Maraton

29.dets 2007 oli see päev mil ma läbisin oma esimese maratoni. Peaks mainima, et ei ole tark otsus minna maratoni jooksma kohe vahetult peale jõule ning ilma vastava ettvalmistuseta. Eeldasin, et saab raske olema, kuid mitte, et nii raske. Göteborgis 20 - 30km lõike sai ikka vahelduva eduga joostud, seega 42.195m näis olevat jõukohane ning mitte väga hirmuäratav. Aga kogu oma mõtlemistöö juures olin unustanud ühe pisiasja, ma ei olnud treeninud asfaltil. Ja see 'pisiasi' mängis oioi kui suurt rolli. Põlved hakkasid valu tegema alates 1ondast km'st ja igal kilomeetril lisandus mõni koht kehal mis endast valu tekitades märku andis. Seega mõne aja möödudes hakkas jooks vahelduma kõnniga ja tempo muutus üha aeglasemaks. Võhma veel oli aga lihtsalt jalad ei liikunud, nii valus oli.

Tänaseks on maratonist möödunud 2,5 nädalat aga tagajärjed ei ole veel kuskile kadunud, ikka veel ei saa joosta. Olen proovind, juba 4 korda, aga ei saa. Põlv sai korraliku koormuse tänu asfaltile ning siiamaani annab tunda, ja mitte natuke vaid palju. Kogenumad jooksjad kommenteerisid, et taastumine võib aega võtta kuni 3 kuud. Seega tundub, et pean jalgadele rahu andma. Ühest küljest on hea meel, et maratoni lõpuni jooksin, teisalt aga paneb endalt küsima, et kas see kõik oli seda väärt. Samas, mis tehtud see tehtud. Järgmine kord olen targem, tuleb jalgu rohkem kõva pinnasega harjutada kui osaleda pikal jooksuvõistlusel mille rada kulgeb mööda asfalti.