Rock 'n' Roll Lisbon Marathon

Kell on 6:00 kui äratuskell mu padja kõrval lärmama pistab. Mul on puhkus ja ma pean ärkama kell 6 - täiesti "normaalne". Mis siis ikka, peale korduvat alarmi ajasin lõpuks ennast püsti ja koperdasin poolunes alla restorani hommikust sööma. Arvasin, et olen ainuke napakas, kes pühapäeval nii vara sööma läheb, kuid oma üllatuseks avastasin, et restoran oli rahvast täis. Veidrikud!

Veidi enne kaheksat kõlas taaskord alarm, mis tähendas et Aive ja Meelik pidid üles ärkama, et mind Cascaisi transportida (sest nii Meelik kui Travis olid otsustanud, et nemad ei jookse!). Mul hakkas kohe palju toredam, sest enam ei pidanud vaikselt omaette voodis lesima, vaid sai rõõmsalt teisi manitseda üles ärkama. Oh seda rõõmu! :)

Cascaisi jõudes oli esimene ülesanne leida parkimiskoht ning seejärel kohvik, et tassike kohvi saada. Jube uni oli jõudnud tekkida autosõidu ajal ning jooksma mimemise asemel oleks tahtnud tagasi teki alla pugeda. Stardini oli jäänud veel tunnike. Päike juba lõõmas taevas ning olemine muutus aina palavamaks. Rahvas muudkui kogunes ning stardiala oli juba paksult jooksjaid täis, kuhu ka lõpuks mina suundusin.

Endale kohaselt alustasin nagu alati suhtelisest tagant otsast, mis tähendas seda, et stardijoone ülestasin alles 3 min peale ametlikku sarti. Uni oli läinud ja meel oli rõõmus, samm oli kerge ja olemine mõnus - mõtlesin omaette, et sellest tuleb hea jooks. Eesmärk oli joosta 4:30 sisse, mis tähendas seda, et kätte tuli saada 4:30 grupp, sest grupis on palju lihtsam ja lõbusam joosta kui omaette klapid peas. Paari kilomeetri möödudes olingi soovitud grupile järgi jõudnud ja kulgesin koos nendega rahulikus tempos Lissaboni poole. Hea ja kerge oli olla, kuid olemine muutus aina kuumemaks, sest päike muudkui küttis ning ühtki varju rajal polnud, kuhu päikese eest oleks saanud peitu pugeda. 

Üles-alla, üles-alla .. nii need kilomeetrid möödusid. Esimesed 10 olid imelihtsad, tegelikult lausa esimesed 15 olid imelihtsad, aga siis hakkas palavus tapma. Igas joogipunktis kallasin ennast veega üle ning võtsin ühe pudeli veel lisaks kaasa, mida ei visanud enne ära kui järgmine joogipunkt paistis. Selle 2,5km jooksul, mis kahe joogipunti vahel oli, jõudis vesi pudelis täiesti kuumaks minna, nagu kannaks kuuma vett kaasas. Kurat kui palav oli! 20km peal tundsin, et enam ei jõua grupiga sammu pidada ja võtsin tempo maha, et jahtuda ja taastuda. Jahtumisest võisin ainult unistada, sest temperatuur vilus oli kerkinud +28ni (päikese käes 35-40). Jalutasin ja sörkisin vaheldumisi, kuni sain aru, et see saab ainult puhas piin lõpuni olema, seega mõtlesin et targem on katkestada ja helistasin Meelikule, et uurida kus nad Aivega paiknevad ja kas nad mulle järgi ei tahaks tulla. Ta ei võtnud vastu :(

Sörkisin, jalutasin, jõin, kallasin vett pähe... kilomeetrid venisid.. Lõpuks helistas Meelik tagasi ja teatas, et väljas on nii palav (oi, kas tõesti???), et nad veel rannas ja kuna mul pole enam palju (kõigest?!? 16km) jäänud, siis võiksin ikka lõpuni joosta. Mis siis ikka, jalutasin edasi. Must möödus 4:45 grupp.. jalutasin edasi.... möödus 5:00 grupp.... Selleks hetkeks oli mul täiesti ükskõik mis ajaga ma sinna finišisse jõuan, sest see oli veel niiii kaugel ja mul polnud jaksu enam ollagi. Motivatsiooni ka mitte. 

Sel ajal kui ma seal jalutades oma raske saatuse üle järele mõtlesin, sörkisid 3 portugaallast must mööda ja kutsusid mu endaga kaasa. Otsustasin nendega liituda, sest koos on alati lihtsam kui üksi. Nad ütlesid, et neil on hetkel taktika, et 1km jooksu ja siis 1km kõndi... mulle see sobis, sest nende sörgi tempoga ma lõpuni vastu poleks kindlasti pidanud. Ajasime natuke juttu, mille käigus sain teada, et Eduardo (tüüp, kes mind kaasa kutsus) jaoks on see juba 20-s maraton ning kui tal alguses oli aega joosta, siis peaegi sai eesmärgiks lihtsalt finishisse jõuda, sest antud kuumus oli isegi portugaallaste jaoks liiga kuum. Nii me siis kulgesime 1km joostes ja 1km kõndides. Mida km edasi, seda enam "ära kukkujaid" oli, ehk siis möödusime paljudest ja utsitasime neid oma grupiga liituma - mõni ühineski :) 

Nii koos liikudes ei olnudki need kilomeetrid endam nii vaevalised. Kui jäänud oli veel natu enam kui 2km, siis leidsin ennast veel viimase jõuvaru ja otsustasin, et jooksen lõpuni. Kutsusin oma kampa minuga liituma, kuid nad keeldusid kategooriliselt, väites, et nad ei jõua. Nii ma siis läksingi oma teed. Ca km sain üksi joostud, kuni 2 portugaallast mulle sappa haakisid ja oma lõunamaalase juttu ajama hakkasid. Nood olid ennast peast juba nii soojaks jooksnud, et otsustasid mulle abielu ettepaneku teha. Minu reaktsooni nähes ning mult eitavata vastuse saades otsustasid nad mulle 2 aastat mõtlemisaega anda :D Tore teada :D 

Pooleldi irvitades see viimane kilomeeter möödus ning peale 5h ja 17 minutit kannatusi saabus ka kaua oodatud finishi joon. TEHTUD! See oli mu elu kõige raskem ja aeglasem maraton .. õudne! Aga ikkagi tehtud, mis sest, et aeg ei kannata kriitikat :D

Finishi koridorist lahkudes kiskusin esimese asjana tossud jalast ja otsisin kus Meelik ja Aiva ennast peidavad, aga keda polnud olid M ja A. Peale kõne sai selgeks et nad olid "mõnusalt" aega veetnud ummikus istudes, kuid olid iga hetk finishisse jõudmas. Kuna tänavad olid jooksu pärast endiselt veel kinni, siis otsustasime oodata, kuni jooks läbi saab ja tänavad avatakse. Viskasin ennast esimese ettejuhtuvad pingi juures selili ja panin jalad toolile... oiii, nii oli päris mõnus.

Kui aeg liikuma oli hakata, siis käisin nagu korralik karkjalg valgetes sokkides mööda Lissaboni tänavaid. Jooksjad muigasid selle peale kergelt, teised vaatasid mind aga kui veidrikku - nad ei mõista ;)

.....

Peale dushi oli teki alla horisontaalis päris hea olla, kuid väga pikalt mulle seda lõbu ei pakutud, sest oli vaja linna minna õhtusöögile. Voodist püsti ajades selgus, et lihased on kangeks tõmmanud ning mingi x lihas on nii valus, et liikusin ringi korralikult longates. Sport on terviseks!!!

Linna läksime taksoga, sest iga samm oli minu jaoks üleliigne.  Ei tea kas naerda või nutta, sest ennast kõrvalt vaadates oli maru naljakas, aga natuke liigutades oli nii kuramuse valus. Kui olime esimese õhtusöögi söönud ja liitri sangriat ära tarbinud, siis otsisime järgmise koha, kus magustoitu süüa ja veel erinevaid jooke proovida. Ühtlasi ootasime ka, et Travis ning Shannon meiega liituks.

Lõpuks saabus Travis ning liikusime kohta, mille olime välja valinud (Carmo). Kuna õhtsuöögi lauda pidime seal veel veidi ootama, siis otsustaime niiakau panustada jookidele ning teostada portveinide testi. Tulemus oli see, et ega me lõpuks neil väga vahet enam ei teinud... ajasime omavahel korralikul sassi. Selgeks sai ka see, et minu lemmikuks osutus Ruby :) Söök antud kohas oli selline keskpärane, ei midagi erilist ja menüü oli suht väike, seega antud koha fenomenist ning pikast järjekorrast me aru ei saanud. Kõht täis -  aeg tuttu minna.