xDream – sprint

xdream sarja III osavõistlus oli sprint ning toimus Paides. Meie võistkonna osalemine seal muutus küsitavaks reede õhtul, kui Marko helistas ning teavitas, et oli jalga vigastanud ning ei saa isegi kõndida rääkimata võistlemisest. Laupäevane päev möödus meeleheitlikus asendusliikme otsimises ning kui olukord tundus juba suhteliselt lootusetu, õnnestus lõpuks Markole asendaja leida (Risto).

Pühapäeva hommikul äratuskella helisedes ning aknast välja vaadetes tekkis küll tunne, et parema meelega lülitaks äratuse välja, tõmbaks teki üle pea ning magaks poole lõunani. Sellest hoolimata sai ennast jalule aetud ning teekond Paide poole võis alata. Kuna võistlema ei saand minna oma põhikoosseisuga, siis võtsime eesmärgiks raja läbi teha ilma suuremate eksimusteta.

Lootsime, et sel korral võistkonna liikmete hajutamist ei tule nagu öisel etapil Karksi-Nuias, kuna Risto ütles, et tema kaarti ei loe. Njah, reaalsus oli see, et kohe stardis toimus võistkonnaliikmete hajutamine ning seda jooksuetapil. Õnneks tuli võtta eraldi vaid 1 punkt ning seegi oli orienteerumise kohapealt lihtne ja seega probleeme ei tekkinud. Edasi juba rattasse ning muda ralli võis alata J See läks edukalt, aga nagu alati olen rattas ma kõige nõrgem. Rattast edasi jooksuetapile... oioi, RABA. Väike flash-back öisele xdreamile, kui me öises rabas 6h veetsime. Sel korral läks meil õnneks.. punktide leidmisega probleeme ei olnud.. aga noh, kaelani vette sai siiski ja mitte korra. Tarmo ja Risto hüppasid üle mudamülka, kuid ma hindasin oma võimeid ja sain aru, et üle ma ei hüppaks, seega otsustasin läbi „ujuda“, mis tähendas siis seda et olin kaelani mudaaugus ning Risto ja Tarmo tõmbasid mu sealt välja. Sama taktikat sai veel korra kasutada. Rabast väljas.. ja taas ratta selga, kuid sel korral vaid natukeseks, sest peagi tuli uisud jalga ajada. Uisutamisel tuli korraks raske hetk, kuid see läks õnneks kiiresti üle.

Uisuetapp läbi... mis nüüd? Oi kurja.. ujumine!!! Peaks mainima, et ujumine ei ole just mu tugevaim ala, või noh, kui päris aus olla, siis ujumises olen ma ikka suht alla igasuguse arvestuse. Nii, uurime eeskirja.. iga liige kes ujuma ei lähe toob kaasa 20min trahvi – seda ei saa lubada. Seega, tossud jalast, päästevest selga ning sulps järve ja teise kalda poole teele. Ei olnud soe ja kui ma üldjuhul ikka liigun kuidagi moodi edasi, siis päästevestiga oli see eriti vaevaline – aga noh, võttis küll aega kuid teisele kaldale ma jõudsin J ja siis pläta pläta palja jalu jälle teisele poole järve, et tossud jalga panna ja jooksuetapile suunduda. Nüüd tuli Tarmol raske hetk, külm vesi tõmbas jalad krampi, kuid õnneks see möödus ka suht kiiresti.

Jooksuteapp... njah, igat kraavi ja jõge sai ikka mitmeid kordi ületatud. Tänud rajamister.. tegelt ka, äge oli :D Jooksetapi lõpus sai Tarmo juhtimisel ette võetud rada, mis kujutas endas põlvini paksus mudas sumpamist (NB, Tarmo, selle eest lubasin ma sulle tappa anda.. ). Oi, see oli koht, mis võttis vanduma..

Mudast väljas, siis jäänud kanuu... sel korral valikorienteerumine. Me kasutasime jõge, nii ülesvoolu kui ka allavoolu minekuks.. kuigi tagantjärgi tarkus ütleb, et targem oleks olnud vahepeal kanuud seljas läbi võsa vedada... aga noh, tagantjärgi oleme me kõik targad. Kanuu läbi.. jäänud veel vaid lühike mudaralli rattaga finishisse, kus ootas meid veel takistusrada (hüpata üle tõkete ning roomata pinlkide alt läbi). Ja läbi see oligi.... kokku kulus selleks kõigeks 5h 7min.