Jean Genet 'Toatüdrukud'
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Rakvere teater, mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema.
Eret ja Pirgs ja Co Rakvere teatris keset nädalat. Olles võtnud plaani Rakvere teatri etenduse, oli juba ette teada, et etendusega mitte rahule jäämise tõenäosus on väike, sealsete etenduste teemad on vaatajaid puudutavad, paeluvalt lavastatud ja suurepäraselt näitlejate poolt mängitud pea alati. Väärt teater, mida külastaks märksa tihemini, kui me üksteisele ainult lähemal asuksime. Pangem aga taas autotäis hea teatri huvilisi kokku ja planeerigem järgmine külastus. Enne aga muljed siia seekordsest külastusest.
Satiir on mulle alati meeldinud. Etendus pakkus seda hõrgul kujul. Igale Jukule saalis oli selge, et perenaine on loll ja pilgatav ja toatüdrukud on vaesed ja kannatajad. Ent nii lihtsana see etendus, jumal tänatud, mõeldud ei olnud, pilkenooled sähvisid perenaisele lisaks isegi rohkem just toatüdrukute suunal. Oo kui lollid, elukauged, teenimatult muredeta, kõrgid ja psüühiliselt ebastabiilsed pealekauba rikkad ja kõrgemal ühiskonna redelipulgal olijad on, oojäkk. Aga meie, vaesed ja õnnetud, oleme palju targemad ja kõlbelisemad ja paremad. Jah, nii targad, et ei suuda oma elus toatüdruku ametist edasi rühkida või siis vastupidi selles seisuses väärikalt oma elu ära elada. Nii kõlbelised, et peame pingelist võimuvõitlust üksteise taga luuramise ja teineteise vahele võtmise üritamisega. Ja nii targad, et mitte edukalt koonduda vaenlase vastu vaid kulutada aur käegakatsutavamale kuid ebavajalikule võitlusele. Jah, nii targad ja kõlbelised. Ehk mitte põrmugi paremad kui rikas loll perenaine. Kõik said oma pilkekoosa kätte. Ausaltöeldes oli see näitlik pilt taas, kuidas arutu emotsionaalsus ei anna kunagi olukorrale mitte kui midagi edasiviivat. Just see, et kõik oma (tobukese) taset tugeva emotsionaalsusega viljelesid, tegigi kogu etenduse üle vindi keeratuks. Mitte häirivas, õnneks stiilses tähenduses. Etendust poleks saanudki muud moodi lõpetada kui paueriga kahe lisavindi täiskeeru otsa tõmbamisega, pikaaegne jaburus ei lõpegi muud moodi kui plahvatades. Boom, mitte keegi ei saanud õnnelikuks. Aga etendus oli hea.
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Rakvere teater, mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema.
Eret ja Pirgs ja Co Rakvere teatris keset nädalat. Olles võtnud plaani Rakvere teatri etenduse, oli juba ette teada, et etendusega mitte rahule jäämise tõenäosus on väike, sealsete etenduste teemad on vaatajaid puudutavad, paeluvalt lavastatud ja suurepäraselt näitlejate poolt mängitud pea alati. Väärt teater, mida külastaks märksa tihemini, kui me üksteisele ainult lähemal asuksime. Pangem aga taas autotäis hea teatri huvilisi kokku ja planeerigem järgmine külastus. Enne aga muljed siia seekordsest külastusest.
Satiir on mulle alati meeldinud. Etendus pakkus seda hõrgul kujul. Igale Jukule saalis oli selge, et perenaine on loll ja pilgatav ja toatüdrukud on vaesed ja kannatajad. Ent nii lihtsana see etendus, jumal tänatud, mõeldud ei olnud, pilkenooled sähvisid perenaisele lisaks isegi rohkem just toatüdrukute suunal. Oo kui lollid, elukauged, teenimatult muredeta, kõrgid ja psüühiliselt ebastabiilsed pealekauba rikkad ja kõrgemal ühiskonna redelipulgal olijad on, oojäkk. Aga meie, vaesed ja õnnetud, oleme palju targemad ja kõlbelisemad ja paremad. Jah, nii targad, et ei suuda oma elus toatüdruku ametist edasi rühkida või siis vastupidi selles seisuses väärikalt oma elu ära elada. Nii kõlbelised, et peame pingelist võimuvõitlust üksteise taga luuramise ja teineteise vahele võtmise üritamisega. Ja nii targad, et mitte edukalt koonduda vaenlase vastu vaid kulutada aur käegakatsutavamale kuid ebavajalikule võitlusele. Jah, nii targad ja kõlbelised. Ehk mitte põrmugi paremad kui rikas loll perenaine. Kõik said oma pilkekoosa kätte. Ausaltöeldes oli see näitlik pilt taas, kuidas arutu emotsionaalsus ei anna kunagi olukorrale mitte kui midagi edasiviivat. Just see, et kõik oma (tobukese) taset tugeva emotsionaalsusega viljelesid, tegigi kogu etenduse üle vindi keeratuks. Mitte häirivas, õnneks stiilses tähenduses. Etendust poleks saanudki muud moodi lõpetada kui paueriga kahe lisavindi täiskeeru otsa tõmbamisega, pikaaegne jaburus ei lõpegi muud moodi kui plahvatades. Boom, mitte keegi ei saanud õnnelikuks. Aga etendus oli hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar