teisipäev, 25. september 2007

Vabadus valatud verest

Kas kord võime hingata rahus
Teades, nüüd oled ja jääd
Ei eal enam kodumaast lahus
Ei vii ära mind võõrad väed

Neid teid käinud emad ja isad
Neid lugusid lapski ju teab
Võõras käsi kuid tõusma on visa
Võitlen lõpuni kodumaa peal

On vabadus valatud verest
On riik tehtud pisaraveest
Nii palju kui südames jõudu
On võideldud isamaa eest

Sa tead olen väike, kuid kindel
Su ees seisan sõdurina
Siin põllud, siin metsad siin rindel
Seisan võidukalt eestlasena

Esitaja: Lenna Kuurmaa feat. Elmar Liitmaa

teisipäev, 18. september 2007

No Reservations

Üle pika aja sai jälle kino külastatud. Seekordseks vaatamisobjektiks osutus järjekordne naistekas (ja seda sihilikult), mis kannab kodumaist pealkirja 'Armastuse retsept'.

Kui aus olla, siis ootasin veidi lõbusamat filmi, sest see oli kohati isegi liiga kurb, vaata et tuleb lausa pisar silma... njah, võibla olen ma lihtsalt selline õrna hingega. Samas see ei olnud aint minu arvamus, Alla Maria arvas sama ... Aga vähemalt oli õnneliku lõpuga :D Tore sügisõhtune meelelahutus :)

Lõputöö

Täpselt 2 nädalat on möödas lõputöö kick-off'st. Tunne on aga selline, et oleks juba 2 kuud selle kallal töötand :) Loetud on palju, uuritud on palju, kuid samas teame, et see on kõik alles algus... põhiline töö ootab alles ees. Hommikul 5:30 äratus, et jõuda varajase rongi peale... jah, ei ole inimlik tunne sel hetkel kui kell heliseb ja voodist välja on vaja ronida. Pooleldi magades saab ennast kuidagi riidesse pandud ja bussi peale lohistatud. Kui raudteejaamast oma kohvi kätte saan, siis hakkavad asjad juba paremuse poole liikuma ja selleks ajaks kui Trollhättanise jõuame on elu juba ilus ja hea meel, et päevaga saab vara alustada :) Aga miks Trollhättanisse, aga selleks, et seal asub VAC (Volvo Aero Corporation), kes palkas mind ja Alla Mariat endale innovatsiooni auditit läbi viima, mis on ühtlasi ka meie lõputööks. Õnneks ei pea me koguaeg seal olema, ainult algusfaasis, et intervjuusid läbi viia. Mitte et mulle seal ei meeldiks, vastupidi.. lahe on seal.. meil on Alla Mariaga kahepeale oma kabinet, mis on suurem kui meie ülemuse oma, inimesed on toredad, kõik me 3 sealset juhendajat on ülimalt vaimustuses meie tööst jne... lihtsalt jube tüütu on iga päev edasi-tagasi sõita ja sellele aega kulutuda. Lühidalt öeldes on väsitav ja aeganõudev töö see lõputöö tegemine, kuid põnev ja väljakutseid esitav :) Ootan lõpptulemust :)

pühapäev, 2. september 2007

Väike õppetund :)

Täna olin tubli ja olenemata väikesest vihmast läksin jooksma. Kuna tunne oli hea, siis otsustasin teha pika rahuliku jooksu. Kuna plaan oli enne tehtud, siis ega ei saa ju endale järgi anda kui väheke raske hakkab. Seega lõpptulemus oli ~30km ja peale seda täielik kutu piilu tunne. Õppetund, kui ei ole mõnda aega pikka maad jooksnud, siis ei tasu uuesti kohe 30km'ga alustada. Aga homme jälle, kuid siis vast veidi lühemalt :)

Taani trip

Tegelikult Roosti saabudes sai tehtud ka üks spontaanne reis Taani.. hommikul sinna ja õhtul tagasi :) Peab mainima, et ilmaga meid väga ei õnnistatud. Kui saabusime oli ilm normaalne, kuna aga kõht oli tühi, siis läksime kohe sööma. Kui söögikohast väljusime, siis 2min pärast hakkas vihma sadama ja põhimõtteliselt sadas nii kaua kuni me tagasi Rootsi hakkasime sõitma.

Korra olen ma Kopenhaagenis käinud ja siis tegid Mari ja Björn meile toreda ekskursjooni, seega sel korral ringi käies tulid enamus kohad tuttavad ette :) Aga siiski oli ka midagi uut. Kuna me eelmisel korral olime liiga laisad, et väikese merineitsini jalutada, siis otsustasime, et sel korral peaks ikka selle kuulsa kujukese üle vaatama. Need kes käinud ja näinud ei ole valeinformatsiooni andnud, väites et tegu pole millegi erilisega. Kuju suht pisike ja kui seal rahvast vaatamas ei oleks, siis võiks mööda rannaäärt jalutades sealt lihtsalt mööda kõndida :D Nüüd on igastahes käidud ja oma silmaga üle vaadataud :)

laupäev, 1. september 2007

Tagasi rootsis

Täna sai täpselt nädal sellest kui ma jälle tagasi Rootsi saabusin. Peab mainima, et suht veider on jälle siin olla, harjumatu, ühest küljest ääretult tore, teisalt jälle veidi kurb. Aga eks see nii olegi, et igal asjal on oma head ja vead, kuid ülejuhul kaaluvad positiivsed emotsioonid negatiivsed alati üle :)

Naljaks oli minna kooli teadmisega, et enam ei ole seal meil ühtegi loengut ega pea pikki õhtuid ellipseni peal veetma. Nostalgia puges hinge kui sai istutud diivanile, millel sai öösel projekti kirjutatud, või siis võttes järjekordse coca automaadist, mis oli põhiliseks toiduga varustajaks kogu eelneva aasta jooksul. Lai naeratus ilmus näole kui sai kokku põrgatud inimestega kellega oli aasta aega igapäev ninapidi koos istutud, kas siis koolisasju tehes või lihtsalt seltskonda nauditud. Tore, ääretult tore on siin :) Eestis on ka tore, aga teistmoodi. Igakord ühest kohast lahkudes on kurb, kuid alati on olnud teadmine, et varsti saabun sinna tagasi. Ei teagi mis siis saab kui kord lõputöö valmis ja siinne elu läbi. Ei tahaks siit päriselt lahkuda. Seega kas peaks doktoratuuri kandideerima, et jätkata oma elu kahes riigis veel 4-5 aastat.....