Kas ma olen nüüd elus

Siim Nurklik: "Kas ma olen nüüd elus"
Lavastaja: Lauri Lagle
Draamateater

"Mängime mängu!" - fraas, mis kostab vaataja kõrvu selle etenduse käigus korduvalt. Tegelikult kogu etendus ongi üks mänguda jada - mõttemängude jada, kus ironiseeritakse tänapäeva ühiskonda, meie väärtushinnanguid ning pealiskaudsust.

Etendus ise ei jätnud väga sügavat muljet, kuigi iga mäng oli arusaadav. Sügava mulje jättis aga ahvi rolli mänginud Kristo Viiding. Lihtsalt hämmastav kuidas iga liigutus oli tõesti nagu päris ahvi oma. Kuna etendus üldisena mind väga ei köitnud, siis jälgisingi pigem ahvi, ka nendel hetkedel kui tema roll ei olnud esiplaanil ning ka siis oli ta ahv... tõesti, selle eest võiks talle eripreemia anda :)

The Rise and Fall of Estonia

Semper / Ojasoo: "The Rise and Fall of Estonia"
Lavastaja: Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
No99

Autorite sõnul on tegu grande finale-ga - lavastusega, kus lubatakse öelda Eesti kohta kõik, mis nad Eesti kohta öelda on tahtnud ning pannes ühtlasi punkti Teater NO99 Eesti teemalistele lavastustele.

Lavastus, mis paneb lõpu tsüklile, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga", on ootused ilmselgelt väga väga kõrged. Võib-olla just tänu nendele kõrgetele ootustele lõppes see teatrikülastus minu jaoks pettumusega. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult tundsin ma ennast petetuna, sest minu arvates ei olnud see teater, vaid pigem kino... piletihinna järgi oleks oodanud ikkagi näha midagi mis toimub sinu nina all, mitte ei vahendata läbi kinoekraani, millest veel osa on eelsalvestatud.

Hoolimata sellest, et oli lõike, mis mulle väga meeldisid, ei nautinud ma seda etendust. Tunne, et olen langenud reklaamiohvriks, läinud kaasa massipsühhoosiga ning hankinud pileti vaid lähtudes märksõnadest "NO99", "Semper/Ojasoo" ning "Ühtne Eesti Suurkogu järg" painas mind terve aja ning pani kella vaatama, et millal ma sealt ükskord pääsen. Kui ma oleks teadnud, mis mind ees ootab ja kui piletihind oleks vastanud ka sellele, mida vaatajale pakuti, siis ma usun et see "etendus" on vaatamist väärt. Kui ma oma suurest pettumusest üle saan ning kui seda lavastust teleekraanil näidatakse, siis ma usun et kodus diivanilt vaadates suudan ma seda etendust nautida ja näha selle tegelikku olemust, mis Nokia kontsertimajas kahjuks minuni ei jõudnud.

Lõputu kohvijoomine

Madis Kõiv "Lõputu kohvijoomine"
Lavastaja: Priit Pedajas
Draamateater

Foto Draamateatri kodulehelt

Tegevuskohaks 1895ndal aastal asutatud Werneri kohvik Tartus. Aja kulgedes jõuab riigikord mitmeid kordi vahetuda, sõjad algavad ning lõppevad, põleb linn ning põleb ka kohvik, mis taas üles ehitatakse. Kohvik asub ikka sama kohapeal ning on ka kindel, et selle kohviku nurgas istub üks mees, mees kes joob kohvi.

Ühe õhtu jooksul jõutakse välja kuni aastani 1983 - aastani mil Werneri kohvik lõplikult maha põles. Laval toimub korraga palju, samuti on näitlejate trupp väga suur, seega tegelikult jääb päris palju nägemata, sest lihtsalt kõike ei suuda korraga jälgida. Tükk on huvitav, kuid piisavalt pikk ning raske ja seetõttu ei suutnud mina seda pika tööpäeva lõpus lõpuni nautida.