Misery

Stephen King: "Misery"
Lavastaja: Eva Klemets
No99

Foto: Tiit Ojasoo

Kuulus kirjanik satub autoõnnetusse. Tema leidjaks on kirjaniku üks suurimaid fänne - haiglaõde, kes viib ta oma koju paranema. Õe eesmärgid ei ole aga mitte üllad. Talle ei meeldi tema lemmiktegelase saatus, mispeale sunnib ta kirjanikku kirjutama uut romaani - tema elu parimat romaani, mis oleks lugemiseks vaid tema suurimale fännile, tollele haiglaõele. Tekib juba küsimus, kas parem ei oleks surra, sest elu on piin...

Super etendus, midagi täiesti teistmoodi. Tekib tunne, nagu vaataks põnevusfilmi.. või siis õudusfilmi. Ei teagi kumba, aga terve etendus on jube põnev, ootad (või kardad?) mis järgmiseks saab ning kuidas see kõik lõppeb. Ning osatäitjaid ei saakski vist paremini valida - tundub, et Marika Vaarik ning Peeter Volkonski oleks nagu loodud antud rollide jaoks. Etendus, mida tasub vaadata!

The Rise and Fall of Estonia

Semper / Ojasoo: "The Rise and Fall of Estonia"
Lavastaja: Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
No99

Autorite sõnul on tegu grande finale-ga - lavastusega, kus lubatakse öelda Eesti kohta kõik, mis nad Eesti kohta öelda on tahtnud ning pannes ühtlasi punkti Teater NO99 Eesti teemalistele lavastustele.

Lavastus, mis paneb lõpu tsüklile, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga", on ootused ilmselgelt väga väga kõrged. Võib-olla just tänu nendele kõrgetele ootustele lõppes see teatrikülastus minu jaoks pettumusega. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult tundsin ma ennast petetuna, sest minu arvates ei olnud see teater, vaid pigem kino... piletihinna järgi oleks oodanud ikkagi näha midagi mis toimub sinu nina all, mitte ei vahendata läbi kinoekraani, millest veel osa on eelsalvestatud.

Hoolimata sellest, et oli lõike, mis mulle väga meeldisid, ei nautinud ma seda etendust. Tunne, et olen langenud reklaamiohvriks, läinud kaasa massipsühhoosiga ning hankinud pileti vaid lähtudes märksõnadest "NO99", "Semper/Ojasoo" ning "Ühtne Eesti Suurkogu järg" painas mind terve aja ning pani kella vaatama, et millal ma sealt ükskord pääsen. Kui ma oleks teadnud, mis mind ees ootab ja kui piletihind oleks vastanud ka sellele, mida vaatajale pakuti, siis ma usun et see "etendus" on vaatamist väärt. Kui ma oma suurest pettumusest üle saan ning kui seda lavastust teleekraanil näidatakse, siis ma usun et kodus diivanilt vaadates suudan ma seda etendust nautida ja näha selle tegelikku olemust, mis Nokia kontsertimajas kahjuks minuni ei jõudnud.

Neli vaadet

Tants: Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik
Muusika: Anne Türnpu, Citra Krista Joonas, Edward Krimm, Jaagup Tormis
Lavastaja: Maret Mursa
EMTA lavakunstikool (NO99-s)

Tutvustus ütleb nii:
"Kuidas teha inimene teadlikuks sellest, mismoodi ta maailmale reageerib? Sellest, milline on tema kehasse ladestunud mälu?
"Neli vaadet" on neli tantsulis-muusikalist vaadet ühele loole. Lood ja nende väljendamise viis tõukuvad Alexanderi tehnika ja kinesioloogia kokkupuutest, mis teaduslik-kunstiliste meetoditega on kaevunud inimese süvakihtidesse ning leidnud sealt üles midagi, mis varem tähelepanu alt väljas oli.
See pole psühhoanalüüs. Need pole kollektiivsed arhetüübid."

Mina läksin seda lavastust vaatama teadmisest, et tegemist on tantsulis-muusikalise lavastusega ehk minu automaatne tõlgendus oli see, et tegemist on millegi ilusaga nii kõrvale kui silmale.

Mina olen aga juhm - ma ei tea eriti midagi Alexanderi tehnikast ja ma ei saanud aru ka sellest loost ega sõnumist mida taheti edastada ja ma usun, et just seepärast tundusid need 45 minu jaoks kohutavalt pikad. Ei, mulle ei meeldinud see lugu või siis pigem peaks ütlema, et mulle ei meeldinud see moodus kuda seda esitati, sest loost ma ei saanud ju aru, seega ei ole mul alust öelda, et lugu ise mulle ei meeldinud.

Mulle ei meeldinud kumbki - ei tantsuline ega ka muusikaline osa. Kui aus olla, siis vahepeal oli kõrvadel lausa valus. Jah, oleks tahtnud panna kaks kätte kõrvadele kui metallkettidega peksti või mõni väga valjuid karjeid kostavalt tõi. Aga ega kõik peagi kõigile meeldima. See on minu arvamus ja ma tean, et seal saalis viibis palju isikuid, kes arvavad et tegemist oli suurepärase etendusega.

Lisaks sellele häiris mind veel tantsijate riietus. Ma ei saa aru, miks neil pidid olema seljas mustad pintsakud, sest peale maas püherdamist nägid need kohutavad välja. Samuti ei meeldinud mulle need roosad moodustused (ma ei tea kuidas neid nimetada) ja kui pintsakud seljast heideti siis ei jäänud mitte märkamatuks tumedad higilaigud kaenla all. Oleks võinud siis värvid olla vahetuses: roosa pintsak (siis ei olek tolmu ja talgi plekid sealt välja paistnud) ja must moodustus (siis ei oleks higilaigud välja paistnud).

Ehk siis täna topelt failure - nii kohvik kui ka teater. Aga tegelikult on see isegi hea, et see etendus ei meeldinud, sest kõik eelmised sel aastal külastatud teatrietendused on olnud väga väga head :)

--------------------------------

Pirgsi arvamus/elamus samalt teatrikülastuselt:

Etendus oli tõesti väljakutse. Raske, raske viibida selles 45 min.

Põhiliselt jäi kuvand nagu meesterahvas "oma süvakihtidest reaktsioonide andmises maailmale ja kehasse ladestunud mälu avamises" naa raskemeelsem on.. vaadata meest alatasa pikali maas ahastamas..

Kuna elus, mitte etendusel, oleks taolist (emotsinaalset) väänlemist raske taluda, võtaks natist, mees, tõuse püsti. Dramaatiline ahastamine.. naised võivad, mehed ei või, sry. Mingi teema oli naise pidevalt mehest üle ronimisastumisega, võimalikult kõveralt ja võimalikult sügavamõtteliselt.. no absoluutselt miski ei jõudnud kohale.

Pärast sellist etendust on hea meel olla lihtne inimene - kui palju valu ja vaeva on olemata, kui maailmapilt ei küündi taolise valu ja vaeva tasemele.