Patkuli Challenge

Äripäeva maratonitiimil tekkis geniaalne idee käivitada igakuiste ürituste sari ning möödunud laupäeval (28.02) toimuski esimene, milleks oli Patkuli Challenge.

Joosti 1,43km ringi - Patkuli treppidest üles, mööda müüri Toompea lossi poole, siis veel treppidest üles, ümber lossi ja siis müüri alt alguspunkti tagasi. Ah jaa, peaks mainima, et seda rada joosti 2h järjest :)

Kui ma esialgu arvasin, et nii esimese kolmandiku ajast ma jooksen, teise kolmandki kõnnin ja viimase kolmandiku rooman, siis tegelikkuses läks palju paremini. Roomamiseni ma ei jõudnudki ja kõndides tegin ka vaid mõne üksiku sammu. 2h'ga suutsin läbida 12 ringi, mis tähendas siis seda, et võitjalt sain 3 ringiga pähe, aga see ei morjenda mind karvavõrdki. Väsitav oli, aga pärast ei olnud enesetunne pooltki nii hull kui ma arvasin olevat. Järgnes 1,5h bussisõit Rakverre ning sealt väike sörkjooks koju. Njah, esimesed sammud ei olnud just lihtsamate killast, aga edasi oli päris ok, nagu ei olekski 2h trepijooksu seljataga olnud.

Korraldajatele suur suur aitähh ja kaasvõistlejad olid ka super tublid ja muhedad isikud :)

Teiste osalejate muljeid:
Korraldaja kokkuvõte
Telleri kokkuvõte
Martti muljed

Sportlik v-v-v...

Noh, vorm Eretil, viha minul. Üks parem kui teine. Iga päev õpib midagi uut – eile ntx suusatamist ja sportlikku viha, mida ma pole varem enda puhul nagu väga täheldanud, pigem siuke allaandja tüüp ikka olnud. Aga assamait kus eilne sport värskendas enesetunnet ja sportliku viha varusid ja mida kõike :)

Millegipärast pole üldse suusatanud elus, lapsena ainult natukene proovitud. Üldse usku ei olnud, et mu jalakesed-käekesed aru saavad, mis suusatamine on, et reaalselt edasi liigun. Sest venna rulluisutamisega on testitud ja nooo mitte ei ole kirka kriidina end tundnud. Eret lubas õpetada.

Alguses oli iga väike langus hirmus ja iga väike käänak vaenlane. Mureliku küsimuse peale, kas seal ees tuleb pöörata, vastas Eret, ei tule, tee ise keerab. Nojah, khmm, minek siis. Hiljem, asssaamait! kus alles tulid tõelised langused. Müts tahtis peast lennata. Poolaasta adrenaliini norm on käes.

Vahepeal tõmbas Eret mu raja kõrvale ja manitses tõsise treeneri näoga: "sa ei tule sirgelt seistes mäest alla!!" või et "suusaninad ei tohi üle üksteise minna :D!!!" jne. Ma olin nii püüdlik õpilane J ja väga keskendunud, mida Eret muidugi ei saanud oma kasuks keeramata jätta!! Õudne kui ladnalt üks tibi suudab udu kokku rääkida ja õudne kui ladnalt teine tibi seda udu lihtsalt usub. Mina nimelt vaatasin, et 19 km silt läheb vasakule ja Eret paremale.. ja vaatan kuidas Eret hästi loomuliku näeoga ütleb, et „siin on mingi segadus siltidega, siia tuleb minna“. Saite juba aru eks, et Eret viis meid 24 km rajale..

Eret, awww, käinud suusatrennis ja olles nii maru tugev üldfüüsiliselt tuiskas mu ees muidugi mägedest üles ja ootas mäe otsas järele. Mina püüdlikult püüdsin suusatada ja ta sabast kinni hoida. Vist tõesti esimest korda üldse sõitsin uisku, 24 kilti, nananaa. Ahh, super üldfüüsiline trenn, lõpus oli küll oooohhh, süsi-trenn. Nüüd aga on nii et.. tahaks jälle minna!! Ma neile mägedele näitan! :)

Kui mind ei oleks olnud, oleks Eret paaalju varem finishis olnud, aga ta truult ootas ja õpetas mind ikka, seda enam, et lõpus oli kõikidest nendest tõusudest, millest üles sõitmisest minu puhul just eriti juttu pole, jalad nii pehmed ja värisevad, et siis veel aeglasemini finishi poole tsillisime ja kulgesime.

Nüüd rehkendasime kokku, et Eret on sel aastal juba nii palju raha suuskade laenutuse peale kulutanud, et pool suuskade raha oleks koos. Minust saab ka kindlasti suusatamas käija, niiet oleks nagu mõtekas suusad osta küll. Natuke olen uurinud müüjameeste käest ka, milliseid suuski osta, mis nüansid hinda tõstavad ja mis oleks mõttekas. Täitsa targaks võib saada, kui ainult müüjamehed ei küsiks su kaalu ja siis pead ei vangutaks ja pomiseks „ai ai ai, ei mängi välja“ :S Ma neile näitan :p

Nike Winter Xdream 5

Pühapäeva hommik, kell on 5:45. Normaalsed inimesed magavad, aga mina ajan ennast voodist püsti ning sean valmis 7 tunniseks lumes müdistamiseks ida-virumaa metsades. Mõni minut peale kella kuut oligi Marko ukse ees ja teekond Pannjärve suunas võiski alata. Teepeal tegime mõnigad kiired vahepeatused, et korjata peale ülejäänud tiimi liikmed ja haarata Statoilist hommikukohv.

9 paiku jõuamegi Pannjärvele. Kui Tallinnas näitas külmakraade 14 ja Marko lohutas, et päeva peale läheb soojemaks, siis tegelikkus näitas aga seda, et stardihetkel oli miinuskraade 18. Külm oli, tegelt ka!!!

Sel korral oli stardis kaks Net Group-i tiimi: Net Group 1 (mina, Marko ja Tarmo) ning Net Group 2 (Kristjan, Alex ja Toomas). Seega loomulikult oli minu esimene eesmärk, et vähemalt NG 2'le võiks ära teha (oma esitiimi tiitlit vaja ju kuidagi õigustada).

Kell sai 9:59, mis tähendas seda, et võis võtta kaardi ning hakata rada planeerima, et kui 1 min pärast stardipauk kõlab, oleks teada, kuhu poole punuma tuleb pista. Kuigi mina tahtsin alustada ülemisest väiksest ringist, siis mehed arvasid teisiti. Kuna plaan oli ära võtta kõik punktid, siis otseselt vahet polnud ning ei hakand vastu vaidlema ja stardipaugu kõlades sedasime sammud punkti 43 poole.

Teise punkti juures õnnestus mul jääst läbi vajuda ja üks jalg korralikult märjaks teha. Korraks käis jube külm läbi, aga see oli kiirelt mööduv nähtus :) Edasi läks jälle kõik ilusti. Vahepeal kohtusime ka NG 2-ga, mis andis motivatsiooni kiirust lisada ja neist mööda joosta :D Lumes jooks aga väsitas (jalad käisid risti-rästi) ning järvedel ei olnud ka lumekoorik piisavalt tugev, mis tähendas seda, et igal sammul vajus läbi kooriku. Vaikselt tekkis väsimus ja samm muutus lühemaks, aga ikka edasi... Üle järvede, kraavide, langenud puude ja muude teelolevate takistuste..

Umbes siis, kui pool aega oli rajal oldud, hakkas endast märku andma mu Rogaini MM'l vigastatud põlv :( Mida aeg edasi, seda rohkem ta endast märku andis ning siis mõtles mu kallis puusaliiges, et ta võiks ka valu tekitama hakata. Nagu noor pensionär, kõik kohad on haiged :D Igastahes, sealt alates meie tempo langes. Mehed tegid ees tempot ja ma kakerdasin neile järgi. Siis saime aru, et sellise tempoga kõiki punkte ei jõua võtta ning tegime oma raja plaani ümber ja võtsime suuna lisaülesande poole.

Teekond edenes vaevaliselt ning kui jalad risti-rästi all vänderdasid, võttis korralikult ropendama. Aga edasi me liikusime ja lisaülesande juurde jõudsime. Lisaülesanne nägi sel korral ette teatevõistlust: 1 meeskonna liige lasi snowtube-ga mäest alla ja siis jooksis koos sellega üles tagasi ning siis tegi teine liige sama ja siis kolmas. See oli fun :) Kui see tehtud, otsustasid mehed, et aitab küll, et kaua sa ühe haige naisega ikka metsas oled, et oleks aeg finishisse minna ja mu piinad lõpetada. Oi, siis läks vaidluseks. Valus küll, aga ego on suurem... ma ei saanud ju lubada seda, et läheme finishisse kui kontrollajani on enam kui tund aega. Mehed ajasid küll sõrgu vastu, aga mida sa ühe naisega ikka vaidled ehk siis lõpuks tegime ikkagi nii nagu mina tahtsin :) Pooleldi longates ja valu trotsides, aga edasi ja uusi plaane tehes ja veenmas tiimikaaslasi, et jõuame veel edasi minna ja punkte võtta. Tuleb välja, et ma olen veenmises osav (või siis mehed leidsid, et muga on mõttetu vaielda). Mis iganes see põhjus ka ei olnud, oli meie lõpuponnistus päris hea :) Viimasesse punkti suundudes nägime ees tuttavaid kujusid - Net Group 2 oli ka sama punkti poole teel. Ja taaskord sai sellest meeletult energiat ja motivatsiooni .. neist oli ju vaja mööda joosta... ning lõpuks, peale 6h ja 40min rajal saabusime finishisse ja 1min hiljem lõpetas ka Net Group 2.

Üheskoos suundusime sööma ja seejärel Tarmo juurde, kus ootas meid ees kuum saun ja külmad joogid. Ei, vahva oli (missest, et rajal vahepeal jonn tahtis tulla).

Tulemused:
Net Group 1:
Koht: Üldarvestuses 61/166 (Sega võistkondadest 20/61)
Aeg: 6:40:10
Punkte: 41
Net Group 2:
Koht: Üldarvestuses 108/166 (Meeste arvestuses 56/84)
Aeg: 6:41:09
Punkte: 34

Get a life!!!

Pole ime, et me Pirgsiga suht kogu aeg ninapidi koos oleme. Reedel veini klaasi taga jutustades leidsime, et me elud hetkel ikka niivõrd sarnased. Mõlemad oleme parajad rotid ja meestest ei tasu üldse rääkida. Ning järgnevat dialoogi tuleb meil päris tihti ette (kord olen x mina, kord Pirgs):

x: kuule, mis sa arvad kui läheks täna natu hiljem jooksma, mul vaja veel tööd teha
y: oh, väga hea, mul ka vaja veits kauem olla
x: kuule, ma pean peale jooksu veel veidike tööd tegema
y: super, mul ka vaja veel tööd teha...

...ja nii me istume kahekesi mu diivanil, nohistame tööd teha ja märkamatult on saabunud öö - kell on pool 3...

x: kuule, läheks praegu magama ära, aga läheks hommikul vara tööle.
y: ideaalne!!!

... ja seame äratuskella helisema 6:45'ks...

Millegipärast on vanemad mu pärast mures, sest viimane kord kui Rakveres käisin teatas ema mulle: kallis laps, võta see veinikanister kaasa, saate Pirgitiga õhtuti lõõgastuda.

Talverõõmud

Täna käisin Kõrvemaal suusatamas, jah, just nii, suusatamas!!! Eesmärk oli sõita läbi 19km rada ning seda klassika stiilis. Klassika selle pärast, et Teelel on vaja Tartu Maratoni jaoks seltsidaami, kuid mina ei ole kindel, et ma suudan selle distantsi läbi sõita, arvestades, et viimaste aastate jooksul olen ma heal juhul korra talve jooksul suusad alla saand.
Endal mul suuski pole, seega sai need kohapealt laenutatud ja tundusid isegi korralikult määritud olevat. Peale ~500m läbimist sai siiski kohe selgeks, et pidamist üldse pole ning käiku läksid Teele suusamäärded ning olukord paranes märgatavalt :) Suusatada oli lausa rõõm. Kuigi, kui nüüd aus olla, siis minu puhul tähendab suusatamine (kui tegu klassika stiiliga) rohkem suuskadel kakerdamist kui ilusat liuglevat sõitu. Kuna aga rajal oli vahepeal väljas nii liiva kui ka heinatutte, siis määre kadus suht kiiresti ning pidamisest ei saand mitte rääkidagi, mistõttu raja lõpu osas ei saanud pisemastki künkast muudmoodi üles kui vaid kääri minnes. Libisemine see eest oli väga hea, isegi nii hea, et sõitsin Teelele tagant suuskadele, mille tulemusena mõlemad hanges lõpetasime ja mälestuseks sellest kukkumisest ilutsevad mu jalgadel korralikud sinikad. Aga ära tegime :) ning endiselt arvan, et suusatada on tore ning endiselt eelistan uisku klassikale.

Pirgs ütles, et tema ei oska suusatada ja seega ta Kõrvemaale ei tulnud. Eile "so you think you can dance" saadet vaadates tekkis tal aga idee, et ta tahab ka osata saltosid teha, nii nagu need tantsijad seal saates. Seega suustamise asemel läks ta hoopis lumehange saltosid harjutama...Aga kõik läks sassi ning ilusa salto asemel lõi ta hoopis pea vastu kändu ära ja saltosid ei oska ta endiselt teha. Nüüd on tal uus plaan - otsida endale ilus suusatreener, et ka suustama õppida. Siis ta ei pea enam üksi lumehange saltotsid harjutama minema, vaid saab koos meiega suusarajale tulla.

Ereti ja Pirgsi ehitusrubriik

Pirgs remondib oma korterit ja mina pean oma neljast seinast kodu looma. Seega, viimaste kuude jooksul on meie nö blondide hetkede arv korralikult kasvanud, kuna me teadmised ehitusvaldkonnas on ju meeletud :D

Mõningaid näiteid, kuidas me tarkust omandasime:

1. Pirgsil vaja elektrinäitude arvesti välja vahetada. Nii, elektrionu tuli kohale, teeb oma töö ilusti ära ja küsib Pirgsilt, et noh, mis ma nüüd sellega teen, kas jätan niisama rippuma. Pirgs vaatab onule otsa, et mis ta peab nüüd vastuse andma v? vaikus.... vaikus... ja siis Pirgs vastab, et kust tema teab mis sellega teha tuleb, et kas peab rippuma või mitte. Onu vangutab pead ja räägib, mis vaja teha on ja küsib, et kas on mõni mees kes vajalikud asjad võiks ära teha. Pirgs raputab pead. Onu mõtleb veits ja uurib, et kas Pirgsil oleks kohe aega poodi minna, et vajalikud asjad soetada. On aega. Minnakse koos poodi, ostetakse vajalikud asjad ning õhtuks on kõik asjad omal kohal ja arvesti ei ripugi niisama juhtme otsas vaid on ilusti elektrikapis, nii nagu peab :)

2. Mul vaja toruteipi. Sõber selgitab ilusti ära, et milline see välja näeb ja nii ma siis suundungi ehituspoodi. Otsejoones leti juurde, kus terve hulk erinevaid teipe, küll peegli jaoks, küll kahepoolset... aga mida ei ole, on toruteip. Nojah, vaatan nõutu näoga ringi ja lähen siis müüja käest küsima, et kust ma toruteipi leiaks. Too näitab mulle leti kätte, kust ma seda küsima pean. Lähen siis sinna ja küsin asjalikult, et palun mulle toruteipi. Müüja seepeale, et millist te soovite. Ehh, misasja... neid on erinevaid v.... ja kust ma peaks teadma millist mul vaja on ... ja nii ma sealt poest lahkusin - ilma toruteibita. Räägin siis vennale, et vot mis häda mul on.. too läheb tuppa ja toob mulle toruteibi :)

3. Pirgs läheb oma parketile järele. Jõuab ilusti lao juurde, kust ta selle kätte peaks saama. Astub sisse ja teatab, et ta tuli parketile järgi. Noormees vaatab välja ja näeb pisikest punast autot ja küsib, et kas te kavatsete selle parketi sinna ära mahutada. Pirgs vaatab suurte silmadega otsa ja teatab, et jaaaa. Noormees seepeale, et kas te kavatsete ise selle parketi sinna autosse tassida. Pirgs vastu, et jaa (siinkohal peaks mainima, et Pirgsil olid all kõrged kontsad ja seljas mini :D). Noormees vaatab kahtlase pilguga ja küsib, et kas te õhtul olete kodus. Pirgs mõtleb ja vastab, et jaa ning seepeale teatas noormees, et nad toimetavad ise parketi õhtul kohale. Ja nii oligi, õhtul toodi Pirgsile parkett koju ja tassiti trepist üles ka veel :)

4. Mul vaja värvilahendus majja tuua, sest tol hetkel kui oli vaja arendajale öelda, mis värvi seinu ma tahan, ei suutnud ma otsust langetada ning lasin kõik seinad peaaegu valgeks värvida. Ükspäev Pirgsiga järjekordselt ehituspoes ringi kolades tuli hiilgav idee, et ostame seinavärvi ja maalerdame mu seinad ära. Mõeldud tehtud. Järgmise päeva lõunapausi kasutasin ma ettevalmistustöödeks ning Pirgs selleks, et kodunt taburet tuua. Õhtul jäi veel seinte ülemine äär teipida, aga oh üllatust, me Pirgsiga ju mõlemad jupatsid. Nii me siis kuhjasimegi tabureti peale igasugu kraami, mis tol hetkel korteris leidus: padjad, voodipesu jne.. ning selle kuhja otsas, kikivarvukil olles (Pirgs hoidis mind kuidagi moodi kinni) suustin siiski selle ülemise ääre kuidagi ära teipida. Ja entusiastlikult me värvimist alustasimegi. Ja nii umbes 5 min pärast saabus ahastus .. see nägi välja nagu õudusunenägu.. niiiiii kole. Pirgs jõudis juba vahepeal Ok'le helistada ja maalerdamise hädaabi oligi kohal. Ok näitas kuda tegema peab ning olgem ausad, tema värvitud osa nägi kordades parem välja kui see, mis ma olin teinud :$ Loomulikult ei olnud me mõelnud ka asjaolule, et kahe erineva värvi jaoks oleks võinud osta erinevad värvialused ning rullid kui tahta neid samal ajal värvida ning nii me neid asju algul pesime, kuid pärast läksime ikka poodi ja ostsime uued. Ja siis värvisime veel korra ... ja veel korra... ikka jube õudne... kassiahastus peal... ja siis värvisime veel korra... päris hea juba, aga mitte veel see .. . ja siis värvisin veel korra... ja vahepeal käisime 3 korda värvi juurde ostmas... kord punast, kord halli, siis jälle punast... Igastahes sai see sein 5x värvitud.. endiselt on natu triibuline, aga see ongi kunst :P

Ei, tagantjärele mõeldes on nalja nabani. Ise ka ei usu, kui blondid me vahel olla võime. Aga samas võime tõdeda, et siiamaani oleme hakkama saanud ja saame ka edaspidi. Ning nagu Pirgs ütes: "Kõige tõhusam tööriist on naeratus :D"

Vertigo

Eret on töörügaja, staazikas ja mitmekordne. Ereti tööandja arvab nii. Seepärast premeerib ta Eretit Vertigo külastustega. Mina olen Ereti suur sõber. Mina arvan nii. Seekord tegin Laurtsile ära ja sain Ereti ja ta kinkekaardi omale :p

Vertigos olin eelnevalt ka paar korda käinud ja mingi kindlapeale söögi tellinud, kõhu täis saanud ja lahkunud. Sest see pole nagu atmosfääriga koht, minu jaoks. Imelised pooleteise inimese toolid on seal positiivse killuna, sellised pooleteise inimese toolid, et täitsa mahuks kahekesi ka kudrutama ja hõõgveini luristama. Muu sisustus ja interjöör on vaeseke väsinukese ja kitši muljega. Kuid taolise tooli hangiks endalegi.

Kuna me just omaenda raha ei lugenud, siis vähemalt minul oli mõte, et prooviks midagi, mida muidu ei riskiks. Saingi pärast piinlikkust (vist prantsuse) keele oskamatuse tõttu päris huvitava kompoti toorvorstist, hanemaksast ja kanakoivast. Eret seevastu oli nii originaalne, et palus suisa lisaaega mõtlemiseks, et valida kõikidest valikutest välja kõige tavalisem kanapasta :D Igas päevas omad rasked otsused, saame aru :p Kook ja cappucino jätsid minusuguse kohvikumuti nii külmaks, et.. tean x paremat kohta kohe öelda kuhu kohvi-koogitama kedagi saata.

Kokkuvõte on see, et Ereti tööandja ruulib! Vertigo mitte võrdväärselt :)

Hommikud ja ärkamiskultuur

Oi, hommikud võiks olla mu lemmikud :) Varane hommikujooks pargis, kui ülejäänud linn veel praktiliselt magab. Mmm, milline mõnus algus päevale - äratab mõnusalt üles ning selleks ajaks kui tööle jõuad, on meeled juba erksad ja mõte töötab. Kontoris on veel vaikne ning töö lausa lendab käes. Oeh, tõesti, see oleks super, kui vaid saaks selle ärkamise osa hommikust kuidagi välja lõigata.

Mu ärkamistegevus on paras tsirkus igal hommikul. Kui äratuskell on ka kolmandat korda helisenud ja peale seda olen veel need viimased 5 minutit teki all olnud, mõtlen, et täna õhtul lähen küll vara magama, et järgmisel hommikul lihtsam oleks. Njah, huvitav keda ma sellega petta üritan. Igastahes, voodist ajan ma ennast jalule täpselt viimasel minutil, et jõuaks kõik hommikused protseduurid ära teha ning siis jooksujalu uksest välja. Kõik on sekundi pealt välja arvutatud :)

Aga kolmapäeva hommik oli hea, isegi ärkamise osa. Kuigi unetunde oli olnud vaid 6, sain ma voodist välja koos esimese helinaga ja seda ilma igasuguse vaevata. See pani mind mõtlema, et äkki ongi nii, et 6h und ööpäevas on see ideaalne minu jaoks. Teadlaste arvates on küll ideaalne 8h ööpäevas, aga mu kallis kolleeg teatas selle peale, et 8h ööpäevas magavad vaid lapsed ja idioodid. Nii et kui sa oled üks nendest, kes magab 8h päeavas, siis vaata ise kumma alla sa ennast paigutad :)

Noh, tänaseks olen ma ka juba välja selgitand, et 6h ei ole ideaalne minu jaoks, sest järgmisel ööl testisin ma seda ja neljapäeva hommikul sain ma voodist välja ikkagi viimasel minutil ja sedagi väga vaevaliselt :D Tõenäoliselt ei leidugi mu jaoks seda ideaalset unetundide arvu. Ju ma lihtsalt ei ole hommiku inimene ;)

Jooksunumbreid

Nagu eelmises postis ütlesin, on nüüdseks juba tegu hasardiga tulemusi parandada, seepärast mõningaid numbreid mõningate tulevase suve põhilisemate jooksuürituste kohta. Näis, millistel osaletud saab ja mis tulemused pärast tasku pandud on.

- 25 aprill, Kõrvemaa kevadjooks 16 km

Üks kord varasemalt joostud, aeg 1:26:36. Kuna tol korral oli päev nii ilus ja enesetunne mingi seletamatu power, siis sai see jooks mu lemmikuks, rada on mõnus ja looduses ja paraja pikkusega. Umbes sama tulemuse võiks joosta, näiteks ümmargune plaan 1:25:00
- 1 mai, Viljandi järve jooks, 11,4 km

Kaks korda varem joostud, aeg paranes peaaegu 10 min teisel korral, tulemus siis 1:05:31. Jube popp oleks täpselt tunniga see joosta, ülearu usku küll sellesse ei ole aga näis.

- 10. mai - SEB Tartu jooksumaraton 23,4km

Pole käinud aga kuulujutud räägivad, et on mõnus jooks selles mõttes, et kogu tee on kergelt laugelt pigem allamäge, vaatame järele.

- 16 mai, Göteborgsvarvet, 21 km

See linn on ise juba niiväga armas, suur rahvaste rände jooks oli eelmine kord ka omaette elamus. Eelmine kord tuli aeg vist 1:56 midagi, seekord võtaks eesmärgi alla 1:50, ega pole ju praegu ka üldse ettekujutust, mis umbeski need kehalised võimed praegusajal on. Tahaks ikka parema aja teha kui eelmine kord.
- 11 juuli Jooks Ümber Pühajärve 10,7 km

Eelmisel suvel sai seda esimest korda joostud, väga vaevaline oli (aeg 1:04:27). Meenusid ka õudukad xdreamist, kus sama teed tuli rulluiskudega võtta, juubee. Sel aastal võiks mitte vaevaline olla ja alla tunni aeg tulla.
- 15.-16. august - European Rogaining Championships

Ojaa, plaan on kõik eelmisest aastast saadud kogemused tööle panna ja taaskord üks vinge 24 h müttamine ette võtta. Ootan! :) 17-ndal siis tähistame, kõhuli :D

- 29 august Jooks ümber Ülemiste järve 14 km

Hoolimata sellest, et ma seal ninali käisin ja ära eksisin tuli aeg täitsa ok (1:13:20), järgmiseks aastaks aega ei ole mõtet ennustada, näis kuidas suvi üldse läheb. Eimidagierilist rada on seal ka..

Ja siis kõige lõpuks, toreda suvise hooaja peale tahaks lõpuks oma maratonivõimed ka ära proovida. Ehk tõesti, kui kõik on hästi, läheb Amsterdami oma käiku!! Uhh, hirmuäratav.

Eelmäng eesmärkidele

Olles nii out kui out, tulevad väga loomulikust kõik need mõtted, et mida küll teeks.. kui saaks, eksole. Muidu ka niikuinii olen Ereti ja teiste uusaasta-spordiplaanide tõttu tahtnud ka oma eesmärgid välja mõelda. Sest nüüdseks on ju varasemast niisama spordi tegemise rõõmust saanud hasart ja ambitsioon varasemaid tulemusi üle teha :)
Jama lugu küll, see eeldab ju vähe sihipärasust ja järjekindlust, mis pole just mu parimad sõbrad! Niisiis, esimene eeleesmärgike - järjepidevus tujude asemel :) Et jooksuringid oleks päevades planeeritud ja täidetud, mitte juhuslikud. Eretiga sai arutatud, 4-5x nädalas.Teiseks, riietumistegevuse armastama hakkamine on järgmine tore eesmärk. Uioi kui kaua võib üks tibi aega veeta, et saada spordivormi ja õue. Ükskord hiljuti spetsiaalselt võtsin aega, noh, 22 minutit :). Vaja on ju juukseid sättida, mõelda, mida selga panna!:D, juurelda, kas raatsida uusi tossusid kulutada, ipodi ja hetketujule vastavaid lugusid otsida, jne jne. Jooksmine on lihtne, jooksmine on mõnus, eelnev 22 minutit on tüütu, see tuleks nüüd kuidagi 10 peale tõmmata :) Kolmandaks, veel midagi, mis kipub laiskuse teed minema, võimelda ja harjutusi teha raskustest ära väsitatud selja heaks. Ja neljandaks, tegelikult tahaks taastada ka 2 a taguse harjumuse, nädalas korra-kaks kilomeetri ujuda. See on see, kui saab tasuta sporti teha. Väga tervislik ja vajalik ja mõnus sport. Kui vesi ainult alguses nii külm ja märg poleks.
Siis, kui nood mõttetud viitsimuslikud ja muud takistavad teemad on minetatud, võib hakata rääkima päris eesmärkidest - minutitest kilomeetritest ja sekunditest :) Panen kohevarsti need ka kirja!
Kui nüüd sellest viirusest eluga välja tulen, siis hakkan ilusaks targaks ja tubliks, järjekindlaks ja viitsivaks. Blink-blink.

Jooksmine on vaese mehe sport!

http://www.epl.ee/artikkel/455494

IT geek's life = my life

Armu ära tossud

Ainult kõige tugevamad jäävad puutumata ja materialismi lasteks muutumata kui soodukad kutsuvad, kutsuvad! Ei tegelt meil oli ammu uusi tossusid vaja, ausalt. Varasemad tossuhanked on olnud piisavalt tüütud, hirm kulutada palju raha võimalikule valele valikule ja seega palju proovitud ja palju mõeldud. Seekord - voillaaa, esimene pood ja suursugused avastused - Eret leidis riiulilt tossud, mis mul kohe ila tilkuma ajasid, vabandage väljendust. Põhjus oli see, et nende kand oli kandiline, tavaliselt on tossude kannad nagu kolmnurgas või nagu tipud, aga nende kand oli potentsiaalselt kandasid mitte rõhuvad ideaalse kanna kujuga. Huvitav miks see polegi tavaline kanna lõige kõikidel tossudel? Tossud said kohe jalga proovitud, kohe ahhetusvoorud läbitud, päike välja toodud jne. Ära osta ei julgenud kuna kogu linna poed ja soodukad ei ole ju läbi käidud, e s i m e n e pood ju alles! Tegime kohustusliku ringi linna teistes spordipoodides ja naasesime sihikindlalt esimese koha tossude manu, ajasime müüjakuti segadusse nelja järjestikuse numbri küsimisega ning seejärel müüjaneiu naeratama kahe paari samade tossude ostmisega :)
Eluägedad tossud on!! Nii kerged, nii vetruvad, nii jala järgi, nii loogilise kanna lõikega, nii nummid. Jooksevad ise. Okei, ei jookse ise.
Eret testis nendega kohe ka 36 km ära ja veendus lõplikult, et parimad tossud! Mul pole ka ever nii mõnnasid tossusid olnud. Fänname-fänname-fänname. Hommikuti paitame ja õhtuti jookseme.

ERC 2009 - it's official now!

Jeeeii, oleme nüüd ametlikult kirjas ERC 2009-l! :)

Eelmine aasta näitas, et kuigi kartsime natuke orienteerumist ennast, siis saime hakkama kenasti. Hulle orienteerumisvigasid kui selliseid eriti ei teinud. Aga milles me järgmine aasta kindlasti paremad oleme, on see:
- planeerime teekonna pikkust reaalselt :) (100 km võtaks plaani)
- oleme hea trennipõhjaga ja üldse vastupidavad ehk liikumiskiirus on parem!
- treeningutesse lisame vaprustreeningud - mülkaid, hunte, pimedat, raginat ei karda :p
- võtame vähem sööki kaasa, sest söögiisu lihtsalt pole. Seevastu rohkem sokke kaasa, sest kuivade sokkide isu on koguaeg.
- püüame terved püsida ja mitte end kuidagi vigastada.

Jääme põnevusega ootama!

Boheem

Tänu Laurtsile ja ojaaaa, poissmeeste tsätile, saime teadlikuks kohvikust Boheem. Kuna kohvikutes meile käia meeldib ning kõht oli ka piisavalt tühi, siis täna õhtul me eelpool nimetatud kohviku külastuse ette võtsimegi.

Interjöör on lihtne, kuid armas ja hubane :) Menüüst osutsid valituks kanapasta ning metsaseene krepid värske salatiga, joogikaardilt aga meie tavataks ehk siis Caffe Latte ning Cappuccino. Toit oli maitsev ning joogid maitsesid head, kusjuures hinnad Tallinna kohta praktiliselt olematud. Teenindus kiire (olenemata, et kohvik oli suhteliselt täis) ja meeldiv.

Pirgsil tekkis kiusatus minna ka raamaturiiulut revideerima, kuid toit jõudis enne kohale kui ta seda jõudis teha, aga tõneäoliselt teeb ta seda järgmisel korral, sest selle kohviku kohta ei ole ühtegi halba sõna öelda ning varsti külastame jälle :)

2 pead on 2 pead

Kuna mu pooled tegemised on koos Pirgsiga ning ma talt pidevalt noomida saan, et ma oma blogi piisavalt tihedalt ei uuenda, siis alates tänasest on ta mu blogi kaasautor :)

Treening: Liiapeksi - Aegviidu

Winter xDream on lähenemas ning Markol tuli idee teha üks ühine treening ja sedakorda mitte lihtsalt tavaline jooks Nõmmel või Harkus, vaid hoopis midagi ekstreemsemat. Nimelt, joosta läbi üks RMK matkaradadest: Liiapeksi - Aegviidu (RMK info järgi 36km, kuid tegelikku pikkust siiski ei tea). Seega, laupäeva hommikul suundusime Alexi juurde, kes meid meie teekonna alguspunktini transportis. Leidsime üles ka punased täpikesed, mis meie rada tähistasid ning sealt me (võistkond Net Group 1, koosseisus mina, Marko ja Tarmo) oma jooksuteekonda alustasime.

Ilm oli super, -1 kraadi ning päike paistis. Tuju oli ka hea ning esimesed 1,5h möödusid kiirelt. Lisaenergiat sai veel ümbritsevast loodusest - särav-valge lumi sätendas päikese paistel ja mets tundus muinasjutulisena :) Esimene breakpoint saabus kahe tunni möödudes - tõuse ei olnud enam nii lihtne joosta ning lumes sumpamine võttis juba vanduma. Ei, lumes ei ole lihtne joosta ning lumes tõuse joosta ei ole kohe kindlasti kerge. Hambad ristis, pilk jalgeesisele suunatud ja muudkui edasi, lootes, et peagi saab rajale, kus lumekate veidi õhem. Õnneks lootused täitusid ja jõudsime välja Kõrvemaa suusaradadele :)

Vaadates kui kergelt teistel suusk libises oleks tahtnud ka kuskilt põõsast suusad välja võtta ning rõõmsalt finishi poole liuelda. Kuid noh, suuski meil polnud, seega jooksusammul (mis tõsi küll vahetevahel kõnniks muutus) edasi. Teine breakpoint, 3,5h rajal olnud ning jalgades võis tunda korralikku väsimust - raske maastik ning lumes sumpamine olid teinud oma töö. Lisaks valdas veel teadmatus palju lõpuni on jäänud. Õnneks jõudsime peagi suusaradade kaardini ja saime selgust, kus asume ja et lõpuni ~6km. Kuna olime vahepeal oma punased täpid ära kaotanud (või ei olnud neid lihtsalt vahepeale märgitud), siis uurisime igal võimalusel suusaraja kaarte, et veenduda kas oleme ikka õigel teel ning lõpuks nägime taas punaseid täpikesi. Ja siis ilmus välja Alex, kes oli meile vastu jooksnud ning teatas meile rõõmustava uudise: autoni on ~1km. Oi, samm muutus kergeks ning oleks nagu kuskilt kamaluga energiat juurde saanud ning kui lõpuks auto paistma hakkas, siis jätkus energiat veel isegi lõpusuprdiks :)

Tehtud: 4h 20min !!! Super! Jah, oli raske, kuid seda enam võib endaga rahul olla. Ning pealegi, kuidas ikka kestvust treenida kui mitte nii ;)

Võistlusplaan 2009

Enam-vähem on paika loksunud võistluskalender saabunud aastaks. Traditsiooniliselt on kavas xDream sari (taaskord A-rada), Maieri järvejooksude sari, GöteborgsVarvet ning Rogain. Võrreldes 2008 aasta plaaniga on mõni võistlus lisandunud (vähemalt plaani) ja võib-olla lisandub mõni veel, eks aeg näitab. Aga siin see on, minu plaan aastaks 2009:

1. veebruar - NIKE WinterXdream
15. veebruar - Tartu Maraton (31km)???
26. aprill - Swedbank Xdream I osavõistlus
1. mai - 80.Suurjooks ümber Viljandi järve (12km)
9. mai - Libahundi jälg I
10. mai - SEB Tartu jooksumaraton (23,4km)
16.mai - GöteborgsVarvet (21km)
5.-7. juuni - KEEN 36h Matkasport ???
13. juuni - 38.Jooks ümber Harku järve (6,5km)
27.-28. juuni - Swedbank Xdream II osavõistlus
11. juuli - 28. Jooks ümber Pühajärve (10,7km)
26. juuli - Swedbank Xdream III osavõistlus
15.-16. august - European Rogaining Championships 24h
29. august - 37. Jooks ümber Ülemiste järve (14km)
5. (6.) september - Swedbank Xdream IV osavõistlus
13. september - X SEB Tallinna Sügisjooks (21,1km)
20. september - X TA OK Rogain (8h)
18. oktoober - Amsterdam Marathon (42km)
24. oktoober - Libahundi jälg II

So it is...

I'll make it through the rainy days
I'll be the one who stands here longer than the rest
When my landscape changes, re-arranges
I'll be stronger than I've ever been
No more stillness, more sunlight
Everything's gonna be all right

Sometimes I feel so down and out
Like emotion that's been captured in a maze
I had my ups and downs
Trials and tribulations
I overcome it day by day
Feeling good and almost powerful
A new me, that's what I'm looking for

I didn't know what I had to do
I just knew I was alone
People around me but they didn't care
So I searched into my soul
I'm not the type of girl that will let them see her cry
It's not my style
I get by
See I'm gonna do this for me

I'm all alone
And finally I'm getting stronger
You'll come to see
Just what I can be
I'm getting stronger

Uus aasta ja uue aasta lubadused

Igal aastal annavad paljud inimesed lubadusi, mida uuel aastal paremini teevad kui eelmisel. Kes lubab olla parem inimene, kes minna edasi õppima, kes rohkem trenni teha... Eile treeningsaali minnes võis tajuda, et ka sel aastal on päris paljud andnud endale lubaduse korralikult trenni teha, sest saal oli maksimaalselt rahvast täis. Kui paljud aga oma lubadustest kinni suudavad pidada selgub alles 12 kuu pärast.

Ei erine minagi hallist massist ehk andsin minagi endale mõned lubadused. Enamus on küll sellised, mida on raske mõõta ning mis ma pigem enese teada jätan, kuid on üks mille ka avalikult välja ütlesin: Tarbin korralikult oma põlve rohtu kuni kuur läbi saab. Ei kõla just millegi erilisena, kuid arvestadas selle löga maitset, on see siiski parajalt väljakutsuv, sest kuur kestab mitu kuud ja seda tuleb võtta iga päev.

Eelmisel aastal lubasime Pirgsiga, et terve jaanuari kuu jooksul ei söö shokolaadi :) Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, arvestades, milliste shokohoolikutega on tegu, suutsime me sellest ilusti kinni pidada.

Ka sel aastal plaanin ma oma lubadus(t)est kinni pidada ning endiselt loodan, et 2009 saab olema palju parem kui 2008, mis sest, et meil on majanduslangus.

2008

Vaadates täna sõbra poolt saadetud videot, kus tema võttis kokku oma 2008 aasta, hakkasin ka ise mõtisklema, et mida aasta 2008 mulle kaasa tõi.

Minu jaoks oli see sündmusterohke aasta, kurb aasta, enamjaolt täis pisaraid, hingepiinu, pettumusi, stressi ning südamevalu. Õnneks leidus ka hetki, kus näol laius naeratus ning silmis kumas õnnesära.

Minu jaoks on aasta 2008 see, kus:

• sain kätte magistrikraadi. Aasta algus oli kibekiire, sest magistritöö vajas lõpetamist ning jaanuari lõpus õnnestus see edukalt kaitsta nii koolis kui ka Volvo Aero meeskonna ees. See tõi kaasa nii rõõmu kui kurbust - eesmärk oli edukalt saavutatud, kuid lahkumine oli raske. Maha jäi terve hulk toredaid inimesi, kes olid saanud osaks minu igapäeva elust. Samas Eestis ootasid juba vanad sõbrad ning uued tegemised, mis kergendas lahkumisvalu.
  

• reisisin esimest korda väljaspoole Euroopat. Vaid paar päeva peale Eestisse naasmist tuli taas asjad pakkida ning teele asuda teisele mandrile - ees ootas ligi kuu pikkune reis (USA-Honduras-Guatemala) ning Manueli külastus. Reisida ning sõpru kohata on alati tore. Ja kui ei ole veel teineteist kaua näind, siis on taasnägemisrõõm mitmeid kordi suurem, kuid nagu alati, lahkuda on kurb, eriti teades, et taaskohtumiseni võib kuluda aastaid.
  

• asusin taas tagasi tööle Net Group'i. On hea minna kohta, kus sind oodatakse ning Net Groupis on selline tunne. Ees ootasid uued projektid koos uute eesmärkide, väljakutsete ning inimestega. Tõsi, lisaks väljakutsetele tõi töö kaasa ka unetuid öid, stressi ning paraku ka kõrbemist, suutmatusest kõigega hakkama saada.
  

• ostsin korteri. Tegelikult lausa 2 korda - esimene kord Lauriga pooleks ning teine kord siis juba päris omaette, kuid siis juba palju pisema. Nüüd on mul siis oma kodu, mis sest, et suhteliselt sisustamata veel, kuid küll jõuan.
  

• lõppes minu 4,5 aastat kestnud suhe. see on ka põhjus, miks oli vaja osta uus korter. Õnneks oli tegu mõistliku lahku minekuga ehk saame siiamaani hästi läbi, kuid ma usun, et seda ei ole vaja öelda, et ükski lahkumineks pole kerge ega rõõmus sündmus. See on ka sündmus, mis pani enamikke mu tuttavaid õhku ahmima, suutmatusest (tahtmatusest) seda uskuda.

• sai osaletud esimest korda xDream võistlussarja A-rajal. Esimesele etapile sai mindud praktiliselt ilma igasuguse ettevalmistuseta ning lisaks sellele oli minu jaoks tegu uue tiimiga. Võistlused aga näitasid, et tiimina toimime ilusti (mistõttu homme registreerime uueks hooajaks sama tiimiga) ning suutsime võistlused edukalt lõpetada (v.a II etapp, aga see on omaette teema).
  

• langesin esimest korda varaste ohvriks. Meie uue korteri panipaika murti sisse, kus varaste saagiks langes minu rattavarustus. Kusjuures, sisse murti 2 nädalat enne uut võistlust, seega tuli kiiremas korras taskust välja käia korralik summa, soetamaks uus varustus. Ei ole tore!!!
  

• sai osaletud MM'l. Tegemist oli 24h Rogaini MM'ga, mis sel aastal toimus Eestis, Karula Rahvuspargi territooriumil. Võistlus oli korralik seiklus: joostes elueest nii kuis jalad võtsid kui keset ööd pimedas metsas kuulsime urinat; ukerdades soos ja ületades kraave, lootuses, et sisse ei vaju; kannatades valu, mida katkised jalad põhjustasid ning trotsides väsimust ja septembrikuist külma. Oli raske ning tõi nii mulle kui ka Pirgitile kaasa korralikud vigastused, mis meile mõlemile mõningast treeningkeeldu tähendas.
  

• sai talutud suuremas koguses südamevalu. Kui on inimesi, tegusi, sündmusi, mälestusi ja asju, mis panevad südame tuksuma ning silmad särama, siis nendest ilma jäämine mõjub vastutpidi. Mõni asi ei saa veel alatagi, kui see juba lõppeb, Mõnda märkad alles siis kui taipad, et oled sellest ilma jäänud. On inimesi keda pead heaks sõbraks, kuis siis löövad sulle noa selga. On inimesi, keda pead usaldusväärseks, kuid siis valetavad sulle otse silma vaadates.
  

On vaid 2 asja, mis aitavad mul koguda positiivset energiat. Need 2 ilma milleta ei saa, on sport ning sõbrad. Tõenäoliselt ka sellepärast on treeningute arv suurenenud ning treeningkeelud tundunud piinarikkamatena kui eales varem.

On vaid 2 inimest, kes teavad millest ma räägin, kes teavad, mis toimub mu peas, kes teavad kõike, mis on minuga selle aasta jooksul toimunud... kes mõistavad. Pirgs ja Maris, aitäh, et olemas olete!

Aga nüüd ma ei imesta enam, miks must tänaseks hetkeks on järele jäänud emotsionaalselt vaid inimvare - keegi, kes manab hommikul ette rõõmsa näo, sukeldub tööse ning tuleb õhtul koju, et lasta pisaratel voolata. Jah, ei olegi nii tugev kui pealt paistab.

Ma tõsiselt loodan, et 2009 tuleb parem.

Jõulud

No tee mis tahad, aga mulle hakkavad jõulud vastu - lihtsalt ei meeldi ja kõik. Vaiksest pühast on saanud suurusehullustus ning totaalne õudusunenägu - isegi pühade tõttu saadavad vabad tööpäevad ei paku rõõmu. Ausõna, 10 korda rõõmsama meelega teeks tööd - pääseks vaid jõuludest.

Ootan, et need "pühad" juba läbi saaks...

Intervallid...

Edumeelselt olen juba 2 päeva oma 6 kuu treeningplaanist kinni pidand! :) Täna oli siis see päev kui ma üle-ma-ei-tea-kui-pika-aja jälle intervalle jooksin. Oioi kui raske oli... kui kunagi ammu intervalle sai joostud, siis oli lõigu pikkuseks max 400m, kuid mu geniaalse plaani järgi oli täna kavas 2x 1600m.

Jooksen kõigest väest, ise vaikselt mõtlen, et nii, kohe-kohe on lõpp, kui i-pod teatab, et esimesed 500m on joostud... 500m :O mismõttes :S. kütan täiel jõul edasi, i-pod teatab 800m joostud (oma peas olin ma juba ammu finishi ületanud), oi kange tahtmine lõpetada, aga uhkus ei luba ja nii edasi kui i-pod loeb 400m lõpuni... 300m lõpuni... 200m lõpuni... 100m lõpuni.. congratulation, you managed to compleate your workout. Yessssss.... oih, üks kord veel. Aga siis ma juba teadsin mida oodata ;)

Ei, ei olnud lihtne.. ja kes ütles, et peaks lihtne olema. Järgmine nädal jälle :D

Pirgs arsti juures

Pirgsil kand valus, trenni teha ei saa.. nojah, mis siis ikka ja läheb spordiarsti juurde. Tegemist arstionuga, mitte päris vana, aga noh.. üle keskea. Pirgs kurdab siis oma häda ära ja arst käseb Pirgsil laua/voodi (mis iganes asi see on) peale pikali heita. Nooh, Pirgs teeb mis kästud.

Arst: "Üldiselt ma prille ei luba siin lamades ette jätta, aga teil on hea aura"
Pirgs mõtleb, et mida asja.. aga noh, tore kui hea aura ju.
Arst katsub Pirgsi kanda... Mnjaaa, valu teeb. Arst haagib Pirgsil rinnahoidja lahti... hmmmmm... Pirgsil hakkab vaikselt imelik ja siis hakkab arstionu teda igat pidi väänama ja venitama. Peale ca 15min kamasuutrat (Pirgs nimetas seda nii) katsub arst uuesti Pirgsi kanda... uskuge või mitte, aga enam polnud valus!!!

Pirgs on endiselt hämmingus ning astub arstikabinetist välja ning helistab mulle, ise naerab täiega ja räägib midagi kamasuutrast ning, et tal valu läind ja nii kerge olla, et lausa lendab. Ja siis ütleb, et tead, ma pean sinna varsti uuesti minema, aga ma ei julge.. nii imelik on.

Igastahes, Pirgs... palju edu tänasel järjekordsel kamasuutra sessioonil :P

6 Months to the Marathon

Kopenhaageni maratonini on jäänud natuke vähem kui 6 kuud ning plaan treenimiseks olemas. Njah, see muidugi on küsitav kui palju ma sellest plaanist kinni jõudan pidada (kust võtta aega ja kust ammutada motivatsiooni). Aga ikkagi, lihtsam treenida kui vähemalt plaangi olemas, sest muidu on mul kombeks üle treenida kui tuhin peale tuleb.

After every short run:

• Box Step with Knee Drive: 2-3sets x 15reps (each leg)

• Bench Dips: 2-3sets x 15-20reps

• Dumbbell lunges: 2-3sets x 15reps (each leg)

• Oblique crunches: 3sets x 20reps

• Squat to presses: 2-3sets x 15reps

• Push-ups: 2-3 sets x 15-20reps

• One leg squats: 2-3 sets x 15reps (each leg)

• Supermans: 3sets x 20reps

• Cool down: 5-10 minutes of light jogging/walking and plenty of stretching

Saa siis nendest naiste tujudest aru...

Millalgi pärastlõunal alustab Pirgs muga vestlust:

mju said:
kle
Little Devil said:
nuuh
mju said:
nutame vahepeal natuke
Little Devil said:
miks
mju said:
hea on
Little Devil said:
kle, ei ole
mju said:
;(;(
Little Devil said:
pärast on nägu kriimus ning silmad punased ja paistes ning kõik küsivad mis viga on
mju said:
no aga nuta seltskonna mõttes :H

Et siis nagu mismõttes??? Aga noh, ega see mingi saladus pole, et Pirgs veits napakas on ja samas see on ka suht teada, kuidas tal tuju heaks teha... tuleb jooksma minna :)

Seega õhtul ajasime dressid selga ja Nõmme poole me jooksusammul lippasime. Nõmmele jõudes on alati küsimus, et mitu tõusu me jookseme. Kuna viimasel ajal ainult lauget maad jooksnud, siis võtsime eesmärgiks 3 pikka tõusu (esimeseks korraks piisavalt hea, arvestades, et tõusud ei kuulu just Pirgsi lemmikute hulka). Nii me siis tiirtutasime seal metsa vahel. Oi, seal oli meeletult ilus - armsalt valged teerajad ning taevast sajas muudkui laia valget lund. Superlux!!! Loodus ja sport mõjusid Pirgsile hästi ning nutta ta enam ei tahtnud ja ma ei pidand ka lihtsalt seltskonna mõttes nutma hakkama :)

Lõppkokkuvõtteks 22km, 5 pikka tõusu ning mega enesetunne!!! :)

Siiski vist maratonile..

Kuna Pirgs on Lätis mingil x koolitusel, siis pidin täna üksi jooksma minema. No mis teha, panin tossud jalga ning Rocca poole teele ma asusin. Kõnniteed olid juba mõnusalt lumest puhtad ja suuri lompe ka polnud ning lisaks oli ilm ka mõnus. Arvestades, et tegu oli suhteliselt suurepärase jooksuilmaga, jooksjaid siiski eriti polnud. Vabaõhumuusemi juures siiski kohtan ühte, ja oi, tegemist Sergeiga. Sergei pööras otsa ringi ning nii mu üksi jooksmine läbi saigi :) Mõnus - samm läks kiiremaks, väsimust polnud, lõbus oli (Sergei rääkis mulle anekdoote) ning nii see ring märkamatult läbi saigi.

Igastahes, see kui mõnus ja lihtne täna joosta oli pani mõtlema, et peaks vist siiski selle maratoni vana aasta lõpul ära tegema. Kuida saakski aasta nii mööda lasta, et maratoni ära ei jookse...

Orienteerumas

Winter xDream on lähenemas, seega vaja usinalt harjutada. Nüüd on veel suurem motivatsioon treenida, sest sel korral saab olema meil sisemine konkurents - nii uskumatu kui see ka ei tundu, läheb meie firmast starti kolm võistkonda. Ja loomulikult eneseuhkus ei luba ju meil kui kõige kogenenumal võistkonnal teistele alla jääda.

Niisiis, laupäeval ärkasin Marko kõne peale üles, ajasin jooksuriided selga, otsisin juba kuskile karbi põhja ära pandud kompassi ning SI-kaardi välja ja asusin koos Markoga Männiku poole teele. Sel korral ei olnud tegemist tavalise kaardiga, vaid peegeldatud kaardiga (nii üle ida-lääne telje kui ka üle põhja-lõuna suuna). Selgeks saanud, et kuda seda kaarti nüüd lugema peab, võtsime ämbrist kaardi ja esimese punkti poole me teele asusimegi.

Metsa all oli lund veel piisavalt, kuid kuna väljas oli paar pluss kraadi, siis oli tegemist paraja sopaga ja ega lihtne joosta polnud. Marko jooksis nagu jänes ees ja ma püsisin hoolega kannul, jälgides üheagselt nii kaarti kui ka jalge esist, sest kraave, auke, oksi ja muid takistusi oli Männikul rohkemgi kui vaja :D Üldjoontes saime kaardi lugemisega ilusti hakkama, kuigi enamus aega kulutasime vast küll punkti panemiseks kaardile kui punktist punkti jooksmisele. Paar korda suutsime ära ka eksida. Vahemaad olid lihtsalt nii väiksed ja me ju tahtsime rohkem joosta. Igastahes 2 tundi kulus märkamatult ja lõpuks saime disklahvi, sest olime ühte punkti 2 korda võtnud ja ühe võtmata jätnud. Aga sellegipoolest oli mõnus sportlik laupäev ning korralik trenn :)

Alustame "rahulikult"...

Juba mitu nädalat olnud meil Pirgsiga idee, et võiks taas jälle koos jooksmisega alustada, kuid kuna Pirgs oma vigastuse pärast kardab ja ega mu jalgade olukord ka kiita pole, siis võtsime vastu otsuse, et alustame lühikese distantsiga ning rahuliku tempoga.

Täna siis oligi see päev, mil me lõpuks jälle koos jooksurajale jõudsime. Aga meie igat pidi läbi mõeldud plaanist (joosta lühidalt ja aeglaselt) läks asi küll "tsipa" mööda. Ehk siis jooksime lume ja lörtsi sees 11km sama ajaga, mis meil tavaliselt meie normaalse tempoga heades ilma- ning teeoludes kulub.

Aga vähemalt plaan oli hea :) Ja peale jooksu oli tunne ka hea, mis ongi peamine! :)

Suusalumi suusalumi...

Endalegi üllatuseks sain sel talvel kohe esimese lumega ka suusa alla. Palju kilomeetreid läbitud sai, seda ei oskagi öelda.. ajaliselt ~45min.

Oma suuski mul loomikult Tallinnas pole, seega sai laenutatud ja ega väga heaks neid just pidada ei saa. Aga noh, proff oskaks nendega ka sõita, mina see eest kakerdasin kuidagi moodi ning lisaks suutsin 3 korda kõhuli ka käia :D peaks mainima, et ei olnud lihtne ning poole tõusu peal pidin üldse otsad andma, kuid lõpuks jõudsin ikka üles. Mäest alla tulemisest ei maksa vist väga rääkida... See käis ikka Ereti moodi - lõpetades tagumiku peal ja otse hanges...

Aga ega seda jaksu muud moodi tule kui kilomeetreid kogudes, seega loodetavasti homme jälle :)

Jookse ja tee head :)

28.detsembril toimub taaskord vana-aasta jooks, kus kogu osavõtutasu annetatakse heategevusele. Lisaks maksab Nordea pank iga lõpetaja eest 50 EEKi heategevuseks. Distantse on kavas kaks - 6,2km ning maraton (42km).

Eelmine aasta osalesin ning ühtlasi jooksin ka oma elu esimese maratoni. Samuti vandusin ma endale, et ei iial enam, kuid taaskord liiguvad mu peas mõtted võtta ette maratoni rada. Loodetavasti on selleks ajaks paks lumi maas (eelmine aasta oli vaid vihm, tuul ning külm).

Igastahes, mõelge. Tõenäoliselt märksa tervislikum toetusviis kui lihtsalt toestuskõne teha või sms saata, ise samal ajal kodus piparkooke süües ;) Ise olen kinldasti jooksmas - kas just maratoni, see veel selgub.

Info: DnB NORD Panga vana-aasta jooks

IX TA OK Rogain

3 nädalat peale Rogaini MM'i (11.okt) toimus IX TA OK Rogain (8h) ning iseenesest mõistetavalt oli nii minul kui ka Pirgitil vaja seal osaleda. Põlvevigastuse ravi lõppes ka ju juba tervelt nädal aega enne võistlust (Pirgitil paar päeva enne võistlust) ja vahepeal sai isegi 2 korda jooksmas käidud (tervelt 20min korraga!!!).

Kuna otsustasime endaga kaasa võtta ka mõned vastassoo esindajad, siis otsustasime, et stardime sel korral eraldi võistkondades ja veame metsa veelgi rohkem inimesi - selle ala uustulnukaid ;) Nii me siis olimegi 11. okt varahommikul võistluskeskuses, kannatamatult kaarti ootamas, et saaks alustada raja planeerimist.

Kuna sel hetkel kui kaardid kätte saime veel Rogaini vana kala Meelikut kohale polnud jõudnud ning mu teised võistkonnakaaslased (Kuldar ning Timpss) olid rogainil uustulnukad, siis esialgse raja planeerimine jäeti suurel hulgal minu hooleks. Ja nagu teada, meeldib mulle (ja ka Pirgsile) suuri plaane teha (kuidas siis muidu kõrgeid tulemusi saavutada kui plaan on väike) ja nii ma siis kritseldasin seda rada sinna kaardile, Kuldar ja Timpss aitasid ka kaasa :) Lõpptulemusena joonistasime maha esimese 4h raja, et eks siis rajal planeerime edasi. Lõpuks jõudis Meelik ka kohale ja vaatas meie geniaalse raja üle. Peale seda kui ma rõõmsalt talle teatasin, et see on vaid rada võistluse esimeseks pooleks, oli tal vaid üks kommentaar: "hullud".

Igastahes, kell 9:30, kui kõlas stardipauk, asusid võistkonnad PRAASNIK ning Kopli Liinid koos ülejäänud 328 võistkonnaga teele - iga võistkond omas suunas ning omas tempos, oma planeeritud rajaga, kuid ühe eesmärgiga, koguda niipalju punkte kui võimalik ning mitte finishisse hilineda.

Kui meie esialgne plaan nägi ette, et panustame jooksule ja eelistame korralike teid läbi metsa ja üle kraavide lõikamisele, siis peale paari esimese punkti korjamist muutsime taktikat - ikka otse - üle kivide ja kändude, läbi soo ja läbi kraavide :) Ei olnud just palju aega stardist möödunud kui Timpssil ning Kuldaril jalad märjad olid ja ega minul ning Meelikulgi kuivade jalgade rõõmu kauaks polnud. Ja kui keegi peaks arvama, et oktoobris on jõe- või soo-vesi soe, siis ma pean kahetsusega teatama, et te eksite! :) Samuti, kui te arvate et pikkadest jooksupükstest on nõgesemetsas abi, siis te jälle eksite. Aga noh, rahvasuu räägib, et nõgese kõrvetus on tervisele kasulik ning kui seda fakti arvestada, siis sel korral oli tegu vägagi tervendava võistlusega ;) Ja loomulikult, üks rogain ei oleks ju õige rogain minu jaoks kui ma kuskile kõhuli ei käi või p****** ei kuku. Sel korral õnnestus mul mööda langend puud kraavi ületades tasakaal kaotada ja nii ma tagumik ees sinna parajasse sopa-auku lendasin :D

Umbes 2,5h rajal oldud ning jõudsimegi esimesse joogipunkti, enne seda sai Kuldar veel tehakorraliku trepijooksu, sest just temale andsime me SI-pulga, kuna tal näis energiat üle olevat pidevalt ringi keksides :) Väike paus peetud ning muudkui edasi. Oiii, nüüd tulid pikad vahemaad... jookse ja jookse ja punktini ikka veel aega. Tundus, et ka mu sportlastest võistkonnakaaslstel hakkas siis juba raskeks muutuma. Timpss kommenteeris, et tal ei ole elus nii rasket füüsilist trenni olnud kui see võistlus ning siis tõdes, et selleks hetkeks polnud isegi poolt võistlusest veel läbi :D Vaikselt kannatades, ignoreerides valu mida vanad vigastused vaikselt tekitasid, sai ikka edasi liigutud. Kaarti uurides jäi selgusetuks, kummal pool jõge järgmine punkt asus, otsustasime jõge mitte ületada ning suundusime punkti juurde... jee, punkt leitud... kuid see oli teisel pool jõge :D Mis siis ikka võtsin Kuldarilt SI-pulga ning läksin punktile järgi (kuigi Kuldar avaldas soovi seda ise teha). Oii, vesi oli külm, aga mõnus :) Samal ajal kui ma keset jõge kakerdasin kasutasid teised võimalust puhata ja keha kinnitada ja siis pidime tõdema, et meil on jook otsas - ühtki joogipunkti ka enam ette ei satu, kui just ei plaani võistluskeskusest läbi minna, mis tähendaks aga lisaringi. Samas, ilma joogita ka ei saa jätkata, sest läbi oli alles napilt üle poole võistlusest. Kuna meil oli kaasas spordijoogipulbrit, siis ronisin ma tagasi sinna jõkke, kus just veidi aega tagasi olin olnud ning täitsin pudeli jõeveega - probleem lahendatud ning täiskiirusel edasi järgmise punkti poole.

Tuli välja, et jõevesi oli mu jalgadele hästi mõjund, sest väsimus oli läind ning tuju oli taas joosta, millegipärast mu võistkonnakaaslastele see ei sobind ning Meelik tahtis mind takistada ja keeldus jooksmast... hmmm. Nii me siis liikusime, vahelduva eduga joostes ja kõndides. Siis helistas Pirgs ja saime teada, et meil vaid mõni punkt rohkem kui neil.. MISMÕTTES?????? Igastahes see ajendas mind veel rohkem jooksma ning sundisin teisi ka, uue rajaplaani tegin ka, mille peale teised ütlesid, et see on utoopiline. Kuid peale paari enargiageeli tarbimist oli Kuldar nagu uuesti sündind ning jooksis nagu jänes ja võtsime siiski eesmärgiks mu plaani teostama hakata. Oiii, see oli... hmmmm, piinarikas :D Timpss vaeseke jooksis pooleldi longates, ega ma ise palju parem polnud, jook oli otsas ning ilge janu oli. Üks oli aga selge, finishisse ei tohi hiljaks jääda. Kuldar ja Timpss suutsid teepeal ära rääkida kaks naisolevust, kes oma joogid meile loovutasid.. oiii, elu oli jälle ilus ja jalg... ei olnud kerge :D Aga ära tegime.. mõni minut jäi isegi varu :) Õnnelikult finishis, peale 7 tundi ning 5x minutit mööda soid ning metsi ringi jooksmist. Äge oli - seltskond, koht, ilm - kõik.

Tagantjärgi võib öelda, et raja planeering ei olnud just kõige optimaalsem, oleks saand ikka mõnevõrra rohkem punkte natuke vähem jooksmisega kui meie seda tegime, kuid see ei ole enam oluline.

8th World Rogaining Championships

Kuna Pirgit on nii kannatamatu ja muudkui küsis, et millal ilmub värvikas kirjeldus meie WRC seiklustest, siis võtsime selle kirjatöö koos ette ning siin on siis tulemus:

Normaalsel inimesel on öökapi peal mõni tark raamat, mida unejutuks studeerida aga Pirgiti arvates ma ju ei ole normaalne ning tema arvates otsin ma uneooteks netist võimalikult mudaseid ettevõtmisi. Kui jälle üks leitud ja pähe võetud, on õhtu korda läinud ja magus uni võib tulla. Tavaliselt on Pirgit mu kaine mõistus, kuid seekord ei hoidnud ta mind tagasi, vastupidi sattus koguni ise vaimustusse, niiet mõeldud-tehtud, naks naks naks olimegi regristreerinud end Rogaini MM-le.

Juba järgmisel päeval arvas Pirgit olevat meie marsruudi välja mõelnud, pidin talle meenutama, et kullake, me läheme o r i e n t e e r u m a ja kaart antakse enne starti, aga ta ei lasknud end sellest häirida, mõte lihtsalt jooksis eest ära, kust kuhu liikuda :) Ja see oli alles teisipäev!! Terve nädal aega muudkui oooootasime ja sädistasime 24 h rogaini MM teemadel ja olime super tahtmist täis. Sõbrad-tuttavad millegipärast meie plaanist sama vaimustuses ei olnud, huvitav miks? Koguni niivähe vaimustuses, et hülgasid meie support-tiimi palved. Aga meid ei heidutanud miski. Reedel me läinud olimegi.

Enam vähem võistluskeskusesse kohale jõudmise hetkest hakkasid meile esimesed vihjed kohale jõudma, miks keegi meiega ühineda ei tahtnud. KÜLM on!!! Pimedas võõra telgi väga osav püstitamine pani aga juba tundma väikse maailmameistrina :) kuid TÕELINE meisterlikkus alles algas. See öö seal telgis!! Oli veeeeel küüüülmeeem, kui õhtu telki püstitades. Värisesime vaikides, üritades kõigest hingest uinuda kui äkki ühest suust laususime"Meil on naabriks Vasja". Järgnes naerupahvakas, me ikka mõtleme nii ühtemoodi:) Üritasime taas magama jääda. Tundsin kuidas Pirgit liibus mu vastu ja tundsin kuidas ma ise liigun nagu nö lõhna suunas soojema poole. Nii me seal liibusime, see öö oli niiiiiii külm. Ja pole vist vaja öelda, et suhteliselt magamata olime hommikuks ja keha oli juba trenni saand selle suure värisemisega. Jälle tundsime end väikeste vaprate maailmameistritena kui veel teki alt välja ja üles suutsime tõusta.

Edasi läks elu ilusamaks. Soe hommikusöök ja rajale kaasa võetavate kottide pakkimine, kuhu me otsustasime ära mahutada enam-vähem kõik riided, mis olemas olid. Ma ei tea, kust me nii osavad pakkimisvõimed on saanud, aga minu 12+2 l seljakott nägi Pirgiti sõnul välja nagu lõhkema hakkav pommivöö. Toidumoonaga otsustasime esimest korda suht palju energiageelide,-batoonide,-tablettide kasuks, mõned võileivad ja juustud ja vorstikesed ka tavalise toidu mõttes kaasas (reaalsuses tarbisime sellest ära vaid poole :D). Edasi läks elu veel ilusamaks, sest oli kätte jõudmas kaartide jagamise aeg - 2h enne starti, et oma teekonda planeerida ja üks eksemplar teekonna plaanist korraldajatele anda. Sel hetkel, kui kaardi kätte saime, olime hetkeks täiesti unustanud, et külm on, sest niii põnev oli. Maabusime oma telki ja kukkusime planeerima. Tagantjärele mõeldes ei mäleta küll kordagi, et me oleks mõelnud, mitu kilomeetrit see kõik kokku teeb :D Aga kuna meil oli juba 5 päeva tagasi väike plaan olemas, kuidas oma raja teeme, siis nii me seda maha joonistama hakkasimegi, väga palju mõelda ei olnud ja lahkhelisid teekonna planeerimisel ka mitte, kuna meid idealiste ei olnud keegi maa peale tõmbamas (jajah, see oli vihje Meelikule :D). Minu arvates plaanid peavadki suured olema ja Pirgit noogutas rahulolevalt.

Kontrollisime 5x, et kõik vajalik oleks kaasas ja suundusime stardialasse. Enam vähem siis, kui olime sinna sisse astunud, tõdesime, et kõik ikka ei ole kaasas. Taskulamp jäi padja alla. Kas ma juba mainisin, et stardialas oodata oli külm külm ja külm. Aga kui lõpuks käis sireen, hakkas soe. Jeee, jookseme :) Esimesed punktid on alati kõige raskemad, sest mõõtkavaga harjumine võtab aega. Minumeelest oli kõige esimese punkti leidmine paras kaos, missest et rahvahulgad õiget kohta ette näitasid. Kohe alguses õnnestus Pirgitil ka puuoks silma joosta ja lääts silmast välja kukutada - tormiline algus. Edasi keskendusime maksimaalselt, sest tegelikult me ju teadsime, et suuremad asjad orienteerujad me pole, pigem pikamaajooksjad, või pigem vintsked tsikid, küll me hakkama saame. Muidugi saime, vähemalt ei eksinud küll, kaardi lugemisega saime edasi üllatavalt hästi hakkama ja punkte leidsime kaa kenasti, suisa kõrgusjoonte järgi, vau, meie jaoks uus tase saavutatud.

Maastik oli tõeliselt vaheldusrikas, põhiliselt küll nii, et kerge võsa vaheldub paksu võsaga ja kergelt märjad kohad vahelduvad tõeliste soo-alade ja mülgastega. Ei, igav ei hakanud. Muuseas lisaks oma kilomeetrite hoogsa läbimise naiivsusele oli meil ka väike naiivne plaan mitte märjaks saada. Avastades, et meie kaardil olev pisike kraavike ei olegi nii pisike, asusime otsima kohta, kust kuivalt üle saaks. Õnne meil oli, leidsime kopratammi, tänu millele suutsime jõe edukalt ületada... aga noh.. teisel pool kallast ei olnud kuiv. Vaikselt ukerdasime seal mätaste vahel, üritades normaalsemale pinnasele jõuda kui kostus plärtsatus ning Pirgiti suust paar kurja sõna. Tõstes pilgu oma jalge-esiselt üles poole oli Pirgit kadund, kuid kohe kohe ilmus jälle ta peanupp kõrkjate vahelt välja - Pirgit oli suutnud külili vette kukkuda ning ei läinud vist minutitki mööda kui ka mina tagumik ees vette maandusin. Nii palju siis sellest, et enne ööd märjaks ei saa!!!

Edasi läks kõik jälle ilusti, oma imestuseks oskame ikka üllatavalt hästi orienteeruda - korjasime punkte,ilma et oleks eksimusi teinud :) Kuna kõik läks ilusti, siis otsustasime oma algset teekonda muuta (ringiga minemise asemel lähme ikka otse). Vaevu sain Pirgiti käest küsitud, et kas me ületasime kraavi nii et tähele ei pannud, sest kaardi järgi oleks pidand meie tee pisikesega kraaviga ristuma, kui meie ees lookles mitte nii pisike kraav. Pirgit, väike vapper tüdruk asus seda kohe ületama, üritades leida mõningaid mättaid jala alla. Sumaki.. ja vööni vees ta jälle oligi. Paar kurja sõna ja siis piiksatus "Eret, tõmba mind siit välja!!!!!". See kõik oli nii naljakas (minu jaoks), seega minu reaktsioon oli, et "Tegelt ka vää???". Pirgit vaeseke oli juba paanikas, sest ta oli põlvini mudasse vajunud, kuid õnneks sai ilusti välja. See muutis meid veidi ettevaatlikumaks ja asusime otsima kohta, kus saaks natuke ohutumalt selle "kraavi" ületatud. See õnnestus, kuid ujuma pidime siiski ja seda vahetult enne ööd.

Kell on saanud 8 ning väljas hämardub. Teatan rõõmsalt Pirgitile, et esimene kolmandik võistlusest on läbi, mille peale ta vaatab mulle küsiva pilguga otsa, et mis see peaks nüüd hea uudis olema v. Mõtlesin veidi ja mõistsin, et ega vist ei ole jah veel põhjust rõõmustada, sest pikk öö on alles ees. Otsime välja lambid, paneme energiatabletid keele alla ning suundume esimese punkti poole, mille peame võtma pimedas. Vahepeal peaks muidugi mainima, et ma kardan olla paksus metsa ning teiseks ma kardan pimedat ja kui need kaks kokku ehk olla paksus pimedas metsas, siis ... tule jumal appi.... . Esimese punkti saime ilusti kätte.. peab tõdema, et idee võtta lisaks pealampidele kaasa ka taskulamp oli geniaalne, sest taskulambiga näidates särasid punkti helkurid juba kaugelt vastu :). Ja ikka rõõmsalt edasi, eirates külma, pimedust ning helisid metsast.

Midagi ragistab põõsas... tardume Pirgitiga paigale, vaadates üksteisele küsiva pilguga otsas, et mis see oli ..ja siis kostub urin... APPIIIIIIIIIIIIIIIII. Oh õudu. metsloomi kardan ma niigi, aga kuskil metsasügavikus keset ööd ei taha ma nendega kohe kindlasti kokku põrgata. Suurest paanikast pistsime suvalises suunas punuma ning kui lõpuks kaarti vaatasime, siis avastasime, et olime 800m mäest alla lidunud mööda sihti mitte aga mööda teed, kus me oleks pidand olema. Õnneks suutsime ennast lihtsalt kaardile panna jälle ja saime punkti ilusti kätte kuid hirm oli nahavahel kogu ülejäänud öö. Närvid said veidi puhkust kui jõudsime joogipunkti, kus sai elavalt muljeid vahetatud 2 võistkonnaga, kuhu minna ja kuhu mitte. Edasi - ikka öö - ausõna, hirmus, sest urin metsas oli olnud loomulikult pimeda esimestel tundidel niiet kogu järgnev öö möödus iga krõpsu peale võpatades. Isegi lühikesi puhkepeatusi ei julend mujal teha kui maanteel (ainuke koht mis tundus natukegi sõbralikum kui kottpime mets).

Maantee - meie päästeingel. Märjad sokid said kuivade vastu vahetatud (tõsi küll, kuivad nad väga kaua ei püsinud), varbad said plaasterdatud ning Pirgit tegi isegi lühikse stripp-show... paraku ühtki autot mööda ei sõitnud. Aga noh, see-eest sõitis ainus auto mida öö jooksul nägime mööda siis kui oli pissipeatuse aeg :D. Paralleelselt varavaste plaasterdamisega sai ka kaarti uuritud ja siis jõudis meile ka kohale, et tuleb teha korrektuure plaani, sest oma esialgse plaani järgi oleks meil vist veel 24h tundi kulund, mitte aga 10, mis meil veel oli jäänud. Paraku puhata väga ei saand, sest kui üle 5min paigal olime, siis oli juba roppu külm ning sooja saamiseks tuli jälle jooksusammul edasi liikuda, mis kangete jalgade tõttu suht koomiline välja nägi :D

Aga ikka edasi... ja siis saabus saatuslik hetk, suutsin ühel nõlval juurika taha kinni jääda ning kukkuda, mille tulemusena vigastasin põlve (nüüdseks pandud ka diagnoos "Jumpers knee" ning ravi käib täies hoos). Sealt algas minu jaoks totaalne piin. Kui talla alla tekkinud villide poolt tekitatud valuga harjus ära ning sai tuimalt välja kannatatud, siis põlve tõttu tuli lühikesi pause üha sagedamini teha. Põlvili kesest teed jalgu puhkmas avastasin ükshetk, et pea tegi jõnksu ära... ma olin magama jäänd... ebareaalne. Nalja nabani, vähemalt oskan ma enda üle naerda.. ja Pirgit ka :D Otsisime kohvikommid välja ja läksime täiskäigul edasi (nii 3km/h :D). Oi need pikad vahemaad punktide vahel olid nüristavad ning kilomeetrid tundusid pikemad kui kunagi varem. Aga me liikusime...külm, väsimus, valu.. hambad ristis aga sihikindlalt finishi poole. Ja lõpuks me sinna jõudsime.. 6-7h peale kukkumist ehk teisisõnu peale 6-7h totaalset piina.

Peale finishi joone ületamist oli peas vaid kaks asja.. pesema ja magama. Oi, see oli piin seal dushiruumis - põrand oli jääkülm ning krobeline, et jalgadel võimalikult valus oleks ning kui veel kuum vesi katkiste villideni jõudis oleks tahtnud nutta... Kui enne finishit oli lootus, et finishi joont ületades saavad meie piinad läbi, siis nüüd valdas lootusetus... nii valus oli... ja seda, kui kaua see kestab, ei teadnud...

Oi, mudast puhas ja kuivades riidetes oli hea olla. Soe puder ja kohv oli lausa luksus. Kõht täis, hea olla.. suund telki, et paar tundi enne tagasisõitu magada, vältimaks pärast roolis magamist. Seal me siis siplesime magamiskotis... otsides asendit, kuidas valus ei oleks. Mõlemil mõttes kahtlus, et taaskord ei tule magamisest midagi välja.. siis aga keerasime kõhuli.. nii kannatas enam-vähem olla ning nii paari sekundi pärast olime mõlemad sügavas unes.....

Järgmine aasta Soome EM'le ;)

xDream – sprint

xdream sarja III osavõistlus oli sprint ning toimus Paides. Meie võistkonna osalemine seal muutus küsitavaks reede õhtul, kui Marko helistas ning teavitas, et oli jalga vigastanud ning ei saa isegi kõndida rääkimata võistlemisest. Laupäevane päev möödus meeleheitlikus asendusliikme otsimises ning kui olukord tundus juba suhteliselt lootusetu, õnnestus lõpuks Markole asendaja leida (Risto).

Pühapäeva hommikul äratuskella helisedes ning aknast välja vaadetes tekkis küll tunne, et parema meelega lülitaks äratuse välja, tõmbaks teki üle pea ning magaks poole lõunani. Sellest hoolimata sai ennast jalule aetud ning teekond Paide poole võis alata. Kuna võistlema ei saand minna oma põhikoosseisuga, siis võtsime eesmärgiks raja läbi teha ilma suuremate eksimusteta.

Lootsime, et sel korral võistkonna liikmete hajutamist ei tule nagu öisel etapil Karksi-Nuias, kuna Risto ütles, et tema kaarti ei loe. Njah, reaalsus oli see, et kohe stardis toimus võistkonnaliikmete hajutamine ning seda jooksuetapil. Õnneks tuli võtta eraldi vaid 1 punkt ning seegi oli orienteerumise kohapealt lihtne ja seega probleeme ei tekkinud. Edasi juba rattasse ning muda ralli võis alata J See läks edukalt, aga nagu alati olen rattas ma kõige nõrgem. Rattast edasi jooksuetapile... oioi, RABA. Väike flash-back öisele xdreamile, kui me öises rabas 6h veetsime. Sel korral läks meil õnneks.. punktide leidmisega probleeme ei olnud.. aga noh, kaelani vette sai siiski ja mitte korra. Tarmo ja Risto hüppasid üle mudamülka, kuid ma hindasin oma võimeid ja sain aru, et üle ma ei hüppaks, seega otsustasin läbi „ujuda“, mis tähendas siis seda et olin kaelani mudaaugus ning Risto ja Tarmo tõmbasid mu sealt välja. Sama taktikat sai veel korra kasutada. Rabast väljas.. ja taas ratta selga, kuid sel korral vaid natukeseks, sest peagi tuli uisud jalga ajada. Uisutamisel tuli korraks raske hetk, kuid see läks õnneks kiiresti üle.

Uisuetapp läbi... mis nüüd? Oi kurja.. ujumine!!! Peaks mainima, et ujumine ei ole just mu tugevaim ala, või noh, kui päris aus olla, siis ujumises olen ma ikka suht alla igasuguse arvestuse. Nii, uurime eeskirja.. iga liige kes ujuma ei lähe toob kaasa 20min trahvi – seda ei saa lubada. Seega, tossud jalast, päästevest selga ning sulps järve ja teise kalda poole teele. Ei olnud soe ja kui ma üldjuhul ikka liigun kuidagi moodi edasi, siis päästevestiga oli see eriti vaevaline – aga noh, võttis küll aega kuid teisele kaldale ma jõudsin J ja siis pläta pläta palja jalu jälle teisele poole järve, et tossud jalga panna ja jooksuetapile suunduda. Nüüd tuli Tarmol raske hetk, külm vesi tõmbas jalad krampi, kuid õnneks see möödus ka suht kiiresti.

Jooksuteapp... njah, igat kraavi ja jõge sai ikka mitmeid kordi ületatud. Tänud rajamister.. tegelt ka, äge oli :D Jooksetapi lõpus sai Tarmo juhtimisel ette võetud rada, mis kujutas endas põlvini paksus mudas sumpamist (NB, Tarmo, selle eest lubasin ma sulle tappa anda.. ). Oi, see oli koht, mis võttis vanduma..

Mudast väljas, siis jäänud kanuu... sel korral valikorienteerumine. Me kasutasime jõge, nii ülesvoolu kui ka allavoolu minekuks.. kuigi tagantjärgi tarkus ütleb, et targem oleks olnud vahepeal kanuud seljas läbi võsa vedada... aga noh, tagantjärgi oleme me kõik targad. Kanuu läbi.. jäänud veel vaid lühike mudaralli rattaga finishisse, kus ootas meid veel takistusrada (hüpata üle tõkete ning roomata pinlkide alt läbi). Ja läbi see oligi.... kokku kulus selleks kõigeks 5h 7min.

Kõva mehe jooks

Nagu mul kombeks, registreerin ma ennast igasugustele mitte normaalsetele võistlustele, sest sel hetkel kui ma seda teen, tundub see jube ägeda ideena. Nii ka sel korral ... kui kuulsin kõva mehe jooksust oli vaja kohe ennast ära registreerida. No mis siis ikka, kui registreeritud sai, ju siis tuleb ikka kohale ka minna. Nii siis seisangi laupäeva pärastlõunal järjekorras, et oma number välja võtta. Kohtan Toomast, kes sel korral ise ei võistle vaid on hoopis rajameistri rollis ning ütleb vaid kommentaari, et sellele rajale ta küll minna ei taha.

No jah, igastahes kell 14:10 seisan ma stardikoridoris ning meeles mõlgub vaid üks küsimus: mida kuradit ma siin teen????? Teadmatus, mis rajal ees ootab tekitab ärevust ja paneb muretsema. Lepime Alexiga kokku, et võtame rahulikult ja läbime raja koos, juhuks kui üks meist abi peaks vajama.

Kõlab stardipauk ning peagi ees esimene takistus - väike mudaauk, millest vaja läbi joosta. See sai õnnelikult mööda ning siis ootas meid ees autokummidest kardin - ka see sai edukalt läbitud. Siis tuli läbi minna silla alt läbi jõe.. no jah, kivi, mis vee sees peidus oli, ma ei näinud ja seal ma oma jalad katki kukkusin, aga see ei andnud põhjust katkestamiseks, ikka edasi ja edasi :) Järgmisena ootasid meis ees heinapallid ning nendest ehitatud 5m kuhi, kust üle tuli ronida - ka see läks edukalt. Järgnesid autokummid ning jõe ületamised. Rada kulges mudas roomamisega, mis oli äge :)

Lõppkokkuvõttes oli palju lihtsam kui ette sai kujutatud ning energiat jäi hulganisti ülegi. Järgmine aasta uuesti ning siis juba täiel kiirusel!

SummerCamp 2008

Nagu juba tavaks saanud, oli ka sel aastal esimene augusti nädal broneeritud SummerCamp'i jaoks ning esmakordselt ka sel puhul puhkus võetud. Sel aastal oli külalisi 23 ning kokku 14st riigist. Taaskord oli kokku sattunud väga kihvt seltskond :)

Ürituse kava oli tavapärane: vastuvõtt rektoraadis ning seejärel tutvumisõhtu. Tutvumisõhtu tulemusena said nimed enamjaolt selgeks ning musikaalsed isikud said särada karaoke laval.

Kõikide lemmikuks oli teine õhtu - Eesti pärane õhtusöök vabaõhumuuseumis ning peale seda xBox'i võistlus Lapikute kontoris, mis kulmineerus ühikapeoga.

Nädalavahetus sai veedetud Tallinnast väljas, kohas nimega Tõrvaaugu. Sealne esimene õhtu oli reseveeritud nn rahvusvahelisee õhtu jaoks, kus kõigil oli võimalus esitleda tema rahvusele omaseid sööke/jooke, mis kaasa oli võetud. Järgmisel päev oli sportlik ehk siis aset leidis traditsiooniline Adventure Game. See oli esimene kord, kus ma sellest osa ei võtnud, sest pidin ise samal ajal Tallinnas võistlema, kuid juttude järgi oli jällegi meeleolukas ja osalejatele meeldis :)

Pühapäev - SC ametlik lõpp. Hommikul tagasisõit Tallinna ning õhtu Glehni lossis. Nagu alati, oli just see õhtu kõige emotsionaalsem. Veider küll, kuid nädal aega on vägagi piisav, et inimestega lähedaseks saada ning neist meeletult puudust hakata tundma kui nad lahkuvad. Jah, lennuliinid on avatud ja miski ei takista üksteist külastamast, kuid see ei ole enam see... Igastahes sellest õhtust võeti kõik mis võtta annab - kui Glehni lossist oli aeg lahkuda liikus kogu seltskond hostelli ning seal üritus jätkus. Mina sain koju hommikul kell 6 ning olin seejuures üks esimesi kes peolt lahkus.

Peale paari tunnist und tuli ennast taas jalule ajada, et osavõtjaid lennujaama viia .. kurb. Kuid mitte veel kõik ei lahkunud, seega järeljäänutega sai päev veedetud vanalinnas jalutades ning õhtul sai tähistatud ühe osavõtja 21st sünnipäeva :) Osavõtjate soovil sai liigutud jällegi kannu pubisse (kus toimus ka tutvumisõhtu), et veeta viimane õhtu seal, kus veedeti esimene :)