Tuhkatriinumäng

Paul-Erik Rummo "Tuhkatriinumäng"

Lavastaja: Margus Kasterpalu
Draamateater

Foto www.draamateater.ee

Ei, see ei ole etendus tuhkatriinu muinasjutust. Seda võib mingil määral vaadata kui muinasjutu järgset lugu - 19 aastat peale muinasjutu õnnelikku lõppu. On olemas tuhkatriinu (d) ning ka imeline kirstallking, mida iga tuhkatriinu ühel päeval loodab endale saada. Aga see kõik on mäng...
Ma ei tea miks, võimalik et pika komandeeringu tulemusel tekkinud väsimusest, kuid vähemalt esimene vaatus minu jaoks venis, ma ei saanud hästi aru. Lugedes arvustusi, pidavat see tükk olema just midagi teatriarmastajatele või isegi teatrigurmaanidele, kuid minus ta paraku mingeid ülevaid tundeid ei tekitanud. Samas mõtlemisainet siiski andis ning päris külmaks ei jätnud... Näitlejad olid loomulikult suurepärased ning Ita Ever on tõeline staar igas rollis, ükskõik kui suur või väike see ka on....

SEB Tallinna Maraton | 21,1km

Osalemine selle sügisesel sügisjooksul oli minu jaoks pikka aega suure küsimärgi all. Kuna tervise pärast ei saanud korralikult trenni teha, siis olin juba varem otsustanud, et ei tee sel aastal ühtegi võistlust kaasa, kuid siis hakkasid uued tuuled puhuma...

Suve alguses sai kokkulepe tehtud D & G-ga, et ma treenin neid nii, et nad on sügisel võimelised läbima poolmaratoni. Sel hetkel sai kohe otsus tehtud, et registreerin ennast ka samale distantsile, et neil siis nagu paha vaim terve aeg selja taga joosta.

Võistluspäeva hommikul stardis aga olid hoopis muud mõtted peas. Kuidas ma lähen lihtsalt läbi jooksma, tahaks ikka head aega, sest suvine treeninglaager näitas, et kiirust ja vastupidavust on rohkem kui küll. Peale 3km läbimist selgus aga reaalsus, uut isiklikku ma ei jookse, hea kui üldse lõpuni jõuan.. nii siis võtsin tempo maha ja nautisin ilusat sügisilma. Ootasin kuni esimene töökaaslane järgi jõudis, et siis koos rahulikult finishi poole kruiisida. Tunne oli hea, ilm oli super, finishisse jõudsin ja kaksikud täitsid eesmärgi ja veel väga suurepäraste aegadega.
Sport võitis! :)

Vargamäe Voonake

A.H.Tammasaare "Vargamäe Voonake"
Lavastaja: U.Lennuk
mängukoht: Vargamäe
Albu projekt

Klassikaline Tammsaare oma klassikalises headuses suurepäraste näitlejate poolt esitatuna.

Üllatuseks mulle eneselegi oli tegemist minu esimese etendusega Vargamäel, ja mulle meeldis. Kahjuks siiski tervet etendust ei õnnestunud täies mahus nautida, sest teise vaatuse ajal pälvisid enamuse minu tähelepanust sääsed, kelle maha nottimisega ma osavalt tegelesin. Seega järgmine kord võiks korraldajad sääsetõrjet pakkuda nagu enamikel suvelavastustel kombeks, sest kui enamuse ajast linnas mööda saata, siis läheb meelest, et peaks sääskedega arvestama. Aga etendus on vaatamist väärt ja just Vargamäel!

Pariisi linnas Londonis

Veljo Tormis: "Küladevahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis"
Mängukoht: Veljo Tormise sünnitalu Kõrveaial

Tegemist on eelmisel suvel Veljo Tormise 80.juubeliks lavastatud etendusega, kus Noorte Segakoor Vox Populi koos lavastajate Anne Türnpu, Eva Klemetsi ning noorte näitlejatega toovad publikuni unustamatu vaatemängu.

Etendus algab hilisõhtul, väljas on juba hämar. Kuid seda efektsem on teekond parkimisplatsilt taluhoovile, mis kulgeb mööda tõrvikute ja küünaldega valgustatud rada metsast kostvate helide ning hõigete saatel. Metsa ja valgusmängu kasutatakse selles lavastuses veelgi kuid lõpuks jõuab rahvas talu taha üles seatud lavani. Meil õnnestus sellel hetkel ka korraliku vihma osaliseks saada, mis aga ei häirinud üldse, pigem vastupidi, andis veel juurde.. valgusvihkudes peegelduvad vihmapiisad... Lavastus, valguskunst, koor, näitlejad.. kõik oli väga väga kihvt. Mulle väga meeldis. Aitäh D&G :)

Göteborg

Hoolimata asjaolust, et enamusajast Göteborgis sajab, on see linnake imearmas ning kutsub ikka ja jälle sinna tagasi minema. Vähemalt kord aastas käin ma seal kindlasti ja üldjuhul mais, sest siis toimub GöteborgsVarvet ehk Göteborgi poolmaraton. Ka sel aastal olin ma stardinimekirjas, kuid kuna tervis vedas alt, siis starti ma kahjuks ei jõudnud. See tähendas aga seda, et Göteborgi külastamiseks tuli valida uus aeg ja kuna ma ei ole seal kunagi suvel käinud, siis tundus geniaalne plaan minna sinna jooksulaagrisse ning mõned päevad juuli lõpus seal veeta.

Göteborgis on alati nii mõnus rahulik, aeg lihtsalt peatub ja sina oled ning naudid, kuskile ei ole kiire, midagi ei pea tegema, kuhugi ei pea jõudma.... Ei ole mingit kohustuslikku või nö must see kultuuriprogrammi, kõik on juba tuttav ...

4.5 päeva, 108km jooksu ning armsad paigad taas üle vaadatud .. Avenyn, Delsjön, Skåtas, Slottsskogen, Botaniska Trädgarden, Espresso house, Chalmers, Nordstan ... tahaks juba tagasi :)

Head ööd, ema

Marsha Norman: "Head ööd, ema"
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Mängukoht: Hüüru mõis
MTÜ Mõisateater

See on tükk, kus loo lõpp saab kohe loo alguses kõigile selgeks - närviliselt tuppa sisenev peretütar annab mõista, et midagi on toimumas. See ei jää märkamata emale, kes mõne minutu möödudes saab teada, et tütar plaanib õhtul enesetapu sooritada. Edasine seisnebki selles, et ema üritab tütart ümber veenda, küll heaga, küll halvaga, kuni alla annab ...

Teema on tõsine ning teema on ajatu. Nii Veesaar kui Sallo mängivad väga hästi, kuid lavastus ise eriti ei köida. Taban korduvalt ennast vaid näitlejate dialoogi kuulmas, samas jälgimata mis laval toimub. Midagi jäi puudu, kuid see on pigem etteheide lavastajale kui näitlejatele.

Naelikud kapist välja ja rajale!

Staadionil pole juba aastaid trenni teinud ning kergejõustiku võistlustel osalmisest on veel rohkem aastaid möödas, kuid nüüd tuli ühtäkki minna võistlustele, esindama Nordeat ja seda kohe mitmevõistluses.

Mis siis ikka, tuli naelikud voodi alt välja otsida, tolmust puhtaks pühkida ning suund Pärnu poole võtta. Ootusi tulemuse osas ei olnud mingisuguseid, kui siis vaid seda, et mitte päris viimaseks jääda... Stardilisti vaadates tekkis küll väike hirm, sest pole vist enne ühelgi kergejõustiku võistlusel osalenud kus nii palju osalejaid .. nimekirjas oli üle 50 naise.

800m stardini ei olnud just väga palju aega jäänud kui teavitati "väikesest" ümberkorraldusest: rohke osavõtjate arvu tõttu pannakse 100m ja 800m jooks kokku, st et 100m aeg võetakse 800m esimese 100m järgi. Esimene mõte on, et see peab olema kellegi haige nali, paraku see nii ei olnud. 800m jooks nägi siis reaalsuses välja see, et 100m annad minna nii kuis jaksad ja siis ülejäänud 700m mõtled et kuidas nüüd lõpuni vastu pidada... ei olnud just kõige meeldivam.

Hoolimata segastest asjaoludest lõpetasin võistluse 4.nda kohaga. See on küll koht, mida keegi üldjuhul saada ei soovi, sest esimene kes medalist ilma jääb, aga arvestades oma ettevalmistust olen ma ikka rohkem kui rahul. Peab oma vanale treenerile sügava kummarduse tegema :)

Iha jalakate all

J. O`Neill: "Iha jalakate all"
Lavastaja: Roman Baskin
Mängukoht: Kurgja, Carl Robert Jakobsoni Talumuuseum
MTÜ Kell Kümme

Foto: MTÜ kell 10 kodulehelt

On vanamees ja on kolm poega. Vanemad pojad põgenevad kodunt, et minna õnne otsima mujalt. Noorem aga jääb, sest tahab seda mis talle kuulub - talu. Vanamees toob majja noore naise, naise kes ei hooli vanamehest kuid kes tahab endale talu. Vanamees ei plaani seda aga talle jätta, sest too ei ole tema liha ja veri, aga kui too sünnitaks temale poja... Noorem poeg vihkab oma võõrasema, vihkab oma ema mälestuse nimel ning vihkab, sest too tahab endale midagi mis talle kuulub. Toimub aga pööre, ning vihkamisest saab armastus...

Mängukoht on super, ning meil vedas ka ilmaga - lihtsalt perfektne. Etendus mulle meeldis, nii Kaljujärv kui ka Lauk tegid suurepärase etteaste ning mängukohta kasutati väga osavalt. Lõpplahendus oli kuidagi nagu ta oli, kuid see oli juba teose probleem... Selle suve üks parimaid etendusi mida vaatamas käinud.

Lendajad

J. Tätte "Lendajad"
Lavastaja: Tõnu Kaljuste
Mängukoht: Naissaare, Omari küün

Lugu sellest kuidas kolm meest otsustavad laevaga minema seilata ning kuna meestel on merel ka süüa vaja, siis selleks otstarbeks röövitakse kaasa ka naine, kes siis söögipoolise eest hoolt kannaks.

Etendus on selline veidi vana Eesti naist ülistav, kohati lausa naljakas. Üldmulje on aga nõrk, oli aru saada, et tegemist on tellimustööga ja tuleb väga hästi välja, et Tätte oli enne oma reisi korralikult tühjaks pigistatud. Ju pandigi rõhku Tätte nimele ning mängukohale, sest etendus ise kahjuks erilist elamust ei pakkunud :( Õnneks üritas aga meie kapten vähemalt kaatrisõiduga õhtut päästa ja tuju paremaks muuta :)

Skapini kelmused

Molière "Skapini kelmused"
Lavastaja: Elmo Nüganen
Mängukoht: Lavaauk
Linnateater

(Foto: Linnateatri kodulehelt)

„Jõuka isanda teener Scapin on osav manipulaator ja isekas petis nutikas kavalpea, kes paneb oma oskused mängu, et peremehelt mitte peksa saada et aidata kahte noort armastajapaari, keda isad soovivad vastu nende tahtmist kellegi teisega abiellu sundida. Commedia dell’artest tõukunud näitemäng (vahemärkusena tuleb öelda, et maskiteater sai alguse siiski Prantsusmaal, mitte Itaalias) pakub ohtralt totraid olukordi situatsiooni- ja sõnakoomikat ning ihnetel vanameestel naha üle kõrvade tõmbamist sissevaadet põlvkondade konflikti ajatusse olemusse.“
(Väljavõte kellegi F. Scapini poolt toimetatud originaalkäsikirjast ajalehes Le Monde ilmunud tutvustusele enne Molière’i näidendi esmalavastust Pariisis)

Nüganen on võtnud Lavaaugust kõik mis võtta annab ning nagu etenduse tutvustus ütleb "mängivad need kes peavad". Nii see on, mängivad tõesti need kes peavad, noored on täis mängulusti nii et 2h saab märkamatult läbi. Mulle meeldis, väga! :)

Saatuse heidikute kuu

Eugene O'Neill "Saatuse heidikute kuu"
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Mängukoht: Laitse Graniitvilla
Draamateater

Tegevus toimub 1923. aasta septembris ühes hooletusse jäetud Connecticuti farmis. Farmi eest kannab hoolt vanamees koos oma teravkeelse tütrega, sest kolm perepoega ei ole suutnud oma isa välja kannatada ning olid otsustanud järge mööda kodust lahkuda ja omal käel hakkama saada. Farmi omanikuks on noor mees - alkohoolik ning peremehe joomakaaslane, kellesse peretütar armunud on. Ühel kuuvalgel ööl plaanib vanamees noortele kavalat intriigi, ent noored saavad sellest peagi aru ning selle asemel saab sellest kuuvalgest ööst hoopis tõerääkimise ning armastuse öö.

Tõsine ning kurb lugu, kuid hoolimata sellest on pool etenduse ajast kõht naerust krampis ning suu kõrvuni peas. Super hea esitlus kõikidelt peaosatäitjatelt - Kersti Heinloo, Jaan Rekkor ning Märt Avandi. See on lavastus mida peab nägema. Ülivõrdes SUPER hea!

Noor Eesti

Tekst: Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg ja Jaanus Rohumaa
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Rakvere Teater

Foto: Rakvere Teater

Rakvere teatri selleaastane suvelavastus viib meid tagasi aastasse 1917, andes meile võimluse kohtuda selle aja suurkujudega: Marie Under, Henrik Visnapuu, Ants Laikmaa, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Johannes Semper, August Gaililt.

Johannes Semper kutsus eelpool nimetatud suurkujud kokku, et taastada kirjandusühendus "Noor Eesti", kuid selle asemel sündis hoopis midagi uudset - "Siuru".

Ilus luule, kaunid ja väljapeetud näitlejad, teatripark, mis õhtu hämaruses aina maagilisemaks muutus - nii võiks kirjeldada seda õhtut. Näitlejatest jäid eriti silma Mait Joorits ja Peeter Rästas.

Lisaks peab kiitma veel teatri korralduslikku poolt - istmealused, soojad pleedid ning sääsetõrje. Küünaldega valgustatud tee parklani. Super!

Tööinimese argipäev

Esimene tööpäev... Sa kuulad Stevie Wonderit ja kõik on hästi.

3 kuu pärast ...

Sa kuulad House-muusikat (sul on kiire ja sa pole kunagi kindel kas oled tulemas või minemas).

6 kuu pärast...
Sa kuulad Heavy Metalit (Su päev algab kell 8 ka lõppeb kell 8).

9 kuu pärast...
Sa kuulad Hip-Hopi (Sa oled läinud paksuks, sul on stress ja sa kannatad kõhukinnisuse all)

Aasta hiljem...

Sa kuulad Gangsta Räppi (Su silmad hakkavad tõmblema, sa unustad mida tähendas juuksuri juures käik ja su päeva ainus eine on viis liitrit kontorikohvi).

Pärast teise aasta möödumist...

Sa kuulad Technot ja oled läinud natuke .. noh.. lolliks.


Ilusat tööpäeva jätku :)

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...

Andrus Kivirähk: "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..."
Lavastaja: Merle Karusoo
Draamateater

„See maja seisab keset Südalinna –
ei kaitse ingel teda, vaid kultuur!
Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna.
Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur.“
/Juhan Viiiding/

Eesti Draamateatri 100 aastapäevale pühendatud etendus. Teatri tellimus esitati sakslaste poolt kahele Peterburgi arhitektile, kes kummalisel kombel ennast ühel päeval avastavadki Tallinnast, et täita sakslaste tellimus. Kuigi tellimus tuli sakslastelt annavad juhtnööre arhitektidele nii sakslased kui eestlased.. sakslaseid huvitab välimus, eestlaseid huvitab sisu.

Muhe ja koomiline, sai naerda nii sakslaste kui eestlaste üle. Väärt vaatamist.

Privileg Day Spa

Privileg Day Spa ...

Spa etikett näeb ette, et mobiiltelefonid lülitatakse spas oleku ajaks välja või pannakse hääletule reziimile. Huvitav, kas see etikett kehtib ainult spa külastajatele, aga mitte töötajatele, sest minu massaasi ajal helises massööril telefon, millele ta muide ka vastas! Ma saan aru, et on oluline, et vorst külmkapis pahaks ei läheks, aga kas sellel teemal peab rääkima samal ajal kui kliendile teenust osutatakse!?!

Teiseks häiris mind asjaolu, et minu massaasi ajal astus minu ruumi sisse nii mõni teinegi teenindaja, kes käis kapist midagi otsimas. Krt, tehke mingi eraldi ruum selle jaoks kus asju hoida, see ei ole normaalne, et uks koguaeg kinni-lahti käib. Nii ei ole võimalik lõdvestuda...

Kolmandaks häiris mind veel asjaolu, et kui massaaz lõppes siis kamandati koheselt laualt püsti ning kästi riidesse panna, sest järgmine klient ootas. Sel ajal kui ma siis kiiruga riidesse panin koristas tädi samal ajal ruumi...

Sinna "spa-sse" ma oma jalga enam ei tõsta.

Vaata, ma kukun

Johanna Emanuelsson: "Vaata, ma kukun"
Lavastaja: Diana Leesalu
Linnateater

"Kuidas see küll nii läks, et ühel hetkel ongi meil ainult kaks valikut - kas lihtsalt tantsida pimesi läbi lõputu elu või asuda mässama selle maailma vastu, mis on meid sünnitanud?"

Lugu noortest inimestest, kel vaja teha omad otsused ning korraldada oma revolutsioon(id). Aga ka need, kes on revolutsiooni taga, on tegelikult lihtsad inimesed, kes vajavad vaid armastust, mõistmist ja soojust. Lavastaja sõnul on see lugu inimestest, kes karjuvad appi, et leida abikätt, mis takistab neid kukkumast.

Tore õhtune ajaviide, peale mida jääb Veiko Tubina poolt kirjutatud etenduse nimilugu "Vaata, ma kukun" veel mõneks ajaks kummitama.

Kas ma olen nüüd elus

Siim Nurklik: "Kas ma olen nüüd elus"
Lavastaja: Lauri Lagle
Draamateater

"Mängime mängu!" - fraas, mis kostab vaataja kõrvu selle etenduse käigus korduvalt. Tegelikult kogu etendus ongi üks mänguda jada - mõttemängude jada, kus ironiseeritakse tänapäeva ühiskonda, meie väärtushinnanguid ning pealiskaudsust.

Etendus ise ei jätnud väga sügavat muljet, kuigi iga mäng oli arusaadav. Sügava mulje jättis aga ahvi rolli mänginud Kristo Viiding. Lihtsalt hämmastav kuidas iga liigutus oli tõesti nagu päris ahvi oma. Kuna etendus üldisena mind väga ei köitnud, siis jälgisingi pigem ahvi, ka nendel hetkedel kui tema roll ei olnud esiplaanil ning ka siis oli ta ahv... tõesti, selle eest võiks talle eripreemia anda :)

The Rise and Fall of Estonia

Semper / Ojasoo: "The Rise and Fall of Estonia"
Lavastaja: Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
No99

Autorite sõnul on tegu grande finale-ga - lavastusega, kus lubatakse öelda Eesti kohta kõik, mis nad Eesti kohta öelda on tahtnud ning pannes ühtlasi punkti Teater NO99 Eesti teemalistele lavastustele.

Lavastus, mis paneb lõpu tsüklile, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga", on ootused ilmselgelt väga väga kõrged. Võib-olla just tänu nendele kõrgetele ootustele lõppes see teatrikülastus minu jaoks pettumusega. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult tundsin ma ennast petetuna, sest minu arvates ei olnud see teater, vaid pigem kino... piletihinna järgi oleks oodanud ikkagi näha midagi mis toimub sinu nina all, mitte ei vahendata läbi kinoekraani, millest veel osa on eelsalvestatud.

Hoolimata sellest, et oli lõike, mis mulle väga meeldisid, ei nautinud ma seda etendust. Tunne, et olen langenud reklaamiohvriks, läinud kaasa massipsühhoosiga ning hankinud pileti vaid lähtudes märksõnadest "NO99", "Semper/Ojasoo" ning "Ühtne Eesti Suurkogu järg" painas mind terve aja ning pani kella vaatama, et millal ma sealt ükskord pääsen. Kui ma oleks teadnud, mis mind ees ootab ja kui piletihind oleks vastanud ka sellele, mida vaatajale pakuti, siis ma usun et see "etendus" on vaatamist väärt. Kui ma oma suurest pettumusest üle saan ning kui seda lavastust teleekraanil näidatakse, siis ma usun et kodus diivanilt vaadates suudan ma seda etendust nautida ja näha selle tegelikku olemust, mis Nokia kontsertimajas kahjuks minuni ei jõudnud.

Lõputu kohvijoomine

Madis Kõiv "Lõputu kohvijoomine"
Lavastaja: Priit Pedajas
Draamateater

Foto Draamateatri kodulehelt

Tegevuskohaks 1895ndal aastal asutatud Werneri kohvik Tartus. Aja kulgedes jõuab riigikord mitmeid kordi vahetuda, sõjad algavad ning lõppevad, põleb linn ning põleb ka kohvik, mis taas üles ehitatakse. Kohvik asub ikka sama kohapeal ning on ka kindel, et selle kohviku nurgas istub üks mees, mees kes joob kohvi.

Ühe õhtu jooksul jõutakse välja kuni aastani 1983 - aastani mil Werneri kohvik lõplikult maha põles. Laval toimub korraga palju, samuti on näitlejate trupp väga suur, seega tegelikult jääb päris palju nägemata, sest lihtsalt kõike ei suuda korraga jälgida. Tükk on huvitav, kuid piisavalt pikk ning raske ja seetõttu ei suutnud mina seda pika tööpäeva lõpus lõpuni nautida.

Tahko ehk töönarkomaanide mäepuhkus

Ühel külmal märtsikuu õhtul pakkisid 7 töönarkomaani oma kotid ning võtsid suuna Soome poole, et paar päeva Tahko mäenõlvadel seigeldes mööda saata. Hoolimata sellest, et sihtkohta jõudsime mitu tundi peale südaööd, olid hommikul kõik juba vara ärkvel ning valmis mäele minema. Kuna enamust meist (5) katsetas lumelauda alles esimest või teist korda, siis võtsime endale õpetaja, et saada juhtnööre kuidas mäest elusalt ja tervete luudega alla jõuda.

Kõrvalt vaadates näib kõik nii lihtne, kuid millegipärast kogu meie treening-grupil voolas higi juba peale esimest tunnikest ning koolituse lõpuks (s.o peale 100 minutit) sammusime kõik üksmeelel baari poole, et jalga puhata ja keelt kasta. Kuna lõunani oli veel aega, siis läksime omal käel mägesid vallutama. Kui mõne aja pärast hakkasin juba mõtlema, et nüüd olengi mägedel kunn, siis järgmisel hetkel matsaki selg ees mäest allapoole veeredes tuli jälle reaalsustaju tagasi. Õpetaja sõnul nägin ma välja nagu proff: vahepeal käisin lauaga metsas ning järgmine hetk vedelesin ristseliti väga professionaalselt kesest mäenõlva.

Õhtuks oli selline tunne nagu oleks terve päev sporti teinud ja seega otsustasin mõned venitusharjutused teha. Lihased sellega aga väga nõus ei olnud, sest painduvus oli ilus ümmargune null.

Teine hommik - tunne oli selline nagu oleks peksa saanud. Keha oli ikka väga imelikest kohtadest haige ning eriti hästi andis endast tunda tagumik, millele eelmisel päeval oli paar korda mõnusalt maandutud. Ei olnud enam tunnet, et tahaks mäele. Parema meelega oleks tagasi teki alla pugenud, kuid eirates väsinud ja valusat keha sammusime kõik vapralt taas mäele.

Ei kulu väga palju aega kui ennast selili kesest nõlva leian, pisarad voolavad ja ise naeran - jube valus on, aga jube naljakas ka. Kulub mõni minut, enne kui olen suuteline ennast taas liigutama. Nõlvalt alla jõudes otsustan siiski kohvikusse minna ja leian endale ka mõttekaaslase. Nii möödubki järgnev tunnike sooja kakao tassi taga kuid siis võtame ennast taas kokku ja lähme taas mägesid vallutama.

Kuigi algajad võiks jääda siniste (keskmise raskusega) radade juurde, proovisin mina siiski ka punaseid (rasked) ning musti (väga rasked) nõlvi ja sain nendest edukalt alla. Hirmus oli, aga ei midagi ületatavat. Olles just ühest punasest mäest alla sõitnud suutsin ma taas korralikult selili käia ning see oli juba liiga julm. Läks veidi aega enne kui ma olin suutleine jalgu kõverdama, et saaks jalad laua küljest lahti ning kõndida ka ei suutnud. Jube jube jube valus oli, lausa lonkama võttis. Selleks matsust ma ei taastunudki, ehk too punane nõlv jäi minu selle reisi viimaseks vallutuseks. Valus tagumik andis endast veel terve järgneva nädala tunda.

Lõppkokkuvõttes oli see reis esimeseks korraks just paraja pikkusega, sest kolmandal päeval ei oleks ma suutnud enam mäele minna. Lumelaud on vahva, järgmine aasta jälle mägedesse ning siis juba pikemalt. Aitäh toredatele reisikaaslastele ning eriti sügav kummardus meie kahele mehele, kes selle naistekarja välja kannatasid, meie reisibussi juhtisid, meile süüa valmistasid ning hoolitsesid, et saun oleks soe ja veinipokaalid täidetud.

Salong Benessere

Benessere ilusalong asub Kadriorus, kuhu ma ilma Pirgsita tõenäoliselt sattunud ei oleks. Üldjuhul salongi valides eelistan ma ikka neid, mis kuidagi moodi minu igapäevase liikumistrajektoori läheduses asuvad, seega see väike Kadrioru salongike asus minu jaoks täiesti vales suunas. Kuna aga Pirgsil tuli midagi olulisemat vahele, siis läksin tema asemel ja mul on selle üle väga väga hea meel.

Tegemist on väikese armsa salongiga, mis asub vaikses kenas kohas, põhimõtteliselt kohe Luige tiigi kõrval. Minu valitud hoolitsuse viis läbi noor neiuke, kes oma olemuselt meenutas mulle baleriini, selline malbe, juuksed seatud krunni ning nagu liugles mööda ruumi ringi :) Üheski teises salongis ei ole minu käest enne küsitud, et kas ma soovin magada või soovin ma, et minuga juttu räägitaks ning selgitataks mida parasjagu tehakse. Mulle meeldis, et sel korral seda tehti.

Kui ma siiamaani olin väitnud, et salongid mida olen külastanud ei saa kuidagi Day Spa-de vastu, st et ühtegi külastatud salongi ma tagasi ei ole läinud, siis Benessere salong muutis olukorda. Mulle meeldis seal ning järgmine aeg on juba sinna kinni pandud :)

Härra Biedermann ja tulesüütajad

Max Frisch "Härra Biedermann ja tulesüütajad"
Lavastaja: Kristjan Üksküla
Linnateater (Hobuveski)

Foto Linnateatri kodulehelt

Härra Biedermann, keda me autori väitel kõik tundma peaksime, on kõrgklassi vanapapi, kes naudib oma heal järjel olevat elu. Ühel õhtul ilmub tema ukse taha võõras, kellest härra algselt midagi kuulda ei taha. Kuna aga härra hoolib vägagi teiste arvamusest, siis järgmisel hetkel istubki juba võõras tema laua taga, kamandab teenijat ning rüüpab kallist veini nagu morssi. Peagi on võõras hõivanud ka härra majas pööningu ning sinna elama kutsunud ka oma sõbra. Linnas toimub üks tulekahju teise järel ja härra peas on koguaeg üks küsimus: Ega ometi need kaks seal pööningul ei olegi tulesüüstajad.

Lavastuses on kasutatud jutustaja rolli, kes oli nö selle loo autor. Tegelt mulle isegi meeldis kuidas etendus vahepeal katkestati ja nö edasi keriti. Samuti meeldis mulle mängukoha valik ning ruumi kasutus. Etendus ise oli lihtne, kuid kuigi kõik vaatajale üksipulgi lahti keriti jäi ikkagi mõtteisse küsimus, kas keegi teine (k.a mina ise) oleks härra Biedermanni asemel teisiti käitunud ja kui oleks, kas siis oleks lõpptulemus teistsugune olnud. Etendus üldkokkuvõttes mulle meeldis, kuid ei ütleks, et see kuulub nende hulka, mida peab vaatama. Argipäeva õhtuks on aga tore meelelahutus.

Keskööpäike

Arthur Valdes "Keskööpäike"
Lavastaja: Anu Lamp
Linnateater

Etendus on täiesti tähelepanu vääriv paljude pakutavate etenduste hulgas. Kuigi olen klassikalise teatri ja klassikalise draama austaja, oli väga värskendav vaadata tükki, mis ei ole ühe loo jutustus. Tavaliselt on etenduse mõte mingi kindel lugu, 'Keskööpäike' puhul on etenduse mõte erisuguste näitlemisvõtete etendamine. Ning selleks pole vaja olulist, erilist või põhilist lugu. Olid mitmed väikesed lood, mille sisu ei olnud niivõrd oluline kui mängimise väljendusrikkus. See tegi etenduse vaheldusrikkaks ja nauditavaks. Emotsioon langes küll paar punkti, kui teises vaatuses ühte etüüdi ca 4 korda järjest läbi mängiti, võrreldes esimese vaatusega oli see löök emotsioonile. Väike löök emotsioonile on ka see, kui juba linnateatergi ei saa üldse üldse üldse ilma videodeta.. Tervikuna tagasi mõeldes võib aga väita, et etendus on kiitust ja vaatamist kindlasti väärt. Hea meel, et nähtud.

Vombat

Andrus Kivirähk "Vombat"
Lavastaja: Merle Karusoo
Draamateater

Etenduse nimitegelaseks on veider olend, keda on etenduse jooksul korduvalt kuulda, kellest räägitakse palju, kuid keda kuni etenduse lõpuni ei õnnestu saalis viibijatel näha. Harduldane Austraalia kukkurloom - kadumisohus, nagu mõningad mälestused meie kõukidest (esivanematest).

Läbi sooja huumoriprisma irvitatakse eestlase ja tema kommete ning loomuse üle. Ühel päeval astub ühe perekonna uksest sisse kauge sugulane, kes on tulnud selleks, et panna kirja selle suguvõsa ajalugu ning nüüd on selle perekonna kord rääkima hakata. Mis on tõsi, mis mitte? Kas asju, mida väidetakse mitte mäletavat tõesti ei mäletatagi või lihtsalt ei taheta mäletada? Kas kõike mida küla peal räägitakse tasub võtta puhta kullana? Ja kui tegelikkus oleksi olnud teistsugune kui meie seda teadsime, kas see siis muudaks midagi, kas meil on õigust kedagi selle eest hukka mõista, teadmata mis inimest just sellist valikut tegema sundis nagu ta tegi?

Lahe komöödia, mis samal ajal pakub ka mõtlemisainet. Ja peale etendust läksin ma koju ja tegin endale praevorsti (kes etendust on näinud, see saab aru :)). Tasub vaatama minna!

Viru Ilukeskus

Viru Ilukeskus on minu arvates selline koht, mis ei ole mõeldud eestlaste jaoks...

Jõudsin kohale veidi varem ning meeldivad näitsikud juhatasid mind nö ootealasse, kus saab ajakirju sirvida. Läksin ja istusin maha, aga kõik ajakirjad mis ma sealt leidsin olid soomekeelsed. No jah, kuna ma soome keelt eriti ei valda, siis sirvisin niisama pilte.

Lõpuks oli minu aeg käes ning mind juhatati hoolitsust tehtavasse ruumi. Ruum oli suur, kuid see oli mõeldud vist mitme erineva hoolitsuse jaoks korraga, sest "hoolitsuse alad" või kuidas iganes neid nimetada olid eraldatud vahekardinatega. Lootsin, et teisele poole kardinat keegi samal ajal ei tule (õnneks ei tulnud ka).

Pikali heitnud ning suunanud pilgu lakke vaastas vastu mulle ventilatsioonitorude rägastik. Ma saan aru, et paljudes kohtades kasutatakse laes looklevaid ventilatsioonitorusid sisustuselemendina, kuid ma ei ole päris kindel, kas see ikka õige sisustuselement ilusalongi jaoks on!?! Ruum oli külm, isegi teki all oli mul seal külm olla (aga võib-olla olen ma lihtsalt külmavares).

Hoolitsus ise oli meeldiv ning kogu teenindav personal oli meeldiv, kuid salong üleüldises mõttes jättis mulje, et käid ära, lahkud ning tagasi mitte miski ei kutsu. Meeldivaid hoolitsusi koos meeldiva teenindava personaliga leiab hetkel Tallinnas pea kõikjal. Selleks, et klient tahaks tagasi tulla, tuleb talle pakkuda midagi enamat.

SKIN Ilusalong

SKIN Ilusalong asub Narva mnt-l, kuid selle leidmisega oli esialgu raskusi, sest ega ma enne kaardilt järgi ei vaadanud, kuhu ma täpselt minema pean ning peale väikest seiklust jõudsin sisehoovi ja sealt ma nimetatud ilusalongi leidsingi.

Uksest sisse astudes võtab mind vastu laia naeratusega neiu ning teavitab, et mind juba oodatakse. Salong on avar ning uus, kuid siiski sellist klantsi muljet ei jäta. Neiu, kes hoolitsuse läbi viib selgitab mis mind järgneva tunni jooksul ees ootab ning laseb mul ennast valmis seda. Kõik on tipp-topp.

Põhimõtteliselt võiks sinna tagasi minna, kuid arvan et siiski mitte, sest endiselt on mu lemmikud day spa-d (Babor ning CitySpa), kuhu ikka ja jälle tagasi satun, erinevalt ilusalongidest, mida külastanud olen.

When one era ends then another begins

Veidike enam kui 5 aastat tagasi sai alguse minu töösuhe Net Groupiga. Siis oli NG veel pisike ja ka mina olin alles väga noor - erialane kogemuste pagas oli õhuke ning isegi ülikool oli veel lõpetamata.

Tänasel hetkel on kogemusi võtta mitmest erinevast positsioonist, julgust õpetada endast kogenuimaid ning kaitsta ja selgitada oma nägemust ja vaatenurki. Need 5 aastat on olnud tormiline areng mitte ainult minu vaid ka NG jaoks. NG on kasvanud kordades suuremaks - nii inimeste arvult kui ka käibe numbrites ja ühtlasi murdnud välja riigipiiridest. Selle kõige nimel on pingutatud ja ma julgen öelda, et ka mina olen NG arengusse panustanud nii kuidas jaksasin ja vastutaskus saanud oma arengu. Minust on saanud see kes ma olen - ma olen kogenud, ma olen julge, mul on mu teadmised ja mul on mu oskused. Aga kõigel sellel on olnud oma hind, või siis alternatiivkulu. Minu alternatiivkuluks olid minu vaba aeg ja eraelu milledest ma loobusin - tõsi, mitte õnneks täielikult. Nüüdseks on minu väätushinnangud muutunud, ma tahan nautida seda mida elul mulle pakkuda on (lisaks tööle). Töötame ju siiski selleks, et elada, mitte vastupidi, kuigi ka sellele väitele saaks vastu vaielda.

Kas töökoha vahetus on siis ainuke võimalus, et omada vaba aega ja eraelu? Pigem ei - töökohavahetus otseselt ei mõjuta midagi, küll aga aitab omal moel kaasa.

Inimene on oma harjumuste ori ning 5 aastat on piisavalt pikk aeg, et harjumusi endas kinnistada. Võib ju mõelda, et ma olen otsuse teinud ja homsest lähen koju kell 17:30 ja kodus tööd ei tee. Homme mõtlen, et alustan sellega .. homme... ja kui mingi hetkel lõpuks õnnestubki tööpäev n.ö normaalsel ajal lõpetada, siis mõni kuu hiljem avastad, et kõik on taas vanaviisi. Nagu narkomaan .. töönarkomaan, sest tegelikult ju keegi ei sunni ületööd tegema, pigem isegi vastupidi... öeldakse, et võta vabamalt. Aga ei oska enam teistmoodi. Kõik on kinni enda mõtlemises ja selleks, et sellest nõiaringist pääseda, on vaja muuta enda mõtlemist - vaja on muuta ennast. Aga kahjuks ei ole see nii lihtne. Keskkonna või töökoha vahetus ei lahenda probleemi, kuid aitab sellele lihtsalt veidi kaasa andes kerge tõuke, et protsessiga algust teha.

Minu jaoks on see protsess nüüdseks alanud.

Tartu Maraton

Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Juhtus nii, et ühel magamata euro konversiooni ööl tuli geniaalne mõte osaleda Tartu Maratonil ja loomulikult ikka täispikal distantsil (63km). Mõeldud - tehtud ehk 10min hiljem oli minu postkastis kiri õnnistlustega, et olen registreeritud maratonile.

Nädal hiljem, peale seda kui olin ennast lõpuks enam-vähem välja maganud jõudis mulle kohale, millesse ma ennast mässinud olin. Ühesõnaga, oli aeg muretseda endale klassika suusad, sest neid mul veel ei olnud. Mõni päeva pärast olingi ma õnnelik uue suusapaari omanik :)

Klassika suusaga jõudsin rajale vaid paaril korral ning kordagi ei õnnestunud suuska nö tööle saada - kord ei pidanud ja siis jälle ei libisenud - üks suur häda.

Kuigi kahtlesin pikalt, et kas lähen ikka selle suure külmaga rajale, siis lõpuks võtsin vastu õige otsuse - kindlalt minna. Kui on külm või midagi muud ei klapi, siis saab ju alati katkestada, aga alla anda juba enne starti - ei, see ei ole minu moodi.

Otepääle sai sõidetud juba laupäeva õhtul, kuid hoolimata sellest suutsin ma starti veidi hiljaks jääda, sest ei leidnud oma suuski üles, aga ei onud hullu, sest esimese tõusu juures sai mitmeid minuteid seista ja oodata, millal kõik see mees kes eespool sealt mäest üles saab. Ilm oli super, rada oli super, enesetunne oli super - kõik oli lihtsalt SUPER! Sõitsin rahulikult ja tõesti nautisin sõitu. Minu kaaslasteks olid tibu ja jänes ning Oti Pubi tiim - meil oli koos lõbus :)

Mõningad inimesed aga ei oska paraku püsti seista ja viskavad ennast täiesti ilusas suusajäljes ja täiesti lihtsal laskumisel pikali. See kõik toimus nii kiiresti, et ei jõudnud ma jäljest välja hüpata ning nii ma sellele mehele sisse sõitsingi. Mõlemad jäime ellu ja suuri vigastusi ei tundunud kummalgi olevat. Küll aga hakkas põlv endast valusalt märku andma ning nii ma peale 32km rajalt kõrvale otsustasin astuda. Eks ta kurb oli, aga ei saa öelda, et ma meeletult pettunud olen. 32 km, see on ju isegi 1km rohkem kui Tartu Maratoni lühike distants, seega ma olin isegi veidike tublim kui kõik need kes lühikese distantsi läbisid.

Järgmine aasta uuesti ja siis juba lõpuni (vähemalt nii ma loodan)!

Augustikuu

Tracy Letts "Augustikuu"
Lavastaja: Priit Pedajas
Draamateater


Ühe perekonna lugu - perekonna, kes erinevatel põhjustel on lahkunud vanematekodust kuid kes tulevad taas kokku kui saavad teate, et isa on teadmata kadunud. Iga õde laekub koju oma murede ja saladuste pagasiga, kuid perekonna ees ei jää midagi salduseks. Saladused hakkavad vaikselt kooruma ning kõik saab selgeks.

Suurepärane töö kogu näitlejate trupi poolt ja veel suurepärasem etteaste Ita Everilt. Uskumatu kuidas see naine suudab kõik üle mängida ja seda hoolimata oma kõrgest vanusest. Mulle meeldis selle loo tõetruu sisu ja esitlus. Mulle meeldis selle etenduse lihtsus - hoolimata, et enamus antud perekonna probleeme ei puuduta täna veel enamusi inimestest, suudab ikkagi iga inimene ennast selle perekonna ellu sisse elada. Suudab tunda ennast osana neist ja nende probleemidest ning näha tegelikku olukorda hoolimata pereliikmete pingutustest varjata oma muresid valgete valede taha. Soovitan!

Kunstveri ja -pisarad

Rakvere Teatri noor kaardivägi "Kunstveri ja -pisarad"
Lavastaja: Kertu Moppel
Rakvere Teater

Rakvere Teatri noor kaardivägi ehk kamp Lavaka 24.lennu lõpetajad tõi lavale loo, mida saab iseloomustada mitmete erinevate sõnadega: särav, energiline, värviline, ebanormaalselt naljakas ning täis mängulusti.

Lugu räägib inimese vajadusest suure kire järele ning on inspireeritud Ladina-Ameerika seebiooperitest. Seebiooperitest just seetõttu, et see noor kaardivägi on nende saatel üles kasvanud ja eks see ole oma mõju avaldanud - milline peaks olema ideaalne elu ja kuidas käib tõeline tunnete avaldamine. Selle loo esitlus on täis absurdi ja kordusi, kus loo esitlejad otsivad seoseid enda ja seebiooperi tegelaskujude elude vahel.

Ootan, millal neid uuesti laval näha :)

Boob teab

Urmas Lennuk "Boob teab"
Lavastaja: Naan, Saatpalu, Tohver, Krall
Mängukoht: Laitse Graniitvilla
Polygonteater

Rita leiab tänavalt Boobi - koer-mehe. Kes siis Boob õigupoolest on? Kas koeraks muutunud mees või inimeseks saada püüdlev koer? Veider, et Boob, kes on hüljanud oma naise ja kaks last põgeneb just naise juurde kes on isa poolt hüljatud. Boobi päevad on täis mängu. Mängud on täis nii naeru kui ka pisaraid, nii tülisid kui leppimist. Aga nüüd saabub hetk mil mäng saab otsa. On aeg naasda reaalsusesse ning täita oma kohustusi.

Etendusese teema on vist aegumatu, sest otsitakse ja lahatakse perede lagunemise põhjuseid. Samas ei saaks öelda, et etendus mind meeletult kaasa oleks kiskund. Ei, etendus ei olnud halb, aga ei olnud ka väga väga hea. Lavastuse koha valik oli aga 100% õnnestunud. Jälgida kogu näitemängu õdusas villas, istudes kaarikus ning nautides pokaali veini annab see kõigele hoopis teise mõõtme. Usun, et kui seda sama etendust oleks esitatud kuskil teatrisaalis, siis ei oleks ma seda sellisel määral nautinud kui nüüd. Juba lihtsalt selle õhkkonna ja olustiku mõttes soovitan vaatama minna. Ja päris vahva oli vaadata laval oma vana trennikaaslast (Elina Pähklimägi).

Toatüdrukud

Jean Genet 'Toatüdrukud'
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Rakvere teater, mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema.

Eret ja Pirgs ja Co Rakvere teatris keset nädalat. Olles võtnud plaani Rakvere teatri etenduse, oli juba ette teada, et etendusega mitte rahule jäämise tõenäosus on väike, sealsete etenduste teemad on vaatajaid puudutavad, paeluvalt lavastatud ja suurepäraselt näitlejate poolt mängitud pea alati. Väärt teater, mida külastaks märksa tihemini, kui me üksteisele ainult lähemal asuksime. Pangem aga taas autotäis hea teatri huvilisi kokku ja planeerigem järgmine külastus. Enne aga muljed siia seekordsest külastusest.

Satiir on mulle alati meeldinud. Etendus pakkus seda hõrgul kujul. Igale Jukule saalis oli selge, et perenaine on loll ja pilgatav ja toatüdrukud on vaesed ja kannatajad. Ent nii lihtsana see etendus, jumal tänatud, mõeldud ei olnud, pilkenooled sähvisid perenaisele lisaks isegi rohkem just toatüdrukute suunal. Oo kui lollid, elukauged, teenimatult muredeta, kõrgid ja psüühiliselt ebastabiilsed pealekauba rikkad ja kõrgemal ühiskonna redelipulgal olijad on, oojäkk. Aga meie, vaesed ja õnnetud, oleme palju targemad ja kõlbelisemad ja paremad. Jah, nii targad, et ei suuda oma elus toatüdruku ametist edasi rühkida või siis vastupidi selles seisuses väärikalt oma elu ära elada. Nii kõlbelised, et peame pingelist võimuvõitlust üksteise taga luuramise ja teineteise vahele võtmise üritamisega. Ja nii targad, et mitte edukalt koonduda vaenlase vastu vaid kulutada aur käegakatsutavamale kuid ebavajalikule võitlusele. Jah, nii targad ja kõlbelised. Ehk mitte põrmugi paremad kui rikas loll perenaine. Kõik said oma pilkekoosa kätte. Ausaltöeldes oli see näitlik pilt taas, kuidas arutu emotsionaalsus ei anna kunagi olukorrale mitte kui midagi edasiviivat. Just see, et kõik oma (tobukese) taset tugeva emotsionaalsusega viljelesid, tegigi kogu etenduse üle vindi keeratuks. Mitte häirivas, õnneks stiilses tähenduses. Etendust poleks saanudki muud moodi lõpetada kui paueriga kahe lisavindi täiskeeru otsa tõmbamisega, pikaaegne jaburus ei lõpegi muud moodi kui plahvatades. Boom, mitte keegi ei saanud õnnelikuks. Aga etendus oli hea.

Sandra Nurmsalu - Hüvasti Kollane Koer

Vot selline tuju on täna..

F-hoone

Kui enne teatrit kohvikusse ei jõua, siis tuleb seda teha peale teatrit. Kuna mul endal ühtegi head ideed ei olnud, siis küsides, et kuhu me lähme tuli vastus, et varsti näed. Koht kuhu jõudsime kannab nime F-hoone.

Minu jaoks, kes ma olen toidu suhtes väga valiv (st ma ei söö väga väga paljusid asju) oli meeldiv üllatus see, et ma sain ise endale salati kokku panna. Tavaliselt kui ma endale salatit tellin, siis pean enne alati küsima, et kas ma saaksin salati x, aga ilma selle, selle ja selle komponendita, nüüd oli mul aga võimalus endale ise sobiv segu kokku kombineerida ja tulemus oli väga maitsev. Samuti maitses hästi creme brulee ning Pavlova kook, mida ma ühe armsa noormehe taldrikult veits näppasin. Kokkuvõttes: toit oli hea, interjöör on lahe ja teenindus oli ka meeldiv, hoolimata sellest, et nad mulle mu vee unustasid tuua :)

Mõnus alternatiiv Boheemile, kuhu viimasel paaril korral ei ole sisse mahtunud, sest see on lihtsalt ülerahvastatud.

Butterfly lounge

Butterfly lounge - see nimi kostus esimest korda minu kõrvu kui meile ühe projekti raames korraldati kokteili koolitus ning seal esitati küsimus "Kus saab Tallinnas kõige paremaid kokteile" ning mitme inimese suust kostus vastus "Butterfly Lounge-s", millepeale koolitaja nõustuvalt noogutas ja väitis, et see võib täiesti tõsi olla, sest selle koha baarmanid pidid olema linna parimate hulgast.

Osa koolitusel viibinud seltskonnast otsustas mõni päev peale koolitust minna ise veenduma, kas on ikka head kokteilid ja ka nende sõnul olid kokteilid kiitust väärt. Sel reedel õnnestus lõpuks ka endal koht üle vaadata ning kokteilide maitsvuses veenduda.

Koht mulle meeldis, baarmanid olid toredada ning tõepoolest, joogid olid head! Butterfly lounge-s saab süüa ka, aga sel korral oli rõhk jookidel, seega kokakunsti tulemusi tuleb minna proovima mõni teine kord.

Neli vaadet

Tants: Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik
Muusika: Anne Türnpu, Citra Krista Joonas, Edward Krimm, Jaagup Tormis
Lavastaja: Maret Mursa
EMTA lavakunstikool (NO99-s)

Tutvustus ütleb nii:
"Kuidas teha inimene teadlikuks sellest, mismoodi ta maailmale reageerib? Sellest, milline on tema kehasse ladestunud mälu?
"Neli vaadet" on neli tantsulis-muusikalist vaadet ühele loole. Lood ja nende väljendamise viis tõukuvad Alexanderi tehnika ja kinesioloogia kokkupuutest, mis teaduslik-kunstiliste meetoditega on kaevunud inimese süvakihtidesse ning leidnud sealt üles midagi, mis varem tähelepanu alt väljas oli.
See pole psühhoanalüüs. Need pole kollektiivsed arhetüübid."

Mina läksin seda lavastust vaatama teadmisest, et tegemist on tantsulis-muusikalise lavastusega ehk minu automaatne tõlgendus oli see, et tegemist on millegi ilusaga nii kõrvale kui silmale.

Mina olen aga juhm - ma ei tea eriti midagi Alexanderi tehnikast ja ma ei saanud aru ka sellest loost ega sõnumist mida taheti edastada ja ma usun, et just seepärast tundusid need 45 minu jaoks kohutavalt pikad. Ei, mulle ei meeldinud see lugu või siis pigem peaks ütlema, et mulle ei meeldinud see moodus kuda seda esitati, sest loost ma ei saanud ju aru, seega ei ole mul alust öelda, et lugu ise mulle ei meeldinud.

Mulle ei meeldinud kumbki - ei tantsuline ega ka muusikaline osa. Kui aus olla, siis vahepeal oli kõrvadel lausa valus. Jah, oleks tahtnud panna kaks kätte kõrvadele kui metallkettidega peksti või mõni väga valjuid karjeid kostavalt tõi. Aga ega kõik peagi kõigile meeldima. See on minu arvamus ja ma tean, et seal saalis viibis palju isikuid, kes arvavad et tegemist oli suurepärase etendusega.

Lisaks sellele häiris mind veel tantsijate riietus. Ma ei saa aru, miks neil pidid olema seljas mustad pintsakud, sest peale maas püherdamist nägid need kohutavad välja. Samuti ei meeldinud mulle need roosad moodustused (ma ei tea kuidas neid nimetada) ja kui pintsakud seljast heideti siis ei jäänud mitte märkamatuks tumedad higilaigud kaenla all. Oleks võinud siis värvid olla vahetuses: roosa pintsak (siis ei olek tolmu ja talgi plekid sealt välja paistnud) ja must moodustus (siis ei oleks higilaigud välja paistnud).

Ehk siis täna topelt failure - nii kohvik kui ka teater. Aga tegelikult on see isegi hea, et see etendus ei meeldinud, sest kõik eelmised sel aastal külastatud teatrietendused on olnud väga väga head :)

--------------------------------

Pirgsi arvamus/elamus samalt teatrikülastuselt:

Etendus oli tõesti väljakutse. Raske, raske viibida selles 45 min.

Põhiliselt jäi kuvand nagu meesterahvas "oma süvakihtidest reaktsioonide andmises maailmale ja kehasse ladestunud mälu avamises" naa raskemeelsem on.. vaadata meest alatasa pikali maas ahastamas..

Kuna elus, mitte etendusel, oleks taolist (emotsinaalset) väänlemist raske taluda, võtaks natist, mees, tõuse püsti. Dramaatiline ahastamine.. naised võivad, mehed ei või, sry. Mingi teema oli naise pidevalt mehest üle ronimisastumisega, võimalikult kõveralt ja võimalikult sügavamõtteliselt.. no absoluutselt miski ei jõudnud kohale.

Pärast sellist etendust on hea meel olla lihtne inimene - kui palju valu ja vaeva on olemata, kui maailmapilt ei küündi taolise valu ja vaeva tasemele.

Kohvik Komeet

Enne või peale teatrit on ju ikka kombeks kohvikus istuda ja oma väikeseid traditsioone me juba ei riku. Kuna tänaseks teatriks oli NO99 etendus, siis logistilistel kaalutlustel otsustasime Pirgsiga vaadata mida head kohvikul Komeet meile pakkuda on.

Kohvik oli rahvast täis, kuid meil vedas ja saime koha akna alla. Menüüd pidime aga ootama väga väga kaua ja kui Pirgs ei oleks oma kipsis käega vehkinud ja ühte ettekandjat meie laua juurde kutsund, siis võib-olla oleksime jäänudki ootama. Tellimus õnneks võeti kiiresti kuid oma toitu pidime jälle terve igaviku ootama. Ma ei ole küll oma ametilt toidukriitik kuid nii minu kui ka Pirgsi toidud olid suht mitte midagi ütlevad, vaata et teeks kodus ise pareminigi. Minu arvates ei olnud kumbki toit oma hinda väärt. Samuti häiris mind fakt, et supi kõrvale ei toodud lauda leiba/saia. Õnneks Pirgs teadis, et leiba saab minna ise lõikama kuskil kohviku teises otsas oleva leti juurde, kuid oleksin sellist infot ettekandjalt oodanud.

Kui tellimuse esitasime, siis esitasime tellimuse ka magustoidule. Peale järjekordset igavikku otsustas Pirgs jälle oma käega vehkida, et ettekandja meie laua juurde kutsuda ja uurida kus me kook on, sest ausalt öeldes hakkas meil vaikselt juba kiireks minema. Lõpuks tuli ettekandja ja ütles, et jah toob meile menüü... kusjuures see sama, kes meilt tellimuse võttis. No jah, toodigi uuesti menüü, mille peale me selle tagasi lükkasime ja ütlesime et meil juba tellimus tehtud. Lõpuks saime siis ka kaua oodatud koogi. Oi, see nägi hea välja :) Aga maitse jäi kahjuks välimusele alla :( Taas, mitte midagi ütlev. Ma arvan, et enamus kooke mis ma kodus ise olen teinud on maitsvamad.

Ühesõnaga on minu arvates see kohvik lihtsalt meedia poolt n.ö üles haibitud. Teenidus on aeglane (ei neil ei olnud palju tööd.. vahet pidamata seisid ettekandjad lihtsalt leti juures ja ajasid niisama omavahel juttu) ja toidud olid kehvemad võrreldes teiste kohvikute ja restoranidega kus ma käinud olen. Ei usu, et ma sinna niipea või üleüldse tagasi minna tahan. Kui ,siis lähen ja ostan vaid mõne koogitüki kaasa, sest mõned koogid on seal tõesti head (õnneks!!!!).

Desiree Ilusalong

Spaade ja ilusalongide külastamine jätkub täies hoos. Sel korral nautisin ma Desiree ilusalongi poolt pakutavat hoolitsust - Madagaskar.

Desireel on Tallinnas 3 salongi, mina külastasin seda, mis asub Stockmanni 5ndal korrusel. Teenindajad on väga meeldivad noored näitsikud ja olenemata sellest, et tegemist on salongiga mis asub kaubanduskeskuses peatus salongi sisse astudes aeg.

Kui üleriided said kappi pandud ning ooteruumis klaasike vett joodud tuldi ja juhatati mind hoolitsuse ruumi. Uuriti, kas olen sellel hoolitsusel varem käinud ning kui vastasin EI, siis tehti lühitutvustus sellest, mis mind ees ootab. Ja mis mind siis ees ootas - 90 minutit naudingut. Meeldivad aroomid, mõnus muusika ning ma lausa unelesin seal. Tõesti oli väga mõnus ja tõenäoliset lähen millalgi veel :)

Samas pean aga mainima, et endiselt eelistan ma päevaspaasid ilusalongidele ja seda just selle väikese n.ö ekstra pärast, kus garderoobis vabaned kõikidest tööd ja argimuresid meenutavatest asjadest, lukustad need kappi ning astud ise susside sahinal mõnusasse ilumaailma.

EGO Lounge

Reede õhtu viis mind ja Marist EGO Lounge-i. Rahvast oli üllatavalt vähe, võib-olla oli veel kell liiga varajane, igastahes meile sobis. Võtsime endale nurgalaua ning seadsime ennast diivanil mugavalt sisse.

Kujundus on moderne, kuid siiski õdus. Võib-olla tekitas selle õdusa olemise asjaolu, et väljas oli juba pime ja vähese inimeste hulga tõttu sai vaikset muusikat nautida. Ühesõnaga, suht muhe koht õhtuseks istumiseks.

Teenindajateks on enamjaolt vene keelt kõnelevad isikud, kuid õnneks ei ole neil ka eesti keelega probleeme. Miks seda eraldi välja toon on selleks, et kui üks noormees meile jooke tuli tooma, siis vuristas ta kiirelt midagi vene keeles nii et mina ja Maris vaatasime üksteisele lolli näoga otsa ja hakkasime naerma, mille peale noormees siis eesti keeles küsis, et kas meie tellisime need ja need joogid :)

Joogid maitsesid hästi ja ka toit oli hea. Seda peab aga mainima, et creme brulee-d ei maksa EGO Lounge-s siiski tellida, sest see mis meile serveeriti ei olnud just creme brulee. Võib-olla unustas kokk lihtsalt karamelli glasuuri peale tekitada kuid ka see "kreem" meenutas oma maitselt pigem panna cotta-t kui creme bruleed.

Mängud tagahoovis ehk BECAUSE

Edna Mazja "Mängud tagahoovis ehk BECAUSE"

Lavastaja: Viktor Rõžakov
Draamateater

On mänguväljak kus kohutvad 14-aastane tütarlaps ning on 4 tütarlapsest mõni aasta vanemat poissi. Kohtumisest saab alguse mäng, kui seda nii nimetada saab, pigem vast provokatsioon ning manipulatsioon. Tüdruk leiab ennast tegemas asju, mida ta pigem ei teeks. "Mäng" aga ületab piirid ning mõni aeg hiljem leiavad noorukid ennast kohutusaalist, aga kes on süüdi ja kes on ohver?

Minu jaoks on tegemist üllatusega Draamateatri poolt ja seda kahes mõttes. Esiteks, on see üle pika aja üks hea etendus Draamateatri poolt. Olin juba mõnda aega pettunud Draamateatris kuid nüüd on taas julgust nende etendustele pileteid osta. Teiseks, etenduse olemus ja lahendus on minu arvates pigem lähedasem oma olemuselt No99-le kui Draamale. Kui nüüd edasi mõelda, siis selline teema teatris võib saada lahendatud liiga räigel kujul ja ma usun et No99 tegelikult olekski seda märksa räigemalt teinud ja selles osas on mul hea meel, et just Draamateater seda esitas. Ja taaskord pean mainima ka seda, et mul on hea meel, et etendust ei olnud kunstlikult pikemaks venitatud. Tasub vaadata.

Suur mees juba

Sügisel käivitus Linnateatris lavastuste sari "Kümme teatristarti" ning selle sarja avalöögiks ongi Leesalu lavastus "Suur mees juba".

Kaarel B. Väljamäe "Suur mees juba"

Lavastaja: Diana Leesalu
Linnateater


Noor mees naaseb oma esimese lapse sünni eel oma lapsepõlvekoju. Kõik meenub taas nagu oleks kogu tema elu mälestused koos ühes päevas.

Tegemist on kolmikdebüüdiga - nii teksti autori, lavastaja kui ka noore näitleja jaoks on see esimene kord olla oma rollis. Suur tükk hammustamiseks neile kõigile, sest tegemist oli monotükiga ja minu arvates said nad kõik lihtsalt suurepäraselt hakkama :) Etendust jälgides tärkas äratundmisrõõm - 80ndad ning nii mõnigi stseen oma enda lapsepõlvest. Siin kohal tekibki küsimus, kas ja kui palju on selles loos autori autobiograafiat... Mulle meeldis tegelaskuju häbelikkus ja kohmakus, mulle meeldis, et etendust ei olnud venitatud ning mulle meeldis huumor, mis etendusse oli toodud, ehkki kohati oli see piiri peal, aga õnneks seda piiri ei ületatud.

Giselle

Rahvusooperi kodulehel balleti etendusi vaadates jäi silma just Giselle, mis justkui kutsus vaatama. Kui sõbranna aga pileteid ostma hakkas vaatas vastu tavapärasest 2 korda kõrgem piletihind, mille peale sõbranna kaks kätt üles tõstis ja ka mina mõtlesin teise etenduse valimisele. Külaskäigul vanematekoju küsis aga ema, et ega ma ei tea millal Läti Rahvusooper tuleb Tallinna ja mis kuupäeval Giselle kavas on. Loomulikult ma teadsin ja teavitasin teda ka soolasest hinnast. See teda aga ei heidutand, sest tema tahtis just seda etendust näha, et võrrelda lätlaste lahendust etendusega mida ta Roomas vaatamas oli käinud. Ja nii istusimegi me 18. jaanuaril kell 19:00 Estonia teatrisaalis, kus algselt pidasid oma kõned nii Eesti kui ka Läti kultuuriministrid, kusjuures pool Läti kultuuriministri kõnest oli eesti keeles ;)

Adolphe Adami ballett "Giselle"
Koreograaf-lavastaja: Aivars Leimanis
Läti Rahvusooper

Lugu ühest talutüdrukust ühes pisikeses külas, kellele meeldib tantsida ja kes tantsib kõige ilusamini. Lugu sellest, kuidas ta armub ja seejärel pettub ja suurest kurvastusest sureb. Kuid peale maisest elust lahkumist ootab Giselle-i ees vilide kaunims maailm - maailm kus elavad haldjaks muutunud pruutide hinged. Vilid tantsitavad noormehi kuni nende jõud lõppeb ning nad surnult maha langevad - vaid armastuse vägi võib noormehe päästa.

Kui rääkida ballettist siis esimesed mõtted ja tunded mis sellega seonduvad on romantika ja ilu. Samuti austus tantsijate ees või peaks neid hoopis sportlasteks nimetama, sest see millega nad laval hakkama saavad on lihtsalt ülim. Ma ei ole balletti asjatundja ja ei oska välja tuua mida tehti hästi/halvasti või õigesti/valesti. Ma tean vaid, et minu senised balleti külastused on mulle meeldinud, ma olen neist aru saanud ning nad on tekitanud minus sooja tunde ja tahtmise vaadata balletti veel ja selles osas ei erinenud ka Giselle. Ilus.

Winter Xdream 7

Paar nädalat tagasi pani arst mu 4 kuuks dieedile ning andis korralduse rohkem puhata ja sporti teha. Ma ei ole aga kindel, et ta spordi all just winter xdreamil osalemist silmas pidas ...

Pühapäeva hommik, kell näitab ajaks 6:25 ning akna taga näitab termomeeter 17 külmakraadi. On aeg pakkida seljakott ning võtta suund Kääriku poole - ees on ootamas 6 tunnine seiklus Lõuna-Eesti lumiste metsade ning mägede vahel.

Esialgse plaani järgi pidin ma võistlema koos Pirgitiga, aga kuna tal õnnestus käeluu pooleks kukkuda, siis sel korral oli minu kaaslaseks mu pisike "õde" Kadri. Kuna minu füüsilisest vormist ei maksa väga rääkida ning Kadri jaoks oli see esimene seda laadi võistlus, siis eesmärk oli matkata ja vahepeal veidi sörkida ning nautida loodust.

Start tuli kuidagi ootamatult ja nagu kombeks, siis tegelik teekond sai hoopis teistsugune kui stardis planeeritud (tagantjärgi oleme oma teevalikuga väga rahul). Et sooja saada, siis esimeste punktide juurde tõttasime jooksusammul mööda suusaradu ning kui rajalt pidi kõrvale astuma, et metsast punkt kätte saada tundus lumes sumpaminegi naljakas. 2 saamu kandis lume koorik, kolmanda aga vajusid sumaki läbi ja taas põlvini lumes ja käpuli maas - väsitav, aga naljakas.

Kolmas punkt, legendiga "Künka tipp" - lõuna-eestlaste jaoks võib-olla jah küngas, aga kui meie selle "künka" jalamile jõudsime, siis kõrgus meie ees üks valge sein. Sel ajal kui meie Kadriga sealt neljakäpukil üles vaikselt rühkisime, üritasid teised võistkonnad sealt seinast alla saada. Toö hetkel tundus veider, et miks nad alla tulles niimoodi kilkavad, kuid kui ise olime üles jõudnud ja oli aeg alla poole liikuda siis käis peast läbi vaid üks mõte.. oh sa püha müristus ... . Ainuke võimalus oli kasutada oma pehmemat kehaosa ning selle peal ennast alla libistada (seda liugu ilustavad ja tuletavad valusalt meelde mõningad sinikad sellel samusel pehmel osal).

Aega oli kulunud vaid pea 2h kui väsimus tunda hakkas andma. Lumes sumpamine ei olnud enam lõbus.. iga samm, mis jälle läbi lume kooriku sai vajutud võttis vanduma ja peast käis läbi mõte, et kaardil asuval alumisel olevaid punkte küll võtma ei lähe.

Lisaülesanne - sel korral takistusrada, kus tuli ronida üle järelkäru, ületada purre, läbida lumetunnel, köietakistus, tassida puupakke ning ronida üle majaseinte. Väsitav, aga tehtav :)

Jõudsime tagasi ülemiselt ringilt, finishisse vaid 150m aga otsustasime siiski võtta veel mõned lisapunktid ka alumiselt ringilt, vaprad nagu me oleme. Jalgade asemel olid all jäätunud pulgad, mis igasugust mõtet jooksmisest lihtsalt ignoreerisid. Jalad olid märjad nii lumest mis tossu sees sulas kui ka sellest, et mul õnnestus ühe jalaga läbi järvejää kukkuda (õnneks või kahjuks oli neid kaaskannatajaid veelgi). Aga tuju oli hea ja seltskond ka, seega sammusime rõõmsalt edasi ja nii kokku 5h ning 26min kuni saabus vabastav finishi joon.