Rock 'n' Roll Edinburgh Half Marathon

Pühapäeva hommik. Kell on 7. Äratus. Uni on. Vässu on. Jalgades on selline tunne nagu oleks kahel eelneval päeval maratoni jooksnud. Ühesõnaga lihtsalt ideaalne olemine. Et paari tunni pärast poolmaratonile startida.

Peas keerleb küsimus, et miks, miks ma sinna lähen. Aga äkki ei läheks? Ei, peab minema, selleks ma ju siia tulin! Korralik võitlus käib endaga. Söön oma hommikupudru ära, lisaks veel paar müslibatooni, tass kohvi ja aeg on uksest välja astuda.

Oh sa jummel jeebus küll! Kui oleks enne nina õue pistnud, siis vist olekski teki alla jäänud ja selle jooksu kuradile saatnud. Ühesõnaga oli tuul selline, mis lükkas sind sinna suunas kuhu tema tahtis, mitte sinna kuhu sul vaja minna oli ja lisaks sadas vihma ja soojakraade oli vast ainult mõni üksik.

Stardialasse jõudes oli olemine ikka päris külm, vihma kallas ning sellist tunnet küll ei olnud, et oleks tahtnud pealmise kihi riideid ära võtta ja hoiule anda. Aga siiski loovutasin oma pusa.. Brrrr. Et mitte päris läbi külmuda, siis kergete hüpetega otsisin üles oma stardivärava ja seadsin ennast valmis.Tuleb mis tuleb, nüüd olen ma siin ja läbi on vaja see joosta... Kuidagi...

Start! Kuskilt paistab päike ja taevasse ilmus vikerkaar... Hmm, ilus .. Ehk on lootust, et ilm ikka soosib meid :) Kolmandal miilil on juba nii palav, et tuleb väike lahti riietumine teha ja üks kiht vahelt ära võtta. Hiljem selgub, et poleks tarvis olnud, sest seda päikest oli vaid korraks. Tuul tugevnes, vihma sadas, tuul tugevnes veel.. Tee viib ülesmäge ühe miili, teise miili.. kolmanda... Tahan joosta otse, jalg jala ette... Ei saa.. Tuul lükkab kraavi.. Jalad käivad risti-rästi.. Jeeei, energia punkt :) F***, tõusunurk läks järsemaks... Kaua veel?!? Millalgi peaks ju laskumine hakkama... Ja seal ta paistab, laskumine - terve miil alla mäge! Finish paistab :) Feil! Läbitud on vaid 8 miili ja nii näed vaid õrritavat finishikoridori, kuhu jõudmiseks tuleb läbida veel 5 miili. Aga elu tuli sisse, samm läks kergemaks, kuigi taas hakkas pihta tõus. Sel ajal kui ma ootasin pingsalt 12 miili silti sain aga aru, et kohe kohe on finish... 12miili silti ei olnudki. Tuli vaid joosta veel mäest alla ja seal see oligi - finsihijoon. Ära tegin! Ilma igasugu trennita, ilma ettevalmistuseta - aga krt, nii rohkem ei tohi! Kuigi, arvestades asjaolusid oli tegelikult väga mõnus jooks. Raske raja profiili mõttes, aga mõnus!

Medal riputati kaela, taastavad energiageelid suruti pihku ning lõpuks ulatati hõbedane kile vihma/tuule/külma kaitseks. Meelik ootas juba mind kokku lepitud kohas.. Haarasime kaasa oma särgid ja seadsime sammud hotelli poole. Krt, see maa enne küll nii pikk ei olnud :D Jalad olid ikka kanged.. Dushi alla ja teki alla tuttu.. Aga seda lõbu polnud kauaks, sest asjad tuli pakkida, et Londoni poole teele asuda.. Aga enne premeerisime ennast korraliku söögiga Jamie Oliveri itaalia restoranis... Njom! :)