Kuues päev mäel - tippu jõudmise asemel hoopis mäehaigus ja mäelt minema :( (P33)

Kell näitab südaööd. Kätte on jõudnud 19.juuni ning kohe-kohe alustame oma 6-8 tunnist teekonda tippu - Uhuru Peak, mis on siis Kilimanjaro kõrgeim tipp ja ühtlasi ka Aafrika kõrgeim punkt.

Pakkisime ennast soojalt sisse, panime pealambid pähe ning hakkasimegi nagu väikesed jaaniussikesed üles rühkima. Enam polnud laugetest tõusudest juttugi, juba esimese 20min jooksul tuli nelivedu appi võtta, et tagurpidi mäest alla ei kukuks. Õnneks läksid teeolud veidi paremaks, ja edasi võis teekonda siiski kahel jalal jätkata. Väljas oli külm ja tuuline. Marit oli ennast liiga paksult sisse pakkinud, seega tegime peatuse, et ta ühe kihi saaks vähemaks võtta ja siis veel teisegi, et ta ka pükstest ühe kihi vähemaks võtta saaks.

Liikusime väga väga aeglases tempos - "the most polepole than ever" nagu meie giid ütles. Sellest hoolimata õnnestus tänu seljakotile isegi nii selg märjaks saada. Tõus oli ränk ja lõppu polnud nähagi. Kaugek kõrgel eemal oli veel tulukesi näha - grupid, kes olid ronimisega varem alustanud. Tuul muudkui tugevnes ning temperatuur oli langenud miinustesse - vesi camel bag'i torus oli jäässe läinud. Great! Õnneks oli nii palju jõudu, et suutsin toru lahti puhuda ning edaspidi veendusin, et peale joomist toru tühjaks jääks, seega joogiga oli kõik korras. Maritil see siiski nii hästi ei õnnestunud ja ta pidi igakord sellega kaklema.

Hoolimata meeletult aeglasest tempost oli edasi liikuda raske, sest see tõus oli totaalne sein. Marit tahtis aina pikemaid puhkuseid ja sagedamini, kuid minul hakkas seistes külm ja tahtsin edasi liikuda. Peale paari sellist piinavat puhkust otsustasid giidid, et me läheme lahku, et Marit saaks puhata ja mina edasi liikuda. Ei tea kas kõrgusest või külmast, aga mida samm edasi seda rohkem mul pea ringi käima hakkas. Tegin igaks juhuks väikese energia pausi ja võtsin paar ampsu shokolaadi - see tegi asja veel hullemaks. Pea käis ikka ringi, tänu peatusele hakkas veel külmem ning lisaks läks süda pahaks. Giid andis mulle peale oma vahejope ning mingi tableti, ja otsustasime et jätkan teekonda. Peale paari sammu oli aga enesetunne täpselt selline, et kukun kohe pikali ja enam ei liigu kuskil suunas. Tuli vastu võtta otsus, et mina sel korral tippu ei jõua ning 5200m jääb minu laeks - sel korral. Marit jätkas teekonda.

Giid talutas mu käevarrest kinni hoides alla. Olukord ei muutunud üldse paremaks. Tegin peatusi, et pool oma sisikonda välja oksendada. Jalad käisid risti-rästi all ja silme ees oli kõik must. Mäletan vaid, et kui omast arust nägin juba laagri tulesid, siis giid ütles, et alla jõudmiseni kulub veel ca tunnike. Mul oli tahtmine sinna samusesse kivide vahele pikali visata ja öelda, et nüüd on kõik. Mu pea valutas, süda oli paha, maailm käis ringi ja valitses totaalne nõrkus. Tere tulemast mäehaigus!

Veidi enne kella 6 hommikul jõudsime tagasi laagrisse. Mind pandi magama ja öeldi, et kui kella 7ks pole paremaks läinud, siis tuleb laskuda 3100m peale Mweka Hut'i. Hommikul kell 7 oli olukord samasugune. Seega pidin pakkima seljakotti asjad mida mul kaasa vaja on, jooma tee ning siis hakkama alla poole minema. Hommikusöögist keeldusin, kuid teed jõin, kuid peale seda kui olin sellega lõpetanud jooksin telgist välja, sest ka tee ei tahtnud sees püsida. Giid oli murelik ja saatis mu otseteed alla poole ning ütles, et kui ka seal parem pole, siis pean mäelt täiesti alla minema.

Pean tunnistama, et see mäest alla minek on hullem kui üles ronimine. Võib-olla selle pärast, et mul oli halb, aga võib-olla ka mitte... 3100m peale ma jõudsin, kuid enesetunne polnud endiselt veel mitte kiita. Süüa ega juua ei tahtnud, sest tunne oli ikka selline, et kõik tuleb sama teed pidi tagasi. Seega tuli mäelt päris lahkuda ja täitsa alla minna. Vahepeal sain sõnumi Maritilt, et tema on õnnelikult tipus käinud ja nüüdseks laagris tagasi ja hakkab ka peagi alla poole tulema. Tubli! :) Samal ajal tegeles Caspar uurimisega, et kas meie hotellis on vaba tuba, sest jõuan ju mäelt alla päev varem ja selleks ööks pole mul ööbimist olemas. Saime hea uudise - on vaba tuba olemas ja see broneeriti mulle ära. Kiire telefonikõne Maritile ning andsin info edasi ja ta otsustas, et tuleb siis ka juba päris lõpuni alla.

Vahepeal käis päästetiim ja vaatas mu üle ja nad nõustusid giidi otsusega mind täitsa alla toimetada. Pidin sisestama info päästeraamatusse ja seejärel uuriti, et kas jõuan omal jalal minna või tuleb oodata päästeautot. Otsustasin, et saan ise hakkama. Uurisin vaid, et kaua see retk aega võtab. Vastus, et 3,5h tegi päris murelikuks, aga lubati, et see on natuke laugem laskumine kui see, millega just hakkama olin saanud. Mis siis ikka, samm sammu haaval tuli seda teekonda läbima hakata. Peale 1,5h oli olemine juba päris hea - tekkis küsimus, et miks ma tippu ei jõudnud. Nagu väike simulant. Giid vaid naeratas selle peale ja ütles, et mäehaigusega nii ongi. Lisaks rääkis ta, et öisel teekonnal alla oli nii mõnigi giid vastu tulles kurvalt ja üllatunult lausunud, et "Ei, mitte tema!". Sain ka teada, et Casparit kadestati laagris, et tal on kaks kena neiut kelle eest hoolt kanda ja käidi uurimas, et mis kell ma õhtust söön või ringi liigun. Sest iga kord kui meie laagri juures käidi, siis ma pikutasin telgis ja ega ilma põhjuseta siis segada ei tohtinud :p

Nii jutustaes see teekond läbi saigi ja peale 2h ja 15min olimegi jõudnud 1800m kõrgusele Mweka Gate'i. Seal tegime niisama aega parajaks ja ootasime, et Marit ja ülejäänud tiim ka alla jõuaks. Ca tunnike hiljem saabuski Marit võiduka näoga ja seda vägagi välja teenitult! Asjad pakiti autosse ja siis toodi meid meie hotelli, milleks sel korral on ParkView Inn. Sorteerisime oma asjad, sest olime otsustanud osad oma riietest siia kohalikule tiimile jätta. Minu lumelauapüksid, fliis, vihmajope ja paks jooksupluus said loodetavasti uue omaniku. Tossud jätan ka siia - keegi saab õnnelikuks ja mina saan kotti ruumi juurde. win-win!

Meie tuba asub neljandal korrusel ja Marit polnud mitte väga rõõmus, et ta trepist üles peab ronima, aga peale mäe vallutamist sai ta loomulikult ka nende treppidega hakkama ;) Milline luksus - meil on voodid ja dush. Puudu oli vaid kott, mille olime ronima hakates alla jätnud. Kuna see sisaldas meie pesemisasju ja kõike muud vajalikku, siis istusime nagu murid tolmustena voodis ja ootasime kõnet, mis teataks, et me kott on saabunud. Peale paari tundi see kaua oodatud kõne saabuski ning jooksin sellise kiirusega trepist alla, et lõin oma varbad vastu seina. Hetkel on tunne, et üks varba luu läks pooleks, aga eks see selgub hiljem - hetkel on see ilus lillakas ja veidi jämedam ja ropult valus, aga röntgenit ma enne Eestit teha ei kavatse.

Viies päev mäel - ärevus ärevus ärevus (P32)

Esimene öö, kus mul polnud külm. Võib-olla tänu sellele, et pakkisin ennast lisaks soojale pesule ka lumelauapükstesse ning paksu fliisi sisse ja tõmbasin jalga 2 paari pakse sokke. Igastahes ärkasin alles 7:30, kui Bo meid äratama tuli. Hommikul nagu ikka tavapärased protseduurid ja siis minek.

Ees ootas jällegi 3-4 tunnine matk 4600m kõrgusel asuvasse Barafu Hut'i, mis on ühtlasi ka laager, kust me alustame oma teekonda täitsa tippu. Ja seda juba täna öösel!

Kuna kõrgust tuli koguda üle 600m, siis saime juba täitsa alguses korralikult järsu nurga all üles rühkida. 45minutiga olime suutnud tõusta 300m. Väike puhkus siin ja seal ning paar peatust pildistamiseks ja juba me laager paistiski. Selleks oli vaja vaid mäest alla minna ja siis veel mõnisada meetrit kõrgust koguda ehk uuesti mäkke ronida. Kogu teekond oli vaid 3,3km pikk ja selle läbimiseks kulus vaid 2h ja 30min. Tõeline Simba Team!

Laagrisse kohale jõudes viskasime koheselt telki pikali, sest jõudu pidi ju koguma, et öisel teekonnal vastu pidada. Vaikselt hakkas tuul tõusma ning selleks ajaks kui õhtust pidime minema sööma oli tunne, et tõuseme koos telgiga õhku. Et see tuul nii jube poleks, panin Armin 639 kõrvu paitama ja mõtlesin ilusaid ja häid mõtteid. Tegelikult oleks tahtnud juba teele asuda, sest see ootamine oli lihtsalt nii õudne. Isegi süda läks pahaks suurest ärevusest. Aga pole enam palju oodata - südaööl algab meie teekond tippu!

Neljas päev mäel - neliveol seinast üles (P31)

Täna saime kaua magada, st kaua telgis magamiskoti sees väriseda. Äratus oli alles 7:45, aga öö oli taaskord nii külm, et ega seda öist nihelemist magamiseks väga nimetada ei saa. Lisaks häiris mind peavalu, mis endiselt polnud järgi andnud :(

Esimese asjana võtsin sisse uue peavalutableti ning siis kibekiirelt riiete vahetus ja seejärel kohe hommikusöögile. No kurat, hoolimata sellest, et päike oli juba tõusnud oli ikka välja maru külm ja telk oli taaskord jääs. Hommikusööki sõime kindad käes, sest muidu oleks näpud ära jäätunud. Peale hommikusööki nagu ikka järjekordne tervisekontroll. Olenemata mu peavalust on Simba team endiselt tugev ja terve ja näitajad võrreldes õhtuga olid jällegi paranenud. Saime loa oma teekonda jätkata.

Tänane teekond on ajaliselt lühike (3 - 3,5h), aga selle eest sõna otseses mõttes seinast üles ronimine. Kuna rada oli kitsas, siis tekkisid teel lausa ummikud, sest rahvast oli ronimas palju. Aga see rada oli niiiiiii äge! Ma sain isegi oma peavalust lahti ning elu oli taas ilus. Kui kogu edasine teekond on selline, siis me jõuame tippu küll!

Kui me lõpuks seinast (Barranco Wall) olime üles saanud, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et olime jõudnud tänase teekonna kõrgemaisse punkti - 4200m kõrgusele. Kuna eneselegi üllatavalt olime sattunud levisse, siis tuli otse loomulikult olukorda ära kasutada ja teha kõne koju, et kallid ei muretseks ja saaks informeeritud, et meiega on kõik korras.

Peale seda ootas ees laskumine 3930m-ni Karanga Valley'sse, mis on meie järgmiseks laagripaigaks. Tegelikult laskusime esialgu märksa rohkem, sest enne kui laagrisse jõudsime tuli seljatada veel üks sein. Taaskord pean mainima, et üles ronida/turnida on palju ägedam kui alla tulla.

Peale 3h18min ja 4,71km läbimist ning 8300 sammu olimegi kohal. Ajastus oli hea, sest kui läksime ennast "sisse kirjutama", siis hakkas parajasti vihma vaikselt sadama.

Võtsime niisked riided seljast ja asendasime need soojadega ning saime telki magamiskoti sisse sooja pugeda ja oodata kuni lõunasöök valmis saab. Kui kõhud täis, siis pugesime uuesti teki, et natuke magada, enne kui üles aetakse, et õhtusele matkale minna.

Vaatan kella ja muudkui ootan, et kas kästakse juba riide panna ja õue minna, sest oli ju öeldud, et ca 4 paiku tuleb teha veel üks umbes tunnine matk. Kell saab 4, pool 5, 5, pool 6... Ikka ei miskit. Tegime omad järeldused, et kuna oleme totaalselt vihmapilve sees ja see ei taha mitte kuhugi kaduda, siis õhtune matk jääb ära, et mitte riideid ja jalanõudis märjaks teha. Ei saa öelda, et me selle üle väga kurvad oleks olnud :D jätkasime ühe oma põhitegevusega ehk magamise imiteerimisega kuni õhtusöögini. Olgem ausad, meil on siin kolm põhitegevust: 1) ronimine; 2) söömine; 3) magamine. Ja ikkagi oleme suhteliselt väsinud, aga ei kurda ;)

Õhtune tervisekontroll muudab meid aina rõõmsamaks, sest näitajad ei ole halvenenud. Seega mida päev edasi, seda suurem on tõenäosus, et me saame lõpuni hakkama.

Kolmas päev mäel - kõrgus annab tunda (P30)

Äratus 6:00. Tegelikult oleme jällegi üleval juba mõned minutid varem, kuid magamiskotist pole mingit soovi välja ronida. Nii kuradi külm on. Lõpuks telgist välja ronides saame aru ka miks - telk on väljast jääs. Seega hüppan kibekiirelt telki tagasi ning panen endale veel ühe kihi riideid juurde.

Hommikusöögilauas üritan nii palju süüa kui vähegi sisse mahub, sest täna saab olema väga raske päev. Ees ootab 6-8h matka ning tõuseme 4600m kõrgusele. Enne veel kui minema saame hakata tuleb Caspar meile taas tervisekontrolli tegema. Oleme ööga ilusti taastunud ehk siis näitajad on veelgi paranenud ja saame loa teele asuda.

Tänane teekond on eilsest märksa laugem. Kui päike ka lõpuks välja tuli, muutus olemine päris soojaks, seega tuli taas riietuma hakata - üks kiht vähemaks. Natukese aja pärast võib isegi pealmiss kihi pükse kotti pakkida. Päris torebon taas rahulikult kulgeda. Möödub tund ja teinegi. Päike küll paistab, aga pole enam pooltki nii soe. Lisaks on tekkinud arvestatav tuul. Teeme peatuse ning paneme enne maha võetud kihi tagasi. Mõne aja pärast tuleb ka pealmised püksid tagasi panna. Ühesõnaga riietuda saab siin päeva jooksul palju.

Peale 4h oleme jõudnud tänase päeva kõrgemaisse tippu 4600m kõrgusele Lava Tower'le. Seal on aeg lõunat süüa ja veidi puhata ja siis hakkame laskuma. Muideks, see laskumine on palju keerulisem ja raskem kui vaikselt üles mäge rühkida. Kiviklibu ning liiv/tolm teevad olemise suhteliselt libisemisohtlikuks, seega peab koguaeg ettevaatlik olema. Laskuda tuli meil 630m, sest meie järgmine laager Barranco Camp asub 3970m kõrgusel merepinnast.

Tänu kiirele laskumisele sain ma endale korraliku peavalu, mis giidi sõnul kestab järgmised 2 päeva. Ei no aitäh! Õnneks on valuvaigistid olemas, seega mingi peavalu pärast ei kavatse ma alla anda. Täna läbisime siis kokku ca 10km, mille sees tõusime 3840m --> 4600m-le ja siis laskusime uuesti alla 3970m-ni. Aega võttis see teekond koos lõunapausiga 5h 49min ja olime ühed esimestest, kes laagrisse jõudsid.

Kuni õhtusöögini põhimõtteliselt puhkasime ja magasime telgis. Ega õhtust poleks ka viitsind sööma minna, aga sööma peab. Ja kuigi me omast arust sööme hiiglaslikke koguseid, siis meie tiim vangutab ikka pead ja on mures, et me midagi ei söö. Peale õhtusööki tavapärane tervisekontroll. Tulemused on üllatavalt head, seega võime endaga rahul olla. Simba team on endiselt tugev!

Teine päev mäel (P29)

Öö oli külm ja pikk. Ametlik äratus pidi olema 6:30, aga reaalsuses ajasime ennast püsti juba 6:20. Pakkisime ennast ronimiseks sisse, panime seljakotid valmis ja läksime hommikusöögile. Brrr, õues oli ikka veel maru külm, aga taevas oli selge, seega oli lootust, et kohe-kohe läheb soemaks.

Sööma peab siin palju. Alustuseks toodi puder ja peale seda veel english breakfast. Kui kõht täis, siis tehti hommikune tervisekontroll. Kuigi eile õhtul olid näitajad väga-väga head, siis hommikuks olid need lausa super head! Giid oli rahul ja ütles, et Simba Team jõuab tippu. Simba team'ks ristis ta meid eile, kui me kõige esimesena laagrisse kohale jõudsime :)

Ca 8 aeg asusimegi teele. Rohi oli veel jääs, aga päike juba soendas vaikselt. Võrreldes eilsega oli teekond märksa järsem ning turnimist oli ikka korralikult. Vahepeal tuli isegi nelivedu käiku lasta. Täna avanesid meie teekonnal ka imelised vaated - täitsa tore tundub see mägironimine ;) Kokku turnisime 4h15min ja selle ajaga läbisime vaid 4,2km ja tegime vaid 7400 sammu. Ronimist alustasime 3100m pealt, tõusime 4100m-ni ja siis laskusime 3840m-le, kus asub meie tänane laager Shira Cave.

Laagrisse jõudes sõime lõunat ja siis magama. Kell 4 aeti meid üles ja oli aeg teed/kohvi juua ning siis veel üks väike ronimine teha. Seda ikka selleks, et kõrgusega paremini kohaneda. Kui ronimast tagasi laagrisse jõudsime, siis otsustasin, et sõbrunen ka meie tiimiga ja võtsin istet Caspari ning Bo seltskonnas. Mõne aja pärast ühines ka Marit meiega. Meie tiim koosneb muideks 10 inimesest: 2 giidi, 1 kokk ning 7 porterit. Iga porter kannab 20kg üldiseid asju + kogu enda tarbeks vajaliku. See on ikka uskumatu - pole ime, et nad nii peenikesed on. Suutsime ka tiimi ilusti pildile saada, kuid nimedega on raskusi.

18:30 õhtusöök ja peale seda jälle tervisekontroll. Simba team on endiselt tugev ja terve - näidud kõik suurepärased. Siiani oleme ilusti suutnud kõrgusega kohaneda. Enesetunne on 10/10. Kui ainult vaid nii külm poleks...

Ronimine Kilimanjarole hakkaski pihta (P28)

Täna oli äratus kell 7. Voodist ajasime ennast püsti kiirelt, sest viimased asjad tuli veel kokku panna. Seejärel korralik hommikusöök, sest mäel kulub palju energiat ja siis check-out. Valmis pidime olema kella 8ks, sest selleks ajaks pidi meile auto järgi tulema, et meid meie stardipaika transportida.

Kui ka 8:30 polnud keegi veel meile järgi tulnud, siis hakkas kerge mure tekkima, kuid õnneks 8:40 ilmus meie giid, Caspar, välja ning sõit võis alata. Sõit Machame Gate'i, mis oli meie ronimise alguspunkt, kestis ca tunni. Selleks ajaks oli temperatuur langenud 19'lt 13'le ja väljas sadas vihma. Esimese asjana läksime riideid vahetama, sest lühikeste pükste ning maika väel oleks me ilmselgelt ära külmunud. Vihm tegi ka murelikuks, sest märgade riietega kaugele ei jõua, aga meie ju tahame ikka tippu välja jõuda.

Väravas oli veel tükk aega ootamist, sest porterid pidid teele asuma enne meid ja meie pidime veel camel bag'd veega täitma ja seljakotti mahutama ning lõunasöögi ka kaasa pakkima. Lisaks tuli veel ennast väravas registreerida. Ühesõnaga sahmerdamist ja ootamist jagus, aga lõpuks saime teele. Ees ootas 5-6h matkamist ja tõusumeetreid 1300.

Mäkke ronimiseks anti meile kaasa õpetussõnad, et liikuda tuleb nii aeglaselt, et jääks tunne, nagu sa tegelikult ei taha sinna üldse minna. "The soldiers of the mountain" ehk porterid liikusid oma suurte koormatega märksa kiirema sammuga kui nö tavalised ronijad. Möödudes meist teretati alati viisakalt ning tuletati meelde "twende polepole", mis kohalikus keeles tähendab, et lähme hästi aeglaselt.

Märkamatult hakkas ka vihm järgi jääma ning hakkas lausa palav, seega üks kiht sai seljast vähemaks võetud ja kotti pakitud. Kuna vett kästi juua 4-5liitrit, siis oli veepudel käes ja koguaeg vaikselt luristasin sealt. Veepuudust meil ilmselgelt ei tekkinud, sest igas kohas kus oli wc, oli meil vaja ka seda kasutada :D

Poolele maale jõudsime veidi enam kui 2h'ga ja seal oli aeg keha kinnitada. Sõin suures hirmus absoluutselt kõik ära, mis kokk oli meile kaasa pannud. Njom :D ja teekond jätkus. Nüüd läks tõusunurk juba veidi järsemaks, seega võtsime tempo veel aeglasemaks. Polepole! Kuna kogu tänase matka ajaliseks kestuseks oli ennustatud 5-6h, siis eeldasime, et teine pool on raskem ja võtab kauem aega ja eks kõrgus hakkab ka juba rohkem rolli mängima. Oligi raskem, aga distantsilt lühem. Kõrgus andis ka juba märku - sõrmed ja käed olid paiste läinud. Peagi sai vihmamets läbi, mis tähendas, et olime jõudnud 3000m peale, seega polnud me enam oma esimesest laagrist kaugel.

Peale 4h ning 40minutit ja 10,31km läbimist ning 17500 sammu olimegi jõudnud 1800m kõrguselt 3100m peale - oma esimesse laagrisse, mil nimeks Machame Hut. Pidime ennast registreerima, et märku anda, et oleme kohale jõudnud. Muideks, olime täna esimesed turistid kes üles jõudsid (mitte, et see meil eesmärk oleks olnud).

Sel ajal kui murid laagrit püsti panid pikutasime meie telgis ja puhkasime. Kauaks seda lõbu ei olnud, sest paluti teed jooma. Ja kui me oma tee ja küpsistega lõpetasime, siis oli juba aeg õhtusööki süüa. Portsjonid on siin jälle hiiglaslikud ning Caspar on natuke murelik, et me pool toidust järgi jätame. Aga veensime teda, et me tegelikult sööme ikkagi 2x rohkem kui tavaliselt. Peale õhtusööki oli aeg tervisekontrolliks. Kõik näidud olid väga head ning Caspar oli meiega rahul ja ütles, et on veendunud, et me jõuame tippu. Aga noh, seda on veel vara öelda. Eks järgmised päevad näitavad, kuda me kõrgusega kohaneme. Peale tervisekontrolli briifing homseks ning küsimuste-vastuste ring ja siis tuttu.

Esimene päev - TEHTUD! :)