Keti lõpp

Paavo Piik: "Keti lõpp"
Lavastaja: Priit Võigemast
Linnateater

Kiirtoidukoht. Viimane õhtu, enne kui koht sulgetakse. Toidukohtast käivad läbi erinevad inimesed.. kes sellepärast,et seal ei kohta tuttavaid, kes selleks, et lihtsalt üks latte võtta, kes selleks et leida töö, kus ei peaks vastutama... 

Lihtne, lühike ja kerge etendus tööpäeva lõppu. Naljakas, kuid mitte sisutühi ega labane.. mõtlemisainet jätkus natukeseks. Näitlejaid peab ainult kiitma, eesotsas Evelin Võigemastiga. Soovitan vaadata.

30

Sünnipäevad on toredad, isegi siis kui järjekordne aastakümme on täis tiksunud. Igasugu põnevad üllatused, hästi palju lilli, kallistusi, häid soove ning palju armsaid inimesi sinu ümber. 

Kuna suvel on üldjuhul nädalavahetused paljudel juba ette planeeritud, siis otsustasin tähistada oma sünnipäeva õigel päeval, milleks see aasta osutus teisipäevane päev. Külalisi see eriti ei heidutanud.. kohale jõuti enam-vähem kutsel märgitud kellaajaks ning enne südaööd keegi vist ka koju ei jõudnud ning vapramad nautisid seda kena ööd veel pikemalt Varblase terrassil  mojitosid maitstes :)

Sünnipäeva otsustasin pidada sellises kohas nagu Foodstudio. Mida me seal täpselt tegime, sellest juba kirjutas Aive oma blogis ning seda saab lugeda siit. Kokku tuli üks ääretult lahe seltskond, seega veekord suured tänud teile kõigile, kes võtsite vaevaks, et loovutada üks õhtu ning öö, et tähistada koos minuga :) 

Ja Aivele suur aitäh blogi ning fotode eest. Allpool siis mõned jäädvustused läbi Aive kaamera :)

Jup, Laurts teeb süüa! :)

Magic :)

Natuke lämmastikku ning meestel kohe põnev :)

Kui tulega lastakse mängida, siis on meestel jälle põnev :)

Korralik trenn meestele :)

Kingitusi avamas :)

 

Tegelikult mul oli peol naissoost isikuid ka, aga kohe näha, et üks neist oli kaamera taga :p

Helsinki EM 2012

Foto: Liis Treimann

Juhtus nii, et avanes minna võimalus Helsinkisse kergejõustiku EM-i vaatama. Kuigi pakuti pileteid kogu nädalavahetuseks, siis piiratud ajaressursi tõttu otsustasin minna vaid laupäeva õhtusele võistlusele, mil toimus ka kettaheite finaal.

Kuigi päeval oli ilm ilus, siis õhtul kiskus vihmale. Vihmakeepi mul loomulikult polnud, kuid õnneks ei läinud seda ka vaja, sest koht oli minu ülatuseks väga hea koha peal ning ühtlasi ka varjus. Nii kettaheite sektor kui ka kolmikhüppe kast olid otse nina all -  SUPER :) Rahvast oli staadionil aga suhteliselt vähe. Ma olin arvamusel, et suurtel tiitlivõistlustel on staadion viimastel päevadel alati välja müüdud, kuid siiski ei ole nii. Võimalik, et sellel võistlusel oli see nii, kuna EM ju sel aastal teisejärguline võistlus... kõik valmistuvad OM-ks ning ja pealtvaatajate tähelepanu on just OM-le suunatud.

Mina olen aga rahul, et EM-l kohapeal sain olla ja vaadata kuidas Kanter hõbeda võitis. See on nii võimas tunne, olla seal staadionil, oodata tulemust.. süda väriseb sees, pöidlad pihus :) Need 4h seal staadionil möödusid linnulennul. Suurepärane. Tahan veel! :) Ja Gerdile palju palju õnne, ta on lihtsalt super inimene - igas mõttes! :) 

 

Praha

 

Hommikul aknast välja vaadates paistis päike. Kuigi ilmaennustus oli lubanud ca 30 kraadi sooja siis mõistus keeldus tõrkumast, et võiks välja minna nii, et mõnda soojemat esest kaasa ei võtaks. Nii toppisingi igaks-juhuks dressipluusi käekotti. Uksest välja astudes pidin aga tõdema, et dressipluusi kaasavõtmise asemel oleks pidanud hoopis pikad püksid lühikeste vastu vahetama, sest õues oli nii nii nii palav! A noh, mis siis ikka.

Prahas olen ma enne käinud, lausa mitu korda, kuid viimane külastus oli enam kui 10 aastat tagasi. Kuna minu peamine Prahasse tuleku eesmärk oli puhata, siis ei olnud mul mitte mingisugustki plaani, kuhu ma lähen või mida teen. Kaarti mul polnud, kuid teadsin kus suunas vanalinn asub, seega seadsin sammud sinna poole. Peagi seisis minu ees tantsiv maja ning seejärel jõudsin Karli sillale. Uimerdasin seal kandis ringi ja valisin tee,  mis viis mäkke.. väga palju mäkke. Kui tippu jõudsin otsisin esimese kohviku, kus jõin kokku ära 4 pudelit vett, sest nii kuramuse palav oli. Seal kohvikus oma vett nautides hakkas mulle mäenõlval silma tuttav tornitipp .. Petrini torn (ehk mini Eiffel). Maksin oma arve ära ning võtsin suuna torni poole. Seisin seal torni ees, vaatasin üles ja võitlesin oma kõrguse kartusega. Vaatasin veel ning astsuin sisse ja ostsin pileti. Ronisin.. ronisin veel.. jõudsin esimesele platvormile :) Tubli, Eret! :) Käisin terve ringi ümber torni ära sel platvormil, kergelt käega seinast kinni hoides. Vaatsin üles.. ÕUDNE! Aga ikka seadsin sammud trepist üles, mitte alla. Sammusin u 100 astet ülespoole, kuid siis vaatasin alla ja sinna ma tardusin. Seisin ühe kohe peal umbes minuti ja siis liikusin trepist alla sellise kiirusega nagu keegi ajaks mind taga. Lõpuks maapinnale jõudes suutsin kergendatult hingata. Võib-olla järgmine kord Prahat külastades julgen sinna tippu ka ronida. Päev hakkas kergelt õhtusse jõudma.. jalad olid linnapeal uimerdamisest piisavalt läbi, seega astusin sisse tai massaazi salongi ja nautisin 30min jalamassaazi. Huvitav kas Tallinnas ka selliseid salonge on?

Teise päeva veetsin ma teisel pool jõge ringi jalutades. Taaskord tuttavad kohad - astronoomiline kell, Wencelas Square, Henry kellatorn. Kuna ma Praha loomaaias ei olnud käinud, siis võtsin plaani külastada ka loomaaeda. Kuna jalutamiseks oli tegu liiga pika maaga (ca 10km üks suund), siis tegin tuvust kohaliku ühistranspordiga. Järeldus - ühistransport on Prahas väga mugav liiklusvahend. Loomaaed oli ilus ja parajalt suur. Kuna mõned aastad tagasi oli siin uputus,  siis tegeleti ka hetkel veel parandustöödega, kuid suurem osa kahjustustest on siiski juba likvideeritud. Kes Prahasse satub, siis tasub kindlasti külastada :) Loomaaiast tagasi jõudes oli taas kell õhtusse jõudnud. Kuna eilne massaaz oli niivõrd hea, siis otsisn lähima tai massaazi koha ning 30min asemel lasin endaga sel korral terve tunni tegeleda. Oii, kui mõnus. Nii võiks iga õhtu lasta ennast mudida. Ja hinnad on ka 2x odavamad kui Tallinnas (oma 1h massaazi eest maksin 600 Kr ehk ca 23 €). 

Kokkuvõttes on Praha väga kena linn ja väga mõnus koht kus nn pikk nädalavahetus veeta. Mina plaanin siia igatahes varsti taas tagasi tulla :)

Roadtrip to Prague

Kuna õppepuhkus läks töö tähe all, siis peaaegu sund korras kästi puhkama minna. Kuna L oli taas Prahasse minemas ning sel korral autoga (et see sinna jätta), siis otsuasin, et lähen temaga koos - väike roadtrip ning seejärel paar päeva Prahas chillida.

Nagu L-le kombeks, siis ei olnud Prahasse sõit mitte just kõige loogilisemat ja kiiremat teed pidi (läbi Läti, Leedu jne) vaid ikka piisavalt keeruline. Ehk siis meie teekond nägi välja järgimine: 1) laevaga Soome 2) laevaga Rootsi 3) Autoga Taani 4) Praamiga Rødby-st Puttgarden-sse 5) läbi Saksamaa autoga Prahasse. Talinnast lahkusime laupäev hommikul ning Prahasse jõudsin pühapäeva öösel või noh, pigem esmaspäeva varahommikul (ca 5 hommikul).

Kõlab uskumatult, aga iseenesest ei olnudki see reis väsitav.. võib-olla sellepärast, et laeval Helsinkist Stockholmi magas terve meie reisiseltskond 14h .. laeva jõudes oli laeva väljumiseni veel ca 45min aega, seega otsustasime natuke pikutada. Sellest pikutamisest kujunes aga 7 tundi iluund. Ärgates läksime tutvusime laevaga, otsisime midagi süüa ja noh, läksime magama tagasi.. ja magasime veel 7h :D Ei olnud mingit probleemi sellega :D

Rootsist sõitsime läbi ühe jutiga, tegime vaid mõned väiksemad peatused. Kopenhaagenis oli aga plaan juba kindel, õhtusöök Jensen's bøfhus-s. Mõeldud tehtud ja toit maitses endiselt hea, nagu alati :) Rødby praamile jõudsime 3min enne selle väljumist, seega ideaalne ajastamine. Samas peab mainima, et praami hind on mõttetult kallis, ca 2x kallim kui sild. Aga kuna me nii täpselt jõudsime, siis andis see meile ajavõitu ca tunni. 

Saksamaalt läbisõidu ma põhimõtteliselt magasin tagaistmelt. Ärkasin vaid korra - siis kui rebase alla ajasime :( Kuna L pidi juba kell 9 koosolekul olema, siis hotelli jõudes puges ta teki alla sellise kiirusega, et polegi teda enne nii kiirelt liigutamas näinud. Mina kavatsesin aga järgmine päev lõunani magada...

Ace Xdream I

29.04.2012 oli see päev, kus sai taas üle mitme aasta starditud Xdream sarja võistlusel. Taaskord A-rajale, kuid sel korral täiesti uue võistkonnaga, kusjuures tiimis ainult naised! See tähendas aga seda, et mingit poputamist meeste poolt oodata polnud - varustus tuli ise korda seada, puu otsa tuli ise ronida ja igasugu muude takistusega pidi ka ise hakkama saama. 

Seekordne osavõistlus toimus Tallinas, mis oli mitmel põhjusel hea. Esiteks ei pidanud hommikul übervara üles ärkama ja teisele poole Eestist sõitma ning teiseks oli ümbruskond ka tuttav (totaalselt äraeksimisvõimalus oli väga väike).

Esimene etapp oli sprint (st teoreetiliselt), ehk lühem kui tavaetapp. Startisime jooksuetapile, mille raames sai seigelda nii vanalinnas kui ronida puu otsa. Järgnes rulluisuetapp. No palju õnne! Kui juhendis on kirjas, et juhul kui rulluisk on kavas, siis on seda ca 8km... aga meie SPRINDI etapil oli rulluisku mõni meeter vähem kui 25km! Vahva sprint küll. Üldiselt mulle rulluisk meeldib ja ei viriseks, aga kuna mul vasak pahkluu oli korralikult paistes, siis oli tunne, et jalg ei taha eriti uisku ära mahtuda ja oli suhteliselt piinarikas. Aga xdreamil osalevad ainult vaprad, seega tehtud saime oma uisu :) 

Järgnes rattaetapp. Tatjanal tekkis rattaga kohe mingi jama, käike ei saanud vahetada, mis tähendas seda et rattas andsime väga palju aega ära, mistõttu hakkasime ka murelikult juba vahepunktide kontrollaegu jälgima. Esimesega läks õnneks ning Patarei vanglasse siseorienteerumist saime tegema. Vahetusalas kohtusime Net Groupi tiimiga, kes soovitasid vanglas külma närvi varuda, et seal läheb kaua ja on suht keeruline. Esimesed punktid tulid meil aga väga kiirelt ja lihtsalt kätte ning ei saanud aru, millele Net Groupi mehed vihjasid. Kuid siis see õnnetu punkt 37.. kuskilt ligi ei pääse.. Peale pooletunnist peade murdmist õnnestus siiski koos teise võistkonnaga mõistatus lahendada ja kätte selle punkti saime. Kuid vahetusalas ootas ees halb üllatus.. olime 6min hiljaks jäänud ja kanuusse meid enam ei lastud, mis tähendas 4,5h ajatrahvi (kanuuetapp ise oleks võtnud ca 30min). See viis tuju nulli ning nukral sammul lonkisime finishi poole. Teepeal võtsime veel ühe jooksupunkti ning sooritasime finishis lisaülesanded. 

Kokkuvõttes oli väga lahe võistlus. Omamoodi uhke tunne on, kuna saime naistega kõikide lisaülesannetega hakkama. Samas on aga pettumus, sest kunagi varem ei ole pidanud ma ühtegi etappi vahele jätma. Samas, sellistel võistlustel sõltub palju varustusest ja kui just ratas on see, mis alt veab, siis ega midagi väga teha pole. Järgmisel korral uuesti ja paremini :)

Carmen

G. Bizet’ ooper H. Meilhaci ja L. Halévy libretole Prosper Mérimée novelli järgi: "Carmen"

Lavastaja: Walter Sutcliffe
Rahvusooper Estonia

Loo sisu tõenäoliselt tutvustamist ei vaja, seega kohe lavastuse juurde :)

Alustaks muidugi sellest, et tegemist oli minu jaoks esimese ooperiga. Samas, see "Carmen" ei olnud traditsiooniline ooper (vähemalt ma arvan nii), sest sisse oli toodud päris palju ka sõnateatrit, mis mulle tegelikult meeldis, missest et see prantsuse keelne oli.

Enda jaoks olin Carmeni tegelaskuju teistsugusena ette kujutanud - särtsakas ning temperamente. Antud lavastuses jäi Carmen aga natuke tagaplaanile, jäi mõistmatuks miks kõik mehed teda tahtsid ja temasse meeletult armusid. Minu silmis jäi ta oma sõbrannade Frasquita ja Mercédès'e varju...

Don José rolli oli valitud täitma aga nii õige isik kui üldse võimalik - itaallane Mickael Spadaccini. Täpselt selline memmepojalik lõunamaalane, nii tekstilt kui ka olemuselt.

Mulle lisas muidugi veel nalja juurde see fakt, et mu kallis kaaslane oli millegipärast arvamusel, et me oleme balletti vaatama tulnud ning suur oli ta üllatus kui sai teada, et tegemist on ooperiga. Kusjuures piletid olid tema ostetud :) Terve esimese vaatuse niheles ta toolil ning mõtles, kuhu ta sattund on. Teise vaatuse keskpaigaks suutis ta aga ilusti sisse elada. Lausa nii hästi, et kui peale 5 minutilst Don José armuavaldust Carmenile viimane julges väita, et ta siiski ei armasta Carmenit, siis kostusid mu kõrvalistmelt raske ohke saatel sõnad "Oh jumal küll" :)

Üldplaanis meeldis. Järgmine kord vaatan ooperit aga keskloožist, sest parteril istudes on subtiitreid veidi ebamugav jälgida.

Manon

Kenneth MacMillani ballett Jules Massenet’ muusikale: "Manon"
Koreograaf-lavastaja: Kenneth MacMillan
Lavastaja: Karl Burnett
Rahvusooper Estonia

See on lugu Pariisi ihaldatuimast kurtisaanist, kellest saab aga põgenik ja tagaotsitav Louisianas. Manon armub noorde Des Grieux’sse, kuid armastus rikkuse vastu paneb ta siiski abielluma vanahärra G.M-ga. Kõik kolm saavad uuesti kokku peol, kus mõlemad mehed Manoni ümber tiirlevad. Manon otsustab põgeneda koos noore Des Grieux-ga, millest saab alguse tema õnnetuste rada...

Tegemist on väga väga hea balletiga. Kuna balleti sisuga sai tutvutud väga väga ammu, siis esimeses vaatuses oli veidi raskusi arusaamisega, et kes on kes. Pärast kava soetamist saabus aga selgus majja. Põnev! Laval koguaeg tegevus käib ja nii möödusid kolm vaatust vägagi kiiresti. Julgen soovitada! :)

Maja

S.Mrožek, J.Fosse, T.Tohver: "Maja"
Lavastaja: Tamur Tohver
Mängukoht: Laitse Graniitvilla
PolygonTeater

Vana maja, kuhu saabuvad mees ja naine kes otsivad üksindust, et olla kahekesi - olla üksinda teineteises. Aga keegi tuleb ju ikka?!
Vana maja, kuhu murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Otsivad inimesi, aga kas keegi ikka tuleb?

Täielik absurd etendus. Pean tõdema, et etendusest lõplikult ei saanudki täiesti aru, võib-olla sellepärast, et olin reisist veel surmväsinud, aga võib-olla poleks täiesti värskena ka aru saanud. Karin Rask-i tegelaskuju (siis kui ta mängis ühte kolmest sõbrast) oli nii armas naiivitar, selline rõõmus ja positiivne - nunnu :)

Graniitvilla ise meeldib mulle aga endiselt. Õhtusöök oli maitsev ning sellised toad, nagu seal majutuseks pakutakse on ülilahedad - nagu pisike korter - kahekordsed. Soovitan sealsetele etendustele juurde broneerida ka õhtusöögi ning võimalusel jääda ööseks - teeb tavalise teatriõhtu natuke erilisemaks :)

Närvikõdi tekitav kodutee

Jah, kahjuks on see reis nüüdseks läbi. Tegelikult sai see otsa juba pea nädal tagasi, aga olen laisk olnud ja pole viitsind kirjutada.

Singapurist kodumaale naasmine ei läinud just nii nagu planeeritud. Taksoga lennujaama poole sõites valitses hinges kerge nukrus, ei tahaks veel lahkuda... ei tea kas võeti seda salasoovi kuulda, sest lennujaama jõudes ootas meid väike üllatus - lend Frankfurti on edasi lükatud (esmastel andmetel 6h ehk uus väljumisaeg 05:45). Ei tea kas naerda või nutta, igastahes selge on see, et isegi kui 05:45 lennuk väljub, siis oma järgmisest lennust oleme nii või naa maha jäänud.

Lufthansa tegutses suurepäraselt ning check-in'i tehes saime külge sildi "Special service", mille peale meid koheselt 4* hotelli toimetati, kus saime igaüks omaette toa ning 3 käigulise õhtusöögi koos veiniga.

Öösel kell 3 helises telefon, wake-up-call. Aeg minna tagasi lennujaama. Õhus oli endiselt küsimus, et kas lend väljub või mitte. Läks õnneks, saime õhku. Erinevalt AirAsia lennukist on Lufthansaga vägagi mugav lennata, ainult et uni läks ära, aga see eest jõudsin lõpuni vaadata 2 filmi :) Hommikusöögi ajal hakkas tulema ka infot edasise suhtes - st, millised on asenduslennud. Ka meid oldi juba uuele lennule ümber broneeritud. Aga oh üllatust, veidi enne maandumist selgus, et nüüd on uued isikud streikima hakanud ning seetõttu uus hulk lendusid tühistatud. Aga palju õnne..

Stjuardessid tegid endast kõik oleneva, et võimalikult palju infot jõuaks reisijateni ning et enamiks saaks minna otse uue lennu väravasse ja ei peaks lennujaamas meeletutes järjekordades seisma. Au ja kiitus neile, sest nende öö ei olnud kerge ja seda oli ka nende hääles kuulda, kuid sellegipoolest olid nad suurepärased ja armas oli kuulda kui lausuti "I keep my fingers crossed that you all could reach to your final destination today".

Lennujaamas valitses paras kaos. Olles viimaks oma kohvrid kätte saanud ning check-in'i järjekorra läbinud, selgus karm tõde, et olime napilt Tallinna lennust maha jäänud. Jah, Lufthansa oleks meid lennutanud otse äriklassis Tallinna, kuigi me piletid olid Helsinkisse. Küsiti veel, et "Does any other destination help?" Ühesõnaga, oleks võinud lennata kuhu iganes, aga lendasime siiski Helsinkisse. Saime isegi oma laevapiletid ümber broneeritud ja jõudsime südaööks õnnelikult Eestimaa pinnale.

Sadamasse tuldi mulle vastu ja üllatuseks toodi ka welcome home package - kastitäis Eesti toitu. Nii nummi, missest et ma vürtsikilu ei söö :D

Hea on olla kodus! :)

La vita bella..

Lõpuks ometi tegi ilmataat meile suurepärase üllatuse. Algselt lubatud vihma asemel oli täna suurepärane päikeseline ilm ehk siis võtsime oma puhkuse viimaselt päevalt kõik mis võtta annab - läksime Sentosa Island'l asuvasse Tanjong Beach'i. Kohale jõudes lõid kõigil silmad särama, sest just täpselt see oli see, mis meie puhkusest veel puudu oli. Seadsime ennast ranna"vooditele" mõnusalt sisse ning läksime jahutust otsima merevette. Sealt aga jahutust ei leidnud, sest vesi oli meeletult soe. Jahutust leidsime aga basseinist ning üksteise järel saabuvatest kannutäitest mojitost, maasika margaritast, long island ice teast ning mango margaritast. Algselt plaanitud kiire tunni ajase rannapeatuse asemel viibisime seal ca 4h ja nautisime elu.

Edasi läksime Jurong Bird Park'i, sest sinna said eile juba pääsmed ostetud koos loomaaia piletitega. See on päris vahva koht, vaatamist märksa rohkem kui eile õhtul käidud Night Safari'l.

Wild thing, you make my heart sing..

Singapur võttis meid taas vastu meeletu niiskuse ning palavusega, mis vahelduseks on muidugi väga hea. Kuigi magamata ööst lennukis oli meeletu väsimus, siis oli kange tahtmine kohe hostellis magama minna, kuid seda me siiski ei teinud. Suundusime hoopis Singapuri loomaaeda.

Kui siiani olen ma erinevates loomaaedades ning -parkides imetlusega vaadanud erinevaid loomade showsid, siis täna Singapuris ma seda ei nautinud. Mitte sellepärast, et need kehvad oleks olnud. Ei, seda mitte. Lihtsalt olles näinud erinevaid loomi Uus-Meremaal vabas looduses, siis oli kuidagi tunne, et loomaaias nende showde tegemine on loomade piinamine.

Üldiselt on Singapuri loomaaed aga väga väga ilus. Hästi roheline ning loomadel on palju ruumi. Ma usun, et neil on seal hea :)

Meie kõigi südamed vallutasid aga leemurid. Mõni tuli ja hüppas juurde ning lasi endale pai teha.. nad on niiiiiii pehmed. Nummimeeter oli kohe põhjas :)

Peale päevast loomaaia ringi ootas meid õhtul ees Night Safari ehk öine loomaaia külastus trammiga. Põhimõtteliselt nägime samu loomi, mõningad olid uued ka. Aga kui aus olla, siis oma hinda see väärt polnud.

Only after the last tree has been cut down
Only after the last river has been poisoned
Only after the last fish has been caught
Only then will you find that money cannot be eaten

/An old Cree Indian saying/

AirAsia ja Kuala Lumpur

Uus-Meremaalt Singapuri lendasime läbi Kuala Lumpuri ning lennufirmaks AirAsia. Kui langevarjuhüpet tehes ühe vanema inglise mehega rääkisime, siis tulid teemaks erinevad lennufirmad ning nende seas ka AirAsia .. ja selle inglise vanahärra kommentaar oli, et noh.. AirAsia puhul peate õnnelikud olema, kui neil üldse istmed lennukis on... Istmed olid, aga meeletult kitsad. Ma ei kujuta ette kuidas veidi suuremad isikud sinna ära mahuvad. Teenindus.. noh, seda ei olnud. Nii tõsiseid aasialasi kui need stjuardessid ei ole ma enne kohanud. Nii ebamugavat pikamaalendu ei ole enne olnud... piinarikkad 10h .. oi kui hea meel oli, kui Kuala Lumpuris sealt välja saime :)

Õnne oli siiski vaid napiks ajaks, sest Kuala Lumpuri lennujaamas ootas meid ees väga väga pikk järjekord. Mis järjekord oli, seda keegi ei teanud, aga kästi seista. Möödus järjekordne tund enne kui selgus, et tegemist oli turvakontrolliga ning sealt läbi saime.

AirAsiaga vabatahlikult küll enam ei lenda...

Slow down - penguins crossing!

Meie viimane päev Uus-Meremaal. Kuna tee Dunedinist Christchurchi viis läbi meid nn pingiviinipealinnast Oamaru'st, siis plaanisime seal peatuda ja vaadata üle ka blue penguin colony ning uuesti ka yellow-eyed penguin colony.

Mnja, pisikesi siniseid pingviine oleks saanud näha alles õhtupimeduses kui nad merelt saabuvad, seega FAIL. Suundusime siis Bushy beach'le kollasilmseid pingviine vaatama, sest nemad tulevad merest kaldale hilisel pärastlõunal. Kohale jõudes ootas meid rannas aga taas üllatus - merilõvid. Sel korral oli neid seal juba hulgi, äge! Kui olime oma uudishimu taas rahuldanud, siis suundusime varjukisse pingviine ootama. Ootasime ja ootasime.. möödus 1,5h aga pingviine ei tulnud.. FAIL!

Viimne õhtusöök Uus-Meremaal

Oma eelviimasel õhtul otsustasime minna kohalikku restorani, et nautida ühte korralikku õhtusööki. Tegime seda eelviimasel õhtul sellepärast, et see oli veel teadmata kus me oma viimasel õhtul viibime.

Valituks restoraniks osutus Dunedinis asuv mereanni restoran Plato ning sellepärast, et seda soovitati meile. Tõesti, tegemist oli kohalike hulgas popi kohaga, sest broneering tuli teha vähemalt päev varem, et koht saada.

Asukohat ei olnud just kõige maalilisema kohapeal, nimelt tööstusrajoonis, kuid kui me sinna saabusime, siis tõesti, restoran oli puupüsti täis. Teenindus oli meeldiv ning toit oli super hea. Mina, kes ma üldiselt mereande ei söö, olin oma lõhega väga väga rahul. Ja need magustoidud...

The beauty of wildlife...

Täna hommikul säras aknast välja vaadates vastu päike. Gerli vaatas kiirelt järgi ka temperatuuri ja oh üllatust, Dunedinis sooja 24 kraadi... hmmm, midagi on valesti, nii soe ei saa siin olla. Tõesti, nii soe on Florida osariigis asuvas Dunedinis... Uus-Meremaal sooja kõigest 10 pügalat... Brrr, külm! Sellegipoolest sai igaksjuhuks ujumisriided ning rätik seljakotti pistetud.

Kuna hetkel pesitseme Dunedin's, siis täna sõitsime ringi Otago Peninsula's. Enne aga kui loodust imetlema asusime, läksime vaatama Uus-Meremaa ainukest lossi - Larnach Castle. Lossi sisse ei hakanud minema, jalutasime vaid sealsetes aedades ringi, kus on esindatud 90% Uus-Meremaal eksisteerivatest taimeliikidest. Ilus, kuid mitte nii ilus kui siinne metsik loodus.

Lossi aiad üle vaadatud, siis edasi juba metsikusse loodusesse, kus esimeseks peatuspunktiks oli The Pyramides. Tegemist on tegelikult kahe vulkaaniga, mille maapealsed koonused on püramiidi kujulised. Pisema otsa saime ka ronida ja taaskord olime nii mina kui ka Aive oma parimates matkajalanõudega - plätudega. Saime hakkama küll ning seekord ma isegi ei käinud käpuli ;)

Kui püramiidid vallutatud, siis arvasime et on paras aeg randa minna. Valisime kahe ranna vahel ning otsustasime loomulikult selle kasuks, kuhu me tegelikult ei pääsenud. Samas sinna viiv tee oli omaette kogemus - Gerlil oli vahelduva eduga hirm, et auto veereb mäenõlvalt alla kuna tee oli nii kitsas ja mäenõlv väga järsk. Suundusime siis teise randa mis meile soovitati, eesmärgiks natukenegi päikest saada. Rannas ootas meid aga üllatus - rannaliival lõunauinakut nautivad kaks paksu merilõvi, keda ma algul kivideks pidasin. Hea siis, et siis neile peale ei istund või selga ronind.

Järgmine eesmärk - albatrosside vaatlus, milleks tuli sõita Otago poolsaare tippu, kus asub Albatross Centre. Albatrosse siiski näha ei õnnestunud, aga see eest kohtasime hülgepoegi ning Spotted shag'e. Kuna poolsaare tipus oli ülimalt tuuline, siis otsustasime mõnda kohvikusse sooja joogi järgi minna, ning valituks osutus Portobello's asuv Penguin cafe. Kohviku nimi on armas kuid esimest korda sattusime kehva teeninudse otsa. Latte aga oli väga hea :)

I got stopped by police ..

Esimest korda elus pidas politsei mu kinni ja see juhtus täna Uus-Meremaal. Esmane reaktsioon oli, et mis ma siis nüüd tegema pean...

Lasen akna alla, kena noor mees vaatab autosse ja siis lausub naerates "The only reason I stopped you is that you were speeding!". Manasin oma kahetsust tundva näo ette ning ulatasin oma juhiload. Too vaatab neid ühelt ja teiselt poolt ning küsib siis, et mis ime riigist need pärit on...

Jutustasime natu oma tegemistest ning siis tulid päästvad sõnad.. "This time you get away with a warning, but please watch your speed and have a nice holiday!"

Pärast mõtlesin, et oleks võinud lasta endale ikkagi trahvi teha, no sellise sümboolse 1NZD. Elamus missugune ning terve ülejäänud tee sõitsin nagu viiemees :)

Head vabariigi aastapäeva!

Kuna Eestis vaatavad kõik vabariigi aastapäeva õhtul pingviinide marssi, siis meie kui tublid kodanikud käisime Sandfly beach'l päris pingviine vaatamas. Ja nagu selgus, ei olnud me ainukesed eestlased pingviine kaemas... üks oli veel :)

Nimelt jõudsime täna lõunasaare idakaldale - Dunedin'i. Vaatamas käisime yellow-eyed penguins'e, mis on ühed harduldaseimad. Kuna see liik pingviine ei ela kolooniates, siis nad vajavad privaatsust, et ellu jääda.. seega pidime vaatama neid varjukist, et nad saaksid rahus kaldale tulla. Päris uskumatu vaatepilt kuidas pingviin merest välja ukerdab.

Teel Dunedin'i käisime vaatamas ka Tunnel Beach'i, kus algselt oli plaan ka päikest võtta. Autost väja astudes otsisime kohvrist aga päevitusriiete asemel hoopis joped välja, sest tuul oli nii tugev, et tahtis lendu tõsta.

Muumitrollid rännakul

Hakkab juba traditsiooniks kujunema, et meie planeeritud matkapäevadel sajab vihma ja mitte natuke, vaid ikka kallab korralikult. Ei erinenud ka tänane...

Teekond viis meid Te Anau'st Milford Sound'i, mis juttude järgi on üks ilusamaid fjorde terves Fiordland National Park's. Võib olla täiesti tõsi, kuid kuna pilved olid täna väga madalal, siis tänast vaadet ei anna just kiita. Väike võrdlus alloleval pildil - vasakul tänane vaade ning paremal ilusa ilma vaade. Tundub, et tuleb ilusa ilmaga tagasi minna :)

Üldiselt tasub Milford Sound'i minna juba sellel teel asuvate vaadete pärast ja selle tee ääres asub ka mitmeid matkaradasid. Kui esialgne plaan nägi ette terve päeva pikkust matka, siis ilmastiku tõttu valisime veidi lühema - 3h pikkuse Key Summit matkaraja. Sel korral olime juba veidi paremini varustatud, nimelt käisime hommikul ekstra poest läbi ning ostsime endale vihmakeebid, milledes nägime välja nagu muumitrollid :) Matkarada oli tegelikult väga lahe, esimene pool teest siis puhtalt ülesmäge (kõrguste vahe alg-ja sihtpunkti vahel 400m) ja pärast sama teed pidi alla.

Poolel teel üles pildistamise pausi ajal vaatan, et Aive lesib selili... küsin, et kas kõik ikka korras ja vastus tuleb "Oota, ma minestan nüüd korraks ja siis hakkab jälle hea".. Eeeeee, et siis MISMÕTTES? Aga kõik sai kohe korda ning matk jätkus õnnelikult.

Taaskord, ilusa ilmaga oleks sel rajal väga palju imelisi vaateid, kuid täna nägime enamasti pilvi ning läbi nende kumavaid mägesi... Lookout, mille juurde läksime oli "vaade Marian'i järvele", kuid noh, reaalsuses oli see vaade pilvedele .. isegi järvekontuure ei näind...

Sooja saamiseks astusime tagasiteel läbi kohalikust alko poest ning soetasime endale sealt ühe cherry ning kiivi veini. Esimene neist maitses vägagi hästi, kuigi tuli välja et tegemist ei ole siiski cherryga vaid hoopis kirsi veiniga. Teine kõlbas juua, aga rohkem ei taha.

Homseks paluks päikest! Aitäh! :)

A day full of adrenaline

Hommikul ärgates oli juba selline tunne, et sellest tuleb üks äge päev ja nüüd võin juba öelda, et see tunne ei petnud mind.

Esimene ettevõtmine oli Queenstownis jetiga sõitmine - Shotover Jet. Kui algselt oli kartus, et saame märjaks ja jube hirmus on, siis tegelikult oli fun. Alguses oli veidi kõhe tunne kui kaljunukkidest mõne cm kauguselt möödusime ning 360 kraadiseid pöördeid, kuid juht oli osav ja jet oli mugav ehk siis pure fun.

Hommikust saati olin pingsalt vahtinud taevasse ning lootnud, et pilved hajuvad ning läheb veidi selgemaks, et saaksime minna hüppama .. lennukist alla. Tegelikult oli plaanis juba hüpata eile, Fox Glacier'l, kuid kuna terve päev kallas paduvihma, siis jäi see paraku ära :(

Kui enne jeti sõitu öeldi, et veel ei teata, kas täna hüpatakse või mitte, siis peale jeti sõitu saime juba rohelise tule - hüppamine toimub! Aga täietsi kindel ei saanud ikka veel olla.. pool tundi enne starti tuli teha weather check, et kindel olla, et ikka saab hüpata. Ja taaskord saime rohelise tule.

Hüppamine toimus Glenorchy airfield'l, ca 45 min sõit Queenstown-st. Meiega koos sõitsid sinna veel 1 saksa poiss ning 2 šveitslast ning kohapeal olid veel mõned. Meie seltskonnast läksime esimesena õhku mina ja Aive. Kuna mõlemil oli tegemist esimese korraga, siis otsustasime hüpata 12 000ft kõrguselt ning tandemis.

Minu instruktoriks oli brasiillane. Väga lahe tüüp :) Sel ajal kui ta mulle trakse selga aitas, teatas ta rõõmsalt "you know, you're gonna sit in my lap the whole way up. I'm gonna enjoy it and I hope you'll also" :) No tegelt nii oligi, süles me instruktoritel istusime, sest lennukis olemise ajal tegid nad ettevalmistusi alla hüppamiseks - kinnitasid igasugu klambreid ning riietasid meid :)

Üllataval kombel ei olnud ma isegi veidi närvis. Eeldasin, et küll ma paanikasse satun kui lennuki serval kõõlun, aga isegi see polnud õudne. Veidi naljakas, sest tegelikult kardan ma kõrgust.. näiteks rippsildadel olles. Aga seda paanikat ei tulnudki.. sain vaevalt jalad lennuki uksest välja kui juba ma alla poole kukkusingi 200km/h. See oli AWESOME!!!!

Metsast inimeste sekka..

Täna oli meil suures mahus sõitmise päev, nimelt viis meie tee meid Hokitikast Queenstown'i ehk läbisime enam kui 500km. Kuna alustasime oma päeva suhteliselt varakult, siis jõudsime peale sõitmise veel nii mõndagi korda saata ;)

Toast välja astudes tervitas meid õues korralik paduvihm, kuid sellegipoolest suundusime Hokitika Gorge'i kaema. Seal ootas mind ees järjekordne rippsild, kus sain jälle oma hirmule otsa vaadata nind tast võitu saada. Hoolimata vihmast nägi see paik välja maagiline. Ei saa mina aru, mis vesi siinsetes jõgedes voolab, et nood nii helesinised on.

Teine peatus - Fox Glacier. Selles paigas oli plaanis nii mõndagi, kuid "tänu" vihmale jäid taas plaanid katki. Et mitte täiesti ebaõnnestuda, otsustasime väikese matka siiski liustikule teha, hoolimata sellest et vihma sõna otseses mõttes kallas taevast alla. Ei kulunud just palju aega, et ma üleni märg oleks - jah, ühtegi kuiva kohta polnud, isegi aluspesu sai märjaks ning tennistest kallasin lõpus vett välja, mis oli sinna mägijõgesid ületades sattunud. Kuna ma olin ka enne liustikul käinud, siis täna pakkus minu jaoks palju rohkem elamusi kärestikuliste mägijõgede ületamine kui see liustik ise.

Kolmas peatus - Wanaka. Mägedest on juba aru saada, et oleme jõudnud lõuna poole. Kuna vahepeal oli vihm järgi jäänud, siis muutusid vaated aina ilusamaks ning autot tuli peatada jäjest tihemini, et fotosi teha. Wanakas peatusime tegelikult selleks, et õhtust süüa, sest kõik olid pikast teekonnast parajalt näljased. Kohalikud soovitasid meil külastada mehhiko restorani "Amigos". Kuulasime ilusti nende sõna ning sinna me läksimegi ja no toidud olid tõesti maitsvad!

Lõpuks jõudsime ka Queenstowni. Esimene reaktsioon oli, et issand kui palju inimesi. Oleme ju enamjaolt uudistanud siin loodust ning vaadanud nii delfiine kui hülgeid ning linnadesse nagu ei olegi sattunud. Otsustasime siis, et lähme vaatame nüüd inimesi ka ja külastame jääbaari. Ice Bar on meie hostelist kohe ümber nurga, seega polnud pikk tee minna. Aga oh üllatust, baaris olime vaid meie neli. Selle ajaga kui meie ennast hostelis sisse seadsime olid inimesed tänavatelt haihtunud... nii palju siis inimeste vaatamisest.. Jääbaaris oli aga vahva - kõik oli tehtud jääst: toolid, lauad, baarilett, joogiklaasid jms. Joogikaardilt said vist maitstud kõik joogid :)

Another Day in Paradise

Täna hakkasime mööda lõunasaare läänerannikut alla poole sõitma ja taaskord sain rooli istuda mina. Oii, siin on nii mõnus sõita - need mäed ja need kurvid, kui vaid oleks auto mis normaalselt kiirendada suudaks, siis oleks super, sest meie kallis subaru liigub mäest üles üsna vaevaliselt.

Kuna päikesepõletusest oleme kõik siin enam-vähem taastunud, siis oli jälle aeg randa minna ja ennast päikesele näidata. Teepeale jäi meile ka üks fantastiline rand - Tiromoana - liiv helkis vastu nagu kuld, lained olid mõnusad ning lisaks oli see rand inimtühi.

Peale randa ootasid avastamist Pancake rocks, ning kuna päev oli juba õhtusse veerenud, siis plaanisime pannkoogi kaljude juures ka sealses kohvikus pannkooke süüa, sest kõht oli lainetes hullamisest tühjaks läinud. Kaljud olid täitsa olemas ning tõesti jätsid mulje nagu oleks tegemist pannkoogi virnadega. Pannkooke me aga süüa ei saanud, sest kohvik pandi juba kinni :( See-eest saime aga hostelisse jõudes kooki, mis perenaine meile saabumise puhul küpsetanud oli :)

Õhtu veetsime Hokitika linnakeses ning õhtustaisme india restoranis. Pimeduse saabudes läksime vaatama Glow-worm Dell-i, mis kujutas endast ühte kaljunõlva kus oli tuhandeid helendavaid putukaid, nii et jäi tunne nagu oleks jõulukuuse küünlaid terve kaljunõlv täis pandud. Äge! :)