Täna tuli ärgata kella peale, sest lennujaama ju hiljaks jääda ei taha. 7:00 olime mõlemad voodist püsti ja asusime tegutsema. Täpselt kell 8 olime omadega valmis ja saksa täpsusega oli ka meie transfeer kohal. 45minutit sõitu ning olimegi saabunud Kilimanjaro lennujaama.
Check-in võttis harjumatult kaua aega. Lisaks on siin veider komme: tuleb näidata krediitkaarti, millega piletid osteti. Mitte, et see probleem kuidagi oleks, aga aru ma ei saa, miks seda vaja on. Kui piletid kätte olime saanud, siis vaataime veidi poodides ringi ja läksime oma väravasse valmis. Natukene ootamist ja juba hakkaski peale minek. Nagu siin maal kombeks, siis lennukile jalutatakse mööda lennuvälja - ei mingit transfeeri. Tund aega hiljem maandusimegi Zanzibaril.
Zanzibar võttis meid vastu päikese ja mõnusalt sooja (kui mitte palava) niiske õhuga. Korjasime üles oma pagasi ja kohtusime kohe välja minnes oma autorendi tüübiga. Kuna lennujaama alal on kallis parkida, siis oli ta auto jätnud eemale. Pidime oma hiiglaslikke kotte natu aga tassima, kuid peale mägironimist pole see ju mingi probleem.
Auto dokumente korda ajades saime teada, et meie ekstra muretsetud rahvusvaheline juhiluba ei kõlba siin saarel mitte kuskile. Maritile oli juba ette valmistatud siinne "juhiluba" ehk A5 mõõdus paberileheke kus natuke infot peal. Kui uurisin, et kus minu oma on, siis vaadati mind suurte silmadega ja öeldi, et pole. Trampisin jalgu vastu maad ja ütlesin, et mul on ka vaja! Selle peale tuli meil minna mingisugusesse government office'sse, kust vastavat paberit saab. Oh õudust milline see asutus välja nägi. Kirjeldada ei oska, aga pilti ka teha ei tohtinud. Põhimõtteliselt pisike putka, kus istub see 5-6 tegelast, kel kõikidel suured paberikuhjad ees. Just nimelt kuhjad, mitte virnad - see oli totaalne kaos. Ühes nurgas oli riiul, kus olid mingid paberid, aga need ollid sellise tolmukihi all, et neid polnud vist ca 50 aastat keegi puutunud. Teises nurgas istus siis üks neiuke, kes siis mulle vastava paberi ette valmistas. See maksis mulle 15 000 kohalikku raha ehk ca 10$.
Kui paberimajandus korras, siis võis sõit hotelli alata. Umbes tund sõitu ja kohal olimegi. Meie seekordseks peatuspaigaks siin saarel on Karafuu Beach Resort and Spa. Näeb tõesti vinge välja - mitu basseini, 4 restorani, mitu baari ... Ala ise on päris suur. Pole veel kõigele suutnud pilku peale visata.
Seadsime ennast sisse ning kui ka meie pagas lõpuks meile tuppa toodi, siis vahetasime riided ja suundusime basseini äärde. Puhkus - lõpuks ometi! Mõnus! Marit käis ja uuris, et mis basseini baaris pakutakse ning tellis meile koteilid (sel korral mitte-alkohoolsed). Oooo, elu on ilus! Nautisime päikest, ookeani vett ning külmi kokteile - see on meie elu järgnevaks nädalaks. Kella 5 paiku otsustasime dushi all käia ja natuke maad kuulata, et mis teenuseid spa pakub ja milliseid tuure jms pakutakse.
Õhtusöögi paigaks valisime täna restorani, mis asub meie toa lähedal basseini ääres. Seoses sellega oli väike eksitus - broneerisime laua 18:30'ks, sest väideti, et restoran pannakse kinni pool 8. Kui me aga pool 7 kohale läksime, siis tuli välja, et restoran hoopis avatakse pool 8. Pole hullu - läksime baari ning võtsime kokteilid ja lõime klaasid kokku, et tähistada oma päris puhkuse algust. Missest, et täna hakkas jooksma just reisi kuues nädal. Siiani on olnud pigem seiklused ning väljakutsed, aga nüüd on varbad vees totaalne lebo. Mmmmmõnus!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar