Lohusalu elamusretk

Kui äratuskell hommikul helises siis oli taaskord tuttav küsimus peas, et miks mul oli vaja ennast jälle kuskile kirja panna - võiksin ju hoopis pühapäeva hommikul mõnusalt kaua magada ja pärast rõdul päikesepaistes hommikukohvi nautida.

Lisaks oli ka Mariti ja Sandriga kokku lepitud, et lähme. Seega ajasin ennast viimasel minutil suure vaevaga püsti ja kui olin just sokid jalga tõmmanud helises telefon - auto oli juba ukse ees ja aeg oli välja lipata. Kuigi olemine ei olnud just kiita tänu vähesele unele ning eile õhtul ja öösel sünnipäeva lapse terviseks võetud napsude tõttu, siis vähemalt väljas paistis päike ning õhus oli tunda kevadet. Kevad puges kohe niivõrd südamesse, et teevalik Laulasmaa poole sai tehtud selline, et ühtegi Statoili tee peale ei jäänud ja nii ma oma hommikukohvist ja traditsioonilisest kohukesest ilma jäingi :(

Tee peal selgus, et Marit vana põrsas on oma planeerimisega ajast maas ja on oht, et ta üldse ei jõugi matkma - mis lohusallu jõudes juba faktiks osutus. Aga kuna juba Laulasmaale olin jõudnud, siis ju niisama ei olnud mõtet tagasi hakata sõitma. Seega tuli rajale minna, mis sest et söönud ei olnud ja juua ka kaasas polnud.

Matkates tuli juba elu sisse ja olemine paranes. Päike, mõnusad pisikesed männimetsa rajad ning meri - mida sa hing veel ihkad. Aeg ja kilomeetrid läksid lennates, kuid tühi kõht hakkas endast märku andma. Õnneks jõudis esimene kommi peatus Lohusalu sadamas suhteliselt ruttu kätte, seega nosisin kahe suu poolega komme ja pistsin mõned veel taskusse, et tee peal edasi nosida.

Kui nädal tagasi oli veel võimalik jõge ületada mööda jääd, siis nädala ajaga oli päike teinud oma töö ning vesi vulises, seega üle sealt enam ei saanud. See tähendas meile aga mõningaid lisakilomeetreid, mille vastu meil loomulikult midagi polnud, sest metsas oli vahva :) Teekond jätkus ja kommid taskust said otsa ja kõht oli jälle tühi. Ja juua oleks ka tahtnud. Ja taaskord oli kommipaus meid päästmas -  sel korral Keila-Joal. Kuna lumi ja jää olid just äsja sulanud, siis oli jõgi veerohke ning vaatepilt Keila-Joal väga ilus. Loodus on ikka üks imeline "asi".

Keila-Joa oligi meie nö viimane vaatamisväärsus kuhu me välja tahtsime jõuda. Edasi oli vaid teekond tagasi Laulasmaale, mis kulges ka ikka suuremalt jaolt metsateedel. Ja siis ja siis, mida mina nägin - sinililled! Minu selle kevade esimesed! Kahju, et matkamise tempo nii kiire oli, sest hea meelega oleks tahtnud neid sinna noppima jääda ja natuke kevadet ka endale koju tuppa viia. Peale 25km matkamist jõudsimegi tagasi Laulasmaale ning oli aega minna koju. Enesetunne oli super ning meel oli rõõmus ja olin endaga rohkem kui rahul, et ikka ennast hommikul kokku võtsin ja loodusesse läksin.