Aines Managing Development Projects peame me analüüsima reaalset projekti, mis meie grupi puhul on üks multi-projekt Ericssonist. Ülesanne on huvitav ja tegemist kui palju, aga meie projektigrupp on "ülimalt tore". Kui siiamaani olin ma üritanud rahulikuks jääda, siis täna sai mul mõõt täis. Oli tahtmine kohe kellelegi halvasti öelda, aga kahjuks (või siis õnneks) ei olnud kell 10 õhtul enam kedagi peale minu koolis.
Lihtsalt tekkis tunne, et 50% meie grupist naudidavad grupitöö olemust, ehk et küll teised (loe: Eret, Anneli ja Pierre) teevad. Kui meil on arutelu Skype's, siis mõni suvatseb öelda, et "Ma ei saa osaleda vestluses, ma teen süüa". Kui ma tegin ettepaneku saada kokku enne loengut, kohe peale seda kui ma Ericssonist intervjuult naasen, siis küsitakse "Aga millal me siis lõunat sööme?". No krt, mina pean istuma pool ööd üleval, et analüüsida eelmiselt intervjuult saadud informatsiooni, valmistama ette järgmise intervjuu, minema hommikul linna teise otsa intervjuud tegema, samal ajal kui teised magavad ja siis veel küsitakse, et mis lõunast saab... Lisaks sellele tuleb veel kõik puust ning punaseks teha ja veel 7 korda üle seletada, mida me järgmisel kokkusaamisel arutama hakkame ja mis on kokkusaamise eesmärk.. igastahes tekib küll sellinne tunne nagu oleks lasteaias mitte ülikoolis... Inimesed lihtsalt ei suuda midagi oma peaga mõelda ... Hale..
1 kommentaar:
Sul isegi hästi läinud.... ma olen juba ammu siniseks vihastanud selliste nannipunnide kantseldamisest.
Kahju, et ei ole märkuste raamatuid lastevanematele, sest muidu kirjutaks sinna kohe sissekande teemal, et nende kasvatussüsteem on puudulik, sest täsikasvanud meeste asemel on tegemist hädapätakatega, kellele kirjuta iga samm ette ja taha, sest muidu nad EI OSKA!
Postita kommentaar