Xdream - Ardu

Pühapäev, 26. Aprill oli see päev, kus sai taaskord koos Marko ning Tarmoga (ning lisaks veel mõnesaja spordi lembelise isikuga) mööda soid ja metsi müdistatud ning Paunküla veehoidlas lainetega võideldud. Põhjus --> Swedbank xdream I etapp :)

Erinevalt eelmisest aastast olime sel korral ka veidi trenni teinud, tervelt ühe korra ratta sadulasse istunud ja minul õnnestus isegi kanuuga mööda Valgejõge seilmas käia. Seega, tahe oli suur ja eesmärgid veel suuremad ja noh, mingisugune vorm oli ka olemas ;)

A-rada alustas rattaga (loomulikult me võistleme A-rajal ehk siis pikal rajal). Vaevalt olin kaardilt aru saand kuhu poole liikuma peaks hakkama kui kõlas stardipauk ning Marko hõige: SÕIDA!!! No jah, sõidame... Ratas ei ole just mu tugevaim külg, kuid kuna antud etapp oli lühike siis väntasin nii kuis jaksasin. Järgnes jalgsietapp, kus tiimiliikmed löödi lahku. Igaüks pidi võtma 2 punkti. Jooksin nii kuis jaksasin, et kohtumispunktis ei peaks nägema ootamisest tüdinenud Marko ja Tarmo nägusid ja ilmet, et no kus k***t sa nii kaua jokutasid. Aga oh üllatust, ma olin tagasi ESIMESENA... äge.. sain puhata :) Ja siis muutusin kannatamatuks.. aga mõne minuti möödudes ilmus Marko ja siis veel mõne minuti möödudes tuli ka Tarmo, kes oli teinud tüüpilise vea: usaldas teisi mitte iseennast ning seega läks valesti. Jalgsietapp jätkus, kuid juba koos tiimikaaslastega ning kus tuli kaardile märgitud 7-st punktist 5. See läks meil suht perfektselt :)

Ja taas ratta selga. Pikad vahemaad, natuke pori, natke kraave, natuke ratta seljas tassimist, siis väike lisaüleanne (mis meil meeletult hästi läks) ja siis veel kraave, tõuse, ronimist jne. Oi, see mulle ei meeldinud. Pikad vahemaad mõjuvad kuidagi nüristavalt ja demotiveerivalt. Aga õnneks saabus taas päästev lisaülesanne, milleks oli sõjaväeline takistusrada: ületada "soo", roomata läbi truupide ning ronida nii kummide alt kui ka pealt. See oli suhteliselt lihtne ülesanne, kus sai taastuda, et siis jalgsietapile asuda, mis distantsi suhtes oli suhteliselt lühike, aga.... oh õudu, see kujutas ette endas mööda võsa ragistamist ja neljakäpukil mäest üles ronimist. Peaga sai ka päris mitmel korral vastu puud löödud, kuid õnneks oli rattakiiver pähe ununenud ja see leevendas lööke ;) Sel etapil tegime ka oma esimese suure eksimuse, mis Eretil suunurgad allapoole kiskus... ja nii see jonn jälle tuli aga rattaralli ajaks läks jälle üle :)

Rattarallil võis kasutada kasutada kas mõistust või anda jalgadele valu. Iseenesest mõistetavalt peale 4h-5h rajal olemist ei olnud me enam kõige teravamad pliiatsid, seega järjekorde energiageel sisse ja tuld. Väike segadus alguses kuid peaegi saime legendi reaalsete oludega klappima kuni hetkeni kus legendi järgi olevat teed tegelikkuses ei eksisteerind ning see asjaolu tõi meile kaasa peaaegu tunnise sihitu ekslemise (koos ~5-10 tiimiga). Ei ole vist raske arvata, mis juhtus motivatsiooniga ja kuhu suunas liikusid Ereti suunurgad ja kas jonn tuli või mitte.... Ja ega sellest ju veel küll ei olnud, lisaks hakkas valu tegema ka mu põlv (tänaseks tuvastatud, et probleemid tulenevad tuksis seljast aga KÕIK SAAB KORDA). Tänu ühele abivalmile tiimile saime me lõpuks taas kaardile ja rattaralli läks üle tavalisks rattaorienteerumiseks, mille käigus tuli võtta 4-st märgitud punktist 2. Ja jalgadele valu... Tõusnud oli meeletu tuul ning kui puhub eriti tugev tuul, siis ainuke võimalus on see, et see puhub sinu sõidusuunaga vastupidises suunas. Oi, teekond vahetusalasse oli raske, aga tahtejõu najal me sinna jõudsime.

Enne kanuu etappi tuli sooritada lisaülesanne - hüpe kõrgustesse. Õnneks tuli see sooritada vaid ühel tiimi liikmel ning selle au sai endale Tarmo. Mnjaa, peab mainima et seda oli isegi vaadata hirmus :) Samal ajal kui Tarmo ülesannet sooritas seletati mulle milliseid piirkondi veehoidlas vältida tuleb kui just soov enesetappu ei ole sooritada. Tuul oli meeletu ja see tekitas ohtlikud lained, ei olnud just palju puudu, et me paaril korral kummuli oleks käinud, aga ju meil oli veidike õnne :) kanuu vahepeal veel väike lisaülesanne, kus Marko pidi väikese lahesopi paralleelköitel ületama ning seejärel kõik koos lühikesele mäluorienteerumisele ning seejärel kanuusse ja finishi poole teele. Kanuu läks meil väga edumeelselt, võib rahule jääda :) 100m enne finishist oli veel viimane lisaülesanne, lasta vibu kolm noolt märklauda, kusjuures nii kaua tuli lasta kuni 3 noolt märklauda tabas ja vahepeal pidid käima ise neid nooli otsimas, mis kuskile võpsikusse olid lasknud.

Ja finish!!!

Aeg: 9:14:01
Koht: sega arvestuses 12 (üldarvestuses 49)

Järgmine etapp 27-28juuni ning siis juba tegemist öise võistlusega :)