaadata kellega tegu on. Lõpuks ometi sain maista ka tõelist Småländsk ostkaka (kodukeeli juustukooki). Peaks mainima, et oli ootamist väärt :) Ja loomulikult ei saa unustada oma ärasõidu hommikut, kui üks noormees tõi mulle kooli hommikusöögi, milleks olid maasikad (shokolaadiga) ja vahukoor... mmm, jammi :p

Lisaks olin veel asjalik ja kohtusin oma Volvo juhendajaga, mille tulemus oli see, et juuni keskpaigas hakkame koos artiklit kirjutama, Alla Maria ka. Ja nüüd tegelen ma oma doktoratuuri avalduse kirjutamisega ja kes teab, võib-olla sügisest jälle Göteborgis ;) Ja lisaks kõigele muule tellisin ära endale Chalmersi vilistlase sõrmuse, nii et üks kena mälestusese ka, kui ma seda just ära ei kaota nagu mul tavaliselt pisikeste asjadega juhtub :S

Göteborgsvarvet

Tehtud! Küll aga mitte just nii nagu plaanitud, st aeg oli kehvem ja lõpp oli natu kurva võitu, sest vana vigastus lõi välja ning ülejäänd päev tuli vahelduva eduga ühel jalal hüpeldes ning longates mööda saata. Aga mis siin ikka viriseda, hea seegi et finishisse jõudsin ja osadele sõpradele sai isegi pähe tehtud :P Ja pealegi, järgmine aasta on selle aasta tulemust väga lihtne üle joosta :D

Üldiselt oli väga mõnus jooks. Kui eelmine aasta tuli tohtult trügida, siis sel aastal sai suht vabalt joosta, kuigi osavõtjaid oli sel aastal rohkem (üle 52 000). Mõnes kitsamas kohas tuli endale veidi teed rajada, kuid see on igal massiüritusel nii. Lisaks oli veel super ilm ning rahvas samuti.

Meelik, mina ja Mari-Liis - GöteborgsVarvet 2008 läbitud

Karm tõde

Eile saabusin Göteborgi. Ja iseenesestki mõistetav, et esimese asjana tuli jooksu riided selga ajada ja oma lemmikrajale Delsjönisse minna. Kõik oli super, kuni esimese tõusuni :D Need tõusud, mis veel pool aastat tavalised tundusid ning väga suurt pingutust ei nõudnud olid eile hiiglaslikud ning lõputud. Ehk siis jooksuvormi pole ollagi... vähemalt jooksuks sellisel maastikul nagu siin. Eks siis laupäeval näeb, kuidas ja kas ma poolmaratoni läbi jooksen :D

Progress ...

Nii, nädal on möödund sellest päevast kui treeningeesmärgid said paika pandud. Tundub, et ma kipun ikka oma võimeid igati üle hindama. Ehk siis kõike plaanipärast ei jõudnud ning seda erinevatel põhjustel: 1) olen lihtsalt nõrk 2) tööl on kiire 3) millalgi peab ju pidutsema ka ;)

Seda saan ka juba ette öelda, et uuel nädalal ka ma oma plaani ei täida ning seda lihtsalt selle pärast, et kolmapäev lähen Göteborgi ning laupäeval jooksen seal poolmaratoni, seega enne on vaja natu puhata.

Aga tuju on ikka hea :)

Eesmärgid

Maratoni jooks tähendas minu jaoks seda, et treeningud jäid katki pea kolmeks kuuks. Tänaseks on natuke juba trenni tehtud ning mõni võistluski seljataga, kuid peab tunnistama, et vormi pole eriti olla :( Seega, täna leidsin ma ennast mõtisklemas oma kehva vormi üle ning seoses sellega seadsin endale eesmärke treeninguks.

Nädala plaan on siis järgmine:
2x jõutrenn
1x rulluisk
1x ratas
1x ujumine
2x jooks

Erinevad alad on sisse toodud põhjusel, et xDreami võistlustel mitte kokku kukkuda ja võistkonnakaaslastele jalgu jääda.

Võistlusplaan:
27.aprill - xDream A-rada (tehtud)
1. mai - Viljandi järve jooks 12km (tehtud)
17. mai - Göteborgs Varvet 21km
30.mai - 1.juuni - 36h Matkaspordi võistlus
14.juuni - jooks ümber Harku järve
28-29.juuni - xDream A-rada Öine
12. juuli - jooks ümber Pühajärve
24.august - xDream A-rada
30. august - jooks ümber Ülemiste järve
28. september - Berliini maraton
5. oktoober - xDream A-rada
11. oktoober - TAOK Rogain 8h


Lisaks treeningplaanile ka mõningad võistluste eesmärgid:
1) viimasel xDreamil olla esimese kolmandiku hulgas
2) joosta maraton 4h sisse

Reisi ettevalmistused

Ühel toredal sügispäeval sai otsustatud, et lähme Hondurasesse Manuelile külla. Reisijaid on 4, mina, Laurts, Leela ning Robi. Kuna parim viis Hondurasesse minna on läbi USA, siis teeme nädalase peatuse ka seal, paar päeva Washingtonis, NYC ja Miamis. Hondurase ja Guatemala reisidetailid/plaanib meile Manuel, seega hea kohalik giid olemas :) See õnneks päästab meid vaevast uurida mis hotellides kohapeal ööbide jne., kuid reisi ettevalmistusega siiski piisavalt tegemist.

Esiteks: USA viisa vaja hankida. No tore on, Göteborgis USA saatkonda ei ole, seega tuli selleks Eestisse lennata. Eestis on muidugi tore, aga kahepäevane külastus on lihtsalt parajalt kallis, eriti kui lend vaid nädal ette planeerida. Aga mis teha, kui vaja siis vaja. Viisa taotlemine on paras paberimajandus, aga hea uudis on see, et viisad saime kõik kätte ilma igasuguste probleemideta. :)

Teiseks: reisikindlustus. Tänaseks on see ka tehtud, aga kui nüüd aus olla, siis ma ei mäleta kas see röövimise ohvriks langemise kohta ka midagi aitab. Sest Guatemalas on röövlid vägagi tavapärane ning on soovitatv teha kõik mis nad sul teha käsivad, sest vastasel korral võidakse sind maha lüüa, kuna inimese tapmine ei pidavalt seal 'big dea'l olema - keskmiselt 15 tapmist päevas.

Kolmas: vaktsineerimine. Hepatiit ja maraalria. On mõttekas jah vähendada riski nendesse haigustesse nakatuda. Teised on vist kõik tublid olnud ja kõik vajalikud süstid ja tabletid kätte saand, v.a mina. A-hepatiidi süsti ei tehta kui sa ei ole arstilt ettekirjutust saand, mina loomulikult seda ei teadnud ja läksin heas usus kaitsepookimist tegema aga selle asemel öeldi et pane arsti aeg. Njah, kuna ma samal päeval Rootsi jälle lendasin, siis tegemata ta jäi... naiivitar nagu ma olen mõtlesin et teen Rootsis. Aga siin on ju järjekorrad!!!! Seega panin endale Eestisse aja, kui tagasi saabund :) Seega kui reisi planeerida kuskile eksootilisse kohta, siis peaks kaitsepookimistele mõtlema juba mõned kuud varem ;)

Neljas: Hotellid USA's. Paras peavalu. Ei ole veel midagi broneeritud. Jube kallis. Lisaks on ju NYC niivõrd pisike et vahet pole kus linna otsas sul hotell asub, hahaa. Well, tripadvisor abiks ja see vaja lähimal ajal ära teha nüüd.

Jne jne jne..

Aga ma usun et reis on kõike seda vaeva ja eeltööd väärt :)

Maraton

29.dets 2007 oli see päev mil ma läbisin oma esimese maratoni. Peaks mainima, et ei ole tark otsus minna maratoni jooksma kohe vahetult peale jõule ning ilma vastava ettvalmistuseta. Eeldasin, et saab raske olema, kuid mitte, et nii raske. Göteborgis 20 - 30km lõike sai ikka vahelduva eduga joostud, seega 42.195m näis olevat jõukohane ning mitte väga hirmuäratav. Aga kogu oma mõtlemistöö juures olin unustanud ühe pisiasja, ma ei olnud treeninud asfaltil. Ja see 'pisiasi' mängis oioi kui suurt rolli. Põlved hakkasid valu tegema alates 1ondast km'st ja igal kilomeetril lisandus mõni koht kehal mis endast valu tekitades märku andis. Seega mõne aja möödudes hakkas jooks vahelduma kõnniga ja tempo muutus üha aeglasemaks. Võhma veel oli aga lihtsalt jalad ei liikunud, nii valus oli.

Tänaseks on maratonist möödunud 2,5 nädalat aga tagajärjed ei ole veel kuskile kadunud, ikka veel ei saa joosta. Olen proovind, juba 4 korda, aga ei saa. Põlv sai korraliku koormuse tänu asfaltile ning siiamaani annab tunda, ja mitte natuke vaid palju. Kogenumad jooksjad kommenteerisid, et taastumine võib aega võtta kuni 3 kuud. Seega tundub, et pean jalgadele rahu andma. Ühest küljest on hea meel, et maratoni lõpuni jooksin, teisalt aga paneb endalt küsima, et kas see kõik oli seda väärt. Samas, mis tehtud see tehtud. Järgmine kord olen targem, tuleb jalgu rohkem kõva pinnasega harjutada kui osaleda pikal jooksuvõistlusel mille rada kulgeb mööda asfalti.

The Singing Revolution

Tahan näha seda filmi ... avastasin, et 28.sept raamatu messi raames (mille teema oli Eesti) näidati seda Göteborgis, aga sel ajal ma ei teadnud seda... nuuks :(

Filmist: http://singingrevolution.com/

hea päev :)

... hommikul ärgates ei olnud küll tunnet, et tuleb üks hea ja efektiivne päev, aga võta näpust.. Trollhättanisse kohale jõudes hakkas mõte tööle ja oli kohe õppimise tuju.. lugesin ja kirjutasin kuis jaksasin. Alla Maria läks pealelõunat minema, kuid ma otsustasin jätkata ja kui mingil hetkel kella vaatasin, siis avastasin, et olin tööl olnud juba 12 tundi. Tihemini võiks selliseid päevi olla, siis saaks lõputöö juba enne jõule valmis ...

Kes vastutab?

Esmaspäeval pidin lendama otselennuga (opereeritud City Airlines'i poolt) Göteborgi. 2,5h enne lennu väljumist saan aga telefoni kõne SAS'st sisuga, et mu lend jääb ära. Pakuti asemele lendu läbi Stockholmi, mis aga väljus ~1,5h varem. Kuna Göteborgi oli vaja saada, siis nõustusin ja kihutasin lennujaama. Sain oma asenduspiletid SAS'i kassast kätte ning läksin chek-in'i tegema. Pagasit ära andes uurisin, et kas ma pean Stockis oma koti välja võtma ja uuesti chek-in'i tegema või läheb kott otse Göteborgi. Tädid sealt vastu, et kuna tegemist 'connected' lennuga, siis koti pärast ei ole vaja muretseda, et pean lihtsalt ise terminali vahetama ja koti saan kätte Göteborgist. Kõik näib ilusti sujuvat, lennud on graafikus ning reisida saan äriklassis. Stockis kohtun veel Mari-Liisiga, seega möödub aeg lennujaamas ka kiiresti. Göteborgi jõudes seisame kahekesi pagasi lindi ääres ja ootame oma kotte, mida aga ei tule ega tule... ning ei tulegi! Noh, mis siis ikka, tuleb ikka vahest ette et pagas jääb maha, ei ole hullu. Lähme siis 'paggage claim'i ning anname teada, et meie pagasit pole. Tädi paneb kõik ilusti kirja ja ütleb, et noh, kui te asjad leitakse, siis helistavad ja siis me peame ise minema lennujaama asjadele järgi. Vaatame Mari-Liisiga üksteisele otsa, et mismõttes me ise järgi peame minema. Kui pagas kaduns, siis ikka nad peaks meile asjad koju saatma kui nad need üles leiavad. Tädi vastu, et ei, et ükski lennufirma ei võta seda lisakulu endale. Vaidleme ja vaidleme kuni tädi ütleb, et tagasi lennul Tallinnasse võime esitada kaebuse City Airlines'le, Estonian-air'le või siis Tallinna Lennujaamale. Mõismõttes tagasi lennul.. kas ma peaks detsembri lõpuni sellega ootama v? Noh, jätame SAS'i tädi korraks rahule ja lähme otsime üles City Airlines'i kassa, kuna nende lend ju jäeti ära. Lähme sinna, kedagi pole. Küll on aga samas kohas SAS inimesi. Küsime neilt, et kas nad esindavad City Airlines'i ka, vastus jaatav. Räägime siis, et meil mure.. ja niipea kui kuuldi sõna 'problem' teatas onu, et tema ei saa midagi teha, et peame helistama City Airlines'i. Annab meile nende kontaktnumbri. Uurime, et kas ta ise ei võiks helistada, vastus on eitav. Helistame siis, keegi ei võta vastu.. noh, kell hakkas 5 saama, seega tööpäev Rootsis on läbi. Helistame Tallinna Lennujaama, seal ei taha keegi vastutust võtta ja öeldakse, et helistage Estonian-air'i. Helistame sinna, antakse järgmine number. Helistame siis uuel numbril, räägime probleemi ära, öeldakse, et helistage Tallinna Lennujaama, et see ei ole nende teema. No krt, närvidele käib. Tädi nõustub, aga palub hommikul tagasi helistada. Well, sõidame siis koju ja jääme ootama hommikut.

Mari-Liis helistab, täiesti vihane... Estonina-air'st oldud teda läbi sõimatud. Olgu, helistan ise. Keegi ei võta vastu, helistan uuesti... endiselt keegi ei võta vastu. Otsin netist uue nubri... edu, sain liinile. Räägin probleemi ära, tädi teatab, et tema ei tegele sellega ja annab numbri kuhu enne olin just proovind helistada.. ütlesin, et seal ei vasta keegi.. tädi ütles, et pean poole tunni pärast tagasi helistama. Tehtud.. poole tunni pärast saan liinile. Onu võtab vastu.. räägin probleemi ära...

Onu: aga kas te siis ei tea et Rootsis, Norras ja USA's peab alati oma pagasi välja võtma esimese peatuspunktis.
Mina: Well, ei tea jah, selleks ma veel küsisingi järgi chek-in'is kas ma pean oma koti välja võtma Stokis või mitte, vastati et ei pea...
Onu: Noh, nüüd siis teate. Aga kas te oma pileti pealt ei lugend reegleid?
Mina: Mis pileti, mul polnudki mingit piletit
Onu: Olgu, aga miks te internetist enne tollireegleid ei lugend kui te vahemaandumisega lendate
Mina: Millal ma oleks pidand seda tegema, kui ma vaevalt lennukile jõudsin kuna mu otselend tühistati
Onu: aga te peaks ikkagi olema teadlik sihtriigi tollireeglitest
Mina: miks ma pean tutvuma vahemaandumisega lendudega, kui ma olen ostnud oma pileti otselennule? Ja pealegi, ma küsisin chek-in'st kas ma pean oma pagasi Stokis välja võtma, vastati et EI pea.
Onu: See mis teile chek-in's öeldakse ei ole oluline, te peate ise olema tollireeglitega tuttav
Mina: Seega nad võivad mulle chek-in's öelda mida tahavad ja anda vale informatsiooni ja keegi ei vastuta selle eest
Onu: Täpselt nii. Klient peab ise olema teadlik tollireeglitest
Mina: ei no aitähh (saatsin onu mõttes p***** ja lõpetasin kõne)

Ehk siis tore on. Vahet pole mida chek-in'i tädi sulle räägib, võib sulle igasugust jama kokku ajada, tal on see õigus, tema ei vastuta selle eest, ise oled loll kui usud. Ehk siis olen ametlikult loll ja blond... Järgmine kord lähen ise onudega kaasa ja viskan oma koti lennukile ning lähen võtan ise lennukilt maha.

Õhtu poole helistas Mari-Liis City Airlines'i ja rääkis veel oma mure neile ära. AINUKESED kes olid normaalse suhtumisega. Vabandasid, et pidime sellise jama läbi elama. Kuna keegi City Airlines'i töötajatest oli parasjagu just Göteborgi poole liikumas, siis anti meie pagas (mis oli vahepeal saabunud) tema kätte ja ta toimetas selle Mari-Liisile Chalmersisse.

Lõppkokkuvõttes võib õnnelik olla, et oma asjad kätte saime, samas aga väga ebameeldiv ning energiat- ning närvesööv elamus.

TA OK Rogain 2007

Eelmisel neljapäeval sai Eestisse lennatud, eesmärgiks osaleda Rogainil. Kuna reede õhtul oli tööl ärasaatmispidu, kust loomulikult ei tahtnud vara lahkuda, siis laupäeva hommikune ärkamine oli veidi valus ja peas liikus mõte, et krt oli ennast ikka sinna võistlusele vaja registreerida. Olenemata raskusest sai siiski võistlusriided selga aetud ning Meeliku saabudes saigi Jägala-Joa poole teele asutud, mis oli siis selle aastaseks võistluskeskuseks.

Eesmärgiks oli vallutada maagiline 100 punkti piir (well, vähemalt minul oli). Esimesed 2h läksid hästi, tunne oli hea ja tempo oli hea, kuid kahjuks oli Meelik tõbine ning seega mitte oma tavapärases vormis, teame küll mis haigus inimestega teeb ja äärimselt armas temast, et ta üldse võistlema tuli :) Ja pealegi, lõpptulemus 80p ei ole üldse nii paha (üldkokkuvõttes 145ndad 447st ja oma klassis 50ndad 217st). Pealegi sai veedetud toredalt ja sportlikult aeaga ilusas looduses ning meeldivas seltskonnas, seega virisemiseks ei ole küll mingit põhjust. Järgmisel aastal kindlasti jälle ning loodetavasti osaleme ka 2008 aasta rogaini MM'l. Tänud korraldajatele meeldiva ürituse organiseerimise eest ja tänud Meelikule meeldiva 8h eest! :)

Vabadus valatud verest

Kas kord võime hingata rahus
Teades, nüüd oled ja jääd
Ei eal enam kodumaast lahus
Ei vii ära mind võõrad väed

Neid teid käinud emad ja isad
Neid lugusid lapski ju teab
Võõras käsi kuid tõusma on visa
Võitlen lõpuni kodumaa peal

On vabadus valatud verest
On riik tehtud pisaraveest
Nii palju kui südames jõudu
On võideldud isamaa eest

Sa tead olen väike, kuid kindel
Su ees seisan sõdurina
Siin põllud, siin metsad siin rindel
Seisan võidukalt eestlasena

Esitaja: Lenna Kuurmaa feat. Elmar Liitmaa

No Reservations

Üle pika aja sai jälle kino külastatud. Seekordseks vaatamisobjektiks osutus järjekordne naistekas (ja seda sihilikult), mis kannab kodumaist pealkirja 'Armastuse retsept'.

Kui aus olla, siis ootasin veidi lõbusamat filmi, sest see oli kohati isegi liiga kurb, vaata et tuleb lausa pisar silma... njah, võibla olen ma lihtsalt selline õrna hingega. Samas see ei olnud aint minu arvamus, Alla Maria arvas sama ... Aga vähemalt oli õnneliku lõpuga :D Tore sügisõhtune meelelahutus :)

Lõputöö

Täpselt 2 nädalat on möödas lõputöö kick-off'st. Tunne on aga selline, et oleks juba 2 kuud selle kallal töötand :) Loetud on palju, uuritud on palju, kuid samas teame, et see on kõik alles algus... põhiline töö ootab alles ees. Hommikul 5:30 äratus, et jõuda varajase rongi peale... jah, ei ole inimlik tunne sel hetkel kui kell heliseb ja voodist välja on vaja ronida. Pooleldi magades saab ennast kuidagi riidesse pandud ja bussi peale lohistatud. Kui raudteejaamast oma kohvi kätte saan, siis hakkavad asjad juba paremuse poole liikuma ja selleks ajaks kui Trollhättanise jõuame on elu juba ilus ja hea meel, et päevaga saab vara alustada :) Aga miks Trollhättanisse, aga selleks, et seal asub VAC (Volvo Aero Corporation), kes palkas mind ja Alla Mariat endale innovatsiooni auditit läbi viima, mis on ühtlasi ka meie lõputööks. Õnneks ei pea me koguaeg seal olema, ainult algusfaasis, et intervjuusid läbi viia. Mitte et mulle seal ei meeldiks, vastupidi.. lahe on seal.. meil on Alla Mariaga kahepeale oma kabinet, mis on suurem kui meie ülemuse oma, inimesed on toredad, kõik me 3 sealset juhendajat on ülimalt vaimustuses meie tööst jne... lihtsalt jube tüütu on iga päev edasi-tagasi sõita ja sellele aega kulutuda. Lühidalt öeldes on väsitav ja aeganõudev töö see lõputöö tegemine, kuid põnev ja väljakutseid esitav :) Ootan lõpptulemust :)

Väike õppetund :)

Täna olin tubli ja olenemata väikesest vihmast läksin jooksma. Kuna tunne oli hea, siis otsustasin teha pika rahuliku jooksu. Kuna plaan oli enne tehtud, siis ega ei saa ju endale järgi anda kui väheke raske hakkab. Seega lõpptulemus oli ~30km ja peale seda täielik kutu piilu tunne. Õppetund, kui ei ole mõnda aega pikka maad jooksnud, siis ei tasu uuesti kohe 30km'ga alustada. Aga homme jälle, kuid siis vast veidi lühemalt :)

Taani trip

Tegelikult Roosti saabudes sai tehtud ka üks spontaanne reis Taani.. hommikul sinna ja õhtul tagasi :) Peab mainima, et ilmaga meid väga ei õnnistatud. Kui saabusime oli ilm normaalne, kuna aga kõht oli tühi, siis läksime kohe sööma. Kui söögikohast väljusime, siis 2min pärast hakkas vihma sadama ja põhimõtteliselt sadas nii kaua kuni me tagasi Rootsi hakkasime sõitma.

Korra olen ma Kopenhaagenis käinud ja siis tegid Mari ja Björn meile toreda ekskursjooni, seega sel korral ringi käies tulid enamus kohad tuttavad ette :) Aga siiski oli ka midagi uut. Kuna me eelmisel korral olime liiga laisad, et väikese merineitsini jalutada, siis otsustasime, et sel korral peaks ikka selle kuulsa kujukese üle vaatama. Need kes käinud ja näinud ei ole valeinformatsiooni andnud, väites et tegu pole millegi erilisega. Kuju suht pisike ja kui seal rahvast vaatamas ei oleks, siis võiks mööda rannaäärt jalutades sealt lihtsalt mööda kõndida :D Nüüd on igastahes käidud ja oma silmaga üle vaadataud :)

Tagasi rootsis

Täna sai täpselt nädal sellest kui ma jälle tagasi Rootsi saabusin. Peab mainima, et suht veider on jälle siin olla, harjumatu, ühest küljest ääretult tore, teisalt jälle veidi kurb. Aga eks see nii olegi, et igal asjal on oma head ja vead, kuid ülejuhul kaaluvad positiivsed emotsioonid negatiivsed alati üle :)

Naljaks oli minna kooli teadmisega, et enam ei ole seal meil ühtegi loengut ega pea pikki õhtuid ellipseni peal veetma. Nostalgia puges hinge kui sai istutud diivanile, millel sai öösel projekti kirjutatud, või siis võttes järjekordse coca automaadist, mis oli põhiliseks toiduga varustajaks kogu eelneva aasta jooksul. Lai naeratus ilmus näole kui sai kokku põrgatud inimestega kellega oli aasta aega igapäev ninapidi koos istutud, kas siis koolisasju tehes või lihtsalt seltskonda nauditud. Tore, ääretult tore on siin :) Eestis on ka tore, aga teistmoodi. Igakord ühest kohast lahkudes on kurb, kuid alati on olnud teadmine, et varsti saabun sinna tagasi. Ei teagi mis siis saab kui kord lõputöö valmis ja siinne elu läbi. Ei tahaks siit päriselt lahkuda. Seega kas peaks doktoratuuri kandideerima, et jätkata oma elu kahes riigis veel 4-5 aastat.....