Polnud mina veel Tansaaniast kojugi saanud kui juba uus reisi idee välja käidi - aprillis minna Edinburghi poolmaratoni jooksma. Kuigi idee oli väga väga ahvatlev, siis korraks tuli mõistus koju mis andis teada, et minu viimane jooksutrenn jäi eelmise aastanumbri sisse ja mille peale ka Meelikule eitava vastuse edastasin.
Olles tagasi aga hallis argipäevas, kus kevadest polnud veel mingitki märku, siis jõudsid kiired näpud mõistusest ette, mis tähendas et registreerisin ennast Edinburghi poolmaratonile ära ning 12 aprill tuligi lennukile istuda ja Edinburghi lennata, et juba 14ndal poolmaraton läbida - ilma igasuguse eelneva treeninguta. Mõistlik!
Hommik oli Edinburghis sombune, kuid õnneks ei sadanud. Alustuseks otsisime hotelli lähedal ühe armsa kohviku, et alustada reedet toredas seltskonnas maitsvat kohvi nautides :) Saime kätte ka kohe oma esimese õppetunni - nende keskmine kohvi tähendab meie mõistes hiiglasuurt kohvi. Ühesõnaga nägime kurja vaeva, et oma "tassid" tühjaks juua, aga hakkama saime! :) Järgmisena läksime oma stardimaterjalidele järgi. Kuigi internetist ei leidnud ma ennast stardinimekirjast, siis kohapeal olid mu andmed ilusti olemas ja kõik sujus viperusteta. Seega said asjatoimetused tehtud ja aeg oli linnaga tutvuma asuda.
Esimesena võtsime eesärgiks külastada Edinburgh-i kindlust, ehk siis alustasime ronimist esimese mäe otsa. Mõnus, hakkaski lõpuks soe :) Kuna taevas oli hall, siis avanevad vaated erilist vasikavaimustust ei avaldanud ning nähes järjekorra pikkust otsustasime kindlusesse sisse mitte minna. Selle asemel kulgesime rahulikult mööda kuninglikku miili (Royal mile) Arthur's Seat-i poole, ehk siis valmistusime järgmiseks ronimiseks (kõrguste vahe 250m). Kui olime mäe jalamile jõudnud, siis Meelik keeldus edasi minemast enne kui ta on muffini saanud. Kuna hommikusöögist oli möödunud juba hea mitu tundi, siis tundus see suht mõistlik nõudmine ning ega ma ise ka ühest kohvist ära poleks öelnud. Seega ronimise asemel suundusime hoopis kohvi ja muffini jahile :) Kui need olemas, siis võtsime taas suuna Holyrood Park-i poole, et ronida sealse kõrgeima mäe tippu - Arthur's Seat-le.
Mina olin taaskord täiesti normaalses matkariietuses - õlakott õlal ning kohvitops käes. Peaks mainima, et alt vaadates ei tundunud need nõlvad mitte nii järsud, kuid reaalsuses tuli kohati nelivedu appi võtta. Kui varem oli olemine natuke jahe, siis nüüd hakkas ikka päris palav! Poolel teel avastasime oma "rõõmuks", et olime alustanud natuke valest kohast, ehk ronisime üle teise mäe... No mis siis ikka, korralik trenn... Mäest üles, mäest alla, mäest üles, mäest alla, mäest üles... Siinkohal peaks mainima, et mäest üles oli märksa parem minna ;) Võttis aega mis ta võttis, aga tippu me jõudsime. Üllatus üllatus, taaskord avanes hingematvalt ilusa vaate asemel meile selline ühtlaselt hall pilt linnale. Great success! Aga sellest hoolimata olime rõõmsad. Ja kui Meelik sai tipus oma välja teenitud shokolaadi muffini kätte, no siis oli tal sellest vaatest vist suhteliselt ükskõik :p
Kuigi Meelik väitis, et peale seda mäge ta rohkem täna ei roni, siis sai selgeks, et ta eksis, sest seadsime oma sammud Calton Hill-i poole, mis oli koduks mitmele erinevale vaatamisväärsusele. Noh, kui päris aus olla, siis olid endal ka juba lõpuks jalagallad ümmargused. Seega seadsime sammud hotelli poole, et natuke puhata enne kui Travis saabub ja õhtust sööma lähme.
Tuli välja, et see värskes õhus ringi kappamine võttis nii läbi, et mul oli paras aeg väike beautysleep teha, samal ajal kui Meelik erinevaid siidreid maitses :p Tegelikult jätkus und lausa mitmeks tunniks, aga lõpuks tuli ennast püsti ajada ja sööma minna. Meelik oli TripAdvisorist juba koha välja valinud ja ka Travisega kohtumise kokku leppind, seega mul tuli vaid Meelikul sabas lonkida.
Mina naiivitar arvasin, et peale õhtusööki lähme ilusti hotelli tuttu, sest pühapäev ju ikkagi jooks, aga poistel oli hoopis teine plaan - pubi ralli! Kuna TripAdvisori poolt soovitatud restoran oli super hea, siis otsustasime sisse astuda vaid pubidesse, millel oli tuttav roheline kleeps aknal või uksel. Kui nüüd aus olla, siis viimases kohas seda enam ei vaadand, pigem oli tegemist sellega, et leida koht, mis veel lahti on. Oma pubi tuuri käigus astusime sisse ka klubisse nimega Frankenstein, mis asus kirikus! Kuigi klubi oli u 16 - 18 aastaseid tüdrukuid täis, siis mingil arusaamatul põhjusel Meelikule ja Travisele see ei sobind, seega seadsime sammud edasi. Baari nime enam ei mäleta, aga joogiks toodi mulle Pink Lady, mis oli lihtsalt kohutav.. Seega tegin Meelikuga vahetust... Kuigi kell oli alles vaid 1 öösel hakati pubi juba sulgema, seega otsustasime edasi liikuda.. Õues oli vahepeal vihma sadama hakanud...jalad olid märjad... Läksime koju..
Pühapäeva hommik.. Või noh, lõuna.. Uni... Vässu. Õnneks Meelik oli niivõrd armas, et tegi kohvi valmis, seega suutsin kohvi lõhna peale ennast kuidagi teki alt välja ajada. Oooo, õues paistis päike, seega elu tuli kohe sisse :) Vedasime ennast toast välja, et Travisega kokku saada ja siis üheskoos kella 1st kahuripauku vaatama/kuulama minna Edinburgh castle-sse. Kindlusesse jõudsime ca 5min enne 1 ja piletijärjekord oli oioi kui pikk... Travis, andekas inimene, otsis seepeale välja telefoni ja ostsis piletid netist :D Minut kahuripauguni... Ruttasime sissepääsu juurde ja just sel hetkel kui me pileteid kontrolliti kuulsime pauku... Well, sinna see läks. Mis siis ikka, vähemalt ilm oli ilus, seega jalutasime kindluses ringi, vaatasime üle kroonjuveelid ja nautisime ilusaid vaateid Edinburghile. Mul oli geniaalne idee ronida uuesti ka Arthur's Seatile, kuna päike paistis, aga Meelik keeldus kategooriliselt ja Travis kaldus ka millegipärast tema poole. Seega võtsime plaani hoopis viski tuuri :D
Kuna sinna tuurile oli just üks suur grupp sisenenud, siis otsustasime aega parajaks teha natuke turisti shoppingut tehes ja poisid tahtsid ka veidi süüa. Tegime Travisega kokkuleppe, et mina ostan shotiseeliku ja tema ostab endale mõõga. Noh, mina seeliku ostsin, aga Travis mõõka mitte, aga see eest jäi kokkulepe, et kui ma järgmine kord Londonisse lähen, siis ta tuleb muga õhtustama roosas jänese kostüümis (ma tõesti ei tea miks tal see olemas on, aga ootan huviga) ja kui Meelik ka sel ajal Londonis on, siis tema peab Shoti kilti kandma :) Peaks vist Londonisse piletid ära ostma :p
Viski tuur oli vahva, ja Travise ja Meeliku arvates veel vahvam... Nood olid nagu lapsed kommipoes või naised pesupoes vms. Ehk kui algselt võtsime endale vaid hõbetuuri, siis nad lasid ennast lõpuks kullale tõsta, et veel erinevaid viskisid proovida.. Ja no siis peale seda prooviti veel natuke :d Mina kirjutasin samal ajal postkaarte ja jõin coca-colat, sest viski ei ole kohe üldse my cup of tea...
Kui mõistlikud inimesed oleks õhtul enne poolmaratoni varakult magama läinud, siis meie broneerisime selle asemel endale hilisõhtuks tuuri nimega "Doomed, Dead and Buried" ehk siis läksime kolama maa-alustesse käikudesse ning öisele surnuaiale. Kusjuures, oh sa kurat kui külm öösel oli - lootsin, et hommikuks kopsupõletikku ei saa. Aga muidu oli fun!
Olles tagasi aga hallis argipäevas, kus kevadest polnud veel mingitki märku, siis jõudsid kiired näpud mõistusest ette, mis tähendas et registreerisin ennast Edinburghi poolmaratonile ära ning 12 aprill tuligi lennukile istuda ja Edinburghi lennata, et juba 14ndal poolmaraton läbida - ilma igasuguse eelneva treeninguta. Mõistlik!
Hommik oli Edinburghis sombune, kuid õnneks ei sadanud. Alustuseks otsisime hotelli lähedal ühe armsa kohviku, et alustada reedet toredas seltskonnas maitsvat kohvi nautides :) Saime kätte ka kohe oma esimese õppetunni - nende keskmine kohvi tähendab meie mõistes hiiglasuurt kohvi. Ühesõnaga nägime kurja vaeva, et oma "tassid" tühjaks juua, aga hakkama saime! :) Järgmisena läksime oma stardimaterjalidele järgi. Kuigi internetist ei leidnud ma ennast stardinimekirjast, siis kohapeal olid mu andmed ilusti olemas ja kõik sujus viperusteta. Seega said asjatoimetused tehtud ja aeg oli linnaga tutvuma asuda.
Esimesena võtsime eesärgiks külastada Edinburgh-i kindlust, ehk siis alustasime ronimist esimese mäe otsa. Mõnus, hakkaski lõpuks soe :) Kuna taevas oli hall, siis avanevad vaated erilist vasikavaimustust ei avaldanud ning nähes järjekorra pikkust otsustasime kindlusesse sisse mitte minna. Selle asemel kulgesime rahulikult mööda kuninglikku miili (Royal mile) Arthur's Seat-i poole, ehk siis valmistusime järgmiseks ronimiseks (kõrguste vahe 250m). Kui olime mäe jalamile jõudnud, siis Meelik keeldus edasi minemast enne kui ta on muffini saanud. Kuna hommikusöögist oli möödunud juba hea mitu tundi, siis tundus see suht mõistlik nõudmine ning ega ma ise ka ühest kohvist ära poleks öelnud. Seega ronimise asemel suundusime hoopis kohvi ja muffini jahile :) Kui need olemas, siis võtsime taas suuna Holyrood Park-i poole, et ronida sealse kõrgeima mäe tippu - Arthur's Seat-le.
Kuigi Meelik väitis, et peale seda mäge ta rohkem täna ei roni, siis sai selgeks, et ta eksis, sest seadsime oma sammud Calton Hill-i poole, mis oli koduks mitmele erinevale vaatamisväärsusele. Noh, kui päris aus olla, siis olid endal ka juba lõpuks jalagallad ümmargused. Seega seadsime sammud hotelli poole, et natuke puhata enne kui Travis saabub ja õhtust sööma lähme.
Mina naiivitar arvasin, et peale õhtusööki lähme ilusti hotelli tuttu, sest pühapäev ju ikkagi jooks, aga poistel oli hoopis teine plaan - pubi ralli! Kuna TripAdvisori poolt soovitatud restoran oli super hea, siis otsustasime sisse astuda vaid pubidesse, millel oli tuttav roheline kleeps aknal või uksel. Kui nüüd aus olla, siis viimases kohas seda enam ei vaadand, pigem oli tegemist sellega, et leida koht, mis veel lahti on. Oma pubi tuuri käigus astusime sisse ka klubisse nimega Frankenstein, mis asus kirikus! Kuigi klubi oli u 16 - 18 aastaseid tüdrukuid täis, siis mingil arusaamatul põhjusel Meelikule ja Travisele see ei sobind, seega seadsime sammud edasi. Baari nime enam ei mäleta, aga joogiks toodi mulle Pink Lady, mis oli lihtsalt kohutav.. Seega tegin Meelikuga vahetust... Kuigi kell oli alles vaid 1 öösel hakati pubi juba sulgema, seega otsustasime edasi liikuda.. Õues oli vahepeal vihma sadama hakanud...jalad olid märjad... Läksime koju..
Pühapäeva hommik.. Või noh, lõuna.. Uni... Vässu. Õnneks Meelik oli niivõrd armas, et tegi kohvi valmis, seega suutsin kohvi lõhna peale ennast kuidagi teki alt välja ajada. Oooo, õues paistis päike, seega elu tuli kohe sisse :) Vedasime ennast toast välja, et Travisega kokku saada ja siis üheskoos kella 1st kahuripauku vaatama/kuulama minna Edinburgh castle-sse. Kindlusesse jõudsime ca 5min enne 1 ja piletijärjekord oli oioi kui pikk... Travis, andekas inimene, otsis seepeale välja telefoni ja ostsis piletid netist :D Minut kahuripauguni... Ruttasime sissepääsu juurde ja just sel hetkel kui me pileteid kontrolliti kuulsime pauku... Well, sinna see läks. Mis siis ikka, vähemalt ilm oli ilus, seega jalutasime kindluses ringi, vaatasime üle kroonjuveelid ja nautisime ilusaid vaateid Edinburghile. Mul oli geniaalne idee ronida uuesti ka Arthur's Seatile, kuna päike paistis, aga Meelik keeldus kategooriliselt ja Travis kaldus ka millegipärast tema poole. Seega võtsime plaani hoopis viski tuuri :D
2 kommentaari:
Eriti tuttav jutt :D Me käisime praktiliselt täpselt samad kohad läbi. Ja mäkke ronisime kah valest kohast, et ikka rohkem saaks kõndida :)
Aive
Miks minna otse ja lihtsamat teed pidi kui saab ka ringiga ja üle "kivide ja kändude" :D
Postita kommentaar