Kuigi äratus oli seatud 7:45 peale, olid silmad pärani lahti juba natuke varem. Ei tea kas see tuli sellest, et eile sai varakult magama mindud või sellest, et ees oli ootamas suurepärane päev.
Peale hommikusööki asusime teele Stone Town'i, et seal natuke shoppata ja seejärel spas mõnuleda. Kuna Stone Town'i liiklus on totaalselt üle mõistuse ja ületab kaugelt normaalsuse piirid; ning kuna meil puudub adekvaatne kaart, siis otsustasime kivilinna minekuks juhi palgata.
Kui olime Stone Town'i piiridesse jõudnud, olime oma otsuse üle õnnelikud, sest see liiklus oli ikka totaalne kaos. Lõpuks paistis ookean ja koheselt olime ka "kaardil" - tundsime ära eelmisest aastast tuttavad kohad. Palusime juhil ennast maha panna ja leppisime kokku aja mil ta meid samast kohast peale korjab. Astusime sisse oma eelmise aasta peatuspaika Stone Town's ehk Maru Maru hotelli ja küsisime juhiseid, kuidas saab Mrembo Spa'sse, sest see mälupilt oli eelmisest aastast veidi ähmane. Käisime vaatasime ka, et kas leiame koha üles (Leidsime!) ja seejärel asusime väikesele shoppingu tuurile.
Oeh, ma olin juba ära unustanud kui tüütud need murid on. Iga poe ukse ees istus muri kes palus just tema poodi sisse astuda. Otse loomulikult teatati ka, et just neil on kõige parem hind jne jne. Otsustasime ostlemistänavatelt jalga lasta ning põgeneda mere äärde. Hea plaan, aga ainult teoorias. Mere ääres olid teised murid, kes arvasid, et me kindlasti soovime paadiga Prison Island'le minna või mõnda muud nende poolt pakutavat teenust kasutada. Lisaks oli kõikidel vaja teada, kas me oleme abielus ja kas meil on boyfriend või äkki vajame mõnda :D Eeee, ei aitäh! Huvitav kas tõesti käivad valged naised siin mehi otsimas või kust võtavad nad jultumuse selliseid küsimusi esitada?
Lõpuks oli spa aeg. Oh seda rõõmu - pääsesime nende tüütuste käest ja algas aeg iseendale. Enne kui protseduuridega alustati, paluti istet võtta ning nautida tassikest vürtsiteed. Oh seda naudingut! Teate, kui mul kodus oleks ka nii hea tee, siis ma oleks valmis vist kohvist loobuma. Päriselt ka! Juba ainuüksi see tee oli piisav põhjus, et sinna spasse tagasi minna.
Mrembo Spa avastasime tegelikult eelmine aasta Stone Townis olles. Kuna meie viimasel päeval oli nii kehva ilm ja vihma kallas nagu pangest, siis ei saanud õues olla. Seega otsustasime aega ära kasutada ja mõnuleda spas. Tookord oli meie esmaseks valikuks Cinnamon Spa, kuid sinna kohale jõudes võtsid hinnad meid jalust nõrgaks ja läksime selg ees uksest välja tagasi. Kuna meie enda hotell pakkus ka spa teenuseid, siis otsustasime seal õnne proovida ning nemad meid Mrembo Spasse suunasidki. See elamus/kogemus oli lihtsalt imeline. Marit tunnistas sealse pediküüri tänu jalamassaažile lausa parimaks, mida ta elus kogenud. Ühesõnaga tõdesime mõlemad, et kui peaksime kunagi taas Zanzibarile sattuma, siis külastame ka antud spad kui see veel eksisteerib. Ja siin me nüüd olemegi.
Muideks, mrembo tähendab suhaiili keeles intelligentset naist, kellele meeldib ennast hellitada/poputada. Ja just nimelt enese poputamine meil täna plaanis oli. Olime mõlemad broneerinud endale 3 hoolitsust: 1) laimi-kookose massaaž; 2) pediküür; ja 3) maniküür. Mmmm, see massaaž oli lihtsalt imeline. Minu massöör oli taaskord see sama pime naine, kes eelmisel aastal mulle kookose hoolitsust tegi ja tema oskused on endiselt sama head kui mitte paremad. Peale 3h mõnulemist ja tee nautimist oligi metslasest taas inimene saanud ja mu kaubanduslik välimus on taastatud. :D
Meil oli jäänud veel tunnike ajani, mille olime oma juhiga kokke leppinud. Läksime veel ühele shoppingu ringile, aga need murid muutusid kiirelt väljakannatamatuks, seega helistasime juhile, et ta meid koju viiks. Õnneks oli ta juba/endiselt samas kohas ootamas, seega istusime autosse ja pääsesime tüütusest. Linnast välja saamine võttis korralikult aega, sest leidub geeniuseid, kelle arvates on täiesti normaalne vastassuunda sõita ja kogu liiklus seisma panna. Ja oh ei, selliseid ei ole mitte üks ega kaks.. Taaskord tõdesime, et juhi palkamine oli ainuõige tegu. Tiksusin vaikselt tagaistmel, daydream'isin ja ei lasknud ümbritseval ennast häirida.
Hotelli tagasi jõudes haarasin toast oma iPadi ning võtsin oma tavapärase kohe baaris sisse. Internet, latte macciato ning fanta ja aeg lendab. Ca tunnike hiljem liitus minuga ka Marit ja uuris õhtusöögi kohta. Läksin meile broneeringut meie "kodu restorani" tegema ja sain üllatuseks teada, et broneeringuid samaks päevaks saab teha kuni 14:00-ni. Ummmm, süüa tahaks ju aga pearestorani bufeesse ei taha minna, sest seal me sööme ennast üle ja maksame ka üle. Kuna taaskord olin ma nii tore ja armas, siis tehti mulle teene ning sain reserveeringu soovitud restorani :) Noomitus tehti ka, et kui ma homme nii hilja oma soovidega välja ilmun, siis pean sealsed tüübid kolmekesi kõik õhtusöögile viima. Ühesõnaga homme peame Maritiga bronni varakult ära tegema või vastasel korral pean ma nälgima... või pean siis erilise kutsika näo õhtul ette manama, et "oma kodurestorani" reserveering saada.
Puhkus on mõnus! :)
1 kommentaar:
Väga huvitav blogi ;)
Postita kommentaar