When one era ends then another begins

Veidike enam kui 5 aastat tagasi sai alguse minu töösuhe Net Groupiga. Siis oli NG veel pisike ja ka mina olin alles väga noor - erialane kogemuste pagas oli õhuke ning isegi ülikool oli veel lõpetamata.

Tänasel hetkel on kogemusi võtta mitmest erinevast positsioonist, julgust õpetada endast kogenuimaid ning kaitsta ja selgitada oma nägemust ja vaatenurki. Need 5 aastat on olnud tormiline areng mitte ainult minu vaid ka NG jaoks. NG on kasvanud kordades suuremaks - nii inimeste arvult kui ka käibe numbrites ja ühtlasi murdnud välja riigipiiridest. Selle kõige nimel on pingutatud ja ma julgen öelda, et ka mina olen NG arengusse panustanud nii kuidas jaksasin ja vastutaskus saanud oma arengu. Minust on saanud see kes ma olen - ma olen kogenud, ma olen julge, mul on mu teadmised ja mul on mu oskused. Aga kõigel sellel on olnud oma hind, või siis alternatiivkulu. Minu alternatiivkuluks olid minu vaba aeg ja eraelu milledest ma loobusin - tõsi, mitte õnneks täielikult. Nüüdseks on minu väätushinnangud muutunud, ma tahan nautida seda mida elul mulle pakkuda on (lisaks tööle). Töötame ju siiski selleks, et elada, mitte vastupidi, kuigi ka sellele väitele saaks vastu vaielda.

Kas töökoha vahetus on siis ainuke võimalus, et omada vaba aega ja eraelu? Pigem ei - töökohavahetus otseselt ei mõjuta midagi, küll aga aitab omal moel kaasa.

Inimene on oma harjumuste ori ning 5 aastat on piisavalt pikk aeg, et harjumusi endas kinnistada. Võib ju mõelda, et ma olen otsuse teinud ja homsest lähen koju kell 17:30 ja kodus tööd ei tee. Homme mõtlen, et alustan sellega .. homme... ja kui mingi hetkel lõpuks õnnestubki tööpäev n.ö normaalsel ajal lõpetada, siis mõni kuu hiljem avastad, et kõik on taas vanaviisi. Nagu narkomaan .. töönarkomaan, sest tegelikult ju keegi ei sunni ületööd tegema, pigem isegi vastupidi... öeldakse, et võta vabamalt. Aga ei oska enam teistmoodi. Kõik on kinni enda mõtlemises ja selleks, et sellest nõiaringist pääseda, on vaja muuta enda mõtlemist - vaja on muuta ennast. Aga kahjuks ei ole see nii lihtne. Keskkonna või töökoha vahetus ei lahenda probleemi, kuid aitab sellele lihtsalt veidi kaasa andes kerge tõuke, et protsessiga algust teha.

Minu jaoks on see protsess nüüdseks alanud.

Tartu Maraton

Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Juhtus nii, et ühel magamata euro konversiooni ööl tuli geniaalne mõte osaleda Tartu Maratonil ja loomulikult ikka täispikal distantsil (63km). Mõeldud - tehtud ehk 10min hiljem oli minu postkastis kiri õnnistlustega, et olen registreeritud maratonile.

Nädal hiljem, peale seda kui olin ennast lõpuks enam-vähem välja maganud jõudis mulle kohale, millesse ma ennast mässinud olin. Ühesõnaga, oli aeg muretseda endale klassika suusad, sest neid mul veel ei olnud. Mõni päeva pärast olingi ma õnnelik uue suusapaari omanik :)

Klassika suusaga jõudsin rajale vaid paaril korral ning kordagi ei õnnestunud suuska nö tööle saada - kord ei pidanud ja siis jälle ei libisenud - üks suur häda.

Kuigi kahtlesin pikalt, et kas lähen ikka selle suure külmaga rajale, siis lõpuks võtsin vastu õige otsuse - kindlalt minna. Kui on külm või midagi muud ei klapi, siis saab ju alati katkestada, aga alla anda juba enne starti - ei, see ei ole minu moodi.

Otepääle sai sõidetud juba laupäeva õhtul, kuid hoolimata sellest suutsin ma starti veidi hiljaks jääda, sest ei leidnud oma suuski üles, aga ei onud hullu, sest esimese tõusu juures sai mitmeid minuteid seista ja oodata, millal kõik see mees kes eespool sealt mäest üles saab. Ilm oli super, rada oli super, enesetunne oli super - kõik oli lihtsalt SUPER! Sõitsin rahulikult ja tõesti nautisin sõitu. Minu kaaslasteks olid tibu ja jänes ning Oti Pubi tiim - meil oli koos lõbus :)

Mõningad inimesed aga ei oska paraku püsti seista ja viskavad ennast täiesti ilusas suusajäljes ja täiesti lihtsal laskumisel pikali. See kõik toimus nii kiiresti, et ei jõudnud ma jäljest välja hüpata ning nii ma sellele mehele sisse sõitsingi. Mõlemad jäime ellu ja suuri vigastusi ei tundunud kummalgi olevat. Küll aga hakkas põlv endast valusalt märku andma ning nii ma peale 32km rajalt kõrvale otsustasin astuda. Eks ta kurb oli, aga ei saa öelda, et ma meeletult pettunud olen. 32 km, see on ju isegi 1km rohkem kui Tartu Maratoni lühike distants, seega ma olin isegi veidike tublim kui kõik need kes lühikese distantsi läbisid.

Järgmine aasta uuesti ja siis juba lõpuni (vähemalt nii ma loodan)!

Augustikuu

Tracy Letts "Augustikuu"
Lavastaja: Priit Pedajas
Draamateater


Ühe perekonna lugu - perekonna, kes erinevatel põhjustel on lahkunud vanematekodust kuid kes tulevad taas kokku kui saavad teate, et isa on teadmata kadunud. Iga õde laekub koju oma murede ja saladuste pagasiga, kuid perekonna ees ei jää midagi salduseks. Saladused hakkavad vaikselt kooruma ning kõik saab selgeks.

Suurepärane töö kogu näitlejate trupi poolt ja veel suurepärasem etteaste Ita Everilt. Uskumatu kuidas see naine suudab kõik üle mängida ja seda hoolimata oma kõrgest vanusest. Mulle meeldis selle loo tõetruu sisu ja esitlus. Mulle meeldis selle etenduse lihtsus - hoolimata, et enamus antud perekonna probleeme ei puuduta täna veel enamusi inimestest, suudab ikkagi iga inimene ennast selle perekonna ellu sisse elada. Suudab tunda ennast osana neist ja nende probleemidest ning näha tegelikku olukorda hoolimata pereliikmete pingutustest varjata oma muresid valgete valede taha. Soovitan!

Kunstveri ja -pisarad

Rakvere Teatri noor kaardivägi "Kunstveri ja -pisarad"
Lavastaja: Kertu Moppel
Rakvere Teater

Rakvere Teatri noor kaardivägi ehk kamp Lavaka 24.lennu lõpetajad tõi lavale loo, mida saab iseloomustada mitmete erinevate sõnadega: särav, energiline, värviline, ebanormaalselt naljakas ning täis mängulusti.

Lugu räägib inimese vajadusest suure kire järele ning on inspireeritud Ladina-Ameerika seebiooperitest. Seebiooperitest just seetõttu, et see noor kaardivägi on nende saatel üles kasvanud ja eks see ole oma mõju avaldanud - milline peaks olema ideaalne elu ja kuidas käib tõeline tunnete avaldamine. Selle loo esitlus on täis absurdi ja kordusi, kus loo esitlejad otsivad seoseid enda ja seebiooperi tegelaskujude elude vahel.

Ootan, millal neid uuesti laval näha :)

Boob teab

Urmas Lennuk "Boob teab"
Lavastaja: Naan, Saatpalu, Tohver, Krall
Mängukoht: Laitse Graniitvilla
Polygonteater

Rita leiab tänavalt Boobi - koer-mehe. Kes siis Boob õigupoolest on? Kas koeraks muutunud mees või inimeseks saada püüdlev koer? Veider, et Boob, kes on hüljanud oma naise ja kaks last põgeneb just naise juurde kes on isa poolt hüljatud. Boobi päevad on täis mängu. Mängud on täis nii naeru kui ka pisaraid, nii tülisid kui leppimist. Aga nüüd saabub hetk mil mäng saab otsa. On aeg naasda reaalsusesse ning täita oma kohustusi.

Etendusese teema on vist aegumatu, sest otsitakse ja lahatakse perede lagunemise põhjuseid. Samas ei saaks öelda, et etendus mind meeletult kaasa oleks kiskund. Ei, etendus ei olnud halb, aga ei olnud ka väga väga hea. Lavastuse koha valik oli aga 100% õnnestunud. Jälgida kogu näitemängu õdusas villas, istudes kaarikus ning nautides pokaali veini annab see kõigele hoopis teise mõõtme. Usun, et kui seda sama etendust oleks esitatud kuskil teatrisaalis, siis ei oleks ma seda sellisel määral nautinud kui nüüd. Juba lihtsalt selle õhkkonna ja olustiku mõttes soovitan vaatama minna. Ja päris vahva oli vaadata laval oma vana trennikaaslast (Elina Pähklimägi).

Toatüdrukud

Jean Genet 'Toatüdrukud'
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Rakvere teater, mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema.

Eret ja Pirgs ja Co Rakvere teatris keset nädalat. Olles võtnud plaani Rakvere teatri etenduse, oli juba ette teada, et etendusega mitte rahule jäämise tõenäosus on väike, sealsete etenduste teemad on vaatajaid puudutavad, paeluvalt lavastatud ja suurepäraselt näitlejate poolt mängitud pea alati. Väärt teater, mida külastaks märksa tihemini, kui me üksteisele ainult lähemal asuksime. Pangem aga taas autotäis hea teatri huvilisi kokku ja planeerigem järgmine külastus. Enne aga muljed siia seekordsest külastusest.

Satiir on mulle alati meeldinud. Etendus pakkus seda hõrgul kujul. Igale Jukule saalis oli selge, et perenaine on loll ja pilgatav ja toatüdrukud on vaesed ja kannatajad. Ent nii lihtsana see etendus, jumal tänatud, mõeldud ei olnud, pilkenooled sähvisid perenaisele lisaks isegi rohkem just toatüdrukute suunal. Oo kui lollid, elukauged, teenimatult muredeta, kõrgid ja psüühiliselt ebastabiilsed pealekauba rikkad ja kõrgemal ühiskonna redelipulgal olijad on, oojäkk. Aga meie, vaesed ja õnnetud, oleme palju targemad ja kõlbelisemad ja paremad. Jah, nii targad, et ei suuda oma elus toatüdruku ametist edasi rühkida või siis vastupidi selles seisuses väärikalt oma elu ära elada. Nii kõlbelised, et peame pingelist võimuvõitlust üksteise taga luuramise ja teineteise vahele võtmise üritamisega. Ja nii targad, et mitte edukalt koonduda vaenlase vastu vaid kulutada aur käegakatsutavamale kuid ebavajalikule võitlusele. Jah, nii targad ja kõlbelised. Ehk mitte põrmugi paremad kui rikas loll perenaine. Kõik said oma pilkekoosa kätte. Ausaltöeldes oli see näitlik pilt taas, kuidas arutu emotsionaalsus ei anna kunagi olukorrale mitte kui midagi edasiviivat. Just see, et kõik oma (tobukese) taset tugeva emotsionaalsusega viljelesid, tegigi kogu etenduse üle vindi keeratuks. Mitte häirivas, õnneks stiilses tähenduses. Etendust poleks saanudki muud moodi lõpetada kui paueriga kahe lisavindi täiskeeru otsa tõmbamisega, pikaaegne jaburus ei lõpegi muud moodi kui plahvatades. Boom, mitte keegi ei saanud õnnelikuks. Aga etendus oli hea.