Normaalsel inimesel on öökapi peal mõni tark raamat, mida unejutuks studeerida aga Pirgiti arvates ma ju ei ole normaalne ning tema arvates otsin ma uneooteks netist võimalikult mudaseid ettevõtmisi. Kui jälle üks leitud ja pähe võetud, on õhtu korda läinud ja magus uni võib tulla. Tavaliselt on Pirgit mu kaine mõistus, kuid seekord ei hoidnud ta mind tagasi, vastupidi sattus koguni ise vaimustusse, niiet mõeldud-tehtud, naks naks naks olimegi regristreerinud end Rogaini MM-le.
Juba järgmisel päeval arvas Pirgit olevat meie marsruudi välja mõelnud, pidin talle meenutama, et kullake, me läheme o r i e n t e e r u m a ja kaart antakse enne starti, aga ta ei lasknud end sellest häirida, mõte lihtsalt jooksis eest ära, kust kuhu liikuda :) Ja see oli alles teisipäev!! Terve nädal aega muudkui oooootasime ja sädistasime 24 h rogaini MM teemadel ja olime super tahtmist täis. Sõbrad-tuttavad millegipärast meie plaanist sama vaimustuses ei olnud, huvitav miks? Koguni niivähe vaimustuses, et hülgasid meie support-tiimi palved. Aga meid ei heidutanud miski. Reedel me läinud olimegi.
Enam vähem võistluskeskusesse kohale jõudmise hetkest hakkasid meile esimesed vihjed kohale jõudma, miks keegi meiega ühineda ei tahtnud. KÜLM on!!! Pimedas võõra telgi väga osav püstitamine pani aga juba tundma väikse maailmameistrina :) kuid TÕELINE meisterlikkus alles algas. See öö seal telgis!! Oli veeeeel küüüülmeeem, kui õhtu telki püstitades. Värisesime vaikides, üritades kõigest hingest uinuda kui äkki ühest suust laususime"Meil on naabriks Vasja". Järgnes naerupahvakas, me ikka mõtleme nii ühtemoodi:) Üritasime taas magama jääda. Tundsin kuidas Pirgit liibus mu vastu ja tundsin kuidas ma ise liigun nagu nö lõhna suunas soojema poole. Nii me seal liibusime, see öö oli niiiiiii külm. Ja pole vist vaja öelda, et suhteliselt magamata olime hommikuks ja keha oli juba trenni saand selle suure värisemisega. Jälle tundsime end väikeste vaprate maailmameistritena kui veel teki alt välja ja üles suutsime tõusta.
Edasi läks elu ilusamaks. Soe hommikusöök ja rajale kaasa võetavate kottide pakkimine, kuhu me otsustasime ära mahutada enam-vähem kõik riided, mis olemas olid. Ma ei tea, kust me nii osavad pakkimisvõimed on saanud, aga minu 12+2 l seljakott nägi Pirgiti sõnul välja nagu lõhkema hakkav pommivöö. Toidumoonaga otsustasime esimest korda suht palju energiageelide,-batoonide,-tablettide kasuks, mõned võileivad ja juustud ja vorstikesed ka tavalise toidu mõttes kaasas (reaalsuses tarbisime sellest ära vaid poole :D). Edasi läks elu veel ilusamaks, sest oli kätte jõudmas kaartide jagamise aeg - 2h enne starti, et oma teekonda planeerida ja üks eksemplar teekonna plaanist korraldajatele anda. Sel hetkel, kui kaardi kätte saime, olime hetkeks täiesti unustanud, et külm on, sest niii põnev oli. Maabusime oma telki ja kukkusime planeerima. Tagantjärele mõeldes ei mäleta küll kordagi, et me oleks mõelnud, mitu kilomeetrit see kõik kokku teeb :D Aga kuna meil oli juba 5 päeva tagasi väike plaan olemas, kuidas oma raja teeme, siis nii me seda maha joonistama hakkasimegi, väga palju mõelda ei olnud ja lahkhelisid teekonna planeerimisel ka mitte, kuna meid idealiste ei olnud keegi maa peale tõmbamas (jajah, see oli vihje Meelikule :D). Minu arvates plaanid peavadki suured olema ja Pirgit noogutas rahulolevalt.
Kontrollisime 5x, et kõik vajalik oleks kaasas ja suundusime stardialasse. Enam vähem siis, kui olime sinna sisse astunud, tõdesime, et kõik ikka ei ole kaasas. Taskulamp jäi padja alla. Kas ma juba mainisin, et stardialas oodata oli külm külm ja külm.
Aga kui lõpuks käis sireen, hakkas soe. Jeee, jookseme :) Esimesed punktid on alati kõige raskemad, sest mõõtkavaga harjumine võtab aega. Minumeelest oli kõige esimese punkti leidmine paras kaos, missest et rahvahulgad õiget kohta ette näitasid. Kohe alguses õnnestus Pirgitil ka puuoks silma joosta ja lääts silmast välja kukutada - tormiline algus. Edasi keskendusime maksimaalselt, sest tegelikult me ju teadsime, et suuremad asjad orienteerujad me pole, pigem pikamaajooksjad, või pigem vintsked tsikid, küll me hakkama saame. Muidugi saime, vähemalt ei eksinud küll, kaardi lugemisega saime edasi üllatavalt hästi hakkama ja punkte leidsime kaa kenasti, suisa kõrgusjoonte järgi, vau, meie jaoks uus tase saavutatud.
Maastik oli tõeliselt vaheldusrikas, põhiliselt küll nii, et kerge võsa vaheldub paksu võsaga ja kergelt märjad kohad vahelduvad tõeliste soo-alade ja mülgastega. Ei, igav ei hakanud. Muuseas lisaks oma kilomeetrite hoogsa läbimise naiivsusele oli meil ka väike naiivne plaan mitte märjaks saada. Avastades, et meie kaardil olev pisike kraavike ei olegi nii pisike, asusime otsima kohta, kust kuivalt üle saaks. Õnne meil oli, leidsime kopratammi, tänu millele suutsime jõe edukalt ületada... aga noh.. teisel pool kallast ei olnud kuiv. Vaikselt ukerdasime seal mätaste vahel, üritades normaalsemale pinnasele jõuda kui kostus plärtsatus ning Pirgiti suust paar kurja sõna. Tõstes pilgu oma jalge-esiselt üles poole oli Pirgit kadund, kuid kohe kohe ilmus jälle ta peanupp kõrkjate vahelt välja - Pirgit oli suutnud külili vette kukkuda ning ei läinud vist minutitki mööda kui ka mina tagumik ees vette maandusin. Nii palju siis sellest, et enne ööd märjaks ei saa!!!
Edasi läks kõik jälle ilusti, oma imestuseks oskame ikka üllatavalt hästi orienteeruda - korjasime punkte,ilma et oleks eksimusi teinud :) Kuna kõik läks ilusti, siis otsustasime oma algset teekonda muuta (ringiga minemise asemel lähme ikka otse). Vaevu sain Pirgiti käest küsitud, et kas me ületasime kraavi nii et tähele ei pannud, sest kaardi järgi oleks pidand meie tee pisikesega kraaviga ristuma, kui meie ees lookles mitte nii pisike kraav.
Pirgit, väike vapper tüdruk asus seda kohe ületama, üritades leida mõningaid mättaid jala alla. Sumaki.. ja vööni vees ta jälle oligi. Paar kurja sõna ja siis piiksatus "Eret, tõmba mind siit välja!!!!!". See kõik oli nii naljakas (minu jaoks), seega minu reaktsioon oli, et "Tegelt ka vää???". Pirgit vaeseke oli juba paanikas, sest ta oli põlvini mudasse vajunud, kuid õnneks sai ilusti välja. See muutis meid veidi ettevaatlikumaks ja asusime otsima kohta, kus saaks natuke ohutumalt selle "kraavi" ületatud. See õnnestus, kuid ujuma pidime siiski ja seda vahetult enne ööd.
Kell on saanud 8 ning väljas hämardub. Teatan rõõmsalt Pirgitile, et esimene kolmandik võistlusest on läbi, mille peale ta vaatab mulle küsiva pilguga otsa, et mis see peaks nüüd hea uudis olema v. Mõtlesin veidi ja mõistsin, et ega vist ei ole jah veel põhjust rõõmustada, sest pikk öö on alles ees. Otsime välja lambid, paneme energiatabletid keele alla
ning suundume esimese punkti poole, mille peame võtma pimedas. Vahepeal peaks muidugi mainima, et ma kardan olla paksus metsa ning teiseks ma kardan pimedat ja kui need kaks kokku ehk olla paksus pimedas metsas, siis ... tule jumal appi.... . Esimese punkti saime ilusti kätte.. peab tõdema, et idee võtta lisaks pealampidele kaasa ka taskulamp oli geniaalne, sest taskulambiga näidates särasid punkti helkurid juba kaugelt vastu :). Ja ikka rõõmsalt edasi, eirates külma, pimedust ning helisid metsast.
Midagi ragistab põõsas... tardume Pirgitiga paigale, vaadates üksteisele küsiva pilguga otsas, et mis see oli ..ja siis kostub urin... APPIIIIIIIIIIIIIIIII. Oh õudu. metsloomi kardan ma niigi, aga kuskil metsasügavikus keset ööd ei taha ma nendega kohe kindlasti kokku põrgata. Suurest paanikast pistsime suvalises suunas punuma ning kui lõpuks kaarti vaatasime, siis avastasime, et olime 800m mäest alla lidunud mööda sihti mitte aga mööda teed, kus me oleks pidand olema. Õnneks suutsime ennast lihtsalt kaardile panna jälle ja saime punkti ilusti kätte kuid hirm oli nahavahel kogu ülejäänud öö. Närvid said veidi puhkust kui jõudsime joogipunkti, kus sai elavalt muljeid vahetatud 2 võistkonnaga, kuhu minna ja kuhu mitte. Edasi - ikka öö - ausõna, hirmus, sest urin metsas oli olnud loomulikult pimeda esimestel tundidel niiet kogu järgnev öö möödus iga krõpsu peale võpatades. Isegi lühikesi puhkepeatusi ei julend mujal teha kui maanteel (ainuke koht mis tundus natukegi sõbralikum kui kottpime mets).
Maantee - meie päästeingel. Märjad sokid said kuivade vastu vahetatud (tõsi küll, kuivad nad väga kaua ei püsinud), varbad said plaasterdatud ning Pirgit tegi isegi lühikse stripp-show... paraku ühtki autot mööda ei sõitnud. Aga noh, see-eest sõitis ainus auto mida öö jooksul nägime mööda siis kui oli pissipeatuse aeg :D. Paralleelselt varavaste plaasterdamisega sai ka kaarti uuritud ja siis jõudis meile ka kohale, et tuleb teha korrektuure plaani, sest oma esialgse plaani järgi oleks meil vist veel 24h tundi kulund, mitte aga 10, mis meil veel oli jäänud. Paraku puhata väga ei saand, sest kui üle 5min paigal olime, siis oli juba roppu külm ning sooja saamiseks tuli jälle jooksusammul edasi liikuda, mis kangete jalgade tõttu suht koomiline välja nägi :D
Aga ikka edasi...
ja siis saabus saatuslik hetk, suutsin ühel nõlval juurika taha kinni jääda ning kukkuda, mille tulemusena vigastasin põlve (nüüdseks pandud ka diagnoos "Jumpers knee" ning ravi käib täies hoos). Sealt algas minu jaoks totaalne piin.
Kui talla alla tekkinud villide poolt tekitatud valuga harjus ära ning sai tuimalt välja kannatatud, siis põlve tõttu tuli lühikesi pause üha sagedamini teha. Põlvili kesest teed jalgu puhkmas avastasin ükshetk, et pea tegi jõnksu ära... ma olin magama jäänd... ebareaalne. Nalja nabani, vähemalt oskan ma enda üle naerda.. ja Pirgit ka :D Otsisime kohvikommid välja ja läksime täiskäigul edasi (nii 3km/h :D). Oi need pikad vahemaad punktide vahel olid nüristavad ning kilomeetrid tundusid pikemad kui kunagi varem. Aga me liikusime...külm, väsimus, valu.. hambad ristis aga sihikindlalt finishi poole. Ja lõpuks me sinna jõudsime.. 6-7h peale kukkumist ehk teisisõnu peale 6-7h totaalset piina.
Peale finishi joone ületamist oli peas vaid kaks asja.. pesema ja magama. Oi, see oli piin seal dushiruumis - põrand oli jääkülm ning krobeline, et jalgadel võimalikult valus oleks ning kui veel kuum vesi katkiste villideni jõudis oleks tahtnud nutta... Kui enne finishit oli lootus, et finishi joont ületades saavad meie piinad läbi, siis nüüd valdas lootusetus... nii valus oli... ja seda, kui kaua see kestab, ei teadnud...
Oi, mudast puhas ja kuivades riidetes oli hea olla. Soe puder ja kohv oli lausa luksus. Kõht täis, hea olla.. suund telki, et paar tundi enne tagasisõitu magada, vältimaks pärast roolis magamist. Seal me siis siplesime magamiskotis... otsides asendit, kuidas valus ei oleks. Mõlemil mõttes kahtlus, et taaskord ei tule magamisest midagi välja.. siis aga keerasime kõhuli.. nii kannatas enam-vähem olla ning nii paari sekundi pärast olime mõlemad sügavas unes.....
Järgmine aasta Soome EM'le ;)
