Vanamees ja meri

E. Hemingway "Vanamees ja meri"
Lavastaja: Martti Helde
Mängukoht: Volta kvartal, 47b loftid
Linnateater + Von Krahli Teater

Minu jaoks oli tegemist esimese seisunditeatriga. Peab mainima, et päris huvitav vaheldus ja kui ennast eelnevalt ette ei oleks valmistanud, siis oleks see etendus ikka päris sürr tundunud. Etenduse mõistmisele aitas väga palju kaasa kava  -  ehk kel veel nägemata ja plaanis minna vaatama, siis ütleks et kava läbi lugemine enne etenduse algust on praktiliselt kohustuslik. Ja kuigi "vanamees ja meri" sai kunagi ammu läbi loetud, siis peale etendust on tunne, et peaks selle uuesti kätte võtma, et etendust veel paremini mõista.

Julgen soovitada neile, kes on sagedasemad teatri külastajad ja suudavad tehtut/nähtut hinnata ja sisu leida ning mõista. Kes aga armastavad lihtsamat/kergemat laadi teatrit, siis võib julgelt selle etenduse vahele jätta, sest sellelt etenduselt  mida mina käisin vaatamas, kõndis nii mõnigi teatrikülastaja peale 15 minutit saalist minema.

Oh päike päike, tule palun pilve tagant välja - päev 40

Täna on meie viimane päev Zanzibaril, enne kui hakkame kodu poole liikuma. Kuna eilne bassu ääres lebotamise plaan läks aia taha, sest päike otsustas ennast meile mitte näidata, siis lootus oli, et ehk läheb täna selle päikesega veidi paremini.

Hommikusööki nautides tunduski see olukord päris lubav. Päike piilus pilvede tagant päris tihti ja oli lootust, et lükkab taeva päris selgeks. Täitsa kell 9 ei viitsinud ma veel peesitama minna, seega nautisin veidi aega interneti rõõme ja ca 10 aeg ühinesin Maritiga ehk läksin ka bassu äärde. Päikest oli, aga pilvi oli ka ja neid viimaseid tuli muudkui ainult juurde. Kella 11ks oli taevas ühtlaselt hall ja päikest võisime vaid ette kujutada, aga kuna me seal juba pikutasime, siis minema ei viitsinud ka minna ja "nautisime" pilvi.

Meie rõõmuks päike siiski nii õel ei olnud meiega ja peale kella 1 näitas ennast meile üha sagedamini ning poole 3ks oli taevas täiesti sinine. Mmmmmmõnus - lõpuks ometi. Ma saan aru, et teie seal kodus vist ei taha hetkel päikesest midagi kuulda, sest olete kuumarabanduse äärel, aga meile siin on see päike päris tore vaheldus. Ei taha ju aafrikast päris albiinona ka kodumaale naasda.

Mingi hetk tundsin, et mulle aitab ja hakkan vaikselt keedetud vähiks muutuma, seega läksin tuppa ja nautisin jahutavad dushi ning võtsin pokaali külma valget veini. Elu oli taas ilus. Mingi hetk sai ka Maritil päikese käes vedelemisest küll ja tuli ka tuppa. Minul oli siis juba aeg sammud baari poole seada - nagu iga õhtu kombeks :D Kui Marit sinna järgi tuli, oli ta mus tõsiselt pettunud, et nii nõrgalt esinen - nimelt oli mul laual vaid pudel vett. Aga selle vea parandasime kiirelt ;)

Õhtusööki nautisime taaskord meie "kodurestoranis" kuhu päeval käisin ekstra reserveeringut tegemas. Ja peale seda asju pakkima. Kuna meie lennul Zanzibarilt Dar'i on lubatud pagas vaid 15kg, siis viskasin kõik mittevajaliku ja ka mõned riided minema ning tõstsin vähegi raskemad esemed käsipagasisse. Ma arvan, et mu pagas on endiselt ülekaalus, aga noh, vast ikka lastakse läbi või siis halvemal juhul maksan midagi juurde, sest rohkem ma midagi ära visata tõesti ei soovi. Aga tundub, et kõik on pakitud! Head ööd! :)

Säh sulle päikeseline Zanzibar! - päev 39

Kuna täna oli ette nähtud järjekordne lebo bassu ääres ja mitte midagi tegemine, siis polnud plaaniski vara ärgata. Umbes poole 9 aeg ajasin ennast siiski püsti, sest kõht oli tühi. Panin ilusti kohe bikiinid selga ja rätiku kaardid ning päikesekreemid kotti, et hommikusöögilt saaks otse bassu äärde suunduda.

Uksest välja astudes vaatasid meile päikese asemel vastu hoopis pilvepoisid. See meid väga ei kõigutanud, sest suhteliselt iga hommik on siin pilves, aga lõunaks on ilusti pilved kadunud ja päike väljas. Täna aga ei olnud selginemisest väga märkigi. Hommikusöögi lauas saime hoopis esimesed vihmapiisad krae vahele.

Kuna bassu ääres polnud miskit peale hakata, siis kasutasin võimalust hoopis interneti avarustes ringi kolada ja uut reisi plaanida. Ilm keeras samal ajal ikka päris ära ning kerge vihma asemel tuli ikka korralik padukas. Päike paaril korral piilus pilve tagant, aga seda vaid korraks. Ehk siis sel ajal kui Eestis on meeletult kuum ja päikeseline suvi peame meie Zanzibaril vihmapühi! I do not like it! Tahan koju!

Päev iseendale - päev 38

Kuigi äratus oli seatud 7:45 peale, olid silmad pärani lahti juba natuke varem. Ei tea kas see tuli sellest, et eile sai varakult magama mindud või sellest, et ees oli ootamas suurepärane päev.

Peale hommikusööki asusime teele Stone Town'i, et seal natuke shoppata ja seejärel spas mõnuleda. Kuna Stone Town'i liiklus on totaalselt üle mõistuse ja ületab kaugelt normaalsuse piirid; ning kuna meil puudub adekvaatne kaart, siis otsustasime kivilinna minekuks juhi palgata.

Kui olime Stone Town'i piiridesse jõudnud, olime oma otsuse üle õnnelikud, sest see liiklus oli ikka totaalne kaos. Lõpuks paistis ookean ja koheselt olime ka "kaardil" - tundsime ära eelmisest aastast tuttavad kohad. Palusime juhil ennast maha panna ja leppisime kokku aja mil ta meid samast kohast peale korjab. Astusime sisse oma eelmise aasta peatuspaika Stone Town's ehk Maru Maru hotelli ja küsisime juhiseid, kuidas saab Mrembo Spa'sse, sest see mälupilt oli eelmisest aastast veidi ähmane. Käisime vaatasime ka, et kas leiame koha üles (Leidsime!) ja seejärel asusime väikesele shoppingu tuurile.

Oeh, ma olin juba ära unustanud kui tüütud need murid on. Iga poe ukse ees istus muri kes palus just tema poodi sisse astuda. Otse loomulikult teatati ka, et just neil on kõige parem hind jne jne. Otsustasime ostlemistänavatelt jalga lasta ning põgeneda mere äärde. Hea plaan, aga ainult teoorias. Mere ääres olid teised murid, kes arvasid, et me kindlasti soovime paadiga Prison Island'le minna või mõnda muud nende poolt pakutavat teenust kasutada. Lisaks oli kõikidel vaja teada, kas me oleme abielus ja kas meil on boyfriend või äkki vajame mõnda :D Eeee, ei aitäh! Huvitav kas tõesti käivad valged naised siin mehi otsimas või kust võtavad nad jultumuse selliseid küsimusi esitada?

Lõpuks oli spa aeg. Oh seda rõõmu - pääsesime nende tüütuste käest ja algas aeg iseendale. Enne kui protseduuridega alustati, paluti istet võtta ning nautida tassikest vürtsiteed. Oh seda naudingut! Teate, kui mul kodus oleks ka nii hea tee, siis ma oleks valmis vist kohvist loobuma. Päriselt ka! Juba ainuüksi see tee oli piisav põhjus, et sinna spasse tagasi minna.

Mrembo Spa avastasime tegelikult eelmine aasta Stone Townis olles. Kuna meie viimasel päeval oli nii kehva ilm ja vihma kallas nagu pangest, siis ei saanud õues olla. Seega otsustasime aega ära kasutada ja mõnuleda spas. Tookord oli meie esmaseks valikuks Cinnamon Spa, kuid sinna kohale jõudes võtsid hinnad meid jalust nõrgaks ja läksime selg ees uksest välja tagasi. Kuna meie enda hotell pakkus ka spa teenuseid, siis otsustasime seal õnne proovida ning nemad meid Mrembo Spasse suunasidki. See elamus/kogemus oli lihtsalt imeline. Marit tunnistas sealse pediküüri tänu jalamassaažile lausa parimaks, mida ta elus kogenud. Ühesõnaga tõdesime mõlemad, et kui peaksime kunagi taas Zanzibarile sattuma, siis külastame ka antud spad kui see veel eksisteerib. Ja siin me nüüd olemegi.

Muideks, mrembo tähendab suhaiili keeles intelligentset naist, kellele meeldib ennast hellitada/poputada. Ja just nimelt enese poputamine meil täna plaanis oli. Olime mõlemad broneerinud endale 3 hoolitsust: 1) laimi-kookose massaaž; 2) pediküür; ja 3) maniküür. Mmmm, see massaaž oli lihtsalt imeline. Minu massöör oli taaskord see sama pime naine, kes eelmisel aastal mulle kookose hoolitsust tegi ja tema oskused on endiselt sama head kui mitte paremad. Peale 3h mõnulemist ja tee nautimist oligi metslasest taas inimene saanud ja mu kaubanduslik välimus on taastatud. :D

Meil oli jäänud veel tunnike ajani, mille olime oma juhiga kokke leppinud. Läksime veel ühele shoppingu ringile, aga need murid muutusid kiirelt väljakannatamatuks, seega helistasime juhile, et ta meid koju viiks. Õnneks oli ta juba/endiselt samas kohas ootamas, seega istusime autosse ja pääsesime tüütusest. Linnast välja saamine võttis korralikult aega, sest leidub geeniuseid, kelle arvates on täiesti normaalne vastassuunda sõita ja kogu liiklus seisma panna. Ja oh ei, selliseid ei ole mitte üks ega kaks.. Taaskord tõdesime, et juhi palkamine oli ainuõige tegu. Tiksusin vaikselt tagaistmel, daydream'isin ja ei lasknud ümbritseval ennast häirida.

Hotelli tagasi jõudes haarasin toast oma iPadi ning võtsin oma tavapärase kohe baaris sisse. Internet, latte macciato ning fanta ja aeg lendab. Ca tunnike hiljem liitus minuga ka Marit ja uuris õhtusöögi kohta. Läksin meile broneeringut meie "kodu restorani" tegema ja sain üllatuseks teada, et broneeringuid samaks päevaks saab teha kuni 14:00-ni. Ummmm, süüa tahaks ju aga pearestorani bufeesse ei taha minna, sest seal me sööme ennast üle ja maksame ka üle. Kuna taaskord olin ma nii tore ja armas, siis tehti mulle teene ning sain reserveeringu soovitud restorani :) Noomitus tehti ka, et kui ma homme nii hilja oma soovidega välja ilmun, siis pean sealsed tüübid kolmekesi kõik õhtusöögile viima. Ühesõnaga homme peame Maritiga bronni varakult ära tegema või vastasel korral pean ma nälgima... või pean siis erilise kutsika näo õhtul ette manama, et "oma kodurestorani" reserveering saada.

Puhkus on mõnus! :)

Spice up your life! - Day 37

Täna ei saandki poole lõunani magada. Voodist tuli ennast püsti ajada 7:15, sest ees oli ootamas Spice Tour. Eile me selle teenuse eest veel ei maksnud, seega läksin arvet tasuma peale hommikusööki, sest maksma pidi enne tuurile minekut. Kuna meiega liitus veel 2 Šveitsi tüdrukut, siis läks tuuri hind inimese kohta veidi väiksemaks ja kuna ma olevat nii tore ja armas, siis tehti mulle (ja Maritile) veelgi väiksem hind. Milline ilus algus hommikule :)

Kokku lepitud ajal saabus ka meie transfeer. Roolis istuv muri oli sel korral väga uljas. Peale nimede ja päritolu küsimist oli tal koheselt vaja teada kas me oleme abielus ja kui sai kõigilt neljalt eitava vastuse, siis oli vaja tal teada kas meil poiss-sõbrad/elukaaslased olemas on. Sellele otsustasime üheskoos enam mitte vastata ning peale seda jäi juht ka vait. Tore! Peale tunni ajalist sõitu võtsime peale giidi ning mõni minut hiljem olimegi saabunud sihtkohta.

Spice Tour kujutab endast tutvumist sellega, kuidas erinevad maitsetaimed, vürtsid ja puuviljad kasvavad ja ka natuke sellest, kus ja milleks neid kasutatakse. Oeh, ma olen ikka nii rumal. Esiteks, kardemon kasvab kapslites ja need on juurte küljes - nende juurte, mis on maa peal. Teiseks, kaneel on puu ja kaneeli nimetatakse ühtlasi ka vürtside kuningannaks. Kaneeli puust kasutatakse ära absoluutselt kõik - juured, tüvi, koor, lehed... Lehti kasutatakse ka maitseainena nagu koortki, aga ainult Zanzibaril kohapeal, sest selle vürtsi maitse kaob ca kahe nädalaga, seega ei ole võimalik seda transportida. Siis pipar on parasiit taim - ta vajab mõnda teist puud, mille najal kasvada. Must, punane, roheline ja valge pipar saadakse kõik samalt taimelt - sõltub vaid sellest, millal korjatakse ning kuidas kuivatatakse. Nelk on siinne uhkus. Muideks, nelgi terad kasvavad kõik eraldi puu otsas nagu õisik ja saaki korjatakse kaks korda aastas (juuni ja detsember).

Mis siis veel? Kurkumist kasutame juurt ja see värvib ilusti kõik kollaseks. Vaniljet on Zanzibaril väga kallis ja tüütu kasvatada, sest siin ta looduslikult ei tolmne ehk siis tuleb teda käsitsi tolmendada ja see on aeganõudev ning kallis. Ja vanilje on ka ronitaim! Sidrunhein on sõna otseses mõttes nagu hein! Kakao puid siin kasvatatakse, kuid mitte ubade saamiseks ja kakao tegemiseks, vaid lihtsalt süüakse selle vilja sees olevat valget "liha". Kakao tegemiseks olevat oad liiga kibedad ja ei kõlba kuskile. Muskaatpähkel aga kasvab siin ilusti :) Ingver on pisike rääbakas taim võimsate juurtega ning teda kasvatatakse ca kuus kuud enne kui juur toiduks ära lõigatakse. Kusjuures!!! Ingverit kasutatakse siin maal viagra asemel ning naistele pidi sama toimega olema muskaat pähkel ;)

Kui euroopas on levinud monokultuuride kasvatamine, siis Zanzibaril kasvatatakse kõike koos. See on sellepärast, et siin ei kasutata mingeid väetisi ega kemikaale ning kui mõni taim peaks kahjustuma, siis vähemalt teised jäävad terveks ning farm jääb ellu. Seega maitsetaimed/vürtsid ning puuviljad kasvavas kõik koos. Ka selles farmis, mida meie külastasime (Bwa Mzee Spice Farm) kasvas liskas eelnimetatud vürtsidele ka terve hulk puuvilju: apelsin, mandariin, greip, kookos, ananass, granadill (see on ka muideks ronitaim, mitte puu!), litš, tähtvili, laim ja sidrun. Võimalik, et midagi jäi märkimata, aga idee on selles, et kasvatatakse praktiliselt kõike, mis siin kasvab.

Vot selliseid asju sain teada! Mitte et ma varem mõelnud oleks kuda ja kus mõni vürts kasvab ning millist taime osa me kasutame, aga see selleks... Igastahes sain targemaks! :)

Tuuri lõpus saadeti veel üks muri palmi otsa meile kookospähkleid alla tooma, seega saime kõhu kookose vett täis juua ning pähklit peale süüa. Samal ajal valmistas teine muri meile palmilehtedest kotikesed, rosetid ümber randme ning peakaunistused. Kõige lõpuks viidi meid "poodi", kust saime vürtse koju kaasa osta ning oligi aeg tagasi hotelli sõita.

Midagi asjalikku täna rohkem teha ei viitsinud. Kuna ilm oli pilvine ning tuuline, siis veetsime ülejäänud päeva baaris. Ei, ei tarbinud alkoholi! Tavalised kokteilid on siin ka väga maitsvad, seega naudime hoopis neid! :) Maritil siin juba mitmendat päeva nõrk olla, seega tema läks "lõunauinakut" tegema, aga ma nautisin veel interneti rõõme ja lõin niisama aega surnuks.

Õhtusöögiks olime tänaseks broneerinud endale laua ookeani restorani. See on küll mereandide resto, kuid õnneks on midagi ka neile, kes mereande ei söö, seega kõik on hästi :) Portsjonid olid nii suured, et magustoidu (puuviljad) pidime laskma kaasa pakkida - lihtsalt ei jaksanud süüa. Asja iroonia on see, et pearooga me ei tellinudki, sest teadsime oma söömisvõimeid, aga ei osanud arvatagi, et starter ja esimene käik nii suured on. Ühesõnaga nüüd on meil homseks lõuna või õhtusöök olemas, sõltuvalt sellest millal kõht tühjaks läheb.

Sometimes doing nothing is the best one can do! - Day 36

Nagu juba mainutud, siis lõpuks on meil päris puhkus. Ärkasin selle peale, et oli viimane aeg sööma minna, ehk kell oli peaaegu pool 10. Kiire riietumine, kiksid puhtaks ja valmis.

Hommikusöök on siin bufee. Valik on päris ok ja soovi korral tehakse pannkooke/omletti/mune.. Mida ja kuidas ise soovid. Ja muidugi värsked puuviljad - neist vist ei saa kunagi küllalt. Kui kõht täis, siis oli aeg basseini äärde minna ja päikest nautida.

Mina, kes ma väga kuuma ei kannata andsin peale paari tundi alla ja kolisin päikese eest varju. Internet pakkus seltskonda. Lõpuks tuli ka Marit ja kuna õues kiskus tuuliseks, siis kolisime baari tuule varju. Baaris süüa ei antud, seega peletasin oma nälga kohvi ja mitte-alkohoolse kokteiliga...

Niimoodi mitte midagi tehes see päev möödus. Õhtul olime veidi asjalikud ka ja käisime broneerisime endale järgnevateks päevadeks tegemisi, sest päris kõiki päevi ei viitsi ka hotelli alal mitte midagi tehes mööda saata - lihtsalt ei oska :D

Tere taas, Zanzibar! (P35)

Täna tuli ärgata kella peale, sest lennujaama ju hiljaks jääda ei taha. 7:00 olime mõlemad voodist püsti ja asusime tegutsema. Täpselt kell 8 olime omadega valmis ja saksa täpsusega oli ka meie transfeer kohal. 45minutit sõitu ning olimegi saabunud Kilimanjaro lennujaama.

Check-in võttis harjumatult kaua aega. Lisaks on siin veider komme: tuleb näidata krediitkaarti, millega piletid osteti. Mitte, et see probleem kuidagi oleks, aga aru ma ei saa, miks seda vaja on. Kui piletid kätte olime saanud, siis vaataime veidi poodides ringi ja läksime oma väravasse valmis. Natukene ootamist ja juba hakkaski peale minek. Nagu siin maal kombeks, siis lennukile jalutatakse mööda lennuvälja - ei mingit transfeeri. Tund aega hiljem maandusimegi Zanzibaril.

Zanzibar võttis meid vastu päikese ja mõnusalt sooja (kui mitte palava) niiske õhuga. Korjasime üles oma pagasi ja kohtusime kohe välja minnes oma autorendi tüübiga. Kuna lennujaama alal on kallis parkida, siis oli ta auto jätnud eemale. Pidime oma hiiglaslikke kotte natu aga tassima, kuid peale mägironimist pole see ju mingi probleem.

Auto dokumente korda ajades saime teada, et meie ekstra muretsetud rahvusvaheline juhiluba ei kõlba siin saarel mitte kuskile. Maritile oli juba ette valmistatud siinne "juhiluba" ehk A5 mõõdus paberileheke kus natuke infot peal. Kui uurisin, et kus minu oma on, siis vaadati mind suurte silmadega ja öeldi, et pole. Trampisin jalgu vastu maad ja ütlesin, et mul on ka vaja! Selle peale tuli meil minna mingisugusesse government office'sse, kust vastavat paberit saab. Oh õudust milline see asutus välja nägi. Kirjeldada ei oska, aga pilti ka teha ei tohtinud. Põhimõtteliselt pisike putka, kus istub see 5-6 tegelast, kel kõikidel suured paberikuhjad ees. Just nimelt kuhjad, mitte virnad - see oli totaalne kaos. Ühes nurgas oli riiul, kus olid mingid paberid, aga need ollid sellise tolmukihi all, et neid polnud vist ca 50 aastat keegi puutunud. Teises nurgas istus siis üks neiuke, kes siis mulle vastava paberi ette valmistas. See maksis mulle 15 000 kohalikku raha ehk ca 10$.

Kui paberimajandus korras, siis võis sõit hotelli alata. Umbes tund sõitu ja kohal olimegi. Meie seekordseks peatuspaigaks siin saarel on Karafuu Beach Resort and Spa. Näeb tõesti vinge välja - mitu basseini, 4 restorani, mitu baari ... Ala ise on päris suur. Pole veel kõigele suutnud pilku peale visata.

Seadsime ennast sisse ning kui ka meie pagas lõpuks meile tuppa toodi, siis vahetasime riided ja suundusime basseini äärde. Puhkus - lõpuks ometi! Mõnus! Marit käis ja uuris, et mis basseini baaris pakutakse ning tellis meile koteilid (sel korral mitte-alkohoolsed). Oooo, elu on ilus! Nautisime päikest, ookeani vett ning külmi kokteile - see on meie elu järgnevaks nädalaks. Kella 5 paiku otsustasime dushi all käia ja natuke maad kuulata, et mis teenuseid spa pakub ja milliseid tuure jms pakutakse.

Õhtusöögi paigaks valisime täna restorani, mis asub meie toa lähedal basseini ääres. Seoses sellega oli väike eksitus - broneerisime laua 18:30'ks, sest väideti, et restoran pannakse kinni pool 8. Kui me aga pool 7 kohale läksime, siis tuli välja, et restoran hoopis avatakse pool 8. Pole hullu - läksime baari ning võtsime kokteilid ja lõime klaasid kokku, et tähistada oma päris puhkuse algust. Missest, et täna hakkas jooksma just reisi kuues nädal. Siiani on olnud pigem seiklused ning väljakutsed, aga nüüd on varbad vees totaalne lebo. Mmmmmõnus!!!