Arusaamatu asi ehk Eret Hiiumaal mitmevõistlust tegemas

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei teagi kuidas see täpselt juhtus. Võimalik, et ma kiunusin Priidu kallal, et tema, Rannakas ning Jarka mu sünnipäeva nädalavahetusel Hiiumaale lähevad ja minust üldse ei hooli, kuid paar päeva enne starti sai selgeks, et lähen koos nendega Hiiumaale ning lisaks ühineb meiega ka Evelyn.

Head mõtted saavad alati teoks, ehk siis reede varahommikul startisimegi üheskoos Hiiumaa poole, sest Jarka pidi juba pärastlõunal 10-võistlusega alustama. Kui juba staadionile minek, siis sai igaks-juhuks ka naelikud nurgast välja otsitud, tolm maha pühitud ning kotti pistetud – äkki läheb vaja.

Saadionile jõudes hakkas Jarka esimeseks alaks sooja tegema ning igal ringil mis ta meist möödus hõikas ta mulle, et ma ennast naiste võistlusele kirja paneks. Kange tahtmine oli osaleda, kuid hirm oli nahas, sest mingit trenni polnud ju teinud. Viimased kiirendused jäävad ma ei tea mis aastanumbri sisse, kaugushüppest ei maksa üldse rääkida ning no naelikud olid ka kodus nurgas seisnud pigem „vanade heade aegade“ meenutuseks ja kogusid tolmu ning ega neil väga lootust olnud, et ma neid kunagi veel jalga panen ja staadionile võistlema viin. Lõpuks sai siiski tahtmine hirmust võitu ja olingi registreerunud. Esimese alani olid jäänud vaid loetud minutid, seega tuli ennast kiiremas korras soojaks teha ning lahti joosta – korralik nostalgia tuli peale.

Siinkohal tuleks muidugi mainida, et tegemist ei olnud päris 7-võistlusega. Naistele oli kokku 4 ala (60m, kaugus, pallivise ning 400m) – mitte minu lemmikud (kui kaugushüpe välja arvata).  Kuna tegemist ei olnud nö päris 7-võistluse aladega, siis ei olnud meil ka päris punktiarvestust (punke arvestati iga ala paremusjärjestuse järgi). No aga mis siis – võistlus on võistlus.

Esimese päeva järel olin kolmandal kohal, jagades sama punktiarvu mis teise koha omanikul (aga kuna tal oli üks alavõit, siis positsioneeris ta paremale kohale). Teine päev algas naiste jaoks palliviskega. Kui aus olla, siis ma ei ole kindel, kas ma olen kunagi üldse palliviset teinud – võib-olla kunagi algkoolis, aga tõesti ei mäleta. Ühesõnaga, selle alaga rikkusin ma kõik oma võimalused medalile, visates naiste eelviimase tulemuse (numbrites ma siinkohal ei hakka üldse rääkima). No ja siis oligi jäänud vaid veel 400m (vastik distants). Elasin selle üle ja ei jäänudki viimaseks – success!

Erinevalt Jarmost, kes võttis meeste 10-võistluse esikoha, jäin mina esikolmikust sel korral üldse välja, aga medali sain ikka :D  Kõigest hoolimata oli super äge üle pika pika aja staadionil toimetada. Kui järgmine aasta ka kaasa võetakse, siis kindlasti uuesti ja kindlasti paremini. FUN! J