2012

Pokaal veini, küünlad põlema ning väike mõttepaus - milline oli minu 2012.

Reisimine

TripIt-i andmetel viibisin ma aastal 2012 Eestist väljas 93 päeva - kolmandik sellest puhkamas ning ca 2/3 tööasjus. Siinkohal tean juba ette, et aastal 2013 saab see märksa märksa suurem olema, sest pool tööajast veedan tõenäoliselt meie naaber vabariigis. Kes teab, võib-olla tuleb isegi elamisluba taotleda, aga pole veel sellele eriti mõelnud ning tegeleda viitsind. Ühtlasi on ka juba paigas esimene puhkusereis, kuid sellest juba siis kui minek :)

2012 viis mind esimest korda kahte uude kontinenti: Aasia ning Austraalia ja Okeaania. Riikidest lisandusid Singapur, Uus-Meremaa ning Malaisia (millest on kirjas ka päris pikalt varasemates postitustes). Puhkuse mõttes sai veel tehtud Road Trip Prahasse, külastatud Helsinki EM-i ning loomulikult juba iga-aastane traditsiooniline reis Göteborgi, et joosta GöteborgsVarvet-t :)

Töö ja kool

See kategooria võtab kohe ohkama, sest just need kaks hõivavad enamuse mu ajast ja tekitavad korralikult stressi. Esimest korda jõudsin ma tööl sellisesse staadiumisse, kus mind aeti nii endast välja, et ma suht karjusin telefonis oma projektijuhi peale (well, ise ta põhjustas selle ning ta oli selle rohkem kui küll ära teenind). Samuti oli see esimene aasta, kus ma Nordea töötajana veetsin öö kontoris (EURO ajal sai seda tehtud korduvalt.. aga noh, EURO oli ka väga erakordne projekt). Samas on sel aastal tööl väga palju põnevaid asju juhtunud ning palju väljakutseid olnud, mille üle võin ainult rõõmustada. Väljakutseid ma ju armastan ning eks see ole ka üks põhjuseid, miks ma uuel aastal palju aega Lätis veetma hakkan ;)

Koolist ei taha väga rääkida - kuidagi koormavaks on see muutunud ja ei ole väga tahtmist sellega tegeleda. Samas sügisel tundus väga hea ideena võtta koolis endale vaba ainena rootsi keel, mis tähendas, et ma pidin iga nädal 2x koolis käima (peale paari nädalat olin ma oma hea idee üle "väga õnnelik"). Samas, nüüd kui rootsi keel läbi, siis mul on jällegi hea meel :) Tänaseks on vaja teha veel paar jõupingutust ning siis lõputöö kirjutada...  saan hakkama: :)

Sport ja tervis

2012 spordi ega tervise kohapealt ei hiilanud. Kui nüüd aus olla, siis nii palju terviseprobleeme pole mul kunagi olnud kui just sel aastal. Kevadel hakkas mind vaevama midagi müstilist.. mis see oli ja mis selle põhjustas, seda ei tea ma tänaseni ja seda suutnud tuvastada ka arstid. Sügisel ütles tervis jälle korra üles nin asi läks isegi nii käest ära, et sattusin haiglasse. Selle jama jaoks valisin ma loomulikult "parima" aja - arstide streik ning esimene lumi (mis tähendas, et liikluses oli totaalne kaos ning taksosid polnud võimalik saada).

Tänu mu "suurepärasele" tervislikule olukorrale olid ka sportlikud saavutused sellised nagu nad olid. Kõigest hoolimata sai siiski osaletud WinterXdreamil ning ka Xdreami Tallinna etapil. Lisaks sai läbitud poolmaraton kolmel korral (just nimelt läbitud, sest jooksmiseks ei saa neist ühtki nimetada ... kõigil kolmel aeg üle 2h). Samas treenimine on muutunud lõbusamaks - palju toredaid uus trennikaaslasi, kellega käia ÜKE-s, jooksmas ning suusatamas :)

Aasta 2012 sportlikuks saavutuseks tuleks lugeda langevarju hüpet, millega ma sain hakkama Uus-Meremaal 12 000 jala kõruselt. Minu esimene, kuid kindlasti mitte viimane.

Ainuke asi mille kallal viriseda võin on asjaolu, et paljud oma sõbrad olen unarusse jätnud, aga selles osas loodan ennast juba uuel alanud aastal parandada :) 

Kokkuvõtteks võib öelda, et viriseda saaks rohkem kui küll, aga tegelikult on päris vahva aasta olnud. Sellegipoolest loodan, et 2013 tuleb parem, väljakutsuvam, arendavam ning seiklusterohkem :)

When one era ends then another begins

Veidike enam kui 5 aastat tagasi sai alguse minu töösuhe Net Groupiga. Siis oli NG veel pisike ja ka mina olin alles väga noor - erialane kogemuste pagas oli õhuke ning isegi ülikool oli veel lõpetamata.

Tänasel hetkel on kogemusi võtta mitmest erinevast positsioonist, julgust õpetada endast kogenuimaid ning kaitsta ja selgitada oma nägemust ja vaatenurki. Need 5 aastat on olnud tormiline areng mitte ainult minu vaid ka NG jaoks. NG on kasvanud kordades suuremaks - nii inimeste arvult kui ka käibe numbrites ja ühtlasi murdnud välja riigipiiridest. Selle kõige nimel on pingutatud ja ma julgen öelda, et ka mina olen NG arengusse panustanud nii kuidas jaksasin ja vastutaskus saanud oma arengu. Minust on saanud see kes ma olen - ma olen kogenud, ma olen julge, mul on mu teadmised ja mul on mu oskused. Aga kõigel sellel on olnud oma hind, või siis alternatiivkulu. Minu alternatiivkuluks olid minu vaba aeg ja eraelu milledest ma loobusin - tõsi, mitte õnneks täielikult. Nüüdseks on minu väätushinnangud muutunud, ma tahan nautida seda mida elul mulle pakkuda on (lisaks tööle). Töötame ju siiski selleks, et elada, mitte vastupidi, kuigi ka sellele väitele saaks vastu vaielda.

Kas töökoha vahetus on siis ainuke võimalus, et omada vaba aega ja eraelu? Pigem ei - töökohavahetus otseselt ei mõjuta midagi, küll aga aitab omal moel kaasa.

Inimene on oma harjumuste ori ning 5 aastat on piisavalt pikk aeg, et harjumusi endas kinnistada. Võib ju mõelda, et ma olen otsuse teinud ja homsest lähen koju kell 17:30 ja kodus tööd ei tee. Homme mõtlen, et alustan sellega .. homme... ja kui mingi hetkel lõpuks õnnestubki tööpäev n.ö normaalsel ajal lõpetada, siis mõni kuu hiljem avastad, et kõik on taas vanaviisi. Nagu narkomaan .. töönarkomaan, sest tegelikult ju keegi ei sunni ületööd tegema, pigem isegi vastupidi... öeldakse, et võta vabamalt. Aga ei oska enam teistmoodi. Kõik on kinni enda mõtlemises ja selleks, et sellest nõiaringist pääseda, on vaja muuta enda mõtlemist - vaja on muuta ennast. Aga kahjuks ei ole see nii lihtne. Keskkonna või töökoha vahetus ei lahenda probleemi, kuid aitab sellele lihtsalt veidi kaasa andes kerge tõuke, et protsessiga algust teha.

Minu jaoks on see protsess nüüdseks alanud.

Hell ride to Rakvere

Veidi enam kui aasta tagasi sai minust õnnelik Taibikese omanik, täna aga ootan hinge kinni hoides, kas Taibikesest saab veel asja või kantakse ta maha :(

Neljapäeval peale tööd võtsin suuna Rakvere poole, et minna teatrisse. Paraku otsustas aga üks kits lumehange tagant minu auto ette hüpata, jättes mulle isegi mitte võimalust pidurdamiseks ning nii ma 90km/h talle otsa põrutasingi. Kitse eluküünal paraku selles kokkupõrkes kustus. Taibikesega põrutasime lumevalli ning taibikese saatus peaks lähipäevil selguma. Sel hetkel tundus, et kahjustused väga suured ei ole ning saan siiski Rakverre ära sõidetud, seega politsei loal lahkusin õnnetuskohalt ja sõitsin edasi.

Sellega aga asi ei lõppenud. Sellel teekonnal Rakverre oli mulle veel üht-teist pakkuda. Ca 25km enne Rakveret kaotas minu ees olev auto juhitavuse, tegi 360 kraadise pirueti ning siis veel 180 ning liikus otse minu suunas. Sel korral läks õnneks, suutsime mõlemad pidurdada (tema teekond lõppes küll vallis) ja kokkupõrkest jäi puudu ~2cm . Minu taga sõitev kütuseauto ei jõudnud pidurdada ning kaldus vastassuunda ning sai sealt edukalt mööda sõidetud, sest õnnekombel sel hetkel ühtegi autot vastu ei tulnud.

Jõudsin elusalt pärale. Kergendus. Taibikese alla ilmus alga loik ning järgmise päeva hommikul toimetas puksiir ta minema :(

2010

Paaril aastal järjest olen võtnud hetke ning heitnud pilgu tagasi mööduvale (äsja möödnud) aastale. Kuna 2008 oli kurb aasta ning 2009 töine, siis 2010 aasta alguses andsin endale lubaduse, et 2010 saab olema sündmusterohke ning seiklusrikas ja seda see ka oli!!! :)

Minu jaoks on 2010 aasta, kus:

• Sai palju reisitud. Külastasin kokku 10 erinevat riiki, kusjuures 5 neist esmakordselt. Üks nendest oli ka Island, tänu millele avanes mul taas kohtuda Alla-Mariga :)
• taasavastasin enda jaoks teatri. Vahepeal oli teatris käimine soiku vajunud, kuid 2010 (tegelikult juba 2009 lõpp) teatris käimine elustus minu jaoks taas. Blogi sissekannete põhjal 21 külastust, kuid kuna ma blogi osas väga kohusetundlik ei ole olnud, siis tean, et teatrikülastusi on vähemalt 25 :)
  
• tegin lõpparve ületundidega. Kuigi just sel aastal olen ma kokku puhanud pea 9 nädalat, on tegelikult 2010 ka aasta kus ma olen teinud meeletult ületunde tänu erinevatele suurtele ja vastutusrikastele projektidele. Koos €-projekti lõpuga lõppes minu jaoks ka see aeg, kus ma olin nõus ohverdama oma aega tööle.
  
• otsustasin mitte võistelda. Üle mitme aasta ei osalenud ma Xdreami sarjas ega ka ümber järve jooksudel ja seetõttu sai sport ka üldises pildis minult vähem aega võrreldes teiste aastatega.
• aktiviseerisin spa külastamise ja
• sain kolmandat korda tädiks :)
  

Kokkuvõtteks võin öelda, et 2010 oli minu jaoks nii kultuuri, reisimise kui ka töö aasta. Veidike unarusse jäid vaid sport ning ka kodu sisustamine.

2011 saab olema erinev. Juba aastavahetus ise oli erakordne. Jah, uus aasta sai vastu võetud tööl ja kuigi shampuse asemel sai kokku löödud limpa klaase, siis oli see seda väärt. Ainulaadne kogemus :)

2011 saab olema täis muutusi, osa neist on minu jaoks juba teada, osa veel mitte, kuid ma usun, et eks elul ole mu jaoks üllatusi pakkuda ja ma loodan, et ikka positiivseid.

Ilusat alanud aastat!

2009

Märkamatult on taas üks aasta selja taha jäänud ning alanud uus. Võrreldes aastaga 2008 oli 2009 minu jaoks kokkuvõttes isegi positiivsem, olgugi et see möödus enamjaolt töö tähe all. Loomulikult mahtus töö vahele palju erinevaid pisikesi sündmusi kuid miskit suurt siiski ette ei võtnud. Midagi, mis siiski meelde jäi on see, et sai taasavastatud suusatamine :)

Aga 2010 tuleb sündmuste rohke ning seiklusrikas - vähemalt hetke plaanid näevad nii ette. Sellest aga jooksvalt, siis kui aeg käes :) Praegu aga ilusat alanud aastat!

Eesti mees vs rootsi mees

Sageli kirutakse, et eesti mees on paras mühkam ja mats.. Kutid, ärge nüüd uhkeks muutuge, aga ma vägagi julgen asja palju kenamana näha, sest vähemalt minu tutvusringkonnas on toredad, viisakad ja intelligentsed meessoo esindajad ja viibides viimased 4 päeva ühe oma rootsi tuttava seltskonnas, pani mind eesti mehi veel rohkem hindama.

Mõningaid kõrghetki:

* Ootame lifti. Lift saabub ja uksed avanevad ning temal on vaja esimesena lifti siseneda, kuigi meie (mina ja Pirgs) olime uksele lähemal. Üles jõudes ning lifti uste avanedes oli vaja ju temal kõige esimesena välja trügida, missest et võtmed olid minu käes. Huvitav küll miks, aga antud olukord meenutas mulle situatsiooni kuidas mutikesed trolli trügivad.

* Tõstame Pirgsiga autost asju välja, et need tuppa viia. Haarame mõlemad siis nii palju asju kätte kui mahub ja näeme välja nagu väikse kaamlid. Samal ajal kõnnib meie kallis rootslane käed taskus ukse poole ja ootab, et me selle avaksime.

*Poes. Võtan korvi ja kuhjame sinna asju õhtusöögi jaoks. Ja siis tuleb meie rootslane kolme õllega ja paneb need ka minu korvi... khmm. Vaatasin talle kurjalt otsa ja siis ta märkas, et võiks ise korvi tassida.

* Laupäeval käisime suusatamas ja Pirgit tahtis pühapäeval ka minna. Arutasime siis meie rootsi mehega, et võiks ju uuesti minna. Tema vastu, et ei, tema ei taha, tema jookseb. Me vastu, et ei ole viisakas suusarajale jooksma minna. Tema ei mõista miks ja ütles, et me talle ühe hea argumendi ütleksime. Noh, ütlesime. Seepeale me palusime, et ta meile ütleks ka hea argumendi, miks ta suusatada ei taha. Sellepeale ta aga vihastas, ütles, et tema ei pea meile midagi põhjendama ning läks oma madratsi peale mossitama :D

* Tulime jooksmast. Ja ta läks voodisse mustade higiste riietega :S appiii...

* Lähen vannituppa... maas vedelevad meeste aluspüksid. Ütlen siis talle, et kuule, mu vannitoa põrandal on meeste aluspüksid, et ma eeldan, et need on tema omad. Selle asemel, et need minna ja ära korjata hakkas tema aga vaidlema, et tema omad need küll ei ole.. Nagu MISMÕTTES??? et siis minu või Pirgsi omad v....

* Dushikardinast ei olnud ta ka midagi kuulnud (vähemalt ei osand ta seda kasutada, sest igakord kui ta pesus käis, mu vannitoa põrand ujus) ja seda mida ta mu peegliga tegi ei tea ma ka..

* Reedel käis ta koos Alari ja Laurtsiga kuskil maa-alustes käikudes vms, see tähendas, et ta kingad olid tolmused ja püksid veits mustad. Võiks ju eeldada, et sellepeale puhastatakse oma kingad ära.. aga ei... tema käis järgnevad päevad oma tolmust hallide kingadega ning mudaste pükstega ja läks nii ka täna õhtul lennuki peale!

* Magama läks TRIIKSÄRGIGA!!!

* Oh milline hädapätakas ta on.... Kõrvemaal... paneme Pirgsiga suusasaapaid jalga ja tüüp siis seisab ja passib auto kõrval. Me küsime, et noh, et miks sa juba jooksma ei ole läind. Tüüp vaatab nõutu näoga otsa ja küsib, et kus ta jookseb ... khmm... ütleme siis Pirgsiga, et no vaadaku kus laiem rada on, et suusatajaid ei segaks, et jooksku ntx 3x 5km. No okei... tüüp ikka passib.. me siis ajame teda jooksma, et mingu, et meil läheb veel veits aega kuna mu suuski määriti alles. Tüüp siis küsib, aga et mis kell me kokku saame.. me vastu, et kust me teame kaua meil läheb 19km läbimiseks, et jooksuku oma 15km ära ja siis oodaku sees ja joogu teed. Tüüp vaatab jälle nõutu näoga otsa, et aga mis kell siis.. kas kell 12 või 12:30 või.. Pirgsil tuli ka lõpuks piir ette ja teatas, et krt kust ta teab kaua läheb, et istugu ja oodaku kui me ta enne meid valmis saab. Ja lõpuks jõudsingi ma enne lõppu kui meie 'sportlik' rootsi mees.

* Jõudsin koju, süda rahul, et tüüp lennujaama toimetatud. Tõmban kardinad eest ära ja mulle vaatab vastu 4 paari musti sokke.... TULE JUMAL APPI!!!

Get a life!!!

Pole ime, et me Pirgsiga suht kogu aeg ninapidi koos oleme. Reedel veini klaasi taga jutustades leidsime, et me elud hetkel ikka niivõrd sarnased. Mõlemad oleme parajad rotid ja meestest ei tasu üldse rääkida. Ning järgnevat dialoogi tuleb meil päris tihti ette (kord olen x mina, kord Pirgs):

x: kuule, mis sa arvad kui läheks täna natu hiljem jooksma, mul vaja veel tööd teha
y: oh, väga hea, mul ka vaja veits kauem olla
x: kuule, ma pean peale jooksu veel veidike tööd tegema
y: super, mul ka vaja veel tööd teha...

...ja nii me istume kahekesi mu diivanil, nohistame tööd teha ja märkamatult on saabunud öö - kell on pool 3...

x: kuule, läheks praegu magama ära, aga läheks hommikul vara tööle.
y: ideaalne!!!

... ja seame äratuskella helisema 6:45'ks...

Millegipärast on vanemad mu pärast mures, sest viimane kord kui Rakveres käisin teatas ema mulle: kallis laps, võta see veinikanister kaasa, saate Pirgitiga õhtuti lõõgastuda.

Hommikud ja ärkamiskultuur

Oi, hommikud võiks olla mu lemmikud :) Varane hommikujooks pargis, kui ülejäänud linn veel praktiliselt magab. Mmm, milline mõnus algus päevale - äratab mõnusalt üles ning selleks ajaks kui tööle jõuad, on meeled juba erksad ja mõte töötab. Kontoris on veel vaikne ning töö lausa lendab käes. Oeh, tõesti, see oleks super, kui vaid saaks selle ärkamise osa hommikust kuidagi välja lõigata.

Mu ärkamistegevus on paras tsirkus igal hommikul. Kui äratuskell on ka kolmandat korda helisenud ja peale seda olen veel need viimased 5 minutit teki all olnud, mõtlen, et täna õhtul lähen küll vara magama, et järgmisel hommikul lihtsam oleks. Njah, huvitav keda ma sellega petta üritan. Igastahes, voodist ajan ma ennast jalule täpselt viimasel minutil, et jõuaks kõik hommikused protseduurid ära teha ning siis jooksujalu uksest välja. Kõik on sekundi pealt välja arvutatud :)

Aga kolmapäeva hommik oli hea, isegi ärkamise osa. Kuigi unetunde oli olnud vaid 6, sain ma voodist välja koos esimese helinaga ja seda ilma igasuguse vaevata. See pani mind mõtlema, et äkki ongi nii, et 6h und ööpäevas on see ideaalne minu jaoks. Teadlaste arvates on küll ideaalne 8h ööpäevas, aga mu kallis kolleeg teatas selle peale, et 8h ööpäevas magavad vaid lapsed ja idioodid. Nii et kui sa oled üks nendest, kes magab 8h päeavas, siis vaata ise kumma alla sa ennast paigutad :)

Noh, tänaseks olen ma ka juba välja selgitand, et 6h ei ole ideaalne minu jaoks, sest järgmisel ööl testisin ma seda ja neljapäeva hommikul sain ma voodist välja ikkagi viimasel minutil ja sedagi väga vaevaliselt :D Tõenäoliselt ei leidugi mu jaoks seda ideaalset unetundide arvu. Ju ma lihtsalt ei ole hommiku inimene ;)

IT geek's life = my life

So it is...

I'll make it through the rainy days
I'll be the one who stands here longer than the rest
When my landscape changes, re-arranges
I'll be stronger than I've ever been
No more stillness, more sunlight
Everything's gonna be all right

Sometimes I feel so down and out
Like emotion that's been captured in a maze
I had my ups and downs
Trials and tribulations
I overcome it day by day
Feeling good and almost powerful
A new me, that's what I'm looking for

I didn't know what I had to do
I just knew I was alone
People around me but they didn't care
So I searched into my soul
I'm not the type of girl that will let them see her cry
It's not my style
I get by
See I'm gonna do this for me

I'm all alone
And finally I'm getting stronger
You'll come to see
Just what I can be
I'm getting stronger

Uus aasta ja uue aasta lubadused

Igal aastal annavad paljud inimesed lubadusi, mida uuel aastal paremini teevad kui eelmisel. Kes lubab olla parem inimene, kes minna edasi õppima, kes rohkem trenni teha... Eile treeningsaali minnes võis tajuda, et ka sel aastal on päris paljud andnud endale lubaduse korralikult trenni teha, sest saal oli maksimaalselt rahvast täis. Kui paljud aga oma lubadustest kinni suudavad pidada selgub alles 12 kuu pärast.

Ei erine minagi hallist massist ehk andsin minagi endale mõned lubadused. Enamus on küll sellised, mida on raske mõõta ning mis ma pigem enese teada jätan, kuid on üks mille ka avalikult välja ütlesin: Tarbin korralikult oma põlve rohtu kuni kuur läbi saab. Ei kõla just millegi erilisena, kuid arvestadas selle löga maitset, on see siiski parajalt väljakutsuv, sest kuur kestab mitu kuud ja seda tuleb võtta iga päev.

Eelmisel aastal lubasime Pirgsiga, et terve jaanuari kuu jooksul ei söö shokolaadi :) Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, arvestades, milliste shokohoolikutega on tegu, suutsime me sellest ilusti kinni pidada.

Ka sel aastal plaanin ma oma lubadus(t)est kinni pidada ning endiselt loodan, et 2009 saab olema palju parem kui 2008, mis sest, et meil on majanduslangus.

2008

Vaadates täna sõbra poolt saadetud videot, kus tema võttis kokku oma 2008 aasta, hakkasin ka ise mõtisklema, et mida aasta 2008 mulle kaasa tõi.

Minu jaoks oli see sündmusterohke aasta, kurb aasta, enamjaolt täis pisaraid, hingepiinu, pettumusi, stressi ning südamevalu. Õnneks leidus ka hetki, kus näol laius naeratus ning silmis kumas õnnesära.

Minu jaoks on aasta 2008 see, kus:

• sain kätte magistrikraadi. Aasta algus oli kibekiire, sest magistritöö vajas lõpetamist ning jaanuari lõpus õnnestus see edukalt kaitsta nii koolis kui ka Volvo Aero meeskonna ees. See tõi kaasa nii rõõmu kui kurbust - eesmärk oli edukalt saavutatud, kuid lahkumine oli raske. Maha jäi terve hulk toredaid inimesi, kes olid saanud osaks minu igapäeva elust. Samas Eestis ootasid juba vanad sõbrad ning uued tegemised, mis kergendas lahkumisvalu.
  

• reisisin esimest korda väljaspoole Euroopat. Vaid paar päeva peale Eestisse naasmist tuli taas asjad pakkida ning teele asuda teisele mandrile - ees ootas ligi kuu pikkune reis (USA-Honduras-Guatemala) ning Manueli külastus. Reisida ning sõpru kohata on alati tore. Ja kui ei ole veel teineteist kaua näind, siis on taasnägemisrõõm mitmeid kordi suurem, kuid nagu alati, lahkuda on kurb, eriti teades, et taaskohtumiseni võib kuluda aastaid.
  

• asusin taas tagasi tööle Net Group'i. On hea minna kohta, kus sind oodatakse ning Net Groupis on selline tunne. Ees ootasid uued projektid koos uute eesmärkide, väljakutsete ning inimestega. Tõsi, lisaks väljakutsetele tõi töö kaasa ka unetuid öid, stressi ning paraku ka kõrbemist, suutmatusest kõigega hakkama saada.
  

• ostsin korteri. Tegelikult lausa 2 korda - esimene kord Lauriga pooleks ning teine kord siis juba päris omaette, kuid siis juba palju pisema. Nüüd on mul siis oma kodu, mis sest, et suhteliselt sisustamata veel, kuid küll jõuan.
  

• lõppes minu 4,5 aastat kestnud suhe. see on ka põhjus, miks oli vaja osta uus korter. Õnneks oli tegu mõistliku lahku minekuga ehk saame siiamaani hästi läbi, kuid ma usun, et seda ei ole vaja öelda, et ükski lahkumineks pole kerge ega rõõmus sündmus. See on ka sündmus, mis pani enamikke mu tuttavaid õhku ahmima, suutmatusest (tahtmatusest) seda uskuda.

• sai osaletud esimest korda xDream võistlussarja A-rajal. Esimesele etapile sai mindud praktiliselt ilma igasuguse ettevalmistuseta ning lisaks sellele oli minu jaoks tegu uue tiimiga. Võistlused aga näitasid, et tiimina toimime ilusti (mistõttu homme registreerime uueks hooajaks sama tiimiga) ning suutsime võistlused edukalt lõpetada (v.a II etapp, aga see on omaette teema).
  

• langesin esimest korda varaste ohvriks. Meie uue korteri panipaika murti sisse, kus varaste saagiks langes minu rattavarustus. Kusjuures, sisse murti 2 nädalat enne uut võistlust, seega tuli kiiremas korras taskust välja käia korralik summa, soetamaks uus varustus. Ei ole tore!!!
  

• sai osaletud MM'l. Tegemist oli 24h Rogaini MM'ga, mis sel aastal toimus Eestis, Karula Rahvuspargi territooriumil. Võistlus oli korralik seiklus: joostes elueest nii kuis jalad võtsid kui keset ööd pimedas metsas kuulsime urinat; ukerdades soos ja ületades kraave, lootuses, et sisse ei vaju; kannatades valu, mida katkised jalad põhjustasid ning trotsides väsimust ja septembrikuist külma. Oli raske ning tõi nii mulle kui ka Pirgitile kaasa korralikud vigastused, mis meile mõlemile mõningast treeningkeeldu tähendas.
  

• sai talutud suuremas koguses südamevalu. Kui on inimesi, tegusi, sündmusi, mälestusi ja asju, mis panevad südame tuksuma ning silmad särama, siis nendest ilma jäämine mõjub vastutpidi. Mõni asi ei saa veel alatagi, kui see juba lõppeb, Mõnda märkad alles siis kui taipad, et oled sellest ilma jäänud. On inimesi keda pead heaks sõbraks, kuis siis löövad sulle noa selga. On inimesi, keda pead usaldusväärseks, kuid siis valetavad sulle otse silma vaadates.
  

On vaid 2 asja, mis aitavad mul koguda positiivset energiat. Need 2 ilma milleta ei saa, on sport ning sõbrad. Tõenäoliselt ka sellepärast on treeningute arv suurenenud ning treeningkeelud tundunud piinarikkamatena kui eales varem.

On vaid 2 inimest, kes teavad millest ma räägin, kes teavad, mis toimub mu peas, kes teavad kõike, mis on minuga selle aasta jooksul toimunud... kes mõistavad. Pirgs ja Maris, aitäh, et olemas olete!

Aga nüüd ma ei imesta enam, miks must tänaseks hetkeks on järele jäänud emotsionaalselt vaid inimvare - keegi, kes manab hommikul ette rõõmsa näo, sukeldub tööse ning tuleb õhtul koju, et lasta pisaratel voolata. Jah, ei olegi nii tugev kui pealt paistab.

Ma tõsiselt loodan, et 2009 tuleb parem.

Jõulud

No tee mis tahad, aga mulle hakkavad jõulud vastu - lihtsalt ei meeldi ja kõik. Vaiksest pühast on saanud suurusehullustus ning totaalne õudusunenägu - isegi pühade tõttu saadavad vabad tööpäevad ei paku rõõmu. Ausõna, 10 korda rõõmsama meelega teeks tööd - pääseks vaid jõuludest.

Ootan, et need "pühad" juba läbi saaks...