Homsest..

Enne homse saabumist tahaks veel ühe asja ära õiendada - uue aasta edukaks ja suurepäraseks mõelda, ning ühtlasi taas veidi uuema alguse puhul tavapäraseks saanud jaanuarikuine lubadus ära vormistada. Väike traditsioon meil Eretiga juba iga aasta mingi koera saba ette võtta ja sellest üle saada. Ette rutates võib küll öelda, et selleaastased lubadused tunduvad küll pigem suurte paksude koerte, mitte koera sabadena, aga noh – pole midagi, millega me hakkama ei saaks :)

Homne päev on kahtlaselt lähedal, võtaks veel, mis võtta annab. Sest sest sest, vähemalt jaanuar tuleb meil piinarikas. Heas mõttes piinarikas, kuna tegu on puhtal kujul võõrutusraviga. Seda endale teadvustades ja lubadusest kinni pidada tahtes pidime lõppsooviga kompromissile jõudma ja jaanuarikuiseks eesmärgiks pool maad lõppeesmärgini ära käia! Okei okei, mis siin ikka keerutada, hingame sügavalt sisse ja käime lubadused välja:

- Eret: võõrutub kohvist. Doh, mina küll ei julgeks seda lubada, aga Eretil on plaan kindel. Kadestamisväärne plaan igal juhul. Leppisime nii kokku, et teineteise lubadusi „püüame pidada kuni esimese rikkumiseni“ :p

- Pirgit: võõrutub ületöötamisest. Doh, Eret küll ei julgenud seda lubada, aga Pirgit pidas seda piisavalt ihaldusväärseks, et oma tahtejõud ja mõistus mängu panna. Eret „püüab sellest kinni pidada kuni esimese rikkumiseni“ :p

Et üleminek liiga ambitsioonikas ja võõrutusravi liiga drastilisi pöördeid ei võtaks, otsustasime kompromisslubaduse kasuks:

- Eret võib nädalas juua 2 doosi kohvi;

- Pirgit võib peale 19.oo tööd teha 2 päeval nädalas;

SEE nüüd siis oligi SEE – THE plan for the January.

Kuigi me peame muidugi ise hakkama saama, annab siinkohal nende kirja panemine kõigile ilusa võimaluse meid meie tegudes toetada. Kui Eret nillib kohvimasina läheduses, siis olge head töökaaslased ja sõbrad, pakkuge talle teed. Kui mind on 18:55 onlines busy-na näha, siis halvemal juhul on kambakat vaja aga kergemal juhul piisab ühe inimese jõust, et mulle mu lubadusi meelde tuletada.

Ette tänades,

Suured Lubajad

Esmaspäeva hommikud...

Vertigo

M. on töörügaja, nagu ka mina ning seetõttu premeeris meie kallis tööandja ka teda Vertigo külastusega. Kuid kuna M. rügab nii palju tööd teha, siis ei olnud tal seda enne eilset õhtut aega lunastada.

Pean tunnistama, et Vertigo on ennast kõvasti parandanud võrreldes viimase korraga kui seal käisin (Pirgs kirjutas sellest siin). Hinnad on langenud ning toidukvaliteet kordades parem. Võin isegi öelda, et sel korral me kõik nautisime oma toitu ning nüüd võiks sinna mõnel õhtul ka lihtsalt kohvitama-koogitama minna :)

Luikede järv

Pjotr Tšaikovski "Luikede järv"
Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm
Rahvusooper Estonia

Unistav prints, kellel oleks justkui kõik olemas, kuid ometigi tunneb ta end üksiku ning mittemõistetuna... Seetõttu põgeneb ta oma virtuaalsesse maailma, kust leiab nii õnne kui armastuse. Kuid kuidas viia kokku ideaalmaailm ning reaalelu?

Tegemist oli minu jaoks esimese balletiga ning ning kindlasti ei jää see viimaseks. Nähtut on raske sõnades kirjeldada, seda tuleb ise kogeda. Kes ei ole näind, soovitan soojalt. Midagi ilusat nendesse külmadesse ning pimedatesse õhtutesse..

Minu tädi

Morris Panych "Minu tädi"
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Linnateater

Üksik mees saab ühel päeval oma tädilt kirja, et too on suremas. Hoolimata sellest, et ta pole tädi juba ligi kolmkümmend aastat näinud, jätab ta kõik tegemised sinnapaika ja kiirustab tädi juurde. Tädi aga ei kavatsegi surra ja nii saavad päevadest nädalad ning nädalatest kuud...

Kokku saavad kaks üksikut hinge, kes on teineteise jaoks vajalikud. Hoolitsedes tädi eest ning talle oma raskest elust jutustades, leiab mees oma elule mõtte. Tädi aga, nähes et ta ei ole enam üksi, leiab igatsetud rahu.

Väga suurepärane näitlejatöö nii Helene Vannari kui ka Andres Raagi poolt, arvestades et tädi tegelaskuju lausus kogu etenduse jooksul vaid paar üksikut lauset. Minu jaoks sisukas etendus ning võib öelda, et oli vaatamist väärt.

ISU European Figure Skating Championships 2010

19. - 24. jaanuar 2010 toimuvad Tallinnas ISU Euroopa Iluuisutamise Meistrivõistlused.

Kõik finaalide ning lõputseremoonia piletid on juba välja müüdud ning kuna ma hakkasin piletitele liiga hilja mõtlema (nagu tavaliselt), siis õnnestus mul saada pilet ainult paarissõidu finaalile (mis on tegelikult ka minu lemmik), kuigi oleks tahtnud kaasa elada ka omadele. Lisaks paarissõidu finaalile on plaan osaleda ka avasteremoonial. Vähemalt veidike saan osa sellest ilust ja melust :)

Evita

"Evita"
Andrew Lloyd Webber & Tim Rice
Lavastaja: Georg Malviu
Teater Vanemuine
Mängukoht: Nokia Kontserdimaja

Muusikali sisuks on Argentiina presidendi Juan Peróni naise Eva Peróni elu, jutustatuna teise moodsa ikooni, Ché Guevara, poolt.
„Evita“ anti kõigepealt 1976. aastal välja muusikaalbumina. Plaadi edu viis lavastusteni Londoni West Endis 1978 ja Broadwayl aasta hiljem. 1996. aastal valmis filmiversioon, mille staarideks olid Madonna Evita ja Antonio Banderas Ché Guevara osas. Nii Evita kui Ché sümboliseerivad popkultuuris teatud naiivseid uskumusi: usku paremasse maailma; elu, mis ohverdatakse vaeste ja alandatute eest. Need on müüdid, mis omal moel järgivad Kristuse eeskuju. Tegelikult pole teada, kas Ché Guevara ja Evita Perón üldse kunagi kohtusid …

Kuna mõned aastad tagasi ilmus muusikale nagu seeni vihmase ilmaga, siis natuke kõhklesin "Evitat" vaatama minnes. Õnneks sain aga väga positiivse üllatuse osaliseks, sest etendus oli tõesti väga hea ja pealgi oli tegemist veel esietendusega :) Ning Maarja-Liis tõestas jälle, et hääl on tal võimas ja kannab välja ükskõik kui võimsa rolli.

Milleks ...

Viimasel ajal olen tihti mõelnud, et milleks ma seda kõike teen...

Koguaeg on kiire ja üha enam ning enam kuuled ennast erinevatele kutsetele vastamas eitavalt, tuues põhjuseks, et aega ei ole sest tööd on vaja teha. Hommikul oled üks esimesi kes tööle jõuab ning õhtul üks viimaseid kes lahkub (ei, ma ei loe pool päevast ajalehte ega surfa netis ringi, ma tegelikult teen ka tööd). Siis korraks trenni, et peale seda taas tööd teha. Ja kui tekib mõni vabam hetk, siis selle kasutad selleks, et korvata mõned lühikeseks jäänud ööd. Milleks? Milleks ohverdan ma oma vaba aja, oma une, oma tervise? Oleks siis, et midagi targemat ei ole teha.. aga on ju. Nimekirjas on palju tegevusi, millega tahaks tegeleda kui vaid aega oleks. Eriti "tore" on veel kuulda, et see ju ongi normaalne tänasel hetkel, sest meil on ju majanduskriis. No olgem ausad, ega ei ole ikka küll normaalne!

Kuidas ja miks siis sellisesse olukorda on jõutud? On antud lubadusi, mis andmise ajal olidki realistlikud ja teostatavad, kuid iga päev sõidab vahele mitmeid muid teemasid, mis julmalt röövivad aega ja ainuke võimalus oma kredibiilsust säilitada on teha pooled töö asjad omal vabal ajal, et lubatud tähtajast kinni pidada, ilma et töö kvaliteet kannataks. See aga omakorda viib selleni, et kui on vaja korda saata mõni väga kriitiline asi, siis vaadatakse just sinu otsa, sest on ju teada, et sind võib usaldada... no mather what, aga sina teed ju selle asja ära kui sulle vastav ülesanne anda...

Huvitav, kuidas sellesse kõigesse suhtuma peaks. Teha tööd vaid selleks ettenähtud ajal,ehk siis poole 9-st kuni poole 6ni ja kui valmis ei saa, siis öelda sry, aga ei jõudnud.. saad mõni nädal hiljem oma asjad kätte kui algul lubatud. Sellist suhtumist ei esine just vähe, miks peaksin mina siis teistmoodi suhtuma, olema kohusetundlik.. mina ei saa sellest ju mingit kasu - pigem on selle kõige tulemuseks olematu eraelu, punased silmad ning läbipõlenud närvid... Või on ainus võimalus alustada kuskil mujal ja loota, et seal on asjad paremini organiseeritud?

Ehk siis kui mõni annab enadale lubadusi, et järgmisest nädalast olen korralik, siis ma peaks proovima varianti, et järgmisest nädalast hakkan süüdimatuks. Eks siis näeb, mis sellest kõigest välja tuleb.

Minu :)

Kuna troll EI ole minu sõber, siis mis mul muud üle jäi kui endale auto osta, sest külmas pimedas vihmases sügises ei taha mitte jala käia.

Minu kõige uuem silmarõõm :)

Jaan Tätte - Tulemine

Eile käisin Haapsalus Jaan Tätte laulude õhtul nimega "Tulemine". Haapsalu Piiskopilinnuse suur õu oli sellise kontserdi jaoks lihtsalt ideaalne paik. Lihtsalt oled, kuulad, naudid... super!!! :)

Xdream - Väätsa

27.-28 juuni - xdream II seeriavõistlus - öine etapp, mida võiks muidugi nimetada ka muda ja poku ralliks :)

Foto by Alar Jõeste

Eelnevad päevad olid parajalt kuumad ja ma muudki käisin ja ohkisin, et kui xdreamil sama ilm on, siis mina kuskile teepeale maha koolen. Aga tundub, et ilmataat soosis mind, sest kui laupäeva õhtul stardipaika jõudsime hakkas vihma tibutama ... erinevalt minust, enamik selle üle ei rõõmustand.

A-rada alustas taaskord rattast ja peale stardipaugu kõlamist pistsid kõik sellise kiirusega minema nagu oleks tegu sprindi etapiga. Väntasin siis ka elu eest, mis sest et ratas ei ole just mu tugevaim külg, kuid minu üllatuseks sai esimene rattaetapp väga kiirelt läbi (võib-olla ka selle pärast et Marko mind vahepeal nöörgiga järgi vedas). Edasi tuli suunduda jalgsi etapile, mis tähendas raba, muda ja sood. Nagu deja vu... eelmisel aastal saime ka just ööseks soosse ja tol korral seal ka meie võistlus lõppes. Sel aastal lubasime endale, et no matter what aga me EI katkesta.

Oi, see raba oli vaimselt nüristav, kuid mättalt mättale keksimine ja pidevalt natuke kandva jalgealuse otsimine ei lasknud vähemalt unel tekkida. Samuti muutis meeled erksaks see kui oleksin keset teed lebavale ussile peale astund. Oi, kuidas mulle ei meeldi ussid ja peale selle ussiga kohtumist muutsid kõik puujuurikad mu jaoks madudeks. Suur oli rõõm kui peale ~5h soost välja sai. Aga tagumik ei rõõmustand üldse kui pidi taas rattasadulasse istuma, kuid õnneks oli see ratta osa väga lühike ja peagi tuli jalga tõmmata rulluisud. Selleks ajaks olime rajal olnud juba pea 9h ehk ei olnud enam kõige teravamad pliiatsid ja jalad ei liikunud ka just kõige kiiremini. Esimesed kilomeetrid läksid raskelt kuid siis leidsin, et Tarmo taga on hea uisutada ja nii saime korraliku tempo kätte :)

Uisud jalast, tossud jalga ja taas metsa... kaelani kraavi, oioi, vesi oli külm, aga värskendav :) Sellel jalgsietapil oli tegu valge kaardiga, aga kuna me olime keskmikute hulgas, siis selleks ajaks kui me selle etapi osani jõudsime olid juba korralikud lohad sisse tekkinud ja punkti leidmine enam nii raske ei olnud. Samas respect esimestele tiimidele, kes selle keskmiste kraavide risti oli üles leidnud.

Tossud jalast ja taas uisud jalga, et sõita tagasi rataste juurde, võtta rattaga mõned punktid, sooritada lisaülesanne ning siis suunduda juba kanuusse. Kanuud olin ma juba tükk aega oodanud, sest joostes, uisutades ja rattaga sõites tundus see kõlavat nagu puhkus. Aga noh, reaalsuses oli asi puhkusest kaugel - ei olnud just kõige lõbusam järgnevat 1,5h sundasendis kanuus veeta. Lisaks tahtsid käed ka veel krampi minna. Tagantjärgi võib isegi öelda, et tegelikult läks kanuu meil hästi, sest möödusime nii mõnestki tiimist.

Kanuu kaldale veetud ja viimane etapp võis alata - jalgsi - seda võiks tegelikult nimetada hoopis poku ralliks või mudas roomamiseks. Kuna kanuu etapp toimus jõel (stardipaigast mööda jõge allavoolu), siis jalgsietapp tähendas seda, et sama teekond tuli läbida jalgsi (vahel lisahaake tehes, sest punkte oli lisatud nii ühele kui ka teisele poole jõge).

Kui tavaliselt olen mina see, kel jonn tahab peale tulla, siis sel korral tahtus Tarmol jonn peale tulla kui järjekordselt oli vaja üle jõe ujuda. Aga sellest hoolimata libistas ta ennast mööda kallast vette ja varsti oligi teisel pool jõge :) Vee ülesandeid aga jätkus lõpuni välja, sest ka viimane lisaülesanne tähendas vees mulistamist. Kõigepealt oli vaja teha kajakiga eskimo pööre. Jumal tänatud, et seda vaid üks osaleja pidi sooritama, mis tähendas, et saime Marko tanki saata. Kummirõngaga saarele ujuda tuli aga kõigil, mis ei olnudki nii hirmus, aga võttis pigem aega.

Veel mõningad jooksusammud (mis kõrvalt vaadates küll väga jooksuna ei paistnud) ning peale 17h ning 3min saabus lõpuks kaua oodatud finish. Tehtud!!!

Göteborg ja Göteborgsvarvet

Nagu juba vaikselt traditsooniks saanud, tuleb igal aastal mai kuus käia Göteborgis ja osaleda Göteborgsvarvetil. Göteborg on minu jaoks nagu teine kodu, nii armas, vaikne ja rahulik. Sinna võib ükskõik mis aastaajal tagasi minna. Isegi kui vihmane on, on seal ikka armas :)

Jooksu ilm oli minu jaoks liiga palav ~+21 mida näitas ka asjaolu, et peale 3km oleks ma peaaegu kokku kukkunud - silme ees läks vaikselt mustaks. Mõtlesin, et katkestan, aga kuna olin oma asjad kõik Pirgiti kätte jätnud ja pidime peale mu finishit Eesti lipu all kokku saama, siis ei tahtnud 2h niisama oodata ja võtsin lihtsalt tempo maha ja jalutasin natuke - hakkas parem. Edasi võtsin rahulikult ja lonkisin raja läbi... lõppkokkuvõttes aeg 2:03 (seni kõige kehvem, mis ma üldse jooksnud olen :D). Aga vähemalt TEHTUD!

Xdream - Ardu

Pühapäev, 26. Aprill oli see päev, kus sai taaskord koos Marko ning Tarmoga (ning lisaks veel mõnesaja spordi lembelise isikuga) mööda soid ja metsi müdistatud ning Paunküla veehoidlas lainetega võideldud. Põhjus --> Swedbank xdream I etapp :)

Erinevalt eelmisest aastast olime sel korral ka veidi trenni teinud, tervelt ühe korra ratta sadulasse istunud ja minul õnnestus isegi kanuuga mööda Valgejõge seilmas käia. Seega, tahe oli suur ja eesmärgid veel suuremad ja noh, mingisugune vorm oli ka olemas ;)

A-rada alustas rattaga (loomulikult me võistleme A-rajal ehk siis pikal rajal). Vaevalt olin kaardilt aru saand kuhu poole liikuma peaks hakkama kui kõlas stardipauk ning Marko hõige: SÕIDA!!! No jah, sõidame... Ratas ei ole just mu tugevaim külg, kuid kuna antud etapp oli lühike siis väntasin nii kuis jaksasin. Järgnes jalgsietapp, kus tiimiliikmed löödi lahku. Igaüks pidi võtma 2 punkti. Jooksin nii kuis jaksasin, et kohtumispunktis ei peaks nägema ootamisest tüdinenud Marko ja Tarmo nägusid ja ilmet, et no kus k***t sa nii kaua jokutasid. Aga oh üllatust, ma olin tagasi ESIMESENA... äge.. sain puhata :) Ja siis muutusin kannatamatuks.. aga mõne minuti möödudes ilmus Marko ja siis veel mõne minuti möödudes tuli ka Tarmo, kes oli teinud tüüpilise vea: usaldas teisi mitte iseennast ning seega läks valesti. Jalgsietapp jätkus, kuid juba koos tiimikaaslastega ning kus tuli kaardile märgitud 7-st punktist 5. See läks meil suht perfektselt :)

Ja taas ratta selga. Pikad vahemaad, natuke pori, natke kraave, natuke ratta seljas tassimist, siis väike lisaüleanne (mis meil meeletult hästi läks) ja siis veel kraave, tõuse, ronimist jne. Oi, see mulle ei meeldinud. Pikad vahemaad mõjuvad kuidagi nüristavalt ja demotiveerivalt. Aga õnneks saabus taas päästev lisaülesanne, milleks oli sõjaväeline takistusrada: ületada "soo", roomata läbi truupide ning ronida nii kummide alt kui ka pealt. See oli suhteliselt lihtne ülesanne, kus sai taastuda, et siis jalgsietapile asuda, mis distantsi suhtes oli suhteliselt lühike, aga.... oh õudu, see kujutas ette endas mööda võsa ragistamist ja neljakäpukil mäest üles ronimist. Peaga sai ka päris mitmel korral vastu puud löödud, kuid õnneks oli rattakiiver pähe ununenud ja see leevendas lööke ;) Sel etapil tegime ka oma esimese suure eksimuse, mis Eretil suunurgad allapoole kiskus... ja nii see jonn jälle tuli aga rattaralli ajaks läks jälle üle :)

Rattarallil võis kasutada kasutada kas mõistust või anda jalgadele valu. Iseenesest mõistetavalt peale 4h-5h rajal olemist ei olnud me enam kõige teravamad pliiatsid, seega järjekorde energiageel sisse ja tuld. Väike segadus alguses kuid peaegi saime legendi reaalsete oludega klappima kuni hetkeni kus legendi järgi olevat teed tegelikkuses ei eksisteerind ning see asjaolu tõi meile kaasa peaaegu tunnise sihitu ekslemise (koos ~5-10 tiimiga). Ei ole vist raske arvata, mis juhtus motivatsiooniga ja kuhu suunas liikusid Ereti suunurgad ja kas jonn tuli või mitte.... Ja ega sellest ju veel küll ei olnud, lisaks hakkas valu tegema ka mu põlv (tänaseks tuvastatud, et probleemid tulenevad tuksis seljast aga KÕIK SAAB KORDA). Tänu ühele abivalmile tiimile saime me lõpuks taas kaardile ja rattaralli läks üle tavalisks rattaorienteerumiseks, mille käigus tuli võtta 4-st märgitud punktist 2. Ja jalgadele valu... Tõusnud oli meeletu tuul ning kui puhub eriti tugev tuul, siis ainuke võimalus on see, et see puhub sinu sõidusuunaga vastupidises suunas. Oi, teekond vahetusalasse oli raske, aga tahtejõu najal me sinna jõudsime.

Enne kanuu etappi tuli sooritada lisaülesanne - hüpe kõrgustesse. Õnneks tuli see sooritada vaid ühel tiimi liikmel ning selle au sai endale Tarmo. Mnjaa, peab mainima et seda oli isegi vaadata hirmus :) Samal ajal kui Tarmo ülesannet sooritas seletati mulle milliseid piirkondi veehoidlas vältida tuleb kui just soov enesetappu ei ole sooritada. Tuul oli meeletu ja see tekitas ohtlikud lained, ei olnud just palju puudu, et me paaril korral kummuli oleks käinud, aga ju meil oli veidike õnne :) kanuu vahepeal veel väike lisaülesanne, kus Marko pidi väikese lahesopi paralleelköitel ületama ning seejärel kõik koos lühikesele mäluorienteerumisele ning seejärel kanuusse ja finishi poole teele. Kanuu läks meil väga edumeelselt, võib rahule jääda :) 100m enne finishist oli veel viimane lisaülesanne, lasta vibu kolm noolt märklauda, kusjuures nii kaua tuli lasta kuni 3 noolt märklauda tabas ja vahepeal pidid käima ise neid nooli otsimas, mis kuskile võpsikusse olid lasknud.

Ja finish!!!

Aeg: 9:14:01
Koht: sega arvestuses 12 (üldarvestuses 49)

Järgmine etapp 27-28juuni ning siis juba tegemist öise võistlusega :)

Rattamatk Paldiskist Tallinnasse

Kunagi ammu tekkis Markol idee, et võiks kevadel mööda ranna äärt rattaga Paldiskist Tallinna sõita ja täna oligi see päev, kus me selle plaani teoks tegime.

Hommikul istus Paldiski rongi peale 9 vaprat töökaaslast-sõpra ning poole 10 paiku oli see seltskond Paldiski raudtee jaamas kust nagu üksmees suund Tallinna poole võeti :) Oli muda, oli liiva, oli maanteed, oli tõuse, oli langusi, oli pause, oli raske, oli kerge, oli lõbus ... kõike oli :)

Lõpus hargnesime kaheks... need kes läksid päris linna ja teised, kes läksid Tarmo juurde. Tarmo juures ootas meid soe saun, hea söök ja päike.

Marti fotosüüdistusi saab vaadata siit :)

Teater

See aasta on alanud kultuurselt, kui vaadata asja selle nurga alt mitu korda ma teatrisse olen jõudnud. Tõelisele kultuuri inimesele on 5 korda 3 kuu jooksul teatrisse jõuda loomulikult vähe, kuid minu jaoks on see päris korralik saavutus :)

Selle aasta teatriskülastused (vaatamise järjekorras):

Richard Brautigan: "Arbuusisuhkrus"
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Linnateater

David Morrell: "Rambo"
Lavastaja: Kristjan Sarv
No99

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper: "Kuidas seletada pilte surnud jänesele"
Lavastajad: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
No99

"ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni"
Lavastaja: Tiit Ojasoo
No99

Rob Becker: "Ürgmees"
Lavastajad: Mati Unt ja Andrus Vaarik
Monoteater

Varsti taas teatrisse :)

Life is just wonderful!

Mul on 3 projekti, mis oleks pidand valmis olema EILE; 1 klient, kes mind üles tahab puua; alluv kes loodab, et ma teda juhendaks; ülemus, kes arvab, et ma olen SuperWoman; mees, keda ma vihkan ja samas ei vihka ehk kes mind närvi ajab; teine mees, kes mind ka närvi ajab (tegelikult on neid rohkem kui 2); korter, mis on täielikult sisustama; aeg, mida mul ei ole...

Aga muidu läheb päris hästi!

Pudrumäed ja piimaojad

Talv ei ole enam oma esimeses nooruses. Just seepärast tundus siiski mitte paha plaan minna suustama sinna, kus rajad potentsiaalselt erilise hoole all on ehk siis Jõulumägi ja Eesti meistrivõistlused. Tutkit. Lumepudrumäed ja lumepiimaojad. Loomaramm peab olema, et sellisel rajal maraton ära sõita, mida 15 meest täna hommikul tegid. Igal tõukel suuski lumepudru alt välja ponnistades kahtlesin, kas võistlused hommikul ikka üldse toimusid, need ei saa ju olla ametlikult Eesti meistrivõistluste rajad. Et pole kinni pressitud ega midagi, kunstlumega kohendatud ega midagi.. klassikarajast ettekujuteldav jälg.. Koju jõudes veeb siiski teatab, et Rehemaa maratonil esimene, järelikult ikka toimus võistlus. Meeletu, kuda seal ikkagi 50 km ära sumbatakse?!?!

Puhata ja mängida

Mäest üles ei jaksa ja mäest alla ei julge. Tere tulemast, see on Mõedaku. Maru kahju esimest korda elus, et kevad nii ukse ees on, käiks ja avastaks küll veel igasugu suusaradu. Seekord piirduski Mõedakul käimine rohkem avastamisega kui suusatamisega, sest millegipärast ei ole taustameeskond meil eriti tasemel. Määrimata suusad ja vesiraske lumi annavad umbes sellise tulemuse, et 5 km sõitu tundub nagu 15 km sõitu. Maru kahju oli sealt nii lahkuda, et ulle suusaringe ei olnud seljataga. Surmaorg ju jäi ka nägemata-läbimata, õnneks või kahjuks. Tundusid väljakutseterikkad rajad olema, järgmist talve ootama jäävad need. Hammas on verel.

Märksa paremini tuli välja teine plaan - puhata ja mängida Rakvere vee- ja saunakeskuses ja ohh.. protseduuride maailmas. Teinegi hammas verel. Majanduskriis anna asu, minu massaaziarved tasu..

Järgmine nädalavahetus - märtsi lõpp juba! - on plaan Jõulumäe suusarajad ette võtta ja pärnu spaasid julgen ka kõigile soojalt soovitada :)

Reklaam: võta üks, saad kaks!

Igahommikune tõsiasi...