Lavastaja: Merle Karusoo
Draamateater
Etenduse nimitegelaseks on veider olend, keda on etenduse jooksul korduvalt kuulda, kellest räägitakse palju, kuid keda kuni etenduse lõpuni ei õnnestu saalis viibijatel näha. Harduldane Austraalia kukkurloom - kadumisohus, nagu mõningad mälestused meie kõukidest (esivanematest).Läbi sooja huumoriprisma irvitatakse eestlase ja tema kommete ning loomuse üle. Ühel päeval astub ühe perekonna uksest sisse kauge sugulane, kes on tulnud selleks, et panna kirja selle suguvõsa ajalugu ning nüüd on selle perekonna kord rääkima hakata. Mis on tõsi, mis mitte? Kas asju, mida väidetakse mitte mäletavat tõesti ei mäletatagi või lihtsalt ei taheta mäletada? Kas kõike mida küla peal räägitakse tasub võtta puhta kullana? Ja kui tegelikkus oleksi olnud teistsugune kui meie seda teadsime, kas see siis muudaks midagi, kas meil on õigust kedagi selle eest hukka mõista, teadmata mis inimest just sellist valikut tegema sundis nagu ta tegi?
Lahe komöödia, mis samal ajal pakub ka mõtlemisainet. Ja peale etendust läksin ma koju ja tegin endale praevorsti (kes etendust on näinud, see saab aru :)). Tasub vaatama minna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar