teisipäev, 15. mai 2012

Ace Xdream I

29.04.2012 oli see päev, kus sai taas üle mitme aasta starditud Xdream sarja võistlusel. Taaskord A-rajale, kuid sel korral täiesti uue võistkonnaga, kusjuures tiimis ainult naised! See tähendas aga seda, et mingit poputamist meeste poolt oodata polnud - varustus tuli ise korda seada, puu otsa tuli ise ronida ja igasugu muude takistusega pidi ka ise hakkama saama. 

Seekordne osavõistlus toimus Tallinas, mis oli mitmel põhjusel hea. Esiteks ei pidanud hommikul übervara üles ärkama ja teisele poole Eestist sõitma ning teiseks oli ümbruskond ka tuttav (totaalselt äraeksimisvõimalus oli väga väike).

Esimene etapp oli sprint (st teoreetiliselt), ehk lühem kui tavaetapp. Startisime jooksuetapile, mille raames sai seigelda nii vanalinnas kui ronida puu otsa. Järgnes rulluisuetapp. No palju õnne! Kui juhendis on kirjas, et juhul kui rulluisk on kavas, siis on seda ca 8km... aga meie SPRINDI etapil oli rulluisku mõni meeter vähem kui 25km! Vahva sprint küll. Üldiselt mulle rulluisk meeldib ja ei viriseks, aga kuna mul vasak pahkluu oli korralikult paistes, siis oli tunne, et jalg ei taha eriti uisku ära mahtuda ja oli suhteliselt piinarikas. Aga xdreamil osalevad ainult vaprad, seega tehtud saime oma uisu :) 

Järgnes rattaetapp. Tatjanal tekkis rattaga kohe mingi jama, käike ei saanud vahetada, mis tähendas seda et rattas andsime väga palju aega ära, mistõttu hakkasime ka murelikult juba vahepunktide kontrollaegu jälgima. Esimesega läks õnneks ning Patarei vanglasse siseorienteerumist saime tegema. Vahetusalas kohtusime Net Groupi tiimiga, kes soovitasid vanglas külma närvi varuda, et seal läheb kaua ja on suht keeruline. Esimesed punktid tulid meil aga väga kiirelt ja lihtsalt kätte ning ei saanud aru, millele Net Groupi mehed vihjasid. Kuid siis see õnnetu punkt 37.. kuskilt ligi ei pääse.. Peale pooletunnist peade murdmist õnnestus siiski koos teise võistkonnaga mõistatus lahendada ja kätte selle punkti saime. Kuid vahetusalas ootas ees halb üllatus.. olime 6min hiljaks jäänud ja kanuusse meid enam ei lastud, mis tähendas 4,5h ajatrahvi (kanuuetapp ise oleks võtnud ca 30min). See viis tuju nulli ning nukral sammul lonkisime finishi poole. Teepeal võtsime veel ühe jooksupunkti ning sooritasime finishis lisaülesanded. 

Kokkuvõttes oli väga lahe võistlus. Omamoodi uhke tunne on, kuna saime naistega kõikide lisaülesannetega hakkama. Samas on aga pettumus, sest kunagi varem ei ole pidanud ma ühtegi etappi vahele jätma. Samas, sellistel võistlustel sõltub palju varustusest ja kui just ratas on see, mis alt veab, siis ega midagi väga teha pole. Järgmisel korral uuesti ja paremini :)

neljapäev, 8. märts 2012

Carmen

G. Bizet’ ooper H. Meilhaci ja L. Halévy libretole Prosper Mérimée novelli järgi: "Carmen"
Lavastaja: Walter Sutcliffe
Rahvusooper Estonia

Loo sisu tõenäoliselt tutvustamist ei vaja, seega kohe lavastuse juurde :)

Alustaks muidugi sellest, et tegemist oli minu jaoks esimese ooperiga. Samas, see "Carmen" ei olnud traditsiooniline ooper (vähemalt ma arvan nii), sest sisse oli toodud päris palju ka sõnateatrit, mis mulle tegelikult meeldis, missest et see prantsuse keelne oli.

Enda jaoks olin Carmeni tegelaskuju teistsugusena ette kujutanud - särtsakas ning temperamente. Antud lavastuses jäi Carmen aga natuke tagaplaanile, jäi mõistmatuks miks kõik mehed teda tahtsid ja temasse meeletult armusid. Minu silmis jäi ta oma sõbrannade Frasquita ja Mercédès'e varju...

Don José rolli oli valitud täitma aga nii õige isik kui üldse võimalik - itaallane Mickael Spadaccini. Täpselt selline memmepojalik lõunamaalane, nii tekstilt kui ka olemuselt.

Mulle lisas muidugi veel nalja juurde see fakt, et mu kallis kaaslane oli millegipärast arvamusel, et me oleme balletti vaatama tulnud ning suur oli ta üllatus kui sai teada, et tegemist on ooperiga. Kusjuures piletid olid tema ostetud :) Terve esimese vaatuse niheles ta toolil ning mõtles, kuhu ta sattund on. Teise vaatuse keskpaigaks suutis ta aga ilusti sisse elada. Lausa nii hästi, et kui peale 5 minutilst Don José armuavaldust Carmenile viimane julges väita, et ta siiski ei armasta Carmenit, siis kostusid mu kõrvalistmelt raske ohke saatel sõnad "Oh jumal küll" :)

Üldplaanis meeldis. Järgmine kord vaatan ooperit aga keskloožist, sest parteril istudes on subtiitreid veidi ebamugav jälgida.

teisipäev, 6. märts 2012

Manon

Kenneth MacMillani ballett Jules Massenet’ muusikale: "Manon"
Koreograaf-lavastaja: Kenneth MacMillan
Lavastaja: Karl Burnett
Rahvusooper Estonia

See on lugu Pariisi ihaldatuimast kurtisaanist, kellest saab aga põgenik ja tagaotsitav Louisianas. Manon armub noorde Des Grieux’sse, kuid armastus rikkuse vastu paneb ta siiski abielluma vanahärra G.M-ga. Kõik kolm saavad uuesti kokku peol, kus mõlemad mehed Manoni ümber tiirlevad. Manon otsustab põgeneda koos noore Des Grieux-ga, millest saab alguse tema õnnetuste rada...

Tegemist on väga väga hea balletiga. Kuna balleti sisuga sai tutvutud väga väga ammu, siis esimeses vaatuses oli veidi raskusi arusaamisega, et kes on kes. Pärast kava soetamist saabus aga selgus majja. Põnev! Laval koguaeg tegevus käib ja nii möödusid kolm vaatust vägagi kiiresti. Julgen soovitada! :)

Maja

S.Mrožek, J.Fosse, T.Tohver: "Maja"
Lavastaja: Tamur Tohver
Mängukoht: Laitse Graniitvilla
PolygonTeater

Vana maja, kuhu saabuvad mees ja naine kes otsivad üksindust, et olla kahekesi - olla üksinda teineteises. Aga keegi tuleb ju ikka?!
Vana maja, kuhu murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Otsivad inimesi, aga kas keegi ikka tuleb?

Täielik absurd etendus. Pean tõdema, et etendusest lõplikult ei saanudki täiesti aru, võib-olla sellepärast, et olin reisist veel surmväsinud, aga võib-olla poleks täiesti värskena ka aru saanud. Karin Rask-i tegelaskuju (siis kui ta mängis ühte kolmest sõbrast) oli nii armas naiivitar, selline rõõmus ja positiivne - nunnu :)

Graniitvilla ise meeldib mulle aga endiselt. Õhtusöök oli maitsev ning sellised toad, nagu seal majutuseks pakutakse on ülilahedad - nagu pisike korter - kahekordsed. Soovitan sealsetele etendustele juurde broneerida ka õhtusöögi ning võimalusel jääda ööseks - teeb tavalise teatriõhtu natuke erilisemaks :)

Närvikõdi tekitav kodutee

Jah, kahjuks on see reis nüüdseks läbi. Tegelikult sai see otsa juba pea nädal tagasi, aga olen laisk olnud ja pole viitsind kirjutada.

Singapurist kodumaale naasmine ei läinud just nii nagu planeeritud. Taksoga lennujaama poole sõites valitses hinges kerge nukrus, ei tahaks veel lahkuda... ei tea kas võeti seda salasoovi kuulda, sest lennujaama jõudes ootas meid väike üllatus - lend Frankfurti on edasi lükatud (esmastel andmetel 6h ehk uus väljumisaeg 05:45). Ei tea kas naerda või nutta, igastahes selge on see, et isegi kui 05:45 lennuk väljub, siis oma järgmisest lennust oleme nii või naa maha jäänud.

Lufthansa tegutses suurepäraselt ning check-in'i tehes saime külge sildi "Special service", mille peale meid koheselt 4* hotelli toimetati, kus saime igaüks omaette toa ning 3 käigulise õhtusöögi koos veiniga.

Öösel kell 3 helises telefon, wake-up-call. Aeg minna tagasi lennujaama. Õhus oli endiselt küsimus, et kas lend väljub või mitte. Läks õnneks, saime õhku. Erinevalt AirAsia lennukist on Lufthansaga vägagi mugav lennata, ainult et uni läks ära, aga see eest jõudsin lõpuni vaadata 2 filmi :) Hommikusöögi ajal hakkas tulema ka infot edasise suhtes - st, millised on asenduslennud. Ka meid oldi juba uuele lennule ümber broneeritud. Aga oh üllatust, veidi enne maandumist selgus, et nüüd on uued isikud streikima hakanud ning seetõttu uus hulk lendusid tühistatud. Aga palju õnne..

Stjuardessid tegid endast kõik oleneva, et võimalikult palju infot jõuaks reisijateni ning et enamiks saaks minna otse uue lennu väravasse ja ei peaks lennujaamas meeletutes järjekordades seisma. Au ja kiitus neile, sest nende öö ei olnud kerge ja seda oli ka nende hääles kuulda, kuid sellegipoolest olid nad suurepärased ja armas oli kuulda kui lausuti "I keep my fingers crossed that you all could reach to your final destination today".

Lennujaamas valitses paras kaos. Olles viimaks oma kohvrid kätte saanud ning check-in'i järjekorra läbinud, selgus karm tõde, et olime napilt Tallinna lennust maha jäänud. Jah, Lufthansa oleks meid lennutanud otse äriklassis Tallinna, kuigi me piletid olid Helsinkisse. Küsiti veel, et "Does any other destination help?" Ühesõnaga, oleks võinud lennata kuhu iganes, aga lendasime siiski Helsinkisse. Saime isegi oma laevapiletid ümber broneeritud ja jõudsime südaööks õnnelikult Eestimaa pinnale.

Sadamasse tuldi mulle vastu ja üllatuseks toodi ka welcome home package - kastitäis Eesti toitu. Nii nummi, missest et ma vürtsikilu ei söö :D

Hea on olla kodus! :)

teisipäev, 28. veebruar 2012

La vita bella..

Lõpuks ometi tegi ilmataat meile suurepärase üllatuse. Algselt lubatud vihma asemel oli täna suurepärane päikeseline ilm ehk siis võtsime oma puhkuse viimaselt päevalt kõik mis võtta annab - läksime Sentosa Island'l asuvasse Tanjong Beach'i. Kohale jõudes lõid kõigil silmad särama, sest just täpselt see oli see, mis meie puhkusest veel puudu oli. Seadsime ennast ranna"vooditele" mõnusalt sisse ning läksime jahutust otsima merevette. Sealt aga jahutust ei leidnud, sest vesi oli meeletult soe. Jahutust leidsime aga basseinist ning üksteise järel saabuvatest kannutäitest mojitost, maasika margaritast, long island ice teast ning mango margaritast. Algselt plaanitud kiire tunni ajase rannapeatuse asemel viibisime seal ca 4h ja nautisime elu.

Edasi läksime Jurong Bird Park'i, sest sinna said eile juba pääsmed ostetud koos loomaaia piletitega. See on päris vahva koht, vaatamist märksa rohkem kui eile õhtul käidud Night Safari'l.


Wild thing, you make my heart sing..

Singapur võttis meid taas vastu meeletu niiskuse ning palavusega, mis vahelduseks on muidugi väga hea. Kuigi magamata ööst lennukis oli meeletu väsimus, siis oli kange tahtmine kohe hostellis magama minna, kuid seda me siiski ei teinud. Suundusime hoopis Singapuri loomaaeda.

Kui siiani olen ma erinevates loomaaedades ning -parkides imetlusega vaadanud erinevaid loomade showsid, siis täna Singapuris ma seda ei nautinud. Mitte sellepärast, et need kehvad oleks olnud. Ei, seda mitte. Lihtsalt olles näinud erinevaid loomi Uus-Meremaal vabas looduses, siis oli kuidagi tunne, et loomaaias nende showde tegemine on loomade piinamine.

Üldiselt on Singapuri loomaaed aga väga väga ilus. Hästi roheline ning loomadel on palju ruumi. Ma usun, et neil on seal hea :)

Meie kõigi südamed vallutasid aga leemurid. Mõni tuli ja hüppas juurde ning lasi endale pai teha.. nad on niiiiiii pehmed. Nummimeeter oli kohe põhjas :)

Peale päevast loomaaia ringi ootas meid õhtul ees Night Safari ehk öine loomaaia külastus trammiga. Põhimõtteliselt nägime samu loomi, mõningad olid uued ka. Aga kui aus olla, siis oma hinda see väärt polnud.

Only after the last tree has been cut down
Only after the last river has been poisoned
Only after the last fish has been caught
Only then will you find that money cannot be eaten
/An old Cree Indian saying/

AirAsia ja Kuala Lumpur

Uus-Meremaalt Singapuri lendasime läbi Kuala Lumpuri ning lennufirmaks AirAsia. Kui langevarjuhüpet tehes ühe vanema inglise mehega rääkisime, siis tulid teemaks erinevad lennufirmad ning nende seas ka AirAsia .. ja selle inglise vanahärra kommentaar oli, et noh.. AirAsia puhul peate õnnelikud olema, kui neil üldse istmed lennukis on... Istmed olid, aga meeletult kitsad. Ma ei kujuta ette kuidas veidi suuremad isikud sinna ära mahuvad. Teenindus.. noh, seda ei olnud. Nii tõsiseid aasialasi kui need stjuardessid ei ole ma enne kohanud. Nii ebamugavat pikamaalendu ei ole enne olnud... piinarikkad 10h .. oi kui hea meel oli, kui Kuala Lumpuris sealt välja saime :)

Õnne oli siiski vaid napiks ajaks, sest Kuala Lumpuri lennujaamas ootas meid ees väga väga pikk järjekord. Mis järjekord oli, seda keegi ei teanud, aga kästi seista. Möödus järjekordne tund enne kui selgus, et tegemist oli turvakontrolliga ning sealt läbi saime.

AirAsiaga vabatahlikult küll enam ei lenda...

esmaspäev, 27. veebruar 2012

Slow down - penguins crossing!


Meie viimane päev Uus-Meremaal. Kuna tee Dunedinist Christchurchi viis läbi meid nn pingiviinipealinnast Oamaru'st, siis plaanisime seal peatuda ja vaadata üle ka blue penguin colony ning uuesti ka yellow-eyed penguin colony.

Mnja, pisikesi siniseid pingviine oleks saanud näha alles õhtupimeduses kui nad merelt saabuvad, seega FAIL. Suundusime siis Bushy beach'le kollasilmseid pingviine vaatama, sest nemad tulevad merest kaldale hilisel pärastlõunal. Kohale jõudes ootas meid rannas aga taas üllatus - merilõvid. Sel korral oli neid seal juba hulgi, äge! Kui olime oma uudishimu taas rahuldanud, siis suundusime varjukisse pingviine ootama. Ootasime ja ootasime.. möödus 1,5h aga pingviine ei tulnud.. FAIL!


Viimne õhtusöök Uus-Meremaal

Oma eelviimasel õhtul otsustasime minna kohalikku restorani, et nautida ühte korralikku õhtusööki. Tegime seda eelviimasel õhtul sellepärast, et see oli veel teadmata kus me oma viimasel õhtul viibime.

Valituks restoraniks osutus Dunedinis asuv mereanni restoran Plato ning sellepärast, et seda soovitati meile. Tõesti, tegemist oli kohalike hulgas popi kohaga, sest broneering tuli teha vähemalt päev varem, et koht saada.

Asukohat ei olnud just kõige maalilisema kohapeal, nimelt tööstusrajoonis, kuid kui me sinna saabusime, siis tõesti, restoran oli puupüsti täis. Teenindus oli meeldiv ning toit oli super hea. Mina, kes ma üldiselt mereande ei söö, olin oma lõhega väga väga rahul. Ja need magustoidud...

laupäev, 25. veebruar 2012

The beauty of wildlife...

Täna hommikul säras aknast välja vaadates vastu päike. Gerli vaatas kiirelt järgi ka temperatuuri ja oh üllatust, Dunedinis sooja 24 kraadi... hmmm, midagi on valesti, nii soe ei saa siin olla. Tõesti, nii soe on Florida osariigis asuvas Dunedinis... Uus-Meremaal sooja kõigest 10 pügalat... Brrr, külm! Sellegipoolest sai igaksjuhuks ujumisriided ning rätik seljakotti pistetud.

Kuna hetkel pesitseme Dunedin's, siis täna sõitsime ringi Otago Peninsula's. Enne aga kui loodust imetlema asusime, läksime vaatama Uus-Meremaa ainukest lossi - Larnach Castle. Lossi sisse ei hakanud minema, jalutasime vaid sealsetes aedades ringi, kus on esindatud 90% Uus-Meremaal eksisteerivatest taimeliikidest. Ilus, kuid mitte nii ilus kui siinne metsik loodus.

Lossi aiad üle vaadatud, siis edasi juba metsikusse loodusesse, kus esimeseks peatuspunktiks oli The Pyramides. Tegemist on tegelikult kahe vulkaaniga, mille maapealsed koonused on püramiidi kujulised. Pisema otsa saime ka ronida ja taaskord olime nii mina kui ka Aive oma parimates matkajalanõudega - plätudega. Saime hakkama küll ning seekord ma isegi ei käinud käpuli ;)

Kui püramiidid vallutatud, siis arvasime et on paras aeg randa minna. Valisime kahe ranna vahel ning otsustasime loomulikult selle kasuks, kuhu me tegelikult ei pääsenud. Samas sinna viiv tee oli omaette kogemus - Gerlil oli vahelduva eduga hirm, et auto veereb mäenõlvalt alla kuna tee oli nii kitsas ja mäenõlv väga järsk. Suundusime siis teise randa mis meile soovitati, eesmärgiks natukenegi päikest saada. Rannas ootas meid aga üllatus - rannaliival lõunauinakut nautivad kaks paksu merilõvi, keda ma algul kivideks pidasin. Hea siis, et siis neile peale ei istund või selga ronind.

Järgmine eesmärk - albatrosside vaatlus, milleks tuli sõita Otago poolsaare tippu, kus asub Albatross Centre. Albatrosse siiski näha ei õnnestunud, aga see eest kohtasime hülgepoegi ning Spotted shag'e. Kuna poolsaare tipus oli ülimalt tuuline, siis otsustasime mõnda kohvikusse sooja joogi järgi minna, ning valituks osutus Portobello's asuv Penguin cafe. Kohviku nimi on armas kuid esimest korda sattusime kehva teeninudse otsa. Latte aga oli väga hea :)


reede, 24. veebruar 2012

I got stopped by police ..

Esimest korda elus pidas politsei mu kinni ja see juhtus täna Uus-Meremaal. Esmane reaktsioon oli, et mis ma siis nüüd tegema pean...

Lasen akna alla, kena noor mees vaatab autosse ja siis lausub naerates "The only reason I stopped you is that you were speeding!". Manasin oma kahetsust tundva näo ette ning ulatasin oma juhiload. Too vaatab neid ühelt ja teiselt poolt ning küsib siis, et mis ime riigist need pärit on...

Jutustasime natu oma tegemistest ning siis tulid päästvad sõnad.. "This time you get away with a warning, but please watch your speed and have a nice holiday!"

Pärast mõtlesin, et oleks võinud lasta endale ikkagi trahvi teha, no sellise sümboolse 1NZD. Elamus missugune ning terve ülejäänud tee sõitsin nagu viiemees :)

Head vabariigi aastapäeva!

Kuna Eestis vaatavad kõik vabariigi aastapäeva õhtul pingviinide marssi, siis meie kui tublid kodanikud käisime Sandfly beach'l päris pingviine vaatamas. Ja nagu selgus, ei olnud me ainukesed eestlased pingviine kaemas... üks oli veel :)

Nimelt jõudsime täna lõunasaare idakaldale - Dunedin'i. Vaatamas käisime yellow-eyed penguins'e, mis on ühed harduldaseimad. Kuna see liik pingviine ei ela kolooniates, siis nad vajavad privaatsust, et ellu jääda.. seega pidime vaatama neid varjukist, et nad saaksid rahus kaldale tulla. Päris uskumatu vaatepilt kuidas pingviin merest välja ukerdab.

Teel Dunedin'i käisime vaatamas ka Tunnel Beach'i, kus algselt oli plaan ka päikest võtta. Autost väja astudes otsisime kohvrist aga päevitusriiete asemel hoopis joped välja, sest tuul oli nii tugev, et tahtis lendu tõsta.