Narva Energiajooks (21,1km)

10.aug toimus Narvas järjekordne linnajooksude sarja etapp. Kuna hetkel on veel plaanis selle sarja kuldrada läbida, siis ei olnud muud valikut kui vaid starti minna, kuigi peale xdreami öist etappi väga trenni teinud ei olnud. 

Kõva häälega küll välja ei julgenud öelda, aga tegelikult olin endale mõttes seadnud eesmärgi Narvas joosta alla kahe tunni. Ei ole just väga suur eesmärk, aga arvestades, et viimased aastad ei ole ma kahe tunni piiri erinevatel põhjustel alistanud, siis hõljus selle eesmärgi juures ikkagi väga suur küsimärk. 

Ilm oli Tallinnas hommikul pilvine, seega minu jaoks selline ideaalne jooksuilm. Mida lähemale Narvale jõudsime, seda hõredamaks need pilved jäid ning stardihetkel lõõskas juba korralik päike. Õnneks leidus vahelduva eduga ka pilvi, seega täielikku ülekuumenemist ei tekkinud, aga palav oli ikka küll, seega igas joogipunktis sai endale paar topsi vett pähe valatud. 

Rada oli natuke igav, eriti üks pikk-pikk sirge asfaltil, kus päike eriti julmalt piinas. Lisaks joosti poolmaratonil kaks 10,5km ringi, mis oli ka natu üllatav, sest üldjuhul on 21,1km ikka üks pikk ring. Samas ega põhjust virisemiseks polnud ehk tõenäoliselt järgmine aasta lähen sinna jälle jooksma ;) 

Kuna Rakvere ööjooksu rikkus mul korraldajate poolt pakutav geel (isostar) ära, siis sel korral otsustasin kindla peale välja minna ning võtsin ise oma geeli kaasa, mida ka eelnevatel võistlustel kasutanud olin. Geeli võtsin sisse 14km peal, kuid taaskord ajas see mul südame pahaks ja pani kõhu valutama, seega kuni 17km-ni oli jooksmine ikka korralik piin, aga õnneks läks see üle ja sain ikka õnnelikult finishisse. 

Lõplik aeg 1:57:37 ehk siis sain oma eesmärgi täidetud ning mitmeid aastaid ületamatuna näiv 2h piir sai lõpuks alistatud. Nüüd on juba veidi julgem tunne 8sep Tallinnas maratoni joosta :)

Jalutuskäik Sorini mõisa pargis

Anton Tšehhovi "Kajakas" ainetel: "Jalutuskäik Sorini mõisa pargis"

Lavastaja: Tiina Rumm

Mängukoht: Rakvere Rahvaaed

Rakvere Linnanoorte Näitetrupp

Selle lavastuse peale sattusin ma vaid asjaolul, et tegemist oli ühe hooandja projektiga. Kuna ikkagi tegemist teatriga ning veel kodulinnas, siis ei olnud mul ju tegelikult muud valikut kui projektile natuke hoogu anda. Tundus, et neid kes samuti antud projekti väärtustasid leidus veelgi, sest vajalik summa saadi kokku. Tasuks projekti toetamise eest sain ma antud etendusele pileti koos õhtusöögiga :) Meeldiv!

Laupäeva (03.08) õhtul võtsingi vanemad kaasa ning suundusime Rakvere Rahvaaeda. Tegemist oli ilusa ning mõnusalt sooja augustiõhtuga, ehk igati ideaalne etenduse nautimiseks. Kohale jõudes paluti meil valida endale sobilik laud ning seadsimegi ennast ilusti sisse. Muideks, enne etendust kava sirvides oli positiivselt üllatav tänatavate isikute nimekirjast ennast leida ;)

Etendus toimus neljas vaatuses, mis kõik mängiti erinevates kohtades -  3 pargis ning viimane vaatus rahvamaja suures saalis. Vaatused olid kõik keskmiselt 30min pikad ning igal vaheajal serveeriti laudadele järgmine käik õhtusöögist ehk kokku oli meil siis neljakäiguline õhtusöök (ja oi millised portsjonid... vene köök ikkagi!). 

Tšehhovi Kajakat olin ma enne näinud Von Krahli Teatri esitluses, kuid antud lavastus oli hoopis teise vaatenurga alt. Kuidagi lihtsam ning kergem, kuigi sisu oli endiselt sünge. 2,5h möödusid lennates -  lavastus lihtsalt meeldis. Noored mängisid südamega ning hea oli vahelduseks uusi nägusid "lavalaudadel" näha. Kel õnnestus vaatamas käia, need tõenäoliselt nõustuvad muga :) Eraldi tooksin näitlejatest välja Eliis Uudekülli, kes minu jaoks teistest enam silma paistis. Ja oh kus need noored alles said mööda rahvaaeda ringi joosta...

Kahju on vaid sellest, et etendust nii vähe reklaamiti, sest ega kui ma ise poleks seda hooandjas näinud, siis poleks ka mina sellest midagi teadnud. Teatrikülastajaid oli vähemalt sellel etendusel kus mina käisin üllatavalt vähe, ca 40-50 inimest. 

August challenge

Et hotellitoas totaalne laiskus peale ei tuleks, siis panin endale interneti avarustes leiduvate erinevate väljakutsete põhjal kokku oma augusti challenge-i. Pange ennast ka proovile! Enne kui harjutuste kallale asuda, tuleb 15-20min kas hüppenööriga hüpata või siis kerge sörkjooks teha :)

PEKO

Ülle Kauksi "PEKO"
Lavastaja: Ain Mäeots
Mängukoht: Värska laululava
Teater Vanemuine

Nagu etenduse tutvustus ise ütleb, on tegemist muistse muinasrokiga. Ja nii see ka oli. Etendus jutustab loo Peko sünnist surmani ja veel sellestki mis pärast saab. On nalja, naeru, möllu, kurbust, surma, tööd, pidu.. kõike oli. Lisaks saab antud etendusest päris paljutki teada ajaloost, seto kommentest ning uskumustest ja tõekspidamistest. Ehk siis lisaks meelelahutuslikule poolele on ka väike hariduslik külg sees. Mina igastahes sain küll veidi targemaks :)

Lisaks annab etendusele võlu see, et see on seto keeles. Ei saa ennast seto keele valdajaks pidada, kuid etendusest sain siiski ilusti aru. Küll aga pean tunnistama, et mõni nali läks kõrvust mööda. Näitejad olid suurepärased, olusti oli suurepärane ja lisaks vedas meil ka ilmaga. Mida muud sa hing tahta oskad?! Kes vähegi Värska kanti satub, sel soovitaksin vaatama minna. See on seda väärt! :)

Xdream III etapp (öine)

Kuna seekordne öine Xdream toimus Hiiumaal, siis oli juba varakult otsustatud, et sinna ma tahan minna. Algne plaan oli osaleda sama võistkonnaga mis Tallinnaski, kuid viimasel hetkel ütles Sander oma lõpliku EI. Kiirelt tuli leida asendus ja meil läks õnneks, sest Kadi jäi suht ruttu nõusse, olenemata asjaolust, et ta oli endale lubanud, et ta sel aastal Xdreamil kaasa ei tee. 

Laupäeva hommikul (20.juuli) oligi start Hiiumaa poole. Läksime juba hommikuse praamiga, kuigi start oli alles õhtul kell 10. Asju autosse pakkides jäi küll tunne, et pool elu sai kokku pakitud. Aga noh, kuna ilm oli ju selline nagu ta oli (meeletult tuuline) ja lubati ka vihma, siis tuli kaasa võtta igale olustikule vastav, pluss veel rulluisud ja ratas ja muu kohustuslik varustus.

Hiiumaale jõudes tegime väikese peatuse ehituspoes, et soetada veel viimased puuduolevad asjad ning siis otsisime koha, kus mõneks tunniks puu alla pikali visata ja paar tundi magada. Õnneks puu all päris magama ei pidanud, sest Marit tegi kiire kõne Tiuxile ja seega maandusime Tiuxi residentsi, kus ma saunalakas mõneks tunniks silma kinni lasin.

Und jagus sel korral vähemaks kui plaanitud, seega jäi veel aega kohvi nautimiseks ja niisama jutustamiseks. Kuna Andres veel magas, siis otsustasin järele uurida, et kas saan rattale tagatule ning sadulakoti klambri külge monteerimisega ise hakkama. Õigeid kruvikeerajaid ja mutrivõtmeid meil ei olnud, aga sellest hoolimata sai kõik vajalik tehtud – oma pisikeste kätega! Selleks ajaks kui ma valmis sain, oli ka Andres üles ärganud ja otsustasime jokutamise asemel liikuma hakata ja  tee peal ka veel kohalike vaatamisväärsustega tutvust teha. Külastasime kohalikku Eiffeli torni – väga vahva koht! Kui pole sinna veel sattunud, siis Hiiumaad külastades visake kindlasti pilk peale! J

Kui kultuuriga tutvutud, siis oli veel vaid vaja kõht täis süüa ning vaikselt stardiks valmistuma hakata. Liikusime Kärdla keskväljakule, et võtta sealt välja stardimaterjalid ja seejärel rattad rattaalasse viia. Oma üllatuseks saime teada, et A-raja võistkonnad saavad stardimaterjalid kätte rattaalas, mis tundus igati loogiline, aga juhendist ei leidnud me selle kohta sõnagi. Mis siis ikka.. sõitsime rattaalasse ning hakkasime oma rattaid ette valmistama. Taaskord pean tunnistama, et ma olen juba päris osav ratta kokku monteerimises.. rehvid pumpasin ise täis ja sadula ning kaardialuse sain ka külge.  Paigutasime rattad vastavasse alasse ning võtsime suuna taas Kärdla keskväljakule.

Kui auto pargitud, siis järgmine samm oli riiete vahetus. Vot see oli keeruline, sest nüüd tuli otsustada, mida siis ikkagi selga panna. Otsus sai ilusti langetatud ning peale väikest akrobaatikat autos said ka riided vahetatud. Järgmiseks tuli pakkida seljakott, mis rajale kaasa võtta. Kontroll, et kõik korraldajate poolt kaasa võtta kästud mudru oleks ilusti olemas, pluss siis veel muu vajalik, eesotsas geelide ja batoonidega.

Lõpuks saime ennast kokku pakitud. Haarasime rulluisud kaenlasse ning läksime starti. Üks küsimus oli veel selgusetu, et kas me stardime rulluiskudega või joostes, sest juhendis oli vastuolu. Oli väidetud, et rulluisud ja kiiver tuleb starti kaasa võtta, aga samal ajal oli ka öeldud, et A-rada stardib rulluisu etapile. Kumb siis on? Veidi enne starti selgus ikkagi saabus ehk sikutasime rulluisud jalga ja toppisime tossud seljakotti.

START! Stardist liiguti mööda ettemääratud tänavaid. Peaks mainima, et rulluiskudega ei olnud seal just kõige mugavam, sest teed ei olnud just kõige paremas korras – krobeline asfalt ning auklik. Seega võtsime seda osa rahulikult ja ettevaatlikult. Õnneks ei pidanud mööda tänavaid väga kaua sõitma ja pääsesime peagi kergliiklus teele. Kuna Kadil olid tillukeste ratastega (84mm) rullid, siis lasin tal ennast minu taha haakida, et meie liikumist kiirendada. Kuna tuul oli vastu, siis poolel distantsil palusin Andresel vedamise üle võtta, et ennast mitte kohe esimese tunni jooksul energiast tühjaks imeda.  Peale rulluisku tuli jooks. Vahetusalasse jõudsime ühtedena viimastest, kuid see ei morjendanud.

Maastik oli kergelt soine ning võsas sai ka korralikult ragistatud, aga punktid leidsime ilma probleemideta üles. Tundub, et sel etapil olime kõige aeglasemad, sest vahetusalas olime viimased. Tõmbasime rullid jalga, võtsin Kadi endale taas sappa ning suundusime järgmisesse vahetusalasse. Seal võtsime vastu otsuse 2 punkti joostes võtmata jätta, sest distantsid olid pikad ning maastik meie jaoks halvasti läbitav. Lisaks tuli 1 punkt veel kõigil liikmetel eraldi võtta ja pimedas metsas üksi ekslemine ei tundunud väga ahvatlev. Mõeldud – tehtud! Sel jooksuetapil saime roomata mööda maanteetruupe, ehk isegi kõige suurema tahtmise juures ei olnud võimalik sealt kuivade jalgadega pääseda. Seal saime kokku juba ka teiste võistkondadega – esiotsa tiimid, kes olid jõudnud juba ka need punktid ära võtta, millest meie loobusime.

Kui jooks tehtud, siis ootas ees joonorienteerumine rattaga. Oi kurjam, vot siin oleks tahtnud küll head pealampi omada, sest päris „mõnus“ on sõita metsateedel nägemata rada. Liiv, augud, puujuured, muda… Sellepeale hakkasid vandesõnad aina tihemini üle huulte libisema. Kui tuli aga keerata sihile, mis tuli läbida ratas seljas, siis tuli tahtmine rajameistrile peksa anda, sest jalad käisid risti-rästi all ning lisaks jäi ratas igale poole kinni. Selle sihi leidsime ka üles vist vaid tänu sellele, et esiotsa tiimid olid sellest enne mööda kihutanud ja tulid just tagasi ja keerasid sinna. Tegelt enamuse joonorienteerumise ajast polnud mul mingit arusaama, kus ma kaardil paiknen, sest pealambi valgustus oli suht olematu. Õnneks oli Andresel korralik prozektor otsaees ja jälgis kaarti, seega jõudsime õnnelikult Tahkuna Tuletorni.

Tuletornis ootas ees esimene lisaülesanne, milleks oli torni tipust laskumine, kusjuures laskuma pidid kõik võistkonna liikmed -  üks pidi laskuma mööda kiiret rada ning teised koos (päästja ja kannataja) mööda aeglast rada. Kuna ma olen paaniline kõrgusekartja, siis mina olin „kannatanu“, kes tuli tornist alla tuua. Enne aga kui meie rakmetes torni tippu joosta saime pidime ootama oma järjekorda ca 50min. Lõpuks olid rakmed seljas ning tuli treppides ülest lipata. Peaks mainima, et päris korralikult võttis jalad läbi! Üles jõudes kästi mul esimesena kohe üle piirde astuda – oh kurjam. Kui ma siis olin suutnud ennast teisele poole piiret upitada, siis selgus, et mu köied on sõlmes ehk siis neid hakati ükshaaval lahti harutama, samal ajal kui ma seal teisel pool piiret kõõlusin. Ei olnud lõbus (vähemalt sel hetkel mitte)! Lõpuks oli aeg piirdest lahti lasta ning alla laskuda – ei olnudki nii hirmus J ÄRA TEGIN!!!

Adrenaliin laes haarasime rattad ja tuiskasime teele. Ees ootas taas jooks ja jälle eraldi. Kadi keeldus üksi metsa minemast, seega Andres läks temaga esimestesse punktidesse kaasa. Mina sukeldusin aga üksi pimedasse soosse. NICE! Oli hirmus, väga hirmus, aga seda enam oli vaja võimalikult kiiresti sealt välja saada. Tehtud! Hakkama sain! Nüüd oli veel vaja otsida viimane punkt dott-st, kuid see oli juba lihtne ja tagasi ma olingi. Teisi aga polnud. Möödus minuteid 5, 10.. lõpuks tuli Kadi. Ütles, et tal veel üks punkt võtta, tahtis et ma kaasa tuleks. Ei läinud :D Andsin talle suuna kätte ja ütlesin, et mingi 150m selles suunas ja siis jõuabki kohale. Ja nii oligi J Sai hakkama, täitsa üksi! J Andrest ikka veel polnud, seega tegelesime puzzle kokkupanekuga edasi, mida järgmises jooksuetapis vaja läks. Lõpuks ilmus metsast välja ka Andres ning sel ajal kui ta puhkas ja energiavarusid taastas, kleepisime kokku ka tema kaardi puzzle.

Taas ratastele. Vaidlesime Andresega, et kas minna mööda asfalti ning teha seega paari km-ne ring või minna siis otsemat  teed läbi metsa. Arvestades meie liikumiskiiruse vahet metsas ja asfaldil nõudsin ma, et minna tuleb mööda suurt teed. Hiljem selgus, et mu otsus oli õige, sest otsetee ei olnud nii lihtsalt läbitav ning lisaks oli ka sealt poolt lähenedes punkti leida raskem. Tegin endale mõttes pai! J

Kärdla keskväljakule jõudes ootas ees järjekordne jooksuetapp ja taaskord tuli tiimiliikmetel lahku minna ja erinevad punktid võtta. Võtta tuli vaid 2 punkti ning distantsid olid vastavalt 2,4; 2,6 ja 2,8km. Kadile andsime kõige lühema ja Andresele pikima. Mina sain keskmise ehk 2,6km jooksu. Punktid olid lihtsad ja mingit raskust nende leidmine ei tekitanud. Tagasi jõudsin taas esimesena ja sain jälle ca 10-15 min oodata enne kui teised ka kohale jõudsid.

Edasi ootas ees jälle ratas.  Vahepeal üksi istudes arvutasin linnulennult rattakilomeetrid kokku – 50km ratast oli kavas, mis oli ära jupitatud vahepealsete jooksuetappidega. Andsime jalgadele taas valu. Andres hakkas väsima, sest kui muidu luges ta kaarti väga hästi, siis nüüd hakkas juba iga teeotsa saabudes kahtlema, et ega me sinna ära pöörama ei peaks. Õnneks oli mul kuidagi värske olemine, seega saime punktid kõik edukalt võetud ning jõudsime järgmisesse vahetusalasse, kus ootas ees lisaülesanne.

Seekordne lisaülesanne nägi ette mahajäetud hoonetest ja dottidest leida kaardi osad ning nende abil leida järgmised punktid. See kaardifragmentide leidmine ei läinud just kõige kiiremini, kuid saime punktid kaardile märgitud ja asusimegi nende poole jooksuga teele. Esimene punkt oli saar, ehk siis mõnus hommikune värskendus täisriietuses mööda merd saarele liikuda. Vesi oli põlvini ja üldsegi mitte väga külm. Ja kui päris aus olla, siis oli see isegi mingil määral nauditav.

Peale saare punkti võtmist tuli taas haarata rattad ja sõita juba kanuu vahetusalasse. Kuna ilm oli meeletult tuuline, siis olime saanud juba rajalt info, et kanuuetappi ei toimu. Mõtlesime, et ju siis lastakse meil sooritada vaid vahetusalas ettenähtud lisaülesanne ja siis võibki hakata finiši poole rühkima. Kui vahetusala lähenema hakkas, siis tulid meile vastu A-raja tiimid joostes… see sai tähendada vaid ühte – kanuu on asendatud jooksuga. Ja nii oligi.  Joostes tuli võtta 5 punkti. Kadi keeldus jooksmast, seega esimesed 2 punkti võtsime jalutades. Kuna kolmas asus väga kaugel, siis tegin ettepaneku, et Kadi jalutab juba neljandasse punkti ning me Andresega võtame kolmanda jooksuga ära. Andres põikles küll vastu, kuid lõpuks vist taipas, et minuga pole mõtet vaielda ja panime jooksu.  Kuigi Andres väitis, et ta tervet teed joosta ei jaksa, siis ma väitsin vastupidi ning piilusin pidevalt seljataha, et Andres ikka kannul püsiks ja jookseks. Ta tahtis küll alla anda, aga ega ta liiga palju ka maha jääda ei tohtinud, seega pingutas. Kui lõpuks Kadi juurde tagasi jõudsime, siis Kadi oli juba ennast kogunud ja viimased punktid võtsime juba joostes (vaene Andres, sest tal oli lootus, et Kadi ei taha joosta ja peagi saab kõndid).

Kui jooks oli tehtud, siis sai natu füüsis puhata ja tööle tuli panna aju, sest kokku oli vaja panna puzzle ruut. Aega võttis, aga saime valmis. Ja nüüd ei miskit muud kui ratta selga ja väikeste kõrvalpõigetega punktide võtmiseks finiši poole. Tuul oli selleks ajaks veelgi tõusnud ning sai ikka korralikult vastu tuult rühkida. Algul vedas Andres kuid kui ta väsima hakkas, siis läksin ise ette, kuid Andres va põikpea keeldus mul tuules sõitmast ja jättis ikkagi pika vahe sisse, väites et ma olevat liiga kiire. Üritasin teda küll veenda, et ma ju saan tempot vastavalt talle korrigeerida, aga ta põikpäisus ei allunud sel korral. Mis siis ikka, sõitsin ees ja lugesin kaarti ning punktid said ilusti leitud. Viimasest rattapunktist vahetusalasse tuli küll eksimus sisse (olid mingid teed, mida kaardil ei täheldanud), aga kohale siiski jõudsime. Enne kui finiši kaare alt läbi sai joosta tuli sooritada veel viimane lisaülesanne.

Viimaseks pingutuseks tuli ühel tiimiliikmel kaasa võtta kolm jalgpalli ning ronida Kärdla torni otsa ja sealt pall väravasse visata. Kuna Kadi ja Andres nägid välja nagu zombid, siis haarasin pallid ning hakkasin ronima. Oh kurat, seal ei ole ju normaalset treppi vaid hoopis redeli sarnane moodustis. Samuti pole vahekorruseid. Ja ürita siis seal ronida nii, et kinni ei saa hoida, sest sul on kolm palli käes. Aga mõistus töötas – kuna mul oli kapuutsiga jakk, siis surusin ühe palli kapuutsi sisse ja ronimine läks kohe palju lihtsamaks. Hirmus oli ikka, aga enam tagsiteed ei olnud. Jõudsin torni katusele, upitasin ennast läbi pisikese augu välja – krt, päris kõrge ning piire ei näinud just kõige kindlam olema. Sisendasin endale, et saan hakkama ja hakkasin palle lennutama. Esimese viskasin liiga tugevalt, teise liiga nõrgalt aga kolmas läks täppi! Nüüd vaid tornist alla ronida ning finisheeruda.  Andres ja Kadi olid juba finiši koridori liikunud, seega panin oma sprinteri lihased tööle ja spurtisin neile järgi. FINIŠ!

Kokku olime rajal 13h37min ning endomondo andmetel läbisime kokku 111,28km.  Ma pole kunagi peale Xdreami ennast nii hästi tundnud. Nüüd ma siis tean, mis tunne on mitte olla tiimi nõrgim vaid tugevaim -  SUPER! Ja tiim oli ka SUPER! Võib teinekordki koos metsa luurele minna :)

Lõeptuseks kasutaks Kadi kokkuvõtet: Seltsimehed unetud" Kui teil on probleeme uinumisega, siis soovitan soojalt ööXdreami - 111km ratast, jooksu ja rulluisku vaheldumisi köislaskumisega Tahkuna tuletornist, truupides roomamise ning dottises kolamisega ehk kerge füüsiline koormus 13h ja 37 min järjest - ja hea uni on mitmeks päevaks tagatud :D" 

Hea ülevaate annab ka võistlusest tehtud lühikokkuvõte:  

Rakvere Ööjooks

7.juunil toimus juba kolmas kord minu kodulinnas ööjooks. Eeskujuliku Rakverelasena ei olnud mul isegi mitte pisemat kahtlust, et kas minna või mitte. Vanemad olid ka juba korduvalt küsinud, et kas ikka tulen starti või mitte ja no ei saa ju vanematele pettumust valmistada. Pealgi on neil ükskõik mis ajaga ma lõpetan, peaasi, et elusalt ja tervelt finiši joone ületan.

Ma pole vist ükski aasta nii vähe jooksutrenni teinud kui see aasta. Tundub, et selle aasta jooksukilomeetrid kogunevadki vaid võistlustelt :D Samas on vähemalt kõik jooksud ilusti tõusutrendi näidanud: Edinburghis oli 21.1km aeg 2:14 ning Riias 2:12. Tartus väsinud jalgadega joostud 10km aeg aga 57 min. See andis õhkõrna lootuse, et äkki õnnestub 2h piir lõpuks alistada, sest õhtune aeg sobib mulle jooksuks palju rohkem kui varahommik (nagu üldjuhul (pool)maratonidel kombeks).

Starti jõudsin viimasel minutil, seega olin poolmaratoonarite grupi lõpus ja sain taaskord kohe alguses korralikult energiat raisata, et endale teed rajada. Millal ma ükskord ära õpin, et ei ole vaja alguses slaalomit joosta ja võiks rahulikult tiksuda?!? Polnud hullu, tunne oli hea ja samm kerge ning tempo oli enam-vähem selline, et võiks 2h-ga lõpetada. Kui 9km peal isa raja ääres lehvitamas oli, siis oleks nagu energiasüsti saanud ning tunne oli, nagu oleks just startinud, ei mingit väsimust. Super. 

12km peal oli enrgiapunkt ning nagu tavaliselt, siis võtsin ka sel korral geeli ning tarbisin selle koheselt ära. Aga see oli viga, sest millegipärast antud geel (isostar) mulle absoluutselt ei sobinud ning seest hakkas kõik keerama ja kõht valutama. KOHUTAV! Kas tõesti läheb kodukoha radadel teist aastat järjest kõik halvasti? Ei ole võimalik! Võtsin hoo maha, jalutasin natu ja sörkisin rahulikult, et ehk läheb üle. 16km paiku hakkaski laabuma, aga sellist minekut nagu algul enam sisse ei tulnud. Samas jõudsin ilusti lõpuni, aga siiski mitte alla 2h. Lõplik aeg 2:04, mis arvestades asjaolusid on ikka väga hea :) Lõppkokkuvõttes jäin rahule ning vanemad olid ka rõõmsad, et kodulinnas jooksmas käisin :) 

PAF Tartu Olümpiajooks

25.mai ehk nädal peale Riias tehtud hullust, millest kirjutasin siin, oli juba kavas järgmine jooks, kuid sel korral veidi normaalsem distants - 10km. Kuna eelmine aasta oli spordi kohapealt minu jaoks korralik hapukurgihooaeg, siis arvestades Riias tehtud hullust oli mul sellel jooksul vaid üks eesmärk - joosta alla ühe tunni.

Ilm oli minu jaoks soosiv, ehk siis kerge vihm ja mõnusalt jahe -  starti minnes oli isegi veidike külm. Peale starti esimesi samme tehes oli ka selge, et jooks lihtne ei saa olema, sest Riia jooks oli jalgades tunda. Samm oli raske. Iga kilomeetriposti möödudes vaatasin kella, et eesmärk ikka täidetud saaks ning varsti juba saabuski päästev finishijoon. Aeg, mis finishiprotokolli kirja sai oli 57:36. Eesmärk sai tugevalt täidetud ning kahe nädala pärast on kohe julgem Rakvere Ööjooksu starti minna! :)

Arusaamatu asi ehk Eret Hiiumaal mitmevõistlust tegemas

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei teagi kuidas see täpselt juhtus. Võimalik, et ma kiunusin Priidu kallal, et tema, Rannakas ning Jarka mu sünnipäeva nädalavahetusel Hiiumaale lähevad ja minust üldse ei hooli, kuid paar päeva enne starti sai selgeks, et lähen koos nendega Hiiumaale ning lisaks ühineb meiega ka Evelyn.

Head mõtted saavad alati teoks, ehk siis reede varahommikul startisimegi üheskoos Hiiumaa poole, sest Jarka pidi juba pärastlõunal 10-võistlusega alustama. Kui juba staadionile minek, siis sai igaks-juhuks ka naelikud nurgast välja otsitud, tolm maha pühitud ning kotti pistetud – äkki läheb vaja.

Saadionile jõudes hakkas Jarka esimeseks alaks sooja tegema ning igal ringil mis ta meist möödus hõikas ta mulle, et ma ennast naiste võistlusele kirja paneks. Kange tahtmine oli osaleda, kuid hirm oli nahas, sest mingit trenni polnud ju teinud. Viimased kiirendused jäävad ma ei tea mis aastanumbri sisse, kaugushüppest ei maksa üldse rääkida ning no naelikud olid ka kodus nurgas seisnud pigem „vanade heade aegade“ meenutuseks ja kogusid tolmu ning ega neil väga lootust olnud, et ma neid kunagi veel jalga panen ja staadionile võistlema viin. Lõpuks sai siiski tahtmine hirmust võitu ja olingi registreerunud. Esimese alani olid jäänud vaid loetud minutid, seega tuli ennast kiiremas korras soojaks teha ning lahti joosta – korralik nostalgia tuli peale.

Siinkohal tuleks muidugi mainida, et tegemist ei olnud päris 7-võistlusega. Naistele oli kokku 4 ala (60m, kaugus, pallivise ning 400m) – mitte minu lemmikud (kui kaugushüpe välja arvata).  Kuna tegemist ei olnud nö päris 7-võistluse aladega, siis ei olnud meil ka päris punktiarvestust (punke arvestati iga ala paremusjärjestuse järgi). No aga mis siis – võistlus on võistlus.

Esimese päeva järel olin kolmandal kohal, jagades sama punktiarvu mis teise koha omanikul (aga kuna tal oli üks alavõit, siis positsioneeris ta paremale kohale). Teine päev algas naiste jaoks palliviskega. Kui aus olla, siis ma ei ole kindel, kas ma olen kunagi üldse palliviset teinud – võib-olla kunagi algkoolis, aga tõesti ei mäleta. Ühesõnaga, selle alaga rikkusin ma kõik oma võimalused medalile, visates naiste eelviimase tulemuse (numbrites ma siinkohal ei hakka üldse rääkima). No ja siis oligi jäänud vaid veel 400m (vastik distants). Elasin selle üle ja ei jäänudki viimaseks – success!

Erinevalt Jarmost, kes võttis meeste 10-võistluse esikoha, jäin mina esikolmikust sel korral üldse välja, aga medali sain ikka :D  Kõigest hoolimata oli super äge üle pika pika aja staadionil toimetada. Kui järgmine aasta ka kaasa võetakse, siis kindlasti uuesti ja kindlasti paremini. FUN! J

Nordea Riga Marathon (21,1 + 10 + 5)

Kui tavaliselt käin ma mai kuus poolmaratoni Göteborgis jooksmas, siis juba teist aastat järjest olen ma Göteborgi asemel hoopis Riias joosta otsustanud. 

Poolmaraton on minu jaoks juba tavadistantsiks saanud ja päris maratoni ei jaksa/viitsi veel nii vara kevadel joosta, seega tekkis "geniaalne" idee, et võiks joosta 3 erinevat distantsi poolmaratoni (21,1) + 10km + 5km ehk kokku 36km. Kuna mulle leidus veel kaks mõttekaaslast Simoni ja Sanderi näol, siis plaan kuulus  teostamisele. 

Maratoni nädal oli Riias väga väga palav (27-31C), seega niigi raske katsumus tõotas tulla veelgi raskem, sest kuumuses jooksmine ei ole mulle just väga mokka mööda. Kui maratonipäevale eelneval õhtul oli veel väike lootus, et ehk tuleb äikest ja vihma, siis maratonipäeva hommikul oli see lootus kadunud kui tina tuhka. Termomeeter hotellis näitas 28 soojakraadi ning taevas polnud pilve kribalatki.

8:30 Start poolmaratonile. Olenemata aeglasest tempost oli palav. Kuigi esimesse joogipunkti jõudes veel janu ei olnud, siis haarasin veetopsi ja kallasin selle endale pähe - mmm, mõnus ja jahutav. Kulgesin rahulikus tempos edasi. Sillale jõudes oli tunda ka tuuleiili, mis natukenegi jahutas ja tegi olemise inimlikumaks. Vett kallasin pähe igas joogipunktis, mistõttu riided olid läbimärjad, aga see oli vist ka ainuke viis, kuidas seda kuumust taluda. Kulgesin rahulikus tempos teades, et kaks distantsi tuleb veel üle elada ja peab mainima, et ei olnudki nii hull. Aeg tuli 2:12 ning kilomeetri ajad olid terve jooksu vältel väga ühtlased. 

Saatanast oli asjaolu, et 10km start oli alles 11:30, mis tähendas et poolmaratoni lõpetamise ja uue stardi vahe oli pea 2h, mis lasi kehal korralikult "maha jahtuda" ja lihastel kangeks tõmmata. Ühesõnaga lebotasime Nordea telgis ja vaatasime kuidas rahvast muudkui juurde tuli ja lõpuks oligi aeg starti minna. Selleks hetkeks ei olnudki olemine enam nii väga hull, kuigi esimesed sammud olid ikka päris rasked. Samas peab aga tunnistama, et ega erilist värskust ka kehas polnud, seega tuli ikka ennast veidi sundida, sest täiesti lonkida ka ei tohtinud, kuna 5km start oli täpselt 1h peale 10km starti, seega tuli 10km läbida tunniga, et õigeaegselt 5km-le startida. See 10km oli vahelduvad eduga kord raske kord kerge ning 1h sisse ma sel korral ei jõudnud, kuid 5km-le startinute saba paistis, seega võtsime neile ilusti sappa. Otsus oli, et 5km ei pea jooksma, seega tegime kiirkõndi ja möödusime pea kõikidest titekärudest ja jõudsime veel mõned Nordea inimesedki kinni püüda ja neist mööda minna :) Muidugi nii 10km kui ka 5km distantsil on kirsiks tordil need vanalinna munakivi teed seal lõpus. Tõenäoliselt kui ainult 5 või 10 joosta, siis polegi nii hull, aga peale 35km oleks tahtnud rajameistri seal oksa tõmmata. Hoolimata asjaoludest ületasime finishijoone ka kolmandat korda - plaan täidetud ja täiesti elus! :) 

Pean tunnistama, et maratoni joosta on lihtsam kui niimoodi tükeldatult 36km. Rohkem niimoodi enam ei tee! Vähemalt üritan seda lubadust pidada. 

xDream 2013 I etapp

28. aprill oli see kuupäev, mil toimus selle aasta Xdream sarja avaetapp ja nagu juba viimaste aastatega traditsiooniks saanud, stardib esimene etapp Tallinast -  Vabaduse väljakult. 

Taaskord läksin ma starti uue tiimiga, kaaslasteks sel korral Andres, kes oli varem osalenud vaid Xdreami B-rajal ning Sander, kes polnud Xdreamil enne osalenud. Kuna startisime otseloomulikult A-rajale ehk kõige pikemale ja raskemale, siis oli eesmärgiks ühes tükis ning kontrollaja sees finisheeruda.

Hommik oli brrrrr külm! Taevas oli hall ning ma ei suutnud otsustada milline oleks parim riietus, mida selga panna. Toppisin endale selga miljon kihti, et küll saab neid vähemaks võtta ja etteruttavalt võib juba öelda, et see oli vägagi tark otsus :)

Start oli sel korral kõikidele radadele korraga ning suures kolonnis liiguti politsei saatel "päris starti". Grupp liikus minu jaoks oodatavast aeglasemalt ning seetõttu oli võimalik isegi kaarti vaadata ja uurida, mis edasi toimuma hakkab. Esimese asjana tuli kohe väike hajutus, tuli lahendada täringu ülesanne ning vastavalt sellele õige punkt võtta. Ülesande saime lahendatud ilusti kolonnis sõites, seega kui kolonnis sõidu lõppu jõudsime ei olnud muud vaja teha kui õigesse punkti tormata. Sellele järgnes rataralli, st tuli sõida legendi ja odomeetri järgi. Rattaralli on minu arvates xdreamidel alati korralik bingo-loto olnud. Nii ka sel korral - kohe alguses vahemaad ei klappinud, aga mõistusega ning vahepeal massi järgides sai siiski õigesti mindud. Mingi hetk aga siiski asi meie jaoks ei klappinud, kuid mingi ime läbi tuvastasime asukoha ning saime õnnelikult jätkata. 

Rattaralli lõppedes tuli jõuda lisaülesande punkti. Vaadates kaarti ei olnud mul õrna aimu ka, kus me asusime ja kuda me oleks pidanud LÜ-sse jõudma. Õnneks oli Andres kirkam kriit ning suutis meid kaardile panna, seega sõitsin rõõmsalt Andrest kuulates LÜ-sse. Esimene LÜ kujutas ennast ühe lasteaia aia värvimist. Kuna aga värv oli otsa saanud, siis molutasime seal niisama 5min (tegelikult uurisime kaarti ja vaatasime mis edasi saama hakkas). Kui aeg oli täis istutud, siis tagasi ratta selga ning nüüd juba turvaliselt kaardi järgi orienteerudes tuli korjata mõned punktid ning alustada jooksu etapiga. Kuna ma olin reedel suhteliselt raske trenni veel TSH-s teinud, siis mu jalad olid ikka korralikult süsid, seega haarasin igal võimalikul juhul Sandri ratta sadulast, et siis tema kondimootori jõul edasi liikuda. Igati aus tööjaotus -  Andres ja mina lugesime kaarti ja Sander oli jõuhobune. 

Jooks oli sel korral väga lühike, vaid 3 punkti ja siis oligi juba aeg rulluisud jalga tõmmata. Rulluiskude juurde joostes tuli meile vastu Mardi (töökaaslane) võistkond, mille peale Sander justkui mingi energialaengu sai (sest ta oli koguaeg olnud arvamusel, et Mart on oma tiimiga meist juba tükk-tükk maad ees). Rulluisk oli esimene ala, kus vahepeal ka mina gruppi vedasin (tõenäoliselt vaid sellepärast, et mul olid kõige suuremate rullikutega uisud). Rulluisus kasutati hajutust, ehk siis raja ääres oli maas rohkem punkte ning tuli võtta vaid õige (valede võtmise ja õige võtmata jätmise eest sai ajalise trahvi). Sel korral oli rull suhteliselt lühike ja vaata et minu jaoks isegi lihtsaim ala (olenemata sellest, et rulle sel aastal veel alla polnud saanud). 

Peale rulli oli veel väike jooksu osa- tuli joosta LÜ-sse, milleks sel korral oli kummilindi abil tennisepalliga märklaua sihtimine. Kuna sooritus ebaõnnestus, siis pidime karituseks jooksma trahviringi (mäest üles - mäest alla -  mäest üles -  mäest alla jne... ). Kui karistus kantud siis tagasi rataste juurde  - tuli võtta mõned punktid ning suunduda kanuusse. Rattas jõudis Mart oma tiimiga meile järgi, lausa tuiskasid meist mööda. Kuna sel alal oli valge kaart, ehk siis ei teadnud kas shortcut on võimalik või mitte, siis otsustasime riskida ning jõudsime kanuudeni ikkagi enne Mardi tiimi. Kui Andres ja Sander võtsid rahulikult ning kosutasid ennast spordijoogiga, siis Mart koos oma tiimiga tuiskas kohe kanuusse ning mõlatama. Valisime ka omale ilusa kollase kanuu ning andsime kätele valu kuni märkasime, et olime omadega veidi pusse pannud, kuid õnneks suutsime kaardi loogikast peagi aru saada ja edasi läks juba kõik ilusti. Viimasest kanuupunktist tagasi mõlatades  kohtusime taas Mardi tiimiga, kes alles sinna punkti läksid, sest nad olid taas omadega võssa pannud. Päris vahva võistluslik moment tuli omavahel sisse, kuigi me olime algselt arvanud, et me ei küündi nende tasemele. Enne kui kanuust välja saime suutis Mart oma tiimiga ikka meist mööda mõlatada ning said enne meid ratastega startida. Mis siis ikka. Ei läinud just väga palju aega, kui nad taas oma seljatagant avastasime, sest kuidagi oli neil jälle õnnestunud vales suunas minna. 

Rattaga oli vaja läbida joonorienteerumine ja siis jäigi vaid veel jooks ning mõned LÜ-d vabaduse väljakul. Jooksu ajal kohtusime veel ühe sega tiimiga, kes siis meie järgi punkte leidsid (tundus, et nad olid ennast juba peast soojaks jooksnud ja kaardi lugemine ei kuulunud enam nende tugevaima külje alla). Vabaduse väljakul ootas esimese LÜ-na sõudeergomeeter. Krt, korraldajal on ikka hea huumorisoon.. mis siis ikka, nägu punane peas ja viimast jõudu kasutades sain need 1000m tõmmatud ja mitte väga palju aeglasemalt kui mu meessoost tiimikaaslased. Edasi järgmine LÜ - köieharjutus Harjumäel. Sel ajal kui me köieharjutusele liikusime nägime kuidas Mart oma tiimiga viimast LÜ-d sooritas ning õnnelikult finisheerusid. Krt, ikka saime pähe neilt... Mis siis ikka. LÜ - köieharjutus: üks meeskonna liige pidi laskuma ja võtma KP ning teised meeskonna liikmed pidid ta siis üles tirima. See tähendas seda, et laskuma pidi kõige kergem liige, ehk antud juhul mina. Kui ma kiiver peas ning julgestusrihmades olin redelist üles roninud, alles siis nägin ma kus see KP asus -  Estonia Pst ääres.. wtf. Sa vana kurjam, ma ju kardan ja mitte vähe. Aga nüüd oli juba liiga hilja, sest vaikselt liikusin ma nägu asfalti poole suunatud KP juurde. Kätte sain selle raipe! Ja siis hakkas üles sikutamine -  oh kurjam-murjam, ei olnud tore seal õõtsuda aga üles sain ja täitsa elusalt. Nüüd veel viimane takistus, kus samuti vaja kõrgusekartusega rinda pista ehk ületada tuli poomid mis oli juurdepääs finishisse. No ei oleks tahtnud seda teha, no kohe üldse mitte.. aga krt tiimi ei saa ju alt ka vedada.. seega suunasin oma klaasistunud pilgu ette ja käte jõul ning tagumiku peal ma seal üleval kõõlusin ning liikusin järjekindlalt finishisse. TEHTUD!!!! 

Rajal olime kokku 6h 17 min ning sega tiimidest saavutasime 10nda koha! Lisainfoks veel seda, et Mardi tiimi lõppkokkuvõttes ikkagi võitsime, sest nad said 45min trahvi kuna olid täringuülesande valesti lahendanud ja seega vale punkti võtnud ;) 

Lohusalu elamusretk

Kui äratuskell hommikul helises siis oli taaskord tuttav küsimus peas, et miks mul oli vaja ennast jälle kuskile kirja panna - võiksin ju hoopis pühapäeva hommikul mõnusalt kaua magada ja pärast rõdul päikesepaistes hommikukohvi nautida.

Lisaks oli ka Mariti ja Sandriga kokku lepitud, et lähme. Seega ajasin ennast viimasel minutil suure vaevaga püsti ja kui olin just sokid jalga tõmmanud helises telefon - auto oli juba ukse ees ja aeg oli välja lipata. Kuigi olemine ei olnud just kiita tänu vähesele unele ning eile õhtul ja öösel sünnipäeva lapse terviseks võetud napsude tõttu, siis vähemalt väljas paistis päike ning õhus oli tunda kevadet. Kevad puges kohe niivõrd südamesse, et teevalik Laulasmaa poole sai tehtud selline, et ühtegi Statoili tee peale ei jäänud ja nii ma oma hommikukohvist ja traditsioonilisest kohukesest ilma jäingi :(

Tee peal selgus, et Marit vana põrsas on oma planeerimisega ajast maas ja on oht, et ta üldse ei jõugi matkma - mis lohusallu jõudes juba faktiks osutus. Aga kuna juba Laulasmaale olin jõudnud, siis ju niisama ei olnud mõtet tagasi hakata sõitma. Seega tuli rajale minna, mis sest et söönud ei olnud ja juua ka kaasas polnud.

Matkates tuli juba elu sisse ja olemine paranes. Päike, mõnusad pisikesed männimetsa rajad ning meri - mida sa hing veel ihkad. Aeg ja kilomeetrid läksid lennates, kuid tühi kõht hakkas endast märku andma. Õnneks jõudis esimene kommi peatus Lohusalu sadamas suhteliselt ruttu kätte, seega nosisin kahe suu poolega komme ja pistsin mõned veel taskusse, et tee peal edasi nosida.

Kui nädal tagasi oli veel võimalik jõge ületada mööda jääd, siis nädala ajaga oli päike teinud oma töö ning vesi vulises, seega üle sealt enam ei saanud. See tähendas meile aga mõningaid lisakilomeetreid, mille vastu meil loomulikult midagi polnud, sest metsas oli vahva :) Teekond jätkus ja kommid taskust said otsa ja kõht oli jälle tühi. Ja juua oleks ka tahtnud. Ja taaskord oli kommipaus meid päästmas -  sel korral Keila-Joal. Kuna lumi ja jää olid just äsja sulanud, siis oli jõgi veerohke ning vaatepilt Keila-Joal väga ilus. Loodus on ikka üks imeline "asi".

Keila-Joa oligi meie nö viimane vaatamisväärsus kuhu me välja tahtsime jõuda. Edasi oli vaid teekond tagasi Laulasmaale, mis kulges ka ikka suuremalt jaolt metsateedel. Ja siis ja siis, mida mina nägin - sinililled! Minu selle kevade esimesed! Kahju, et matkamise tempo nii kiire oli, sest hea meelega oleks tahtnud neid sinna noppima jääda ja natuke kevadet ka endale koju tuppa viia. Peale 25km matkamist jõudsimegi tagasi Laulasmaale ning oli aega minna koju. Enesetunne oli super ning meel oli rõõmus ja olin endaga rohkem kui rahul, et ikka ennast hommikul kokku võtsin ja loodusesse läksin.

Babor Spa ja Tallinna esinduskorter

Sünnipäevad on toredad, eriti kui vanemaks saab keegi teine mitte sa ise :) Üheks ilusaks aprilli laupäevaks sain kutse Babor Spa-sse, mis on Tallinna spadest minu lemmik. Ning oh seda rõõmu, antud kuupäev oli isegi veel täiesti vaba ja saatuse tahtel juhtusin ma isegi Eestis olema.

Seega kui oodatud päev kätte jõudis, seadsin sammud Aive poole, et aidata tal peoks vajalik kraam taksosse tassida ning sõit võis alata. Sel ajal kui me riideid vahetasime, paigutati maasikad, shampused/veinid ja muu kraam juba meie olengu ruumi -  mullivanni ja sauna alale. Hilinejaid me oodata ei jaksanud, seega lennutasime shampal korgi pealt ning lõime sünnipäevalapse terviseks pokaale kokku :)

Liskas mullivannile ja saunale oli meie kasutada ka soolakamber. Kuna ma enne kunagi soolakambrit külastanud ei ole, siis otsustasin sel korral sinna minna. Korraga mahub sinna lamama 3 inimest... no minek. Lesida oli küll vahva, aga no mingit erilist mõju ma küll ei tunnetanud... mängisime lõpuks niisama soolaga ja uuristasime seda natuke seina küljest. Seega u 15 min pärast andsime alla ja läksime tagasi mullivanni shampust ja maasikaid nautima :)

Aeg spas möödus toredas seltskonnas kiirelt, seega pakkisime ennast seal kokku ja võtsime suuna ühe Tallinna esinduskorteri poole. Peab mainima, et korter oli tõesti lux! Vahva vaatega vanalinnale, avar ning ägeda laega. Usinamad hakkasid toitu ette valmistama, teised (mina) lebotasid niisama ja manustasid meelemürke. Kui ka kõht oli täis söödud, siis oli aeg lauamängud välja otsida ning libahundi mäng (a'la maffia) võis alata. Strateegia strateegia...  vahva :)

Ma ei tea kuidas, aga kell näitas juba mõni tund peale südaööd. Kuigi und ja väsimust ei olnud, siis mõistus käskis takso kutsuda ja koju minna, sest järgmine päev ootas ees elamusretk Lohusalus ning sinna päris purjakil ja magamata minna ei tahtnud. Seega nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis olin esimene lahkuja peolt... isegi lapsed pidasid kauem vastu kui mina...

Copenhagen

Kopenhaagenisse olen viimasel ajal sattunud vaid töö asjus, seega oli vahelduseks tore taas niisama linnapeal jalutada ja ka pisike Oliver üle vaadata :)

Kui Edinburghis oli viimasel päeval totaalne vihm, tuul ja üksikud soojakraadid, siis Kopenhaagenis tervitas mind juba kevad :) Seega otseloomulikult tuli ette võtta väike jalutuskäik, et vaadata üle juba vanad tuttavad kohad -  värvilised nukumajad Nyhavn-s, vahtkond Rosenborg Castle hoovil, väike merineitsi (kes on lõpuks näituselt tagasi oma koju jõudnud), Kastellet ning otseloomulikult põhilised ostlemise tänavad :)

Kui sellega ühelpool, siis oli aeg võtta metroo, et sõita külla Marile ja vaadata üle pisike Oliver. Mari uut kodu ma ei olnudki veel näinud, aga väga väga ägeda koha peal.. saab jälgida nii lennukeid kui laevu ning rand on kahe sammu kaugusel... Super! Mari ja Oliver saabusid just ujumast, seega Oliver tudus, kuid mitte kauaks. Võtsin ta veidiks enda kantseldada ja õpetasin talle, et jonnimine ja kisamine on ikka rohkem tüdrukute teema, et poistele see ei ole lubatud. Ma nüüd loodan, et ta võttis mu õpetussõnu ikka ilusti kuulda :) Aga tegelikult oli see väike jõmm ikka päris jõmps ja hüpata meeldis talle ka... tulevane sportlane :)

Kui Mariga jutud räägitud, siis oli aeg tagasi linna naasda, et väike kohvi Christianhavn-s võtta ja siis kohver hotellist kaasa haarata ja lennujaama koperdada.
Lennujaamas tabas mind "tore" üllatus, kui mulle väideti, et mul ei ole piletit lennule Cop - Tln. Mismõttes ei ole, ma ju eile õhtul tegin check-in-i. Vaatas üks ja vaatas teine, aga no ei ole. Mind tabamas juba kerge paanika..  aga siis lõpuks leiti mu pilet ikka üles, mille peale öeldi, et ma lendan liiga palju ja see lend oli märkamatult kõikide teiste lendude vahele ära kadunud. Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Ja Kopenhaagen on ikkagi ilus ja tore :)

Rock 'n' Roll Edinburgh Half Marathon

Pühapäeva hommik. Kell on 7. Äratus. Uni on. Vässu on. Jalgades on selline tunne nagu oleks kahel eelneval päeval maratoni jooksnud. Ühesõnaga lihtsalt ideaalne olemine. Et paari tunni pärast poolmaratonile startida.

Peas keerleb küsimus, et miks, miks ma sinna lähen. Aga äkki ei läheks? Ei, peab minema, selleks ma ju siia tulin! Korralik võitlus käib endaga. Söön oma hommikupudru ära, lisaks veel paar müslibatooni, tass kohvi ja aeg on uksest välja astuda.

Oh sa jummel jeebus küll! Kui oleks enne nina õue pistnud, siis vist olekski teki alla jäänud ja selle jooksu kuradile saatnud. Ühesõnaga oli tuul selline, mis lükkas sind sinna suunas kuhu tema tahtis, mitte sinna kuhu sul vaja minna oli ja lisaks sadas vihma ja soojakraade oli vast ainult mõni üksik.

Stardialasse jõudes oli olemine ikka päris külm, vihma kallas ning sellist tunnet küll ei olnud, et oleks tahtnud pealmise kihi riideid ära võtta ja hoiule anda. Aga siiski loovutasin oma pusa.. Brrrr. Et mitte päris läbi külmuda, siis kergete hüpetega otsisin üles oma stardivärava ja seadsin ennast valmis.Tuleb mis tuleb, nüüd olen ma siin ja läbi on vaja see joosta... Kuidagi...

Start! Kuskilt paistab päike ja taevasse ilmus vikerkaar... Hmm, ilus .. Ehk on lootust, et ilm ikka soosib meid :) Kolmandal miilil on juba nii palav, et tuleb väike lahti riietumine teha ja üks kiht vahelt ära võtta. Hiljem selgub, et poleks tarvis olnud, sest seda päikest oli vaid korraks. Tuul tugevnes, vihma sadas, tuul tugevnes veel.. Tee viib ülesmäge ühe miili, teise miili.. kolmanda... Tahan joosta otse, jalg jala ette... Ei saa.. Tuul lükkab kraavi.. Jalad käivad risti-rästi.. Jeeei, energia punkt :) F***, tõusunurk läks järsemaks... Kaua veel?!? Millalgi peaks ju laskumine hakkama... Ja seal ta paistab, laskumine - terve miil alla mäge! Finish paistab :) Feil! Läbitud on vaid 8 miili ja nii näed vaid õrritavat finishikoridori, kuhu jõudmiseks tuleb läbida veel 5 miili. Aga elu tuli sisse, samm läks kergemaks, kuigi taas hakkas pihta tõus. Sel ajal kui ma ootasin pingsalt 12 miili silti sain aga aru, et kohe kohe on finish... 12miili silti ei olnudki. Tuli vaid joosta veel mäest alla ja seal see oligi - finsihijoon. Ära tegin! Ilma igasugu trennita, ilma ettevalmistuseta - aga krt, nii rohkem ei tohi! Kuigi, arvestades asjaolusid oli tegelikult väga mõnus jooks. Raske raja profiili mõttes, aga mõnus!

Medal riputati kaela, taastavad energiageelid suruti pihku ning lõpuks ulatati hõbedane kile vihma/tuule/külma kaitseks. Meelik ootas juba mind kokku lepitud kohas.. Haarasime kaasa oma särgid ja seadsime sammud hotelli poole. Krt, see maa enne küll nii pikk ei olnud :D Jalad olid ikka kanged.. Dushi alla ja teki alla tuttu.. Aga seda lõbu polnud kauaks, sest asjad tuli pakkida, et Londoni poole teele asuda.. Aga enne premeerisime ennast korraliku söögiga Jamie Oliveri itaalia restoranis... Njom! :)

Edinburgh

Polnud mina veel Tansaaniast kojugi saanud kui juba uus reisi idee välja käidi - aprillis minna Edinburghi poolmaratoni jooksma. Kuigi idee oli väga väga ahvatlev, siis korraks tuli mõistus koju mis andis teada, et minu viimane jooksutrenn jäi eelmise aastanumbri sisse ja mille peale ka Meelikule eitava vastuse edastasin.

Olles tagasi aga hallis argipäevas, kus kevadest polnud veel mingitki märku, siis jõudsid kiired näpud mõistusest ette, mis tähendas et registreerisin ennast Edinburghi poolmaratonile ära ning 12 aprill tuligi lennukile istuda ja Edinburghi lennata, et juba 14ndal poolmaraton läbida - ilma igasuguse eelneva treeninguta. Mõistlik!

Hommik oli Edinburghis sombune, kuid õnneks ei sadanud. Alustuseks otsisime hotelli lähedal ühe armsa kohviku, et alustada reedet toredas seltskonnas maitsvat kohvi nautides :) Saime kätte ka kohe oma esimese õppetunni - nende keskmine kohvi tähendab meie mõistes hiiglasuurt kohvi. Ühesõnaga nägime kurja vaeva, et oma "tassid" tühjaks juua, aga hakkama saime! :) Järgmisena läksime oma stardimaterjalidele järgi. Kuigi internetist ei leidnud ma ennast stardinimekirjast, siis kohapeal olid mu andmed ilusti olemas ja kõik sujus viperusteta. Seega said asjatoimetused tehtud ja aeg oli linnaga tutvuma asuda.


Esimesena võtsime eesärgiks külastada Edinburgh-i kindlust, ehk siis alustasime ronimist esimese mäe otsa. Mõnus, hakkaski lõpuks soe :) Kuna taevas oli hall, siis avanevad vaated erilist vasikavaimustust ei avaldanud ning nähes järjekorra pikkust otsustasime kindlusesse sisse mitte minna. Selle asemel kulgesime rahulikult mööda kuninglikku miili (Royal mile) Arthur's Seat-i poole, ehk siis valmistusime järgmiseks ronimiseks (kõrguste vahe 250m). Kui olime mäe jalamile jõudnud, siis Meelik keeldus edasi minemast enne kui ta on muffini saanud. Kuna hommikusöögist oli möödunud juba hea mitu tundi, siis tundus see suht mõistlik nõudmine ning ega ma ise ka ühest kohvist ära poleks öelnud. Seega ronimise asemel suundusime hoopis kohvi ja muffini jahile :) Kui need olemas, siis võtsime taas suuna Holyrood Park-i poole, et ronida sealse kõrgeima mäe tippu - Arthur's Seat-le.
Mina olin taaskord täiesti normaalses matkariietuses - õlakott õlal ning kohvitops käes. Peaks mainima, et alt vaadates ei tundunud need nõlvad mitte nii järsud, kuid reaalsuses tuli kohati nelivedu appi võtta. Kui varem oli olemine natuke jahe, siis nüüd hakkas ikka päris palav! Poolel teel avastasime oma "rõõmuks", et olime alustanud natuke valest kohast, ehk ronisime üle teise mäe... No mis siis ikka, korralik trenn... Mäest üles, mäest alla, mäest üles, mäest alla, mäest üles... Siinkohal peaks mainima, et mäest üles oli märksa parem minna ;) Võttis aega mis ta võttis, aga tippu me jõudsime. Üllatus üllatus, taaskord avanes hingematvalt ilusa vaate asemel meile selline ühtlaselt hall pilt linnale. Great success! Aga sellest hoolimata olime rõõmsad. Ja kui Meelik sai tipus oma välja teenitud shokolaadi muffini kätte, no siis oli tal sellest vaatest vist suhteliselt ükskõik :p

Kuigi Meelik väitis, et peale seda mäge ta rohkem täna ei roni, siis sai selgeks, et ta eksis, sest seadsime oma sammud Calton Hill-i poole, mis oli koduks mitmele erinevale vaatamisväärsusele. Noh, kui päris aus olla, siis olid endal ka juba lõpuks jalagallad ümmargused. Seega seadsime sammud hotelli poole, et natuke puhata enne kui Travis saabub ja õhtust sööma lähme.
Tuli välja, et see värskes õhus ringi kappamine võttis nii läbi, et mul oli paras aeg väike beautysleep teha, samal ajal kui Meelik erinevaid siidreid maitses :p Tegelikult jätkus und lausa mitmeks tunniks, aga lõpuks tuli ennast püsti ajada ja sööma minna. Meelik oli TripAdvisorist juba koha välja valinud ja ka Travisega kohtumise kokku leppind, seega mul tuli vaid Meelikul sabas lonkida.

Mina naiivitar arvasin, et peale õhtusööki lähme ilusti hotelli tuttu, sest pühapäev ju ikkagi jooks, aga poistel oli hoopis teine plaan - pubi ralli! Kuna TripAdvisori poolt soovitatud restoran oli super hea, siis otsustasime sisse astuda vaid pubidesse, millel oli tuttav roheline kleeps aknal või uksel. Kui nüüd aus olla, siis viimases kohas seda enam ei vaadand, pigem oli tegemist sellega, et leida koht, mis veel lahti on. Oma pubi tuuri käigus astusime sisse ka klubisse nimega Frankenstein, mis asus kirikus! Kuigi klubi oli u 16 - 18 aastaseid tüdrukuid täis, siis mingil arusaamatul põhjusel Meelikule ja Travisele see ei sobind, seega seadsime sammud edasi. Baari nime enam ei mäleta, aga joogiks toodi mulle Pink Lady, mis oli lihtsalt kohutav.. Seega tegin Meelikuga vahetust... Kuigi kell oli alles vaid 1 öösel hakati pubi juba sulgema, seega otsustasime edasi liikuda.. Õues oli vahepeal vihma sadama hakanud...jalad olid märjad... Läksime koju..

Pühapäeva hommik.. Või noh, lõuna.. Uni... Vässu. Õnneks Meelik oli niivõrd armas, et tegi kohvi valmis, seega suutsin kohvi lõhna peale ennast kuidagi teki alt välja ajada. Oooo, õues paistis päike, seega elu tuli kohe sisse :) Vedasime ennast toast välja, et Travisega kokku saada ja siis üheskoos kella 1st kahuripauku vaatama/kuulama minna Edinburgh castle-sse. Kindlusesse jõudsime ca 5min enne 1 ja piletijärjekord oli oioi kui pikk... Travis, andekas inimene, otsis seepeale välja telefoni ja ostsis piletid netist :D Minut kahuripauguni... Ruttasime sissepääsu juurde ja just sel hetkel kui me pileteid kontrolliti kuulsime pauku... Well, sinna see läks. Mis siis ikka, vähemalt ilm oli ilus, seega jalutasime kindluses ringi, vaatasime üle kroonjuveelid ja nautisime ilusaid vaateid Edinburghile. Mul oli geniaalne idee ronida uuesti ka Arthur's Seatile, kuna päike paistis, aga Meelik keeldus kategooriliselt ja Travis kaldus ka millegipärast tema poole. Seega võtsime plaani hoopis viski tuuri :D
Kuna sinna tuurile oli just üks suur grupp sisenenud, siis otsustasime aega parajaks teha natuke turisti shoppingut tehes ja poisid tahtsid ka veidi süüa. Tegime Travisega kokkuleppe, et mina ostan shotiseeliku ja tema ostab endale mõõga. Noh, mina seeliku ostsin, aga Travis mõõka mitte, aga see eest jäi kokkulepe, et kui ma järgmine kord Londonisse lähen, siis ta tuleb muga õhtustama roosas jänese kostüümis (ma tõesti ei tea miks tal see olemas on, aga ootan huviga) ja kui Meelik ka sel ajal Londonis on, siis tema peab Shoti kilti kandma :) Peaks vist Londonisse piletid ära ostma :p
Viski tuur oli vahva, ja Travise ja Meeliku arvates veel vahvam... Nood olid nagu lapsed kommipoes või naised pesupoes vms. Ehk kui algselt võtsime endale vaid hõbetuuri, siis nad lasid ennast lõpuks kullale tõsta, et veel erinevaid viskisid proovida.. Ja no siis peale seda prooviti veel natuke :d Mina kirjutasin samal ajal postkaarte ja jõin coca-colat, sest viski ei ole kohe üldse my cup of tea...
Kui mõistlikud inimesed oleks õhtul enne poolmaratoni varakult magama läinud, siis meie broneerisime selle asemel endale hilisõhtuks tuuri nimega "Doomed, Dead and Buried" ehk siis läksime kolama maa-alustesse käikudesse ning öisele surnuaiale. Kusjuures, oh sa kurat kui külm öösel oli - lootsin, et hommikuks kopsupõletikku ei saa. Aga muidu oli fun!

Uljaste elamusretk

Ühel kenal päikesepaistelisel märtsikuu pühapäeva hommikul tuli ärgata maru vara - vähemalt minu jaoks maru vara... eriti arvestades asjaolu, et tegemist oli ikkagi pühapäeva hommikuga! Ette rutates võin juba muidugi öelda, et see oli seda väärt! ;)

Valmistasin termosesse tee, pakkisin spordikoti ning juba oligi aeg trepist alla tõtata ja autosse hüpata, et asuda teele Uljaste poole, et seal üks elamuste rohke räätsamatk läbida. Õnneks tuli Meelik mulle järgi, sest enda auto sõidab mul omapead ringi ma ei tea kus :) Ja olgem ausad, ega ma poleks viitsind rooli istuda. Kõrvalistmel oli palju mõnusam - sai kohvi vaikselt juua ning kohukesi süüa (nii nagu mul juba traditsiooniks on kujunenud igasugu spordiüritustele sõitmisel).

Niimoodi mõnusalt kruiisides jõudsimegi ilusti Uljastele kohale. Algul küll valesse parklasse, kuhu ma ka oma mütsi suutsin kiirelt ära kaotada (õnneks toimetas järgmine auto selle kohe mulle tagasi :)), kuid lõpuks ikka õnnelikult stardi paika. Pakkisime ennast mõnusasti soojalt sisse, otsisime päikeseprillid välja ning valisime endale sobivad räätsad ja matk võiski alata! :)

Esmalt suundusime järve peale, kust meid aga üsna kiirelt metsa viidi - öise rogaini radadele! Oh see oli vahva üles-alla maastik, mis oli risti-rästi igasugu langenud puid täis - seal võis ikka väga "mõnus" joosta olla! :D Aga vähemalt nii moodi mäest üles ja alla turnides hakkas soe! Kui päris aus olla, siis tegelikult lausa palav!

Kui orienteerumismaastik sai üle vaadatud, siis oli aeg suunduda veidi inimlikumale maastikule ja liikuda mööda metsaradu. Tee viis allamäge ja meie rõõmuks paistis ees väike kosutav kommipaus. Njom-njom :) Peab tõdema, et allamäge kulgedes hakkas juba päris jahe, seega tuli leida mooduseid kuda sooja saada - joosta räätsadel või niisama hüpata.. Ei olnud lihtne, aga toimis :)

Kui tee joodud ja kommid söödud, siis oli aeg suunduda rabasse. Talvine raba on ikka ilus ja päikeselise ilmaga kohe eriti ilus. Oiii, looduses on ikka vahva! Aeg lendas ja märkamatult olime rabast väljunud ja jõudnud tagasi järvejääle. Finish paistis ja kõigil muutus samm kohe kiiremaks, sest pika retkega oli kõht päris tühjaks läinud ning oli ju kõigil teada, et finishis ootab ees soe supp ning pirukad. Njom-njom! :)

Peale 10,5km ning 3 tundi räätsadel ringi kakerdades oli uskumatult hea tunne räätsad jalast võtta ja lihtsalt kõndida - normaalselt, mitte nagu väike part. Autosse istudes oli mõnus väss ning kui algselt oli plaanis veel minna paariks tunniks tuhamäele lumelauatama, siis matka lõpuks oli see soov haihtunud. Spa või siis tekk ja padi olid muutunud palju ahvatlevamaks.

Kokkuvõtteks olin taaskord endaga väga rahul, et suutsin ennast hommikul püsti ajada, mitte ei maganud poolt päeva Tallinnas nelja seina vahel maha :)

Dar es Salaam vol 3 ehk aeg lahkuda

Kuna eelmine öö venis pikale, siis seadsime äratuskella alles 10ks, mis tähendas, et unetunde saab kokku ca 3 või nii me vähemalt lootsime. Reaalsuses äratas meid aga koputus uksele ca 9 paiku, mille peale Marit ust avama koperdas ja siis pool pahura häälega vastas "No, Thank You!". Tuli välja, et toateenindus käis uurimas, ega me pesu pesta taha :D Tõmbasime taas teki üle pea ning üritasime veel natuke magada, aga enne kui äratuskell lärmama jõudis hakata helises hoopis toatelefon. Sel korral siis anti teada, et neil ei ole meie krediitkaardi andmeid, aga neil oleks neid vaja.. mille peale Marit midagi pahaselt telefoni pobises ja toru hargile pani. Ühesõnaga lühendas tore hotellipersonal meie uneaega veelgi. Aga mis siis ikka.. ajasime ennast voodist püsti, pakkisime asjad kokku ning läksime alla, et teha check-out, sest kell 11 pidime juba Yahayaga kokku saama.

Just sel hetkel kui hakkasime oma kodinaid pagasiruumi vedama astus uksest sisse Yahaya ning abistas meid pagasi vedamisel ning seejärel oli aeg suunduda juba linna peale. Kuna keegi meist söönud polnud, siis esimene eesmärk oli leida koht kus hommikust süüa. Otsustasime minna samasse kohta, kus eile õhtul käidud sai, sest paremat kohta me ei teadnud ja olgem ausad, toit oli seal väga väga maitsev :)

Kui kõhud täis, siis oli aeg asuda shoppingule, sest vaja oli ju soetada kohalikku kraami, mida siis sõpradele kaasa viia :) Yahaya kuulas meie ostusoovid üle ja siis hakkas osturalli pihta. Meie üllatuseks ei olnudki nii lihtne kohalikku kommi ja kohviube leida! Yahaya nägi kurja vaeva, et me kõik soovitu ikka kätte saaksime. Põhimõtteliselt vedas ta meid sõna otseses mõttes kättapidi järgi ja küsis pea igast poekesest kas neil on midagi mida me soovinud olime... Vot see on teenindus :p Kui kõigil juba käed pakke täis olid, siis otsustasime tagasi hotelli suunduda, et vaadata kas meil õnnestub kogu see kraam ka kuidagi ära pakkida. Vahetult enne seda kui hotelli jõudsime ilmus välja veel üks tore vihmapilv, mis meid siis natuke kastis...aga polnud hullu :) Pakkimises olime me taaskord osavad - mahutasime kõik osavalt oma seljakottidesse! Kuivasime natuke veel hotelli lobbys ja oligi aeg lennujaama poole suunduda.

Lennujaama sõit oli ikka omaette ooper - see liiklus on ikka uskumatu! Kui seda natukenegi reguleerida, siis vōiks lennujaama jõuda ca 20-30 minutiga, sest distantsilt pole see väga kaugel... Aga no sellise liiklusega võttis see meil aega ca 1.5h (võib-olla liialdan natu, aga kindlasti kauem kui 1h). Lennujaama tuli meid ära saatma ka Salim. Vat nii toredad tegelased on meie esimese safari giid ja kokk! :) Lobisesime nendega viimase hetkeni kuni oli aeg head aega öelda ja turvaväravatest läbi minna ning lennukile astuda. Läbi sai see seiklus selleks korraks, kuid tundub, et siia riiki toob mu tee mind üsna pea tagasi ;)

Dar es Salaam vol.2 ehk ööelu Dar-s

Dar-i sadamasse jõudes ning maale astudes ümbritses meid mustmiljon murjamit, kes kõik meile taksoteenust üritasid pakkuda. Peagi kuulsin aga oma nime hõigatavat ning nägin, et üleval teeääes lehvitab meile Yahaya ning näitab, kuda me välja saame. Kiirendasime koheselt sammu, et võimalikult kiirelt Salimi ja Yahayani jõuda.. Siis jäeti meid lõpuks ka rahule :)

Meie armsad murjamid vabastasid meid meie suurtest seljakottidest ning vinnasid need endale selga ja asusime hotelli poole teele. Läksime jala, kuna see oli sadamale lähedal ning erinevalt meist olid me murjamid arvamusel, et me seljakotid on praktiliselt olematu kaaluga. Kuna tegemist on suhteliselt uue hotelliga, siis täpne asukoht oli teadmata ja tuli teed küsida.. aga jõudsime suht kiiresti kohale.

Registreerisime ennast hotelli sisse ja vahetasime ruttu riided ning siis läksime oma saatjaskonnaga linna peale. Kuna me peale hommikusöögi midagi söönud polnud, siis otsiti koht, kus me süüa saaks.

Põikasime sisse ühte söögikohta, mille teisel korrusel oli ühe Yahaya tuttavast italiaano büroo. Tellisime algselt endale vaid tee/kohvi ning kui Yahaya küsis, ms me süüa tahame, siis vastasime Maritiga üheskoos, midagi aafrikapärast.. a'la ugalit või pilaud. Yahaya ja Salim muutusid veidi murelikuks, sest sellist sööki seal ei pakutud, aga Yahaya võttis asja käsile (me ei tea mis ta täpselt tegi), aga mõne aja möödudes ilmusid me lauale nii ugali kui ka pilau. Noad ja kahvlid saatsime tagasi, sest Aafrika toitu tuleb ikka süüa nii nagu kohalikud, ehk siis sõrmedega. Pesime käed puhtaks ja pugimine võis alata! :) Kõht sai jälle liiga täis söödud, sest toit oli lihtsalt nii hea ja seda oli nii palju, et isegi Yahaya ei suutnud kõigele lõppu peale teha (nagu tavaliselt).

Kui kõht täis, siis oli aeg edasi liikuda. Järgmine peatus - kohalik baar. See oli ikka paras urgas, aga äge! Tõesti, turiste seal üldjuhul ei pidavat käimat. Yahaya kadus kohe piljardilaua äärde (Salimi sõnul on ta sõltlane :D) ja Salim siis hoolitses, et meile joogid toodaks. Seal nägi ikka igasugu inimesi ja mõni oli ikka ka meelemürgiga natuke liialdanud.... Istusime seal kuni baar kinni pandi (mis kell see oli, sellest pole ausalt öeldes aimugi). Kui arvasime, et sellega meie õhtu ka lõppeb, siis eksisime... Meie saatjaskond oli arvestanud, et meil on viimane õhtu ning ei plaaninudki meil magama minna lasta. Ehk siis plaan oli liikuda klubbi (esmaspäeva õhtul!!!).

Selleks aga, et klubbi minna ja et meil ka pärast klubi veel asjad alles oleks kästi meil kogu oma vara hotelli ära viia ning kaasa võtta vaid veidi kohalikku raha. Lisaks meie endi asjadele jäid hotelli hoiule veel ka Salimi ning Yahaya telefonid - nii pidi ohutum olema.

Hotelli uksest välja astudes kutsus üks vanem (USA???) härrasmees mind kõrvale ning hoiatas, et ma(me?) ei peaks niimoodi võõrastega pimedas välja minema. No jah... Tore kui keegi muret tunneb, aga olen piisavalt suur tüdruk juba ja saan ise endaga hakkama...

Kuna öösel tänavatel liikuda pole ohutu (isegi mitte kohalikel), siis võtsime takso ja sõitsime klubi juurde... See oli kinni. Väike nõupidamine kohalike vahel ning sõitsime järgmisesse kohta.. See oli kasiino. Mängida ei olnud meil plaanis kellelgi ja seda me ka ei teinud. Istusime hoopis baari ning vahetasime uudiseid.. Rääkisime oma elamustest põhjas ning Zanzibaril... Oma hullust autojuhist jne... Salim ja Yahaya ei suutnud ära imestada ja ei suutnud uskuda, et nii suurel firmal (Karibu African Safari) nii ebapädev juht/giid on... Sest uurimise käigus tuli välja, et ta oli palju asju meile näitamata/rääkimata jäänud :(

Kell muudkui tiksus märkamatult ja oli saanud 5 hommikul. Kuna Salim pidi tööle minema, siis otsustasime otsad kokku tõmmata ja tuttu minna. Nad toimetasid meid ilusti hotelli. Tundub, et öövahetuses retseptsiooni töötaja oli meie peale kuri, et me ta und segasime, sest kurjalt teatas ta, et meil on tuba vaid kahele. Ei lasknud ennast sellest kommentaarist väga häirida ja läksin üles, et tuua sealt poiste telefonid (Marit jäi poistega lobbisse ootama). Andsin telefonid ära ja läksin uurima, et kas saaksin endale rätiku, sest toas oli millegipärast vaid üks. Seda mulle aga ei antud - ju arvati, et ma ikka tahan mõne murjami oma tuppa lohistada (ma ju ikkagi selline kahtlane tegelane). Mis siis ikka.. Murjamid läksid koju ja meie tuppa ja mina sirgjooneliselt kohe dushi alla (sest kasiinost oli suitsuhais küljes) oma 10x20cm-se rätikuga, mis oli mõeldud käte kuivatamiseks. Ja siis tuttu :)




- Posted using BlogPress from my iPad