Teatrihooaeg alaku!

Õhtud on märkamatult pimedaks ja vihmaseks muutunud, mis tähendab seda, et teatrihooaeg on kätte jõudnud ning juba ongi esimene ports teatripileteid diivanilaual ootamas :)

Seega viimane aeg minu jaoks likvideerida võlg blogi ees, kust puudu 2 sissekannet kevadiste teatrikülastuste kohta.

Bjarni Haukur Thorsson "Isa"
Lavastaja: Andrus Vaarik
Monoteater

"Isa" on jätk "Ürgmehele", mis annab mõnusalt humoorika ülevaate alates lapse saamise mõtte hetkest kuni lapse kolme aastaseks kasvamiseni.

Etendusel, mida mina vaatasin, mängis peaosa Jan Uuspõld. Minu arvamus temast kui näitlejast oli enne "ürgmeest" pigem negatiivne kui neutraale või positiivne. Peale "ürgmeest" arvamus muutus ning peale "isa" muutus see veel paremaks :) Ma arvan, et kõik kes seda vaatamas on käinud, on rohkem kui rahul ning need, kes ei ole veel näinud.. MINGE VAATAMA :)

Walt Disney "High School Musical"
Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Nukuteater

Nagu ka nimi ütleb, on tegemist keskkooli lastega. Peategelasteks poiss ja tüdruk, kes kohtusid koolivahejal ning peale vaheaega kooli minnes avastab poiss, et neiu on tema koolis uus õpilane. Koos kandideerivad nad kooli muusikali peaosadesse, kuid see ei ole kõikidele meelt mööda ...

Tüüpiline hollywoody film, mis suunatus teismelistele. Erilist teatrielamust see täiskvasvanule küll ei paku, kuid siiski oli päris vahva paar tundi toredat muusikat kuulata ja seejärel kohvikus sõbrannaga juttu ajada :) Kel vaatamata jääb, siis millestki ilma küll ei jää.

London

Peagi saab tegelikult 2 kuud juba sellest kui ma Londonis käisin, aga mis siis :)

Enamus minu tuttavaid, kes on Londonis käinud, räägivad muudkui, et London on nii ilus, võimas ja oh kuidas tahaks sinna tagasi. Minu esmamulje londonist oli aga hoopis, et issand kui sünge ja rõhuv linn. Miks siis nii? Ma arvan, et see tuli kitsastest tänavatest ning massiivsetest hoonetest, kuid nagu juba mainisin, oli see pelgalt esmamulje ;) Pilt muutus palju palju paremaks kui oma jalutuskäiguga jõe äärde jõudsin ja üle sildade ühelt kaldalt teisele jalutasin.

Ilmaga vedas mul ka meeletult. Seega päevad möödusidki lihtsalt kohvitops käes mööda linna ringi uimerdades. Oi kuidas mulle see meeldib, lihtsalt sihitult ringi hulkuda ja vaadata kuhu jalad viivad. Viimane päev oli muuseumite külastuse päev, kuna L kes Londonis muidu oma paarkümmend korda käinud, ei olnud veel neid külastada jõudnud ja minu jalad ei olnud nõus rohkem linnas ringi kõmpima. Kuigi ma üldiselt muuseumeid ei armasta, siis Londonis olid need päris huvitavad :)

Sinna linna jõuan ma veel ja tõenäoliselt palju palju kordi :)

Eesti värvides elevant :)

Pelikan puhkas pargipingil jalga Väike muuseumifänn
Elevante oli kokku Londonis 250

Gröönimaa

Sel aastal ei olnud mulle vist ette nähtud teatud Gröönimaa "linnasid" külastada. Sõna, linn, on jutumärkides sellepärast, et Gröönimma suurim linn on tema pealinn populatsiooniga ca 15 000 elanikku :)

Gröönimaale mineku idee tekkis juba varakevadel, sest meie talvest jäi ju veel väheseks. Peale põhjalikku uurimustööd, et kuhu minna ja mida teha tabas mind aga ebameeldiv üllatus kui hakkasin lennukipileteid ostma. Nimelt lennukid hakkavad sinna lendama alates juulist (siis kui mina juba kuskil mujal maailma otsas plaanisin olla). Jah, mitme ümberistumise ning mitmekümnetuhande kroonise lennupiletiga oleks saanud, aga see ei sobinud minu üleüldise plaaniga. Mis siis ikka, uus uurimustöö ja uus sihtkoht valitud ja näe, sinna lendavad isegi lennukid siis kui vaja :) Hakkan siis pileteid ostma, aga ei saa.. MISMÕTTES?!? Mõned kõned Gröönimaale ja nuta või naera, aga vastav lennuliin on ära lõpetatud. No ei ole lihtsalt võimalik!! Lõpuks leidsin kolmanda marsruudi, kuhu ostsin lihtsalt piletid, ilma, et oleksin midagi sihtkohtade kohta uurinud.

Nii avastasimegi 2 päeva enne lendu, et Kulusuk, meie esimene sihtkoht Gröönimaal on ca 300 elanikuga saar.

Taevas on kergelt pilvine, kuid pilvedest kõrgemal paistavad juba valged mäetipud. Maandumiseni on jäänud veel 10 minutit. Pilvkate hakkab hõrenema ning allpool on paista juba jääpankadest tulvil lahesoppe. Silmad põlevad ärevusest nagu väikesel lapsel, midagi sellist ei ole lihtsalt enne näinud. Ja juba puudutavadki rattad maapinda. Oleme maandunud pisikel enam-vähem tasaseks lükatud platsil - see on lennuväli. Eemal paistab ka pisike putka - see on lennujaam.

Lennujaama on vastu tulnud meile Jesper, kes nagu hiljem teada saame, tegeleb saarel praktiliselt kõigega, mis on turistidega seotud - lennujaama transport, majutus hotellis, ekskursioonid jms. Hotell, mis on ühtlasi ka saare ainuke ning üüratult kallis, asub lennujaamast mõnesaja meetri kaugusel. Küla asub hotellist veidike eemal, kuhu me Jesperi juhatusel peagi koos teiste külalistega sammusime. Nüüd ma sain aru mida Eva mõtles kui ta eurovisiooni peol ütes, et on Kulusukis käinud ning peatudes seal vaid 4h nägi ta kõike, mida seal vaadata on. Tõesti, mõne tunnise väga väga aeglase jalutuskäigu ajal nägime kõike mida sel külakesel pakkuda on - surnuaed (muideks kõik hauad on nimedeta, et kõik kõigile (kunst)lilli viiks), küla pood (kus hinnad on meeletult kallid. Nt 1 banaan = 25 EEK), kirik (mille laes rippus laev), armsad majakesed (mis on kõik ookeani vaatega) ning kohalikud (kel oli pidu, kuna käes oli palgapäev).

Päike paists praktiliselt 24/7, seega magamisega oli veidi raskusi. Samas, hea oli jälle, see et kui kuskile omapäi hulkuma minna, siis ei pidanud kartma et pimeda kätte jääb :) Selle hulkumise tulemuseks olid aga päikesest õhetavad põsed ning punane nina, sest Gröönimaale minnes ei mõtle just sellele, et võiks päikese kreemi või bikiinid kaasa võtta ning nii me esimese hinge hinna eest kohapealsest külapoest soetama pidimegi.

Ma küll ei tea, miks Gröönimaad nimetatakse roheliseks maaks, sest vähemalt sellel saarekesel nähtud taimed võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ning teise käe sõrmedel võib kokku lugeda saarel elutsevad loomad, kelledest meil õnnestus näha poolaarrebast. Vastukaaluks nigelale taime-ja loomaliigi valikule on seal aga võimsad mäed ning ujuvad jääkamakad, milledel me Mariga rõõmsalt fotosessiooni tarbeks hüplemas käisime. Siin kohal tuleks vast mainida, et jääkamakatele ei ole mõistlik pikaks ajaks jääda, sest tõus ja mõõn on seal väga korralikud. Õhtuks triivib kogu laht jääst puhtaks ning hommikuks on uus jää jälle olemas. Eks me saime seda natuke omal nahal ka tunda, sest kui jääkamakateni saime kuivade jalgadega mööda kive keksides, siis selleks hetkeks kui mõtlesime et võiks tagasi kaldale minna, olid osad kivid juba kadunud vee alla ja nii ma läbi tenniste põhja jäämere kargust tunda sain :)

Nagu juba mainitud on palgapäev kohalike jaoks pidupäev. Seega palgapäeva järgsel päeval toimuma pidanud rahvusliku tantsu etendus jäi ära, kuna isik, kes seda esitama pidi oli mingil põhjusel kõrval saarel haiglas ning tema vend, kes teda asendama pidi oli kadnud - magas mõne kaljunuki all pohmakat välja. Õnneks mees, kes kajakishowd tegema pidi oli kaine (vähemalt suhteliselt adekvaatne) ja oma hülgenahast valmistatud kajakki ta ka meile näitas ja demonstreeris, kuidas vanasti hülgeid küttimas käidi. Tegelikult oli maru lahe, kogu selline rahulik külaelu tekitas ka enesesse rahu. Kuskile ei olnud kiiret. Ja huskyd, oiii, neid olekski võinud sinna vaatama jääda.

Need paar päeva mis me Kuluskis veetsime oli piisav aeg. Ei saaks väita, et liiga palju, aga ega kauem ka midagi teha ei oleks olnud. Aeg asjad pakkida ning järgmine sihtkoht Ittoqqoortormiit. Vahepeal Jesperiga juttu ajades saime teada, et lennujaamast vastavasse külakesse jõudmiseks on ainult üks moodus - helikopter. Loomulikult ei teanud me sellest midagi, sest kodutöö oli tegemata, kuid Jesperi abiga saime vahetult enne oma äralendu helikopteri piletid siiski ostetud.

Kuna lennuki väljumiseni oli aega, siis käisime tegime check-in'i ära ning jalutasime hotelli tagasi, sest lennujaamas ei olnud midagi teha, kuid hotelli fuajees olid lauamängud. Nii me eesti keelset scrabble-it vene keelsete tähtedega mängisimegi. Veits keeruline oli, aga hakkama saime ja aeg lendas. Nii hakkasimegi lennujaama poole tagasi jalutama kui vaatasime, et lennujaama auto hullu kimaga meie poole sõitis ja siis ähmi täis neiu teatas, et kiirelt kiirelt autosse, et lennuk on valmis ja kõik juba lennukis, meie ainult puudu. No jah, milleks seda lennuplaani ikka vaja :D Nii meid siis toimetati lennuväljale ja otse lennukisse - ei mingit turva-ega passikontrolli?!?! Ei mingit piletikontrolli ja istekoha numbrid on ka ülehinnatud. Igastahes sõit Ittoqqortormiiti alaku! :)

Poolel teel tuleb aga teade kaptenilt, et meie sihtkohas on jäine udu ning lennuk ei saa maanduda ja seetõttu võtame suuna Reykjavikki. AH?MISMÕTTES?EI OLE VÕIMALIK.... Njah, siiski on. Ca 1h möödudes maanudme taas Islandil, lootuses, et hommikul saame taas Gröönimaa poole teele asuda. Hommikul kahjuks siiski kurvad uudised ning kurbadeks need ka jäid - Gröönimaale tagasi me selle reisi ajal ei saanudki. Aga tagasi ma sinna veel lähen, sest jääfjordid, huskyde karjad ning jääkarud jäid veel nägemata!

Meie hotell

Polaarrebane meie akna all

Gröönimaa Husky

Fotosessioon jääpangal vol1

Fotosessioon jääpangal vol2

Kulusk

Gröönimaa asukas - polaarrebane :)

Gröönimaa rohelus :)

Island ..

... jää ja tule maa ...

Lennujaamast Reykjaviki poole sõites auto aknast välja vaadates ei näe muud kui vaid kaugustesse ulatuvat mitte-midagi-ütlevat-värvi lagendikke või noh, tegelikult on need siiski laavaväljad. Selles piirkonnas ei ole isegi ühtegi tõsist mäge. Ongi lihtsalt tühjus. Heal juhul on mõni lammas kuskile ära eksinud ja üritab tee äärest mõnda rohuliblet leida.

Tegelikult on islandi loodus imeline ning sama vahelduv kui ilm Islandil. Ilma kohta on islandlastel ütlus, et kui ilm ei meeldi, siis oota 5 min ja vaata mis siis juhtuma hakkab. Tõsi ta on, kui ühel hetkel tahab tuul sind pikali puhuda ja on tahtmine kasukas välja otsida, siis mõni hetk hiljem avastad juba ennast maika väel päikese käes ringi jooksmas. Nagu öeldud, on loodusega sama moodi. Islandil võib näha kõike - mäed, imelised fjordid, kosed pea iga nurga peal, maa sees keev muda, geisrid, vulkaanid, liustikud ... Võib tõesti öelda, et Island on jää ja tule maa. Minul kui loodusreiside armastajale lihtsalt fantastiline paik, mida kahjuks mina sõnadega ei ole võimeline kirjeldama.

Islandlased ise on vahvad. Vähemalt kõik need, kellega minul oli au kokku puutuda. Kohe meie saabumisõhtul oli Isandil suur pidu - ei, siiski mitte meie saabumise pärast vaid selleks, et oli eurovisiooni finaal. Erinevalt eestlastest on eurovisioon islandlaste seas väga populaarne ning seda vaadatakse koos sõpradega. Peale eurovisiooni minnakse aga üheskoos kesklinna peole. Peo kultuur on neil ka veidi teistsugune. Esiteks minnakse linna alles öösel 12 ja 2 vahel. Teiseks, kunagi ei piirduta ühe klubi/pubiga vaid alustatakse kuskilt pubist, siis liigutakse teise, siis hakatakse klubi vaatama. Klubide vahet käiakse ka niikaua kuni leitakse see sobiv või nö selle õhtu populaarseim. Meie piirdusime ühe õhtu jooksul 1 pubi ja 3 klubiga, kuid seda põhjusel et läksime koju juba varakult, kuskil 3-4 vahel hommikul. Islandlased ise pidutsevad ikka hommikutundideni.

Maitsemeelega on islandlastel midagi viltu läinud :D Hapendatud oina munad, mädandatud pardi munad, haikala, vaalaliha.... ökkk. Paari rahvuslikku maiuspala nõustusin siiski proovima - suitsutatud vaalaliha ning kohalik lammas. Vaalaliha peale esimest ampsu rohkem ei tahtnud ning lammast ka teist korda ei telliks, kuid tühja kõhuga oli lammas päris söödav. Ülejäänud rahvuslikud eined jäävad järgmist korda ootama, ega kõike tohi ka esimsel korral ära proovida :)

Islandi reisiga lisanus päris palju asju, mida ma esimest korda tegin:
* Esimest korda Islandil;
* Esimest korda süüa vaalaliha;
* Esimest korda nägin vabas looduses vaala ning delfiine (ja lunne!);
* Esimest korda käisin liustikul;
* Esimest korda käisin kelgukoertega sõitmas;
* Esimest korda nägin pärislooduses geisrit;
* Esimest korda käisin ujumas geotermilises kuumaveeallikas;
* Esimest korda ööbisin kirikus (mis tõsi küll oli muudetud hostelliks :));* Esimest korda käisin ratsutamas;
... kindlasti veel midagi aga ega kõik ka meelde tule :)

Eurovisiooni afterparty kesklinnas

Charlie's angels
Nii palju taksitusi on ju ees...
Geiser
Handmade kosk
Gulfoss
Tuhk
Meie kirik-hostel
Vulkaani kraatri serval
Laavakoopas
Huskydega liustikul
Esimest korda hobuse seljas

Kopenhaagen

Göteborgist jätkus minu tee Kopenhaagenisse Marile külla, et sealt juba üheskoos Islandi ning Gröönimaa poole sõita. Ma ei tea miks, kuid Kopenhaagen meenutab mulle kuidagi Göteborgi ning seal ringi jalutdes on tunne, et oleks oma kodulinnas – hea ja kodune. Kuna Kopenhaagenisse jõudsime nädala keskel, siis sel ajal kui Mari töö oli, tegime meie Meelikuga linnale ringe peale. Avastasime ka kiriku, mille torni sai ronida (algul seest, kuid pärast juba väljast). Mina kui teada tunda foobik kardan ka loomulikult kõrgust kuid värisevate jalgadega suutsin siiski torni ronida ning uksest isegi 5 sammu eemale astuda. Katuse äärt mööda kulgev keerdtrepp jäi sel korral aga minu jaoks vallutamata, see oli juba minu jaoks liig mis liig.

Selle kiriu tornis käisime :)

Göteborg and GöteborgsVarvet

Traditsiooni kohaselt veedan ma mai teises pooles umbes ühe nädala Göteborgis ja seda põhjusel, et just sel ajal toimub GöteborgsVarvet ehk Göteborgi poolmaraton. Sel aastal osalesin ma sellel jooksul juba neljandat korda ning võrreles aegu on toimunud iga aastaga areng, paraku küll taandareng. Sel aastal muidugi üllatas Göteborg eriti kuuma ilmaga, mis tähendas minu jaoks automaatselt seda, et kiiret aega ma ei hakka üldse üritamagi ning nähes raja ääres kuumusest kokku kukkunuid jooksjaid, olin ma endaga rahul, et ei hakanud rabelema ning seda võistlust pigem kui ühte pikka jooksutreeningut võtsin :)

Kuna sel korral oli meiega kaasas ka isikuid, kes viibisid Göteborgis esimest korda, siis sai nendega koos Göteborgi vaatamisväärsusi taasavastamas käidud. Liseberg, Götaplatsen, BotanikGarden, Slotskogen jne.

Praht, Linn ja Surm

Rainer Werner Fassbinder "Praht, Linn ja Surm"
Lavastaja: Veiki Õunpuu
No99

Lugu ühiskonna madalama klassi elust ning nende unistustest. Esindatud on kõik erinevad rollid, millest nö keskmine inimene eemale hoiab - prostituudid, sutenöörid, omasooihardajad jne.

Etendus mis tekitas tugeva emotsiooni. Sel korral aga negatiivse. Ootasin midagi teistsugust, kuna esmakordselt ei olnud lavastajateks ei Semper ega Ojasoo, kuid ikkagi kumas läbi no99 stiil ja seda mitte heas mõttes. Mul on hea meel, et selle etenduse ära nägin, kuid samas ma arvan, et kui etendus oleks olnud kahes vaatuses, siis teise vaatuse ajaks ei oleks ma sinna jäänud. Ning etenduse lõpus läks mul süda sõna otseses mõttes pahaks. Ma ei saa aru miks seda sea veristamist sinna vaja oli ning sellises ajalises mahus...

Oscar ja Roosamamma: Kirjad jumalale

E.-E. Schmitt "Oscar ja Roosamamma: Kirjad jumalale"
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Rakvere Teater

Oscar on 10 aastane poiss, kes on juba mõnda aega pidanud elama lastehaiglas ning ebaõnnestunud operatsiooni tõttu on tal elada veel loetud arv päevi... Haiglas talle meeldib, sest seal on tema sõbrad ning Roosamamma - ainuke täiskavanu kes teda ei haletse, ega karda rääkida asjadest nii nagu need on.

See on etendus, millest saan rääkida ainult ülivõrdes, sest see oli lihtsalt suurepärane kui nii üldse öelda saab arvestades selle etenudse sisu. Kui tutvustust lugeda, siis arvasin, et tegu saab olema sünge, tõsise ja kurva etteastega, kuid nii see ei olnud. Jah, teema oli tõsine ja kurb, kuid siiski leidus ka huumorit - huumorit haigete laste kulul (jah, see võib kõlada tabuna, kuid see ei ole), ilma et see teema naljaks oleks pööratud. Mida tahetakse öelda on see, et ka haige laps on lihtsalt laps - käituge temaga nagu lapsega :)

Olgem ausad, tihtipeale nähakse haigust mitte inimest ning seetõttu ei osata enam käituda. Ma arvan, et ega ma isegi ei oskaks käituda, st jääda iseendaks. Mõtlemisainet andis kõvasti.

Kes veel näinud ei ole, siis soovitan vaatama minna. Midagi totaalselt erinevat tavalistest meeste-naiste vahelistest suhetest, komöödiatest või siis vene klassikast.

Ingel, ingel, vii mind taeva...

Andrus Kivirähk "Ingel, ingel, vii mind taeva..."
Lavastaja: Aare Toikka
VAT Teater

Riigivastase tegevuse eest mõisteakse noor neiu (Maria) vangi. Vangis on aga tore valvur (Peeter), kes neiut lohutada püüab ning kellele ta oma sõprust pakub. Aja möödudes aga valvur armub neiusse, tunded on aga siiski ühepoolsed. Neiu on külm ja hoolimatu, mõeldes vaid sellele kuidas kätte maksta kui kord vanglast pääseb ning selle eesmärgi nimel keelitab ka mees, et too tal põgeneda aitaks.

"Milleks parandada maailma, kui inimesed selles maailmas on endiselt katki?"

Olenemata sellest, et ajalugu ei kuulu minu lemmik teemade hulka, jättis antud etendus mulle sügava mulje, võimaldades paariks tunniks heita pilgu kommunisti mõttemaailma. Dialoogid Maria ning Peetri vahel; suhte erinevad faasid; rollide erinevad karakterid... Minu arvates tegu vägagi hea etenusega, mida tasub vaadata.

Meie, mehed

Neil Simon "Meie, mehed"
Lavastaja: Toomas Suuman
Rakvere Teater

On üks mees, kes jõi palju, oli lohakas ja räpane, ei pidanud oma lubatustest kinni ning olenemata sellest, et teenis palju, suutis ta kõik ära raisata. Ja on teine mees, kes ei joonud tilkagi, koristas kõike ja kõigi järelt, pidas oma lubadusi ning teenis hästi ja kulutada ei lubanud. Mõlemad mehed armastasid oma naisi, kuid sellest hoolimata jätsid naised nad maha. Mis aga saab nüüd, kui need kaks täiesti vastandlikku meest otsustavad kokku kolida...

Tore oli näha, et alati ei olegi naised süüdi :) Ka väga head sõbrad, kes otsustavad sama katuse alla kolida ei suuda seal siiski kaua koos elada, sest pisikesed häirivad asjaolud muutuvad ühel hetkel täiesti väljakannatamtuteks. Ja oh üllatust, ei olegi põhjust öelda "Kuradi naised... ". Jätkuvalt on Rakvere Teater hea, kuigi pean tunnistama, et antud etenuds jäi mõnevõrra kahele viimati vaadatud Rakvere Teatri etendusele alla.

Vahepeatus

Uku Uusberg "Vahepeatus"
Lavastaja: Uku Uusberg
MTÜ R.A.A.M

Ühel pööningul elavad koos kolm meest - kolm "mõttega meest". Need mehed on eraldunud välismaailmast ning keskendunud oma elu mõttele, mis igal mehel on erinev ning mistõttu nad ei võistle ega konkureeri üksteisega. Päevast päeva tegelevad mehed oma elumõtetega, olgu selleks siis oma mineviku valgendamine, liistudest laastude vorpimine või alfabeeti söömine. Ühel päeval aga koputab nende uksele neiu - neiu, kes tuli vaid küsima klaasikest vett ...

Argo Aadli on hämmastav. See, kuidas ta suutis väga emotsioonide rohke monoloogi maha pidada nii, et kõik täpitähed olid ilma täppideta oli lihtsalt super. Ei pisematki apsakat ega mõttepausi, kõik oli nii usutav. Esmakordselt nägin laval ka Sandra Ükskülat, kes mängis "normaalse" neiu rolli... ja mängis seda väga hästi. Peab mainima, et kõik osatäitjad esitasid oma rolle suurepäraselt ja etendus oli nauditav. Mul on hea meel, et õnnestus seda etendust näha :)

Elu ja kuidas sellega toime tulla

"Elu ja kuidas sellega toime tulla"
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Rakvere Teater

Hetkel, mil naine ja mees suudaksid üksteist armastada, lõppeks otsa kõik maailma hädad... aga mehed ei mõista naisi ja naised ei mõista mehi.. elu on selline.

" Selleks, et naised ei vinguks ega viriseks, peab mees naist hellitama, austama, kiitma, ülistama, ignoreerima rasvavolte, naist silitama, aitama, nunnutama jne jne jne...
Selleks, et mehed oleks rahul, peab naine ... olema alasti ... "

Rakvere teater on hea, väga hea. Mulle meeldib, et nad on spontaansed... meeldib, et nad suutsid etendusse sisse põimides anda edasi info, et Kiku võitis just hõbemedali. Naerda sai, või õigemini väga palju sai naerda. Laulda oskavad nad ka ja kusjuures väga hästi ning lisaks kõigele olid valitud väga head lood. Tore õhtu oli. Sügav kummardus näitlejatele!

Uinuv kaunitar

Pjotr Tšaikovski "Uinuv kaunitar"
Koreograaf-lavastaja: Pär Isberg
Teater Vanemuine

Nagu tutvustus ütleb, on tegemist muinasjutuga täiskasvanutele. Tegemist ei olnud ainult balletiga vaid ka osaliselt näitemänguga ning seetõttu erines kahest eelmisest balleti etendusest mida külastanud olen. Esimene vaatus oligi pigem näitemäng, tantsu osa oli väiksem ning seetõttu ei olnud nii paeluv kui teine vaatus, kus imetlus tantsu ja tantsijate suhtes kõik muu unustama pani. Väga armas viis veeta sõbrapäeva õhtut :)

Kirsiaed

Anton Tšehhov "Kirsiaed"
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Draamateater

Peale perekondlikku tragöödiat kolib mõisa ja tohutu suure kirsiaia omanik Pariisi. Olukord kodus läheb aga majanduslikult väga keerukaks - võlad panga ees, maksmata intressid jne ning mõisaproua otsustab peale kuueaastast äraolekut taas koju oma tütarde, venna ja teiste kodakondsete juurde naasda. Mõis koos kirsiaiaga läheb oksjonile. Seda oleks võimalik ära hoida, kuid kiindumus mälestustesse ei lase seda juhtuda.

Klassikaline vene näidend - pikk sissejuhatus ning enamus esimesest vaatusest kulub selleks, et aru saada kes on kes ning mis toimub. Teine vaatus oli juba märksa hoogsam ja nauditavam. Ei saaks öelda, et tegemist on halva etendusega, kuid minu arvates ei olnud ka midagi väga head... aga see on kõigest minu arvamus :)

Mina, naine

Kati Murutar "Mina, naine"
Lavastaja: Toomas Suuman
Rakvere Teater

"Kõik mehed on sead, kõik naised on naised. Õieti sellepärast ongi kõik mehed sead, et naised on vaid naised.... "

Lugu, mis räägib naistest. Ja kui räägitakse naistest, siis ei saa mööda vaadata ka meestest, lastest, suhetest .... Lugu, mis ühel hetkel paneb sind ennast unustavalt naerma ning järgmisel hetkel leiad end juba sügavalt elu üle mõtisklemas. Lugu, kus on igal naisel vähemal või rohkemal määral äratundmisrõõmu :)

Ma ei teagi, mis minus rohkem vaimustust tekitas, kas see lugu või siis Ülle Lichtfeldt kui isiksus. Antud hetkel olen võimeline temast ainult ülivõrdes rääkima. Meeletult andekas, meeletult sümpaatne, meeletult mõnusa maheda lauluhäälega ning tule jumal appi kui ilus ... Super etendus!

Kas sulle meeldib porno?

Klas Abrahamsson "Kas sulle meeldib porno?"
Lavastaja: Margo Teder
Vat Teater

On neiu ja on noormees, kes satuvad juhuslikult kokku, sest mõlemad on kutsutud rolliproovi näidendissee, mida ei ole veel isegi kirjutatud. On vaid projekt, idee näidendist - näidendist, mis peaks rääkima pornost. Tekib arutelu, mis see porno siiski on, on see hea või on see halb, milline üldse on hea porno...?

Etendus on lihtne - räägib asjadest nii nagu need on ning seda nii poiste/meeste kui ka tüdrukute/naiste vaatenurgast vaadatuna ja kõike seda läbi paraja huumoriprisma. Tegemist on siiski etendusega, mis siiski pigem suunatud nii põhikooli lõpuklassi vanustele, kuid võivad ka vanemad, tuletamaks meelde natuke varasemat aega...

Balletiõhtu

Novembris tõi Rahvusooper Estonia lavalaudadele "Balletiõhtu", kus esitleti kolme lühiballeti:

N. Christe "Enne öö saabumist" B. Martinu muusikale
T. Härmi "Pelléas ja Mélisande" A. Schönbergi muusikale
U. Scholzi "Teine sümfoonia" R. Schumanni muusikale

Balleti avastasin ma enda jaoks alles detsembris kui "Luikede järve" vaatamas käisin ja tõdesin, et see on midagi väga ilusat. Seetõttu tundsin, et ka "Balletiõhtu" võiks olla midagi minu jaoks ja ma ei eksinud.

Pirgs, kes viimasel ajal peale töö enam midagi ei tee oli vaja ka kuidagi töö mõtetest eemale saada. Kuna iga tõeline nohik on lugenud Linda Goodmani tähemärkide tõeraamatut, ning seeläbi teab, et lõvitüdruku võlumiseks on vaja ta esiritta balletti vaatama viia, kus ta ennast ilma suurema raskuseta sellest muinasjutust lummata laseb ning kõik muremõtted peast viskab. Paraku esiritta pileteid ei saand, aga tuleb välja, et ballett suutis lõvitüdruku ära võluda ka veidike tagapool istudes. Kaunis!

Ma armastasin sakslast

A.H.Tammsaare/E.Nüganen "Ma armastasin sakslast"
Lavastaja: E.Nüganen
Tallinna Linnateater

Ma armastasin saklast on eesti noormehe ning balti-saksa neiu armulugu, mida mõjutavad tugevalt mitmed ühiskonna probleemid ning erinev sotsiaalne staatus, mistõttu antud armastusele paraku õnnelikku lõppu ei ole määratud.

.. kui muld hakkab juhtima armastust, siis ei saagi sellest midagi head välja tulla, sest muld muudab kõik mullaks...

Mulle meeldis Nüganeni lavastus - meeldis, et loost oli välja jäetud kõik nö kõrvaline ja meeldis, et ei olnud etendust mõttetult pikaks venitatud. Keskenduti vaid olulisele - kahe peategelase, Oskari ning Erica, vahelistesse suhetesse, nende armastusle ning toodi välja, kuidas parun asjde käiku mõjutas. Ursula Ratasepp ning Tõnn Lamp suutsid oma karakteritega täita lava armastusega, nii et lavakujunduses ei olnud muud vaja kui vaid kolme väsinud tooli. Ei oska muud öelda, kui ILUS!

WinterXdream

Pühapäeva hommik. Kell on 7:30. Termomeeter akna taga näitab -28,6. Iga normaalne inimene esiteks magaks pühapäeva hommikul sellisel kellaajal ning teiseks ei mõtleks keegi sellise külmaga ilma mõjuva põhjuseta oma nina toast välja pista.

Jah, aga nii käituks normaalsed inimesed ehk siis kategooria, kuhu mina vist väga hästi ei klassifitseeru. Mina ja veel terve kamp hullumeelseid tõmbasid selga natuke soojemad suusa/jooksuriided ning võttsid suuna Jõulumäe poole. Seda kõike selleks, et 7h mööda metsi sammuda, sõita või suusatada ehk siis käes oli järjerkodne WinterXdream.

Stardis oli külm, kuid õnneks külmatunne kadus kiirelt peale seda kui esimese punkti poole sai jooksma hakatud. Algus sujus ilusti, suuremad teed olid lahti ning tingimused jooksmiseks vägagi head. Kui juba joogipunkt kätte jõudis ning sooja spordijooki pakuti, muutus elu lausa lilleks. Mnjah, kahjuks seda ei jätkunud kauaks, sest ilusad joostavad teed muutusid radadeks lumes, milldel sumpamine oli vägagi väsitav. Kaarti vaadates tekkis lootus, et ehk läheb paremaks, kuid reaalsus näitas vastupidist. Kõige lõunapoolseimast punktist kuni peaaegu keskuseni välja kujutas ennast totaalset lumes sumpamist. Oi, see oli ropp. Ühel hetkel lihtsalt rauges jõud (pigem küll vist vaimne) ning viskasin ennast lumme selili. No lihtsalt ei jõudnud, sest lõppu ei paistnud ega paistnud. See lumes lesimine jäi aga väga lühikeseks, sest väljas valitsev pakane ei näind seda heaks kiitvat ehk siis ajasin ennast püsti ja sammusin tuimalt edasi. Oi seda rõõmu, kui paistis tee, normaalne tee, kus sai joosta :) Jõud oli tagasi, samm kergem ja Meeliku toetav käsi seljal - elu oli jälle ilus ning nii me lisaülesande poole liikusime.

Lisaülesandeks oli sel aastal curling ehk kodumaa keeli jääkeegel. Ülesanne seisnes selles, et 3 katsega tuli keegel saada rohelise ringi keskele. Meil see ei õnnestunud ning karistuseks pidime jooksma trahviringi. Peale lisaülesannet ei olnud enam palju jäänud, vaid mõned põhjapoolsed punktid ning läbi see võistlus oligi. Kui esialgne plaan oli läbida rada 5 tunniga, siis tegelik tulemus oli 6h (selle tunnikese võib vist kirjutada rabas sumpamise rõõmudele).