esmaspäev, 23. august 2010

Gröönimaa

Sel aastal ei olnud mulle vist ette nähtud teatud Gröönimaa "linnasid" külastada. Sõna, linn, on jutumärkides sellepärast, et Gröönimma suurim linn on tema pealinn populatsiooniga ca 15 000 elanikku :)

Gröönimaale mineku idee tekkis juba varakevadel, sest meie talvest jäi ju veel väheseks. Peale põhjalikku uurimustööd, et kuhu minna ja mida teha tabas mind aga ebameeldiv üllatus kui hakkasin lennukipileteid ostma. Nimelt lennukid hakkavad sinna lendama alates juulist (siis kui mina juba kuskil mujal maailma otsas plaanisin olla). Jah, mitme ümberistumise ning mitmekümnetuhande kroonise lennupiletiga oleks saanud, aga see ei sobinud minu üleüldise plaaniga. Mis siis ikka, uus uurimustöö ja uus sihtkoht valitud ja näe, sinna lendavad isegi lennukid siis kui vaja :) Hakkan siis pileteid ostma, aga ei saa.. MISMÕTTES?!? Mõned kõned Gröönimaale ja nuta või naera, aga vastav lennuliin on ära lõpetatud. No ei ole lihtsalt võimalik!! Lõpuks leidsin kolmanda marsruudi, kuhu ostsin lihtsalt piletid, ilma, et oleksin midagi sihtkohtade kohta uurinud.

Nii avastasimegi 2 päeva enne lendu, et Kulusuk, meie esimene sihtkoht Gröönimaal on ca 300 elanikuga saar.

Taevas on kergelt pilvine, kuid pilvedest kõrgemal paistavad juba valged mäetipud. Maandumiseni on jäänud veel 10 minutit. Pilvkate hakkab hõrenema ning allpool on paista juba jääpankadest tulvil lahesoppe. Silmad põlevad ärevusest nagu väikesel lapsel, midagi sellist ei ole lihtsalt enne näinud. Ja juba puudutavadki rattad maapinda. Oleme maandunud pisikel enam-vähem tasaseks lükatud platsil - see on lennuväli. Eemal paistab ka pisike putka - see on lennujaam.

Lennujaama on vastu tulnud meile Jesper, kes nagu hiljem teada saame, tegeleb saarel praktiliselt kõigega, mis on turistidega seotud - lennujaama transport, majutus hotellis, ekskursioonid jms. Hotell, mis on ühtlasi ka saare ainuke ning üüratult kallis, asub lennujaamast mõnesaja meetri kaugusel. Küla asub hotellist veidike eemal, kuhu me Jesperi juhatusel peagi koos teiste külalistega sammusime. Nüüd ma sain aru mida Eva mõtles kui ta eurovisiooni peol ütes, et on Kulusukis käinud ning peatudes seal vaid 4h nägi ta kõike, mida seal vaadata on. Tõesti, mõne tunnise väga väga aeglase jalutuskäigu ajal nägime kõike mida sel külakesel pakkuda on - surnuaed (muideks kõik hauad on nimedeta, et kõik kõigile (kunst)lilli viiks), küla pood (kus hinnad on meeletult kallid. Nt 1 banaan = 25 EEK), kirik (mille laes rippus laev), armsad majakesed (mis on kõik ookeani vaatega) ning kohalikud (kel oli pidu, kuna käes oli palgapäev).

Päike paists praktiliselt 24/7, seega magamisega oli veidi raskusi. Samas, hea oli jälle, see et kui kuskile omapäi hulkuma minna, siis ei pidanud kartma et pimeda kätte jääb :) Selle hulkumise tulemuseks olid aga päikesest õhetavad põsed ning punane nina, sest Gröönimaale minnes ei mõtle just sellele, et võiks päikese kreemi või bikiinid kaasa võtta ning nii me esimese hinge hinna eest kohapealsest külapoest soetama pidimegi.

Ma küll ei tea, miks Gröönimaad nimetatakse roheliseks maaks, sest vähemalt sellel saarekesel nähtud taimed võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ning teise käe sõrmedel võib kokku lugeda saarel elutsevad loomad, kelledest meil õnnestus näha poolaarrebast. Vastukaaluks nigelale taime-ja loomaliigi valikule on seal aga võimsad mäed ning ujuvad jääkamakad, milledel me Mariga rõõmsalt fotosessiooni tarbeks hüplemas käisime. Siin kohal tuleks vast mainida, et jääkamakatele ei ole mõistlik pikaks ajaks jääda, sest tõus ja mõõn on seal väga korralikud. Õhtuks triivib kogu laht jääst puhtaks ning hommikuks on uus jää jälle olemas. Eks me saime seda natuke omal nahal ka tunda, sest kui jääkamakateni saime kuivade jalgadega mööda kive keksides, siis selleks hetkeks kui mõtlesime et võiks tagasi kaldale minna, olid osad kivid juba kadunud vee alla ja nii ma läbi tenniste põhja jäämere kargust tunda sain :)

Nagu juba mainitud on palgapäev kohalike jaoks pidupäev. Seega palgapäeva järgsel päeval toimuma pidanud rahvusliku tantsu etendus jäi ära, kuna isik, kes seda esitama pidi oli mingil põhjusel kõrval saarel haiglas ning tema vend, kes teda asendama pidi oli kadnud - magas mõne kaljunuki all pohmakat välja. Õnneks mees, kes kajakishowd tegema pidi oli kaine (vähemalt suhteliselt adekvaatne) ja oma hülgenahast valmistatud kajakki ta ka meile näitas ja demonstreeris, kuidas vanasti hülgeid küttimas käidi. Tegelikult oli maru lahe, kogu selline rahulik külaelu tekitas ka enesesse rahu. Kuskile ei olnud kiiret. Ja huskyd, oiii, neid olekski võinud sinna vaatama jääda.

Need paar päeva mis me Kuluskis veetsime oli piisav aeg. Ei saaks väita, et liiga palju, aga ega kauem ka midagi teha ei oleks olnud. Aeg asjad pakkida ning järgmine sihtkoht Ittoqqoortormiit. Vahepeal Jesperiga juttu ajades saime teada, et lennujaamast vastavasse külakesse jõudmiseks on ainult üks moodus - helikopter. Loomulikult ei teanud me sellest midagi, sest kodutöö oli tegemata, kuid Jesperi abiga saime vahetult enne oma äralendu helikopteri piletid siiski ostetud.

Kuna lennuki väljumiseni oli aega, siis käisime tegime check-in'i ära ning jalutasime hotelli tagasi, sest lennujaamas ei olnud midagi teha, kuid hotelli fuajees olid lauamängud. Nii me eesti keelset scrabble-it vene keelsete tähtedega mängisimegi. Veits keeruline oli, aga hakkama saime ja aeg lendas. Nii hakkasimegi lennujaama poole tagasi jalutama kui vaatasime, et lennujaama auto hullu kimaga meie poole sõitis ja siis ähmi täis neiu teatas, et kiirelt kiirelt autosse, et lennuk on valmis ja kõik juba lennukis, meie ainult puudu. No jah, milleks seda lennuplaani ikka vaja :D Nii meid siis toimetati lennuväljale ja otse lennukisse - ei mingit turva-ega passikontrolli?!?! Ei mingit piletikontrolli ja istekoha numbrid on ka ülehinnatud. Igastahes sõit Ittoqqortormiiti alaku! :)

Poolel teel tuleb aga teade kaptenilt, et meie sihtkohas on jäine udu ning lennuk ei saa maanduda ja seetõttu võtame suuna Reykjavikki. AH?MISMÕTTES?EI OLE VÕIMALIK.... Njah, siiski on. Ca 1h möödudes maanudme taas Islandil, lootuses, et hommikul saame taas Gröönimaa poole teele asuda. Hommikul kahjuks siiski kurvad uudised ning kurbadeks need ka jäid - Gröönimaale tagasi me selle reisi ajal ei saanudki. Aga tagasi ma sinna veel lähen, sest jääfjordid, huskyde karjad ning jääkarud jäid veel nägemata!


Meie hotell
Polaarrebane meie akna all
Gröönimaa Husky
Fotosessioon jääpangal vol1
Fotosessioon jääpangal vol2
Kulusk
Gröönimaa asukas - polaarrebane :)
Gröönimaa rohelus :)

Kommentaare ei ole: