Juhtus nii, et ühel magamata euro konversiooni ööl tuli geniaalne mõte osaleda Tartu Maratonil ja loomulikult ikka täispikal distantsil (63km). Mõeldud - tehtud ehk 10min hiljem oli minu postkastis kiri õnnistlustega, et olen registreeritud maratonile.
Nädal hiljem, peale seda kui olin ennast lõpuks enam-vähem välja maganud jõudis mulle kohale, millesse ma ennast mässinud olin. Ühesõnaga, oli aeg muretseda endale klassika suusad, sest neid mul veel ei olnud. Mõni päeva pärast olingi ma õnnelik uue suusapaari omanik :)
Klassika suusaga jõudsin rajale vaid paaril korral ning kordagi ei õnnestunud suuska nö tööle saada - kord ei pidanud ja siis jälle ei libisenud - üks suur häda.
Kuigi kahtlesin pikalt, et kas lähen ikka selle suure külmaga rajale, siis lõpuks võtsin vastu õige otsuse - kindlalt minna. Kui on külm või midagi muud ei klapi, siis saab ju alati katkestada, aga alla anda juba enne starti - ei, see ei ole minu moodi.
Otepääle sai sõidetud juba laupäeva õhtul, kuid hoolimata sellest suutsin ma starti veidi hiljaks jääda, sest ei leidnud oma suuski üles, aga ei onud hullu, sest esimese tõusu juures sai mitmeid minuteid seista ja oodata, millal kõik see mees kes eespool sealt mäest üles saab. Ilm oli super, rada oli super, enesetunne oli super - kõik oli lihtsalt SUPER! Sõitsin rahulikult ja tõesti nautisin sõitu. Minu kaaslasteks olid tibu ja jänes ning Oti Pubi tiim - meil oli koos lõbus :)
Mõningad inimesed aga ei oska paraku püsti seista ja viskavad ennast täiesti ilusas suusajäljes ja täiesti lihtsal laskumisel pikali. See kõik toimus nii kiiresti, et ei jõudnud ma jäljest välja hüpata ning nii ma sellele mehele sisse sõitsingi. Mõlemad jäime ellu ja suuri vigastusi ei tundunud kummalgi olevat. Küll aga hakkas põlv endast valusalt märku andma ning nii ma peale 32km rajalt kõrvale otsustasin astuda. Eks ta kurb oli, aga ei saa öelda, et ma meeletult pettunud olen. 32 km, see on ju isegi 1km rohkem kui Tartu Maratoni lühike distants, seega ma olin isegi veidike tublim kui kõik need kes lühikese distantsi läbisid.
Järgmine aasta uuesti ja siis juba lõpuni (vähemalt nii ma loodan)!
Nädal hiljem, peale seda kui olin ennast lõpuks enam-vähem välja maganud jõudis mulle kohale, millesse ma ennast mässinud olin. Ühesõnaga, oli aeg muretseda endale klassika suusad, sest neid mul veel ei olnud. Mõni päeva pärast olingi ma õnnelik uue suusapaari omanik :)
Klassika suusaga jõudsin rajale vaid paaril korral ning kordagi ei õnnestunud suuska nö tööle saada - kord ei pidanud ja siis jälle ei libisenud - üks suur häda.
Kuigi kahtlesin pikalt, et kas lähen ikka selle suure külmaga rajale, siis lõpuks võtsin vastu õige otsuse - kindlalt minna. Kui on külm või midagi muud ei klapi, siis saab ju alati katkestada, aga alla anda juba enne starti - ei, see ei ole minu moodi.
Otepääle sai sõidetud juba laupäeva õhtul, kuid hoolimata sellest suutsin ma starti veidi hiljaks jääda, sest ei leidnud oma suuski üles, aga ei onud hullu, sest esimese tõusu juures sai mitmeid minuteid seista ja oodata, millal kõik see mees kes eespool sealt mäest üles saab. Ilm oli super, rada oli super, enesetunne oli super - kõik oli lihtsalt SUPER! Sõitsin rahulikult ja tõesti nautisin sõitu. Minu kaaslasteks olid tibu ja jänes ning Oti Pubi tiim - meil oli koos lõbus :)
Mõningad inimesed aga ei oska paraku püsti seista ja viskavad ennast täiesti ilusas suusajäljes ja täiesti lihtsal laskumisel pikali. See kõik toimus nii kiiresti, et ei jõudnud ma jäljest välja hüpata ning nii ma sellele mehele sisse sõitsingi. Mõlemad jäime ellu ja suuri vigastusi ei tundunud kummalgi olevat. Küll aga hakkas põlv endast valusalt märku andma ning nii ma peale 32km rajalt kõrvale otsustasin astuda. Eks ta kurb oli, aga ei saa öelda, et ma meeletult pettunud olen. 32 km, see on ju isegi 1km rohkem kui Tartu Maratoni lühike distants, seega ma olin isegi veidike tublim kui kõik need kes lühikese distantsi läbisid.
Järgmine aasta uuesti ja siis juba lõpuni (vähemalt nii ma loodan)!
1 kommentaar:
ega ennast tappa ole mõtet jah, tähtis on ikka osavõtt :)
Postita kommentaar