Seltsimehed unetud A ja M ärkasid jälle juba varahommikul üles ja kihelesid, et saaks Lissaboni kolama minna. Tänu eelmise päeva "väikesele" pingutusele olin mina aga öösel magamise asemel enamuse ajast voodis rapsinud ja otsinud asendit kuidas hea oleks olla, ning seetõttu endiselt suht unine ja väsinud. Samas, ega ma hotellis ei viitsinud ka passida, seega ajasin ennast püsti. Enam ei oludki selline karkjalg nagu eile õhtul ja kõndimine nägi ka täitsa kõndimise moodi välja - polnud nii hull, nagu antud videos. Samas liigutused olid aeglased, püsti tõusmine ja istumine vaevalised ning trepid polnud sõbrad.
Kui ma olin koguaeg arvamusel, et täna liigume ainult taksoga, kuna ma selline pooleldi handicap, siis kuidagi jõudsime otsusele, et võiks ikka metrooga seigelda. Mõeldud, tehtud! Vahepeal suutsime ka välja mõelda, kuhu me minna tahame - esimeseks sihtkohaks sai valitud Belem. Sinna saamiseks sõitsime kõigepealt rohelise metroo liiniga lõpp-peatusesse ja siis sealt pidime trammi nr 15 võtma, et ilusti Belemisse kohale jõuda. Ootasime oma nr 15 trammi ca 15-20min kuni ta lõpuks tuli... pisikene ja puupüsti täis. Vaatasime üksteisele nõutult otsa ja otsustasime sellele trammile mitte peale pressida (tõenäoliselt poleks mahtunud ka, isegi kui oleks tahtnud). Vaatasime plaani ja otsustasime minna bussiga, mis läheb peaaegu sinna kuhu me tahtsime :D Hüppasime peale ja bussisõit alaku... Nooh, see buss ei läinud just päris sinna kuhu me tahtsime - kui meie arvates oleks buss pidanud keerama vasakule, siis ta keeras paremale, kui me tahtsime et buss keeraks mäest alla, siis keeras ta üles... Ühesõnaga otsustasime bussist maha hüpata ja vastassuunas tagasi sõita. Oma rõõmuks avastasime aga hoopis teise bussiliini, mis sellest peatusest otse Belemisse viis. Peale väikest seiklust jõudsimegi lõpuks kohale :)
Belemis olin ma kunagi käinud, Laurtsiga. Tookord käisime Jeronimose kloostris ka sees, sel korral nautisime selle arhitektuuri lihtsalt väljast ning jalutasime läbi pargi, et vaadata üle Padrão dos Descobrimentos ehk Monument to the Discoveries. Kuna väljas oli taaskord maru palav ilm, siis läksime jäätsie jahile. Seal samuses monumendi lähedal paistiski sobiv koht.. oioi milline jäätise valik. Kui me seal omavahel eesti keeles arutasime, et millist proovida, siis kostus leti tagant teade: "võite eesti keeles ka küsida" :) Nimelt oli müüjaks üks eesti tüdruk, kelle jaoks meie olime seal alles esimesed eesti kliendid. Tundus suht uskumatu, aga samas polnud ta seal ka väga kaua olnud. Aga oli tore kaasmaalast kohata :)
Kui oma jäätised kätte olime saanud (mis olid muideks hiiglaslikud), siis potsatasime oma tagumikud monumendi kõrval vee ääres maha ja asusime kiiruga jäätiseid hävitama, sest need sulasid ulmekiirusel. Mmmmõnus! :) Kui jäätisega ühele poole saanud olin, siis viskasin ennast täitsa pikali - oi kui hea oli horisontaalis olla, mis sest et kivi peal. Kui mingi hetk hiljem Aive ja Meelik ennast püsti ajasid, siis ma ei olnud mitte seda meelt, et ennast liigutada tahaks või et kuskile jalutada võiks - mulle see kivil pikutamine täitsa sobis :D Vastutulelikkusest ajasin ennast siiski lõpuks läbi suure häda püsti (trepid ja püsti tõusmised ei olnud veel mu sõbrad).
Võtsime suuna Belem Tower-i poole. Teel sinna avastasime jahisadamast hiiglaslikud meduusid, mis automaatselt Aive huviobjektiks muutusid, et need fotodele jäädvustada. Õnnestus! Belemi torni juures olin ma ka varem käinud, kuid sisse me eelmine kord ei läinud .. see kord ka mitte (ma tegelt ei teagi, kas sinna sisse üldse saab :p). Vaatasime torni iga nurga alt üle (mis maismaalt võimalik) ja otsustasime ennast kosutada külma joogiga - teistele vahuveini sangria, mulle pepsi (fair deal).
Kuna kell oli juba märkamatult õhtusse jõudnud, siis liikusime kesklinna, et saaksime kiire shoppingu teha ja siis õhtust süüa. Trammis andsid endast märku külmetuse märgid - great success!! Väljas on +28 ja ma suudan haigeks jääda. Kes siis veel kui mitte mina!
Õhtusöögiks oli Aivel teada kindel restoran kuhu minema pidime, seega võtsime suuna kohe sinna. Aga oh üllatust, antud koha avamiseni oli veel üle tunni aega, kuid nii kaua ei olnud ma nõus küll kuskil ringi kolama. Tegime antud kohta broneeringu (jah, see on nii populaarne, et tuleb bronn teha) ja otsisime, et kas saaks kuskil mujal midagi süüa, sest kõht oli tühi (olenemata sellest, et ma enne Subway-st ühe võiku olin ostnud ja ära söönud). Leidsime ühe vahva tapase koha, kuhu otsustasime siis jääda. Menüü koosnes enamjaolt loomulikult mereandidest, kuid õnneks leidus siiski ka mõni sobiv mulle. Huvitavaimad, mis meie lauale jõudsid olid makrelli tartar ning viigimarjad kitsejuustuga.
Lõpuks jõudis kätte aeg, kus meie algne valitud restoran, Sea Me, avati. Kuigi meil broneering oli veidi hilisemaks, siis otsustasime juba sinna minna. Tõesti tõesti, kolmveerand restorani laudadest oli juba täis. Minu jaoks oli toidu valik lihtne, sest teadsin, et tahan vaid magustoitu (portugali pärane creme brulee). Aivel ja Meelikul oli otsustamisega palju suuremaid raskusi, sest nende jaoks oli terve menüü üks suur ahvatlus, kahjuks oli kõht suhtelist täis, kuid eelroa ning magustoidu jaoks leidus siiski ruumi. Aive sõnul olid eelroad võrreldes eelmise korraga ikka märksa pisemaks jäänd, kuid kui magustoidud lauda toodi, siis tõdesime, et need olid see eest suuremaks kasvanud - no ausalt, sellist kausitäit creme brüleed pole ma enne näinud. Kui sealt lõpuks lahkusime, siis oli päris hea mõni samm teha, sest olemine oli nii nii raske.. See muidugi ei tähendanud, et hotellis järele jäänud ginijat ei jaksand ära juua :p
Ja nii see reis läbi saigi...
Jeronimos Monastery
Discoveries Monument
Belem Tower
Makrelli tartar
Viigimarjad kitsejuustuga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar