Uus päikeseline hommik - natuke varasem kui eile ning saiakeste järgi mindi alles siis, kui ma dushi alla läksin. Kui kõht oli värskeid puuvilju ning saiakesi täis, siis oli aeg taas seiklema minna. Täna otsustasime suunduda põhja poole ning sõita mööda riiklikke maanteid Aveironi. Esimeseks sihtkohaks seadsime Praia de Mira, sest Aive teadis, et seal on ilus rand :)
No need riiklikud maanteed olid pigem nagu meie jubedad külavaheteed, kus vahepeal oli meil kiiruseks 10km/h, sest kiiremini lihtsalt ei saanud.. auk oli augus kinni ja tee oli meeletult kitsas. Kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks nalja saanud.
Praia de Mirasse kohale jõudes oli aga päike natuke pilve taha pugenud ning ujuma väga ei kutsunud. Rannas askeldasid aga traktorid, ning nagu peagi selgus, siis tõmmati parasjagu võrke ookeanist välja. Otsustasime seda jälgida ning vaadata, kuidas kalasaak ka on. Kogu see protseduur oli tegelikult päris äge... igal ühel oli oma roll, traktorid sebisid siia ja sinna... ja lõpuks jõudis ka võrk kaladega rannale. Võrk lõigati lahti ning kalade sorteerimine hakkas pihta. Lisaks meiesugustele turistidele olid uudistamas ka kohalikud, või noh, nemad tegelikult ootasid, et korjata üles kalad, mis kalamehed ise välja praakisid.
Kui see vaatemäng läbi sai, siis suundusime edasi - uueks sihtkohaks sai Costa Nova. See oli üks äärmiselt vahva linnake oma kommimajadega (triibulised värvilised majakesed). Tegime väikese jalutuskäigu enne kui randa suundusime ning ostsime postkaardid, et need homme hommikul teele läkitada. Costa Nova rand oli ilus.. Päike oli ka pilve tagant välja tulnud, seega tõmbasime Aivega bikiinid selga ning jooksuga vette.. või noh, ookeani piirile. Ujumine piirdus meil sellega, et seisime veepiiril ja ootasime, et laine meist üle käiks. Vette ei riskind minna, sest laine oli nii suur, et tekkis hirm, et kui vette minna, siis me sealt välja enam ei saa...
Kui ujumisest väsinud, siis tuli natuke kaldal kuivada ja kui seda ka enam teha ei viitsinud, siis võtsime suuna edasi Aveiro-sse, et vaadata üle sealsed kanalid ja värvilised paadid. Kuna meil kiiret ei olnud, siis võtsime korraks istet ka ühes tänavakohvikus. Kuna mul oli maraton alles ukse ees, siis mina pidin piirduma kohviga ja vaatama pealt kuidas teised sangriat naudivad - kusjuures see oli alles esimene sangria selle reisi jooksul. Üllatav!
Kui me oma parkimisaega olime juba ca pool tundi ületanud, siis läksime tagasi autoni ja loostime, et trahvi veel pole. Läks õnneks sel korral. Tagasi Nazaresse otsustaime sõita rohkem mandri poolt, et vahepeal viinamarja ning pirni raksus käia. Viinamarju saime, kuid pirne mitte. Tegelikult ma oleks sidruneid tahtnud, aga neid ka ei saanud. Ootamatult hakkas aga pimedaks minema, seega ei hakanud riiklike maanteedega enam riskima ja suundusime kiirteele, et veel kohalikku supermarketisse jõuda ja sealt midagi õhtusöögiks kaasa haarata, sest plaan oli ise kokata ja kaarte mängida. Ja nii saigi kell märkamatult 2 öösel....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar