Täna sai täpselt nädal sellest kui ma jälle tagasi Rootsi saabusin. Peab mainima, et suht veider on jälle siin olla, harjumatu, ühest küljest ääretult tore, teisalt jälle veidi kurb. Aga eks see nii olegi, et igal asjal on oma head ja vead, kuid ülejuhul kaaluvad positiivsed emotsioonid negatiivsed alati üle :)
Naljaks oli minna kooli teadmisega, et enam ei ole seal meil ühtegi loengut ega pea pikki õhtuid ellipseni peal veetma. Nostalgia puges hinge kui sai istutud diivanile, millel sai öösel projekti kirjutatud, või siis võttes järjekordse coca automaadist, mis oli põhiliseks toiduga varustajaks kogu eelneva aasta jooksul. Lai naeratus ilmus näole kui sai kokku põrgatud inimestega kellega oli aasta aega igapäev ninapidi koos istutud, kas siis koolisasju tehes või lihtsalt seltskonda nauditud. Tore, ääretult tore on siin :) Eestis on ka tore, aga teistmoodi. Igakord ühest kohast lahkudes on kurb, kuid alati on olnud teadmine, et varsti saabun sinna tagasi. Ei teagi mis siis saab kui kord lõputöö valmis ja siinne elu läbi. Ei tahaks siit päriselt lahkuda. Seega kas peaks doktoratuuri kandideerima, et jätkata oma elu kahes riigis veel 4-5 aastat.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar